Читать книгу Reegliteta armastus - Cathleen Polland - Страница 6

Enam polnud mõtet keelduda, muidu oleks see tundunud juba sihiliku lugupidamatuse väljendusena, aga Tessil ei olnud mingit kavatsust Rigdale’iga riidu minna. Vastupidi. Kui tema, Tess, end viisakalt ja neutraalselt üleval peab, õnnestub võib-olla sellest mehest vabaneda ilma probleemideta niipea, kui ta abi enam ei vajata.

“Hästi, mister Rigdale.”

“Kutsuge mind Dominiciks.” Ta astus laua juurde, võttis kätte vanamoodsa kellukese, kindlasti mõne renessansiaegse meistri töö, ja helistas.

Tess istus kõige lähemal asetsevale toolile, mis oli lausa sündsusetult sametine. Teda hakkas see olukord tasapisi lõbustama.

“Kas te tõesti elategi niiviisi, Dominic? Või on see mingi etendus võhikutele?”

Mees näis imestavat.

“Mida te silmas peate?”

Tess viipas käega toa poole.

“Seda muuseumi siin.”

“Mulle meeldib,” lausus Rigdale õlgu kehitades ja võttis ta vastas istet.

Nüüd lahutas neid teineteisest kõverate jalgadega laud, mille plaati kaunistas kilpkonnamuster.

“Selles ma ei kahtlegi,” pomises ta, vaadates lävele ilmunud toatüdrukut pärani silmi.

Toatüdruku puhul oli kõik ideaalselt teenistusvalmis: maneerid, hall kleit, tärgeldatud põlleke ja pitstanu. Ta asetas lauale õhukesed portselantassid, valas kaunist teekannust aromaatset musta teed, tegi kniksu ja lahkus hertsoginna väärikusega.

“Muuseumitöötajad on oma ülesannete kõrgusel,” märkis Tess teenijat pilguga saates.

Tee oli kange ja väga maitsev. Võtnud lonksu, tundis Tess, kuidas mööda kogu keha valgub mõnus soojus. Viimasel ajal külmetas ta pidevalt. Sellest päevast alates, kui talle teatati, et Errolit enam ei ole. Õigemini, ta oli veel olemas. Kuid see, mis temast alles oli jäänud, ei saanud enam olla Errol Monteque.

“Muuseumi direktor” Dominic Theobald Rigdale uuris tähelepanelikult Tessi nägu.

“Vahest ehk siiski õhtusöök?”

Tess raputas pead.

“Asugem pigem asja juurde, mister Rigdale.”

“Dominic,” parandas mees teda.

“Muidugi. Ja mind kutsuge Tessiks.”

“Ei mõtlegi nüüd teid teisiti kutsuda. Me oleme ju armukesed,” ütles mees suunurgaga naeratades. “Öelge, Tess, kas te tõesti töötate CIA-s viieteistkümnendast eluaastast peale?”

“Noh, seda on palju öeldud.” Tess võttis veel lonksu teed. “Olete minu kohta kindlasti üht-teist lugenud, kui juba kord küsite.”

“Jah, kuid mitte nii palju, kui oleksin tahtnud. Ma tean, et teid korjas New Yorgi tänavalt üles Errol Monteque, kes veel hiljaaegu juhtis rühma, mida nüüd juhite teie. Mõne aja pärast viis ta teid üle CIA-sse ja õpetas välja. Ja seda kõike tegite te vabatahtlikult. Oli see tõepoolest nii? Või polnud teil lihtsalt muud valikut?”

“Jah, see oli tõesti nii. Errol oli mu eestkostja ja õpetaja, kellest paremat poleks osanud soovidagi. Mulle meeldib see töö. Ja keegi ei sundinud mind seda tegema.”

“Teid on suurepäraselt programmeeritud,” märkis Rigdale. “CIA on kuulus ajupesu meetodite poolest. Olen rõõmus, et nad pole oma haaret lõdvendanud.”

“Seega, vaba tahte avaldamisse te ei usu?” Tess asetas teetassi täpselt alustassi keskele ja jäi Rigdale’i põrnitsema, suunates oma pilgu kuskile ta ninajuure kanti.

“Mitte viieteistaastase tütarlapse puhul, kes on võlutud oma õilsameelsest eestkostjast. Vabandust.” Rigdale püüdis üsna osavalt ta pilgu.

“Võib-olla ka nii,” lausus Tess õlgu kehitades. “Kuid meie jaoks teiega ei muuda see midagi.”

“Jah, vabandust, kaldusin veidi kõrvale. Jätkake.”

“Ma töötasin Erroli juhtimise all mitu aastat.” Ta sundis end kuivalt ja kiretult kirjeldama sündmusi, mis olid nüüd kõigest faktid ta eluloost. Kõik eredad mälestused pani Tess luku taha ega kavatsenud seda ust avada. Võimalik, et kunagi hiljem, vanas eas. “Meil on suurepärane, hästi sisse töötatud meeskond. Põhiliselt oleme tegutsenud Lõuna-Ameerikas ja mõningates Aafrika maades, viimasel ajal ka Euroopas. Errol sai ülesanded, tema töötas välja ka operatsioonide plaanid, kuid arvestas sealjuures alati meeskonnaliikmete arvamusega.” Tess naeratas, meenutades, kuidas Errol mõnikord vihastas, kui ta ei viitsinud mõelda. Ta vihastas nii, et see oleks võinud lõppeda karmi noomituse või padjasõjaga. “Meil õnnestus kõik. Selle aja jooksul, mil ma olen CIA-s töötanud, pole me suutnud täita vaid kolme ülesannet.”

“Pole paha,” lausus Rigdale hindavalt.

Ah, mida tema ka sellest taipab.

“Küllaltki,” lausus Tess kuivalt.

“Miks mister Monteque’l siis seekord ei vedanud?” Rigdale ilmselgelt teadis, kust kaevata.

“See tulebki meil välja selgitada.” Veel lonks teed, et suus poleks nii talumatult kibe maik. Tess pani teetassi alustassile tagasi. “Nagu ma juba ütlesin, alustasime viimasel ajal tööd Euroopas. Kuu aega tagasi lendas Errol Londonisse, et asuda esialgu üksi järgmist ülesannet täitma. Tuntud kollektsionäär George Pelly tapeti tema oma mõisas Lestershire’is. Enne seda ostis ta Sotheby oksjonilt asjakese, mis olevat kuulunud ühele esimestest kaliifidest – Abu Bakrile ja mida peeti Abu Bakri mantliks. See legendaarne ese, mis ei omanud siiski suurt religioosset tähendust, olles pigem lihtsalt legend, polnud moslemite maailmas eriti tuntud ega tänapäeva muhameedlaste poolt ka tunnustatud. Mingi Indiana Jonesi stiilis artifact. Teatavasti käis turgudel aga selle asjanduse pärast äge võitlus ja Pelly võitis. Kuid ei möödunud nädalatki, kui ta tapeti ja mantel kadus. Kuna kollektsionäär oli üks meie informaatoritest, tegi Jobs Errolile ülesandeks seda lugu uurida. Niisiis, šeff otsustas, et esmalt tutvub ta ise olukorraga ja pärast lülitab ka meid töösse.”

Tess mäletas väga hästi hiljutist sombust, läheneva talve eelaimuses kuidagi kägarasse tõmbunud hommikut. Errol koduses sviitris köögis suitsetamas. Sigaret tema suurte sõrmede vahel ja mahukas kohvitass ta ees laual. Kõik need pisiasjad ujusid nüüd pinnale justkui mullikesed järve põhjast. “Kala hingab niimoodi,” oli öelnud Errol, kui neil õnnestus mõnikord harva kalale pääseda. “Kala hingab ja sa näed, et ta on seal…”

“Esmapilgul ei tundunud lugu olevat eriti keeruline, arvati, et tõenäoliselt röövisid mantli tavalised vargad, seda enam, et Pelly kollektsioonist olid kadunud veel mõned hinnalised eksponaadid. Errol selgitas välja, et tellijaks oli moslemite organisatsioon, ja liikus edasi röövijate jälgi mööda. Ta jälgis mantli teekonda, kuni jõudis Viini, aga päev hiljem katkes temaga side. Alles kahe päeva pärast leiti ta ühest mahajäetud tehasest. Korralikult tükeldatud, ekspertide arvates mootorsaega.”

“Kui kole,” ütles Rigdale otsaesist krimpsutades.

“Ja piinarikas,” lausus Tess külmalt. “Ekspertiis tegi kindlaks, et ei alustatud kaelast. Eeldatavasti suri ta verekaotusesse, kui oli juba jalgadeta ja tal raiuti otsast teine käsi.”

“Kas te räägite mulle seda selleks, et tunneksin kaasa või et oleksin asjaga kursis?” uuris Rigdale.

“Selleks, et teaksite, milleks on võimelised inimesed, kellega meil tuleb tegemist teha. Olgu nad siis kes nad on. Esialgu teame vaid organisatsiooni nime – Al-Kharidja. Need moslemi terroristid tegutsevad eelkõige Alžeeria ja Maroko territooriumil. Kuid vahepealse ettekande põhjal, mille Errol jõudis teha, ei toimetanud härrased terroristid seekord omal tahtel. On leitud seos nende ja Euroopa ühe suurema firma Aliston vahel. Selle omanik Lance Arquette on tuntud kiindumuse poolest rariteetidesse. Aga miks ta ei kasutanud tavaliste varaste teeneid? Miks maksis Pelly oma ostu eest eluga? Rariteetide pärast sõda alustades ei lähe kirglik kollektsionäär tavaliselt mõrva peale välja, see poleks kasulik. Ja kohe kindlasti ei kaasata sellesse Maroko terroriste.”