Читать книгу Lenin rongis - Catherine Merridale - Страница 6

Täna minister, homme pankur; täna pankur, homme minister. Käputäis pankureid, kes hoiavad peos kogu maailma, teenivad sõjaga terve varanduse.

V. I. Lenin

Briti ohvitser Samuel Hoare asus 1916. aasta märtsis Venemaa poole teele. Revolutsiooniline sotsialism oli viimane asi, mis tal meeles mõlkus. Kui keegi küsinuks, oleks ta arvatavasti pomisenud, et tahaks viibida lahinguväljal – kui puhkes sõda Saksamaaga, oli ta esimeste seas, kes liitus Norfolki soomusrügemendiga –, kuid kehaliste puudujääkide tõttu hinnati ta lahinguteenistuseks sobimatuks. Tolle 36-aastase mehe värbas Briti salaluureteenistusse Sir Mansfield Smith-Cumming, legendaarne C, ja saatis ta teenima Venemaa pealinna Petrogradi.^[1.] Kui teised tema ühiskonnaklassi liikmed elasid kaevikutes, õppis tema tundma spioonikunsti, tsenseerimist ja šifreid. Ilmselt katsetas ta ka maskeeringutega. Tema uus ülemus armastas selliseid asju väga ning lasi enda oma valmistada William Berry Clarksoni teatrirekvisiitide poes Wardour Streetil Soho linnaosas.^[2.]

Hoare sai endale delikaatse ülesande. Ta pidi välja uurima, kas tema kodumaa venelastest liitlased peavad kinni sõjaaegsest kaubandusembargost Saksamaaga. Britid võtsid toda küsimust tõsiselt; nad lootsid ise Venemaa turu vallutada, kui sõda võidetud on. Vahepeal kardeti ühtlasi, et Venemaa ja Saksamaa kaubandussuhted on soodne võimalus spioonidele ja vahest isegi sabotööridele. Tehes koostööd komiteega, mis oli Venemaal loodud kaubasuhete piiramiseks vaenulike võõrriikidega, pidi Hoare silma peal hoidma Venemaa importkaubandusel, kaupmeestel, turgudel ja teatud kaupade nappusel, kui sellest teada anti.^[3.] Lisaks pidi ta Venemaa pealinnas põhjalikult ja kriitilise pilguga jälgima Briti luure tegutsemist. Kuigi see näis kuuluvat sõjaväeliste ülesannete hulka, ei puudunud siingi äriline külg. Frank Stagg, kes tegeles Venemaa-küsimustega Londonis, kirjeldas Hoare’ile enne tolle lahkumist, et „kindel jalgealune Venemaal“ võib anda „piisavalt teavet, et pakkuda isuäratavaid palu mitte ainult Briti valitsusele, vaid ka City rahandus- ja ärihuvidele“.^[4.]

Too amet nõudis taktitunnet. Üldiselt peeti prantslasi nendeks, kes Venemaad tõeliselt mõistavad. Prantslased olid viimastel kümnenditel olnud tsaariõukonna põhilised kaubandus- ja investeerimispartnerid, nad andsid tooni ka moevooludes ja varustasid venelasi šampanjaga. Prantsuse ohvitseridel olid Venemaa salateenistustes parimad kontaktid. Mõnes mõttes oli sellest abi, kuna Suurbritannia ja Prantsusmaa olid liitlased, aheldatud üksteise ja Venemaa külge Antandi lepinguga, ent 1916. aastaks ei piisanud enam vaid nende asjatundlikkusest. Kui pärast sõda pidi saabuma päev, mil Briti eksportijad laiendavad oma tegevust tsaaririiki, pidid prantslastest saama nende konkurendid.

Ent praegu seisis C ees Venemaal terve hulk probleeme. Algusest peale tekkisid tema agentide ja Briti sõjaväeatašee kolonel Alfred Knoxi vahel pinged, samas kui major Archibald Campbell ehk too ohvitser, kellele C usaldas esmalt kogu Venemaa-lähetuse juhtimise, oli hiljuti terve hulga kaebuste tõttu tagasi koju kutsutud.^[5.] Nagu sellest poleks veel küllalt, oli suursaadik Sir George Buchanan inglasele omaselt reserveeritud käitumisega vana kooli mees, kellele salaoperatsioonid põhimõtteliselt ei meeldinud. „Tekkisid raskused,“ nagu Hoare seda väljendas, „osakondadevaheliste erimeelsuste tõttu selles, milline peab olema salateenistuse täpne positsioon ametlikus hierarhias.“^[6.] See oli veel leebelt öeldud, nagu inglastel kombeks. Hoare kui aadlikust parlamendiliige sai meheks, kes pidi asjad korda ajama.

Uus spioon pidi ise oma uuele ametipostile jõudma. Hoare oli reserveerinud koha Newcastle’ist lahkuvale Norra aurulaevale Jupiter. Teiste reisijate hulgas, kes eksootiliste lindude kombel uttu mattunud tekil patseerisid, leidus ka kamp prantslastest moeloojaid, kes siirdusid koos oma modellidega Venemaale. See oli ohtlik ärireis, kuna too meretee tõmbas magnetina ligi Saksamaa allveelaevu. Kui Jupiter Tyne’i jõe suudmest välja tossutas, asusidki kõik laineid vaatlema. Merereis kujunes siiski sündmustevaeseks ning Hoare astus Bergeni sadamas kahvatute ametnike, salakaubavedajate ja mannekeenide seltsis tervelt kuivale maale. Sealt jätkus reis Norra pealinna Kristiaaniasse (Oslosse) ning edasi magamisvagunis Stockholmi.

Hoare pidi Skandinaaviast läbi rändama „tsiviilrõivais … mõõk peidetud vihmavarjutuppe“.^[7.] Sõdiva riigi ohvitserina võinuks ta interneerimise alla kuuluda, kui politsei oleks ta neutraalse Rootsimaa pinnal kinni nabinud. Vähemalt teoorias. Ta avastas, et Rootsi kubises spioonidest, kuid teretulnud näisid seal olevat vaid Saksamaa omad. Külastades Sir Esmé Howardit, brittide suursaadikut Stockholmis, sai Hoare teada, kui ärev oli olukord Rootsis. Kaubanduskeeld Saksamaaga oli riigile tõsine hoop; nii toiduainetööstuses kui ka mujal sattusid töökohad löögi alla, kui brittide sõjalaevad võtsid enestele õiguse rekvireerida kaubalaste mitte vaid sõdivate, vaid ka neutraalsete riikide laevadelt. Haigetele lastele ei leidunud arstirohtu, ärimehed ei saanud tšekke ning puidu, vilja ja rauaga kaubitsejate ees sulgusid turud. Suur osa Rootsit valitsevast eliidist lootis nüüd rahulepingule või isegi liitlassuhete sõlmimisele Saksamaaga.^[8.] Sest Läänemeri pigem ühendas, kui lahutas neid kahte riiki. Kui Hoare Stockholmi Grand Hotelis oma karvakasuka nagisse riputas, oli tal lõbus vaadata, kuidas sakslasest agent asus kohe selle taskuid läbi tuulama.

Toda karvakasukat läks põhja poole siirdudes üha rohkem vaja. Stockholmist liikus ta Norrlandi, tollele metsikule maale, mida saami kütid jagasid põtrade, polaarrebaste ja karudega. Kirjanik Arthur Ransome oli samadel radadel rännates kirjutanud, et „ettevõtmine tõotab tulla huvitav, aga siin on külmavõitu“.^[9.] Hoare oli aga siiski jõuka Chelsea linnaosa esindaja parlamendis ning reisis kogu teekonna vältel esimeses klassis. „Reis,“ kirjutas ta, „oli rahulik ja monotoonne. Mingil hetkel liikus rong kõige enam viis miili tunnis ning peatusteks ette nähtud jaamades jäi piisavalt aega nautida suurepäraseid kuumi roogasid.“^[10.] Üks neist peatustest ligi tuhat kilomeetrit Stockholmist põhja pool oli Botnia sadam Luleå, mille dokkidest laaditi laevadele Kiruna ja Gällivare kaevanduse rauamaaki. Hoare teadis, et eelmisel sügisel oli Briti allveelaeva kapten Cromie kohe selle sadama ees põhja lasknud hulga Rootsi laevu, mis kõik olid kandnud blokaadikeelu alla kuuluvat raualasti Saksamaale, igaühel trümmis tuhandeid tonne.^[11.]

Too piirkond oli Briti ohvitseri jaoks kummaline rännupaik ning Hoare liikus selle kõige metsikuma asula suunas. Marsruudi planeerimisel polnud olnud kasu ennesõjaaegsetest rongigraafikutest, kuna raudteeliin rajati alles 1915. aastal. Arthur Ransome, kes oli siit Venemaale rännanud veel siis, kui raudtee lõppes Karungis, on meenutanud, et viimased miilid Rootsi pinnal läbiti „kelguga lühikese talvepäeva ajal ja ma lebasin kelgul selili, samas kui laplasest kutsar istus mu kõhul ja soojendas mind, kui kihutasime mööda lumeteed ja üle külmunud jõe Soome piirile Tornios“.^[12.] Viisteist kuud hiljem võis Samuel Hoare aega mööda saata küllaltki mugavalt, kui rong roomas edasi mustaks tõmbunud lumehangede vahel ning läbi aurupilvede võis vaevu aimata raagus puude piirjooni. Viimastel miilidel võis näha lugematul arvul puidust kaste, mida oli hunnikus igas peatuspaigas. Seejärel kohtas juba põhjapõdrakelke ning karmi ilmega mehi tänavamantlites. Hoare oli saabunud Haparandasse, piirilinna, mis kontrollis toda olulist maateed Euroopast Venemaale ja sealt edasi kas või Shanghaisse.

Ta ei peatunud, et vaatamisväärsusi imetleda. Ta võinuks ju seigelda külmunud rabadel, kus USA-st, Suurbritanniast, Taanist, Prantsusmaalt ja Rootsist endast saabunud kaubakastid moodustasid tohutul laoplatsil tänavaid ja väljakuid, nagu asuks seal teinegi linn. Ta võinuks astuda sisse kohalikku kõrtsi. Seal, jälgides puhkavaid kalureid ja põhjapõdraajajaid, võinuks ta kuulda uudiseid kolmelt mandrilt korraga. Mõni kuu hiljem rändas Haparandast vastassuunas läbi ametiasjus Londonisse siirduv vene poliitik Pavel Miljukov ning pildistas oma Kodaki kaameraga kesköist päikest.^[13.] Revolutsionäär Aleksandr Šljapnikov, kes käis üle piiri nõnda tihti, et tundis kilomeetrite raadiuses iga turvalist peatuspaika, imetles virmalisi talvises taevas. Kuid ehtne inglane Hoare keskendus eelkõige ilmale. „Kõik oli särava päikese all silmipimestavalt valge,“ meenutas ta hiljem. „Lumi näis täiesti plekitu ning Rootsi garnisoni sõdurite valged lambanahast mütsid tundusid selle kõrval lausa kollased.“^[14.]

Vene piiripunkt Tornios jättis Haparanda järel pigem kahvatu mulje. Suurem osa äsjasaabunuist pidi tundide kaupa passima onnides, mida tsaarivõimu piirivalvurid kontrollpunktidena kasutasid. Hoare reisis Venemaale ametiasjus ning kindlasti oleks sealkandis leidunud ka mõni põrandaalune Briti luure salaagent, kuid C uus spioon ei tahtnud ametiseisundile rõhumisega endale tähelepanu tõmmata. Arthur Ransome oli katse-eksituse meetodil kindlaks teinud, et kõige enam avaldas piiriületusel muljet üks uhkes reljeeftrükis päisega kiri, ning kuigi tegu oli nõudmisega, et ta tagastaks Londoni raamatukogule tähtaja ületanud teosed, näis raamatukoguhoidja dr Charles Theodore Hagberg Wrighti allkiri nõnda toretsev, et ka kõige karmim bürokraat muutus lipitsevalt teenistusvalmiks.^[15.] Tavalised reisijad polnud sama leidlikud kui Ransome ning mälestus piiripunktist pani neid hiljem õlgu väristama. Hoare pidi ootama nõnda kaua, et venelastest sõdurid esinesid improviseeritud tantsuetendusega, lootes ootajatelt veidi münte välja meelitada. Tundus, et möödunud oli veerand eluiga, kui vajalikud paberid viimaks templid said, pagas oskamatult kokku pakiti ning Hoare võis ronida lõunasse suunduvale Soome rongile.^[16.]

Raudtee koosnes taas vaid ühest rööpapaarist. Rong venis tossutades edasi, kuna sõja algusest saati oli tol liinil vedureid köetud puude, mitte söega. Igast lahtijäetud aknast puhus sisse tuhapilvi. Hall suits ja aur varjasid vaate Soome kuulsatele järvedele. Päevad pikenesid kähku, ent väljas oli juba pime, kui rong jõudis viimaks Beloostrovi [Valkeasaari] piiripunkti. Soome provintsist tõelisele Venemaale sisenenut ootasid ees veel üks paberite kontrollimine ja mõistetamatus keeles antud käsud. Kortsus riietega ja segaduses nagu mõni maalt tulnud talupoeg, jõudis Hoare keskööl Soome vaksalisse, Petrogradi peamisesse põhjapoolsesse lõppjaama. Platvormid ja ootesaal olid kehvasti valgustatud ja sisuliselt tühjad.^[17.] Ta oli väsinud ja juba paanikasse sattumas, kui nägi tuttavat brittide ametivormi; talle oli sohver järele saadetud. Juba mõne minuti pärast olid ta kohvrid pagasiruumis ning Samuel Hoare ise autos, barbarite käest pääsenud.

Jaama ümbritsev töölisklassi kvartal jäi peagi selja taha. Ületanud jõe (lai ja veel poolenisti jääs), lähenes Hoare nüüd paleekvartalile ja oma hotellivoodile. Diplomaadil oli tark vältida tänavaid, kus elasid ja töötasid tavalised inimesed. Ta sai sellest aru järgmistel päevadel, õppides tundma ka õukonnaetiketti ning kogedes raskusi, mis tekkisid usaldusväärse teenijatüdruku leidmisel. Parlamendiliige oli Petrogradi saabunud ning asus nüüd tööle „uue, salajase ja tähelepandamatu“ Briti luureteenistuse heaks.

Petrogradis elas 1916. aastal üle kahe miljoni inimese; linna elanikkond oli sõja ajal vaid kasvanud, seda sisserännanud tööliste ja põgenike arvelt, keda polnud kerge üksteisest eristada.^[18.] Neeva jõe suudmealasse ehitatud linnas torkasid klassierinevused kergesti silma. Vaesed elasid tavaliselt vabrikukvartalites, mis olid tekkinud uute hiiglaslike metalli- ja relvatehaste ümber. Soome vaksali tagused tänavad viisid kitsastesse õuedesse, kus aknad olid ruloodega kaetud; see oli Viiburi linnaosa, koduks Eriksoni metalli- ja masinatehastele ning Nobeli ja Uus-Lessneri vabrikutele (mõlemad keskendusid relvadele ja lõhkeainele), vanale Sampsoni ketrus- ja kudumisvabrikule ning mitmele suurele terasetehasele. Jõest lõunas asus Ohta kvartal riigi omanduses oleva lõhkeaine- ja püssirohuvabrikuga, samas kui läänes kõrgusid hiiglaslikud Putilovi vabrikud, kus töötas kümneid tuhandeid inimesi ning mis tootsid rööpaid, vedureid ja vaguneid ning ka kahureid. Vabrikud olid juba enne sõda igasugustele spekulantidele tõeliseks kullakaevanduseks, kuid töölistele sobivate peavarjude ehitamine polnud sama tulutoov investeering.^[19.] Sellest hoolimata voolas küladest linna tööotsijaid.

Teised Petrogradi kodanikud, sellised, kel oli oma kaarik ja kes broneerisid teatriloože, elasid Vassili saare lõunarannal, Petrogradskaja Storonas kaldapealsetel ning uhkemates kvartalites palee lähedal. Kõrged majad linna kanalivõrgustiku ääres pakkusid jõukamatele üürnikele ruumikaid esimese korruse kortereid, kuigi madalama renditasu eest sai peavarju ka keldris ja pööningul ning seal elaski igasugu rahvast, kaupmeestest läbikukkunud kirjanikeni. Ent üldiselt suhtlesid rikkamad elanikud linnarahva vaesema kihi esindajatest vaid teenrite, sohvrite ja uksehoidjatega. Võimas Nevski prospekt, Petrogradi peatänav, oli paik, kuhu vaestel ja ilmajäetutel oli harva asja. Pingelisematel aegadel (nagu 1905. aasta revolutsiooni ajal) võis kuberner käskida sillad üles tõsta, see muutis Neeva hiiglaslikuks vallikraaviks ja lõikas läbi ühendustee enamiku kurikuulsate linnaosadega. Kahjuks oli Nevski prospekti lähedal ka peamise raudteeliini jaam ning paleede taga kerkisid vabrikud. Ent igasugu pahandusetekitajad sai alati kongi pista, näiteks Peeter-Pauli kindlusesse või Krestõ vanglasse, mis kuulusid samuti uhke jõekalda vaatamisväärsuste hulka.

Briti saatkond võttis enda alla suurema osa Saltõkovi majast, mis asus aadressil Palee kaldapealne 4. Asukoht oli suurepärane, vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel Talvepaleest, aknast avanes muljetavaldav vaade kuldse kirikutorniga Peeter-Pauli kindlusele. Saatkond „oli hiigelsuur hoone, ruumikas ja mugav, kuigi kindlasti mitte ilus“, kirjutas hilisematel aastatel suursaadiku tütar Meriel Buchanan.^[20.] Selle silmatorkavamad detailid olid suur trepikoda ja ballisaal, mõlema aknad avanemas jõe poole. Kuid kabinetid polnud kuigi mugavad ning hoonet tuli jagada muldvana printsessi Anna Sergejevna Saltõkovaga, kes elas endiselt maja tagaosas koos oma teenijaskonna ja lobisemishimulise vana papagoiga.^[21.]

Hoare pidi peagi kohtuma oma meestega, kuid tema missiooni diplomaatiline külg – rahu sõlmimine osakondade vahel – nõudis peatset kokkusaamist suursaadiku endaga. Sir George Buchanan oli Londoni esindaja Venemaal juba alates 1910. aastast ning teda peeti Petrogradi kõige usaldusväärsemaks ja kogenumaks diplomaadiks. Ka Hoare oli temast peagi võlutud. „Kui peaksin joonistama pildi mõnest Briti suursaadikust,“ meenutas spioon hiljem, „siis oleks mu esimene valik Sir George Buchanan. Väärikas, eemalolev, kommetelt pigem häbelik, ent esindusliku väljanägemisega, kuigi stiilis, mida imetleti enim umbes kahekümne aasta eest.“^[22.] Robert Bruce Lockhart, kes toetas Sir George’i oma kabinetist Moskvas, nõustus selle arvamusega, leides, et „monokkel, peened näojooned ja kenad hõbehallid juuksed muutsid ta diplomaadi musternäidiseks“.^[23.] Somerset Maughami jutukogus „Ashenden“, mis põhines kirjaniku enda sõjaaegsetel spioonilähetustel, sai Sir George’ist Sir Herbert Witherspoon, kes võõrustas oma õhtusöökidel külalisi nagu mõni aadlik Inglismaa uhkeimas häärberis. Ent üks vähem lahke külastaja mäletas tema „jahedat suhtumist, mis tekitaks isegi jääkarus külmavärinaid“.^[24.]

Buchanan ei suhtunud spioonidesse kuigi soojalt, kuid samas oli ta veendunud, et Venemaa peab suures sõjas jääma liitlaste poolele, kuni see viimaks võidetakse.^[25.] Selle tagamiseks oli ta valmis tegema koostööd igasuguste Londonist saadetud põrgulistega ning Hoare’ist sai saatkonnas sage külaline. Tema meelt lahutas leedi Georgina, suursaadiku naine, nagu ka tema tütar Meriel ning vähemalt üks turtsakas Siiami kass. Hoare õhtustas ka mõne Euroopa diplomaatia tähega, nagu Prantsusmaa suursaadik Maurice Paléologue ning markii André Varlotti di Ripabella Itaaliast. Ühendriikide esindaja David Francis eelistas Buchanani valgetele laudlinadele ja klaretile pokkerimängu, kuid Hoare jõudis tutvuda mitme huvitava mehega Briti saatkonna personali seast.^[26.] Nendega kohtumiseks oli parim paik kantseleiosakond saatkonna esimesel korrusel. Seal veetsid need noored kammvillastes ülikondades mehed enamiku päevast kirjutusmasina taga, kodeerides või šifreerides raporteid. Venelastest sekretäre seal ei leidunud, kuna salastatus jäi ka liitlassuhete puhul esmatähtsaks. „Mulle jäi selline mulje,“ on Lockhart hiljem meenutanud, „et see on nagu masinakirja- ja telegraafibüroo, kus töötavad vaid Etoni vilistlased.“^[27.]

