Читать книгу PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul - Charles Eisenstein - Страница 6

Selle raamatu eesmärk on muuta raha ja inimese majandustegevus sama pühaks kui kõik teised asjad meie universumis.

Me peame raha rüvetatuks ja põhjusega. Kui maailmas on miski püha, siis igatahes mitte raha. Tundub, