Читать книгу Postskriptum - Cecelia Ahern - Страница 6

“Oled sa valmis?” sosistab mu õde Ciara, kui oleme poe vaateaknal kott-toolides kohad sisse võtnud. Rahvas ootab sumisedes show algust. Viibime Ciara Haraka-nimelises vintage- ja taaskasutuspoes, kus olen koos temaga viimased kolm aastat töötanud. Oleme poe taas üritusepaigaks muutnud, et viia läbi ta podcast’i “Kuidas rääkida …” avalik salvestus. Täna ei ole ma aga oma tavapärases turvalises rollis veini- ja suupistelaua eest hoolt kandmas. Selle asemel olen andnud järele oma ahistava, kuid seiklushimulise ja kartmatu väikeõe visale pealekäimisele olla sellenädalase episoodi “Kuidas rääkida surmast” erikülaliseks. Kahetsesin oma jah-sõna niipea, kui see mu huulte vahelt välja lipsas, ja nüüd, kui olen vähese publiku ette maha istunud, on see kahetsus kasvanud astronoomilistesse kõrgustesse.

Stanged ja riide- ning aksessuaaririiulid on seinte äärde lükatud ja poe keskele on sätitud viis kuuekohalist kokkupandavate toolide rida. Oleme vitriini tühjaks teinud, et me Ciaraga saaksime teistest kõrgemal istuda. Akna taga töölt koju kiirustavad inimesed heidavad kott-toolides istuvatele liikuvatele mannekeenidele vilksamisi pilke.

“Mul on nii hea meel, et sa nõustusid seda tegema.” Ciara sirutub minu poole ja pigistab mu higist kätt.

Naeratan vaevumärgatavalt, kaaludes võimalust viimasel hetkel alt ära hüpata, kuid adun, et see ei oleks seda väärt. Pean oma sõna pidama.

Ta heidab jalanõud eemale ja tõmbab paljad jalad kott-toolis risti, tundes end selles ruumis ilmselgelt nagu kodus. Köhatan kurgu puhtaks. Hääl kajab läbi kõlarite üle poe, kust mulle vaatab vastu kolmkümmend ootusärevat nägu. Pigistan higiseid käsi ja heidan pilgu märkmetele, mida olen sellest ajast alates, kui Ciara mul seda teha palus, maniakaalselt eksamiks valmistuva õpilase kombel üles kirjutanud. Praegu ei tundu ükski neist inspiratsiooni ajel paberile kritseldatud mõttevälgatustest loogilisena. Ma ei saa aru, kus üks lause algab ja järgmine lõpeb.

Ema istub esireas, mõne istme kaugusel mu sõbranna Sharonist, kes on koha sisse võtnud äärmises toolis, kus on kahekohalisele vankrile rohkem ruumi. Vankrist teki ääre alt piilub välja kaks jalga, ühe otsas ripub vaevu sokk, teisest on sokk juba ära kukkunud. Sharoni süles istub ta kuuekuune beebi ja tema kõrval kuueaastane poeg, Gerard, kelle silmad on naelutatud i-Padile ja kõrvad kaetud kõrvaklappidega. Nelja-aastane poeg kurdab dramaatiliselt, kui igav tal on, ja on toolis nii madalale vajunud, et ainult pea toetub veel vastu seljatuge. Neli poissi kuue aasta jooksul – ma hindan väga Sharoni kohalolekut. Ma tean, et ta on koidikust saati üleval olnud. Tean, kui kaua tal aega võttis ainuüksi et majast välja saada ja siis veel kolm korda mõne maha ununenud asja järele tagasi minna. Mu kangelasest sõbranna. Nüüd on ta siin. Ta naeratab mulle, kurnatud näolt peegeldumas ülim toetus.