Hoare’i enda kabinet asus lühikese jalutuskäigu kaugusel mööda Palee kaldapealset. Pöörasite vasakule Talvepaleest, tollest tohutust 1500-toalisest ehitisest, mida kattev kipskrohv oli värvitud melanhoolselt tumepunaseks. Selle taga, Paleeväljakul, võis näha rida ühesuguseid hooneid, mis olid samuti lihaprae karva, seal asusid tähtsamad valitsusasutused, muuhulgas sõjaväe kindralstaap. Siin oli ülakorruse mõnda tuppa surutud kogu Briti sõjaväeluure kontor, märksa tillukesem kui kõrvalasuv Prantsusmaa oma. Asukoht oli mugav, kuid Hoare’il ei tekkinud nende tubade vastu soojemaid tundeid. „Tüüpilise vene kombe kohaselt,“ kaebas ta, „oli fassaad hoone parim osa. Kindralstaabi taga asus haisvate hoovide ja mudaste käikude labürint, kustkaudu oli keeruline käia ega mõjunud see ka tervisele hästi.“^[28.]

Kuid Hoare polnud linna tulnud Rastrelli paleesid imetlema. Asudes selles umbses toas töö kallale, pidi ta kähku kohanema Venemaa erakordse võõramaisusega. Kuigi ta pärines inglise ülemklassi seast, käis pealinnale omane tseremoonitsemine talle närvidele. Hea seegi, et rootslased polnud piiril ta mõõka avastanud, kuna siin eeldati, et see käib ametivormi juurde. Teiseks ebameeldivaks üllatuseks kujunes tõsiasi, et venelastel puudus ühtne salateenistus, millega koostööd teha. Kindralstaabil, iga armeegrupi ülemjuhatusel ja mereväeministeeriumil olid oma luureagendid, kuid nende vahel valitses selline konkurents, et temaga tegelemiseks ei jätkunud kellelgi energiat. Siseministeeriumil oli mõnevõrra efektiivsem luurevõrgustik, nagu ka Pühal Sinodil, kuid kumbki polnud valmis oma teavet võõramaalasega jagama. „Keegi teine ei võidelnud selles sõjas meie moodi,“ pani pettunud inglane tähele. „Londoni inimesed … kujutasid ette, et Talvepalee väljakul käivad asjad samamoodi nagu Whitehallis“, kuid tegelikult oli Venemaa sõjategevus märksa kaootilisem ja sõda ise siin ebapopulaarne.^[29.]

Ta võinuks rohkem teada saada, kui oleks seal Moika kanali kaldapealse kohal kitsas toas töötava personali vastu enam usaldust üles näidanud. Tollal juhtis sealset luureüksust major Cudbert Thornhill, Indias teeninud mees oli „kibe käsi vintpüssi, lingu, kaheraudse ja puhkpüssi käsitsemises“.^[30.] Ent kui Hoare 1916. aasta suvel ise Briti salaluurelähetuse juhtimise üle võttis, sai Thornhillist sõjaväeatašee abi. Too ümberpaigutus jättis sealse väikese ja pühendunud personali vähemalt teoorias nüüd Hoare’i käsutusse. Leitnandid Stephen Alley ja Oswald Rayner kõnelesid mõlemad vabalt vene keelt ning neil leidus pealinnas häid kontakte. Kapten Leo Steveni, kes oli töötanud Thornhilli heaks, aitas koguda luureteavet relvajõudude, sealhulgas Saksa merestrateegia kohta.^[31.]

Konfliktid sõjaväeatašee kolonel Alfred Knoxiga olid algusest peale vältimatud. Ühe saatkonnaametniku arvates kujutas just Knox Suurbritannia „tegelikku ühenduslüli Venemaaga“.^[32.] Toda arvamust üritas Knox ise igati kinnitada, käitudes viisil, nagu tunneks tema Venemaad paremini kui teised sealsed britid kamba peale kokku. Ent uelslasena esindas ta vale ühiskonnaklassi, seega ei saanud teda määrata tsaari sõjaväe peakorterisse Stavkasse, vaid see koht läks ebakompetentsele Sir John Hanbury-Williamsile.^[33.]