Читать книгу Postskriptum - Cecelia Ahern - Страница 5

Kolm kuud varem

“Truu Penelope. Ithaka kuninga Odysseuse naine. Väärikas ja visa karakter, pühendunud abikaasa ja ema. Mõned kriitikud näevad temas vaid abielutruuduse sümbolit, kuid Penelope on kompleksne naine, kes põimis lugusid sama osavasti kui kurikuulsat surilina.” Giid peab salapärase mõttepausi ja laseb silmadega üle kuulajaskonna, kelles tal on õnnestunud huvi äratada.

Oleme Gabrieliga rahvusmuuseumis näitusel. Seisame maali ümber kogunenud rahvahulga tagareas, teistest veidi eraldi, justkui me ei kuuluks siia või ei tahaks nende pundis olla, tehes samas kindlaks, et kuuleme, mida räägitakse. Mina kuulan giidi, Gabriel lappab mu kõrval brošüüri. Ta võib giidi jutu hiljem sõna-sõnalt järele korrata. Ta armastab selliseid asju. Ma armastan asjaolu, et ta selliseid asju armastab rohkem, kui neid asju endid. Gabriel kohe oskab aega sisustada. Kui ma teda kohtasin, oli see minu jaoks tema juures üks ihaldusväärsemaid loomuomadusi, sest minu saatus oli paika pandud; hiljemalt kuuekümne aasta pärast ootas mind teispoolsuses ees kohting.

“Penelope abikaasa Odysseus läheb Trooja sõtta võitlema. Sõda kestab kümme aastat ja sellele järgneb kümme aastat eksirännakuid, enne kui ta tagasi koju jõuab. Penelope satub äärmiselt ohtlikku olukorda, kui sada kaheksa kosilast asuvad tungivalt tema kätt paluma. Penelope on nutikas, andes igale kosilasele lootust, samas kellelegi alistumata.”

Tunnen end ühtäkki puudutatuna. Gabrieli käsi, mis toetub mu õlgadele, tundub liiga raskena.

“Kangastelgede stseen, mida me siin näeme, sümboliseerib üht kuninganna salaplaanidest. Penelope väitis, et tahab enne mehele minemist oma äia Laertese surilina valmis kududa ja lubas, et valib abikaasa niipea, kui on töö lõpetanud. Ta veetis päevad lossisaalis kangastelgede taga istudes ja kududes, öösel aga harutas ta päeval kootu salaja üles. Nii õnnestus tal kosilasi kolm aastat ninapidi vedada, kuni abikaasa lõpuks koju jõudis.”

Miski selle loo juures kriibib mu hinge. “Kas Odysseus oli Penelopele samamoodi truu?” hüüan ma.

“Kuidas palun?” küsib giid, otsides silmadega hääle omanikku. Rahvahulk tõmbub lahku, kõigi pead pöörduvad minu poole.

“Penelope on truuduse võrdkuju, aga kuidas on lood ta abikaasaga? Kas Odysseus hoidis end kõik need kakskümmend aastat talle?”

Gabriel muheleb.

Giid naeratab ja räägib lühidalt üheksast lapsest, kes Odysseusel viie teise naisega oli ja ta pikkadest eksirännakutest Trooja sõjast tagasi Ithakasse.

“Nii et mitte,” pobisen ma Gabrielile, kui grupp edasi liigub. “Rumal Penelope.”

“Suurepärane küsimus,” sõnab ta lõbustatult.

Gabriel lappab endiselt brošüüri ja ma pöördun tagasi Penelope maali poole. Kas ma olen nagu truu Penelope? Kas ma koon päeviti ja harutan öösiti, eksitades seda ustavat ja kaunist kosilast enda kõrval, oodates ise abikaasaga taaskohtumist? Vaatan Gabrieli poole. Ta mänglevad sinised silmad ei loe mu mõtteid. Õnnis teadmatus.

“Ta oleks võinud oodates nende kõigiga magada,” lausub ta. “Vagur Penelope ei tundu just kuigi lõbusa kaaslasena.”

Ma naeran ja toetan pea ta rinnale. Ta võtab mind oma embusse ja suudleb mu pealage. Ta suur, lai ja tugev keha sarnaneb majaga, ma võiksin ta kallistuse sees elada. Ta veedab oma päevad vabas õhus puude otsas ronides. Ma kutsun teda puude tohtriks, ta ise eelistab arboristi tiitlit. Ta on seikleja ja avastaja, ta on harjunud kõrgustega, armastab vihma ja tuult ning muid loodusjõude ja kui ta parajasti puu otsas ei turni, võib ta leida puu alt, nina raamatus. Õhtuti pärast tööd lõhnab ta piprase vesikressi järele.

Me kohtusime kahe aasta eest Bray kanatiivafestivalil. Ta oli proovinud õhtu läbi mu tähelepanu köita. Olime kõrvuti leti ees, kui ta juustuburgerit tellides flirtimiskatse tegi, pannes kõik oma taga järjekorras seisvad inimesed ootama. Ta tabas mind õigel hetkel. Mulle meeldis huumor, mida ta oma sissejuhatava lausega vist taotles.

Mu sõber tahab teada, kas tahad temaga välja minna.

Mulle üks juustuburger, palun.

Mulle meeldivad piinlikud külgelöömiskatsed, aga meeste suhtes on mul hea maitse. Mulle meeldivad head mehed, suurepärased mehed.

Gabriel hakkab edasi sammuma, kuid tõmban ta teises suunas, truu Penelope pilgu alt eemale. Naine on mind jälginud, ta arvab, et tunneb omasugused ära, kui neid näeb. Aga ma ei ole temasugune, ma ei ole tema ja ma ei taha olla nagu tema. Ma ei pane oma elu tema kombel mingi ebamäärase tuleviku nimel pausile.

“Gabriel.”

“Holly.” Ta imiteerib mu tõsist hääletooni.

“Tahtsin su pakkumisest rääkida.”

“Sa mõtled riigikogu ette liiga varajaste jõulukaunistuste ülesriputamise vastu protesteerima minekut? Alles võtsime need maha, küll need üsna pea jälle üles pannakse.”

Ta on nii pikk, et pean selga kumerdama ja kaela küünitama, et talle otsa vaadata. Ta silmad naeratavad.

“Ei, see teine. Kokkukolimise pakkumine.”

“Ahaa.”

“Teeme ära.”

Ta poksib rusikatega õhku ja matkib vaikselt staadionisuuruse rahvahulga juubeldamist.

“Kui sa lubad mulle, et me ostame teleka ja et igal hommikul, kui ma üles ärkan, näed sa selline välja.” Tõusen kikivarvule, et ta näole lähemal olla. Asetan käed ta põskedele ja tunnetan habeme all naeratust. Ta kasvatab, pöeb ja hooldab oma habet nagu professionaal. Puumees, kes kultiveerib iseenda nägu.

“See on eelduseks, et mu majakaaslane olla.”

“Voodikaaslane,” parandan ma teda ja me naerame lapsikult.

“Kas sa oled alati nii romantiline olnud?” küsib ta, põimides käed ümber mu piha.

Minevikus küll. Ma olin minevikus nii teistsugune. Võib-olla naiivne. Kuid mitte enam. Kallistan teda tugevasti ja toetan pea ta õlale. Silman Penelope hukkamõistvat pilku. Tõstan uhkelt lõua püsti. Ta arvab, et ta tunneb mind. Tal pole õrna aimugi.