“Tere tulemast kõigile Haraka podcast’i neljanda episoodi salvestusele,” alustab Ciara. “Mõned teist on meil siin juba regulaarsed külalised – Betty, aitäh sulle nende imeliste tassikookide eest, millega sa meid kõiki kostitad, ja tänud Christianile juustu ja veini eest.”

Otsin silmadega rahva hulgast Gabrieli. Olen üsna kindel, et teda ei ole siin. Palusin tal spetsiaalselt mitte tulla, kuigi see polnud ilmselt vajalik. Kellenagi, kes hoiab oma eraelu iseendale ja kontrollib väga tugevalt oma emotsioone, ei mahtunud talle pähe, miks ma peaksin võõraste inimestega oma eraelu üle arutama. Ma võisin talle küll tulihingeliselt vastu vaielda, kuid praegusel hetkel olen ma temaga absoluutselt nõus.

“Mina olen Ciara Kennedy, Haraka omanik, ja hiljaaegu tuli mul hea mõte alustada podcast’i pealkirjaga “Kuidas rääkida …”, mis tutvustab heategevusorganisatsioone, mis saavad ka protsendi selle ettevõtmise tulust. Sel nädalal räägime surmast – täpsemalt kaotusest ja leinast – ja meiega on täna siin Claire Byrne Iirimaa Kaotusvalust ja samuti mõned neist, kes on Kaotusvalu suurepärase töö tulemusi tunda saanud. Kogu piletimüügitulu ja samuti teie helded annetused lähevad täna otse Kaotusvalule. Üsna pea räägime Claire’iga äärmiselt olulisest, väsimatust tööst, mida nad teevad, abistades lähedase kaotanud inimesi, kuid esmalt tahan teile tutvustada tänast erikülalist, Holly Kennedyt, kes on juhtumisi ka mu õde. Lõpuks ometi oled sa siin!” teatab Claire õhinal. Publik aplodeerib.

“Nii see on,” vastan ma närviliselt naerdes.

“Ma olen oma õele peale käinud, et ta meile külla tuleks sellest ajast, kui ma eelmisel aastal podcast’iga alustasin. Mul on nii hea meel, et sa viimaks nõustusid.” Ta sirutub minu poole ja võtab mu käest kinni. “Su lugu on minu elu isiklikult sügavalt liigutanud ja ma olen veendunud, et paljudele inimestele tuleb selle kuulmine kasuks.”

“Aitäh. Loodetavasti.”

Panen tähele, et märkmepaber mu käes väriseb ja lasen Ciara käest lahti, et seda vaigistada.

““Kuidas rääkida surmast”– see ei ole lihtne teema. Me tunneme end nii mugavalt rääkides oma eludest; sellest, kuidas me elame; kuidas paremini elada, et arutelu surmast on sageli ebamugav või välditakse seda üleüldse. Ma ei tea kedagi, kellega seda vestlust leina teemal parema meelega peaksin kui sinuga. Holly, ole hea, räägi meile, kuidas on surm sind mõjutanud.”

Köhatan hääle puhtaks. “Seitse aastat tagasi suri mu abikaasa Gerry pahaloomulise kasvaja tagajärjel. Tal oli ajuvähk. Ta oli kolmekümneaastane.”

Ükskõik kui mitu korda ma selle välja ütlen, paneb see mu kurgu endiselt pitsitama. See osa loost on ikka veel väga toores, ikka veel kõrvetab see mu sisemust. Otsin kiiresti pilguga Sharonilt tuge. Ta pööritab dramaatiliselt silmi ja haigutab. Naeratan. Ma saan sellega hakkama.

“Me oleme täna siin, et rääkida leinast. Mis mul teile siis öelda on? Ma ei ole mitte millegi poolest eriline, surm puudutab meid kõiki ja nagu paljud teist siin täna teavad, on lein väga kompleksne teekond. Leina ei saa kontrollida, suurema osa ajast võib tunduda, et see kontrollib sind. Ainus asi, mida sina saad kontrollida, on see, kuidas sa sellega toime tuled.”

“Sa ütlesid, et sa ei ole mingil viisil eriline,” sõnab Ciara, “kuid igaühe isiklik kogemus on eriline ja me saame üksteiselt õppida. Ükski kaotus ei ole lihtne, aga kas sulle tundub, et kuna te Gerryga kasvasite koos üles, tegi see sinu kaotusvalu kuidagi intensiivsemaks? Ma mäletan juba väikesest peale, et ei olnud Hollyt ilma Gerryta.”

Ma noogutan ja hakkan jutustama, kuidas me Gerryga kohtusime. Väldin publiku vaatamist, et seda enda jaoks lihtsamaks teha, justkui räägiksin iseendaga, täpselt nagu ma duši all harjutasin. “Ma olin neljateistkümneaastane, kui temaga koolis kohtusin. Sellest päevast alates sai minust Gerry ja Holly. Gerry pruut. Gerry abikaasa. Me kasvasime koos suureks, me õppisime teineteiselt. Ma olin kahekümne üheksane, kui ta kaotasin, ja minust sai Gerry lesk. Ma ei kaotanud ainult teda ega osakest endast, vaid mul oli tunne, et ma kaotasin iseennast. Mul ei olnud aimugi, kes ma olen. Pidin end uuesti üles ehitama.”

Näen paari pead kaasa noogutamas. Nad teavad. Kõik nad teavad ja kui nad veel ei tea, siis kohe saavad teada.

“Kaka,” kostab vankrist lapsehääl ja sellele järgneb itsitamine. Sharon püüab oma mudilast vaigistada. Ta pistab käe hiiglaslikku kotti ja tõmbab sealt välja maasikajogurti kattega riisikrõbuski. Krõbusk haihtub vankrisse. Itsitamine lakkab.

“Kuidas sa end uuesti üles ehitasid?” küsib Ciara.

Tundub imelikuna rääkida Ciarale millestki, mille ta koos minuga läbi elas, nii et pöördun publiku poole ja keskendun neile; inimestele, keda ei olnud mu kõrval. Ja nende nägusid nähes toimub mu sees nihe. See lugu ei ole minust. Gerry tegi midagi erakordset ja ma jagan seda tema poolt inimestega, kes tahavad teada. “Gerry aitas mind. Tal oli enne suremist salaplaan.”

“Tam-tam-tam!” kostab Ciaralt naeru saatel. Ma naeratan ja vaatan enda vastas istuvaid ootusärevaid nägusid.

Tunnen loo paljastamise eel elevust. See meenutab mulle taas, kui erakordne Gerry surmale järgnev aasta oli, kuigi aja jooksul on selle tähtsus mu mälus tuhmunud. “Ta jättis mulle kümme kirja, mille ma pidin avama ta surmale järgnevatel kuudel ja iga kirja lõppu kirjutas ta “PS. Ma armastan sind”.”

Publik on silmanähtavalt liigutatud ja üllatunud. Nad jagavad üksteisega pilke ja sosistavad, vaikus on murtud. Sharoni beebi hakkab nutma. Ta kussutab ja äiutab teda ning kohendab lutti, silmis äraolev pilk.

Ciara kõneleb üle beebi jorina. “Kui ma palusin sul selles podcast’is osaleda, ütlesid sa mulle väga konkreetselt, et ei soovi keskenduda Gerry haigusele. Sa tahtsid rääkida kingitusest, mille ta sulle jättis.”

Raputan nõusolevalt pead. “Ei. Ma ei taha rääkida ta vähist ega kõigest sellest, mida ta pidi läbi elama. Minu nõuanne, kui keegi peaks seda soovima, on proovida mitte keskenduda pimedusele. Seda on niigi piisavalt. Kõneleksin inimestele parema meelega lootusest.”

Ciara vaatab mind uhkusest säravate silmadega. Ema plaksutab tugevalt käsi.

“Minu valik oli keskenduda kingitusele, mille ta mulle jättis, ja selle kingituse andis mulle tema kaotamine. Selleks kingituseks oli iseenda leidmine. Ma ei tunne end alaväärsena ega tunne piinlikkust tunnistades, et Gerry surm murdis mu maha. Ta kirjad aitasid mul end taas leida. Selleks oli vaja mul end kaotada, et avastada osa endast, mille olemasolust ei olnud mul aimugi.” Olen oma sõnadesse kadunud ega saa lõpetada. Mul on vaja, et nad teaksid. Kui mina oleksin seitse aastat tagasi publiku seas istunud, oleks mul olnud vaja seda kuulda. “Ma avastasin, et minu sees peitus uus ja üllatav jõud. Leidsin selle väga sünge ja üksildase koha sügavusest, aga ma leidsin selle. Ja paraku just sealt leiame suurema osa elu aaretest. Pärast pimeduses ja sopas kaevamist ja rügamist jõuame kivise põhjani. Õppisin, et põhi võib olla hoopis hüppelauaks.”

Publik aplodeerib entusiastliku Ciara eeskujul.

Sharoni beebi nutt muutub kiledaks kiljumiseks, otsekui saeks keegi tal jalgu otsast. Vankris istuv vend loobib teda riisikrõbuskiga. Sharon tõuseb püsti, saadab meie poole vabandava pilgu ning hakkab mööda vahekäiku välja liikuma, lükates ühe käega kahekohalist vankrit ja hoides teises käes nutta röökivat beebit. Kaks vanemat last jätab ta mu ema hoolde. Ta manööverdab vankriga kohmakalt ukse suunas, pobisedes möödaminnes vabandusi, kui põrkab vastu tooli ja niidab maha vahekäiku ulatuvaid kotte, mille sangad ja rihmad jäävad vankri rataste taha kinni.

Ciara ootab enne järgmise küsimuse juurde asumist Sharoni väljumist.

Sharon togib vankriga vastu välisust, üritades seda lahti lükata. Ciara abikaasa Mathew kiirustab talle appi ust lahti hoidma, kuid kahekohaline vanker on liiga lai. Sharon jätkab paaniliselt ukseraami rammimist, beebi taustal röökimas. Mathew käsib tal lõpetada ja asub ukse allääres olevat haaki lahti tegema. Sharon heidab meie poole piinlikkust täis pilgu. Ma matkin teda ennast ja pööritan haigutades silmi. Ta naeratab tänulikult, enne kui põgeneb.

“Me võime selle osa välja lõigata,” sõnab Ciara naljaga. “Holly, kui Gerry kirjad, mis ta sulle pärast surma jättis, välja arvata, kas sa tundsid ta kohalolu veel mõnel muul viisil?”

“Sa tahad öelda, kas ma nägin tonte?”

Mõni kuulaja muheleb, teised ootavad meeleheitlikult jaatavat vastust.

“Energiat?” vastab Ciara. “Kuidas iganes sa soovid seda nimetada.”

Ma vaikin hetkeks, et mõelda; et oma tunded sõnadesse panna. “Kummalisel kombel on surma kohalolek väga reaalne. Surm võib tunduda, nagu ruumis viibiks teine inimene. Lähedastest maha jäänud augud, nende mitteolemasolu on nii intensiivne, et vahel oli hetki, mil Gerry tundus elusamana kui mind ümbritsevad inimesed.” Mõtlen tagasi neile üksildastele päevadele ja öödele, mil olin olnud kusagil pärismaailma ja oma mõtete vahel lõksus. “Mälestused võivad olla väga võimsad. Nad võivad olla tõeliselt õndsaks pelgupaigaks ja on kahtlemata väärt avastamist, sest nende abil õnnestus mul ta taas oma kujutlusse äratada. Kuid tuleb olla teadlik, et nad võivad endast ka lõksu kujutada. Olen Gerry kirjade eest tänulik, sest ta tiris mind kõigist neist mustadest aukudest välja ja ärkas taas ellu, võimaldades meil koos uusi mälestusi luua.”

“Ja nüüd? Seitse aastat hiljem? Kas Gerry on ikka veel sinuga koos?”

Ma vaikin ja jõllitan teda suurte silmadega, nagu valgusvihu ette jäänud jänes. Mul on keeruline sellele küsimusele vastata. Sõnad on just nagu peoga peast pühitud. On ta ikka veel minuga koos?

“Ma olen kindel, et Gerry jääb alatiseks sinu osaks,” ütleb Ciara õrnalt, tajudes mu ponnistusi. “Ta on alati koos sinuga,” sõnab ta, üritades mind justkui rahustada, nagu ma oleksin selle unustanud.

Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Kõikjal mu ümber.

“Jah, muidugi.” Naeratan pingutatult. “Gerry on alati minuga koos.”

Keha sureb; hing, vaim on jääv. Gerry surmale järgneval aastal oli päevi, mil ma tundsin, et Gerry energia minu sees andis mulle jõudu, tegi mind tugevamaks, muutis mind kindluseks. Ma tundsin, et saan kõigega hakkama. Olin kõikvõimas. Kuid oli ka päevi, mil tunnetasin ta energiat ja see purustas mind miljoniks killuks. See meenutas mulle mu kaotust. Ma ei suutnud seda taluda. Universum oli võtnud kõige olulisema osa mu elust ja see tekitas mus hirmu, et võin kaotada ka kõik ülejäänu. Mõistan, et kõik need päevad olid olulised, sest nüüd, seitse aastat hiljem, ei tunneta ma Gerry kohalolu enam üldse.

Mõtlen endamisi, kas vale, mille ma olen just kuuldavale toonud, kõlas sama tühjana, kui see minu sees tundus. Vähemalt on see peaaegu läbi. Ciara kutsub publikut üles küsimusi esitama. Lõõgastun veidi, sest tajun lähenevat lõppu. Kolmas rida, paremalt viies istekoht, pabersalvrätt pihku kägardatud, ripsmetušš silmade ümber laiali.

“Tere, Holly, minu nimi on Joanna. Ma kaotasin mõni kuu tagasi oma abikaasa. Soovin, et ta oleks mulle kirju jätnud nagu sinu abikaasa. Kas sa võiksid meile rääkida, mis viimases kirjas seisis?”

“Ma tahaks kõikide kirjade sisu teada,” kostab kusagilt ja sellele järgneb nõustuv sosistamine.

“Meil on aega kirjade sisust rääkida, kui Holly seda teha soovib,” sõnab Ciara küsivalt minu poole vaadates.

Hingan sügavalt sisse ja välja. Ma ei ole nendele kirjadele nii ammu mõelnud. Üldises plaanis küll, aga mitte ükshaaval ega täpsemalt. Kust alustada. Uus öölamp, uued riided, karaokeõhtu, päevalilleseemned, sünnipäevareis sõpradega … Kuidas nad võiksid mõista, kui olulised need väikesed, pealtnäha tähtsusetud asjad minu jaoks olid? Aga viimane kiri … Naeratan endamisi. Mäletan seda selgesti. “Viimases kirjas seisis: Ära karda uuesti armuda.”

Nad klammerduvad selle külge. Milline kaunis ja vapper lõpetus Gerry poolt. Joanna ei ole teiste kombel liigutatud. Näen ta silmis pettumust ja segadust. Meeleheidet. Nii sügava leina staadiumis ei ole see miski, mida ta tahtis kuulda. Ta hoiab ikka veel oma abikaasast kinni, miks peaks ta kaaluma lahtilaskmist?

Ma tean, mida ta mõtleb. Ta mõtleb, et ta ei suuda ealeski kedagi uuesti armastada. Mitte niimoodi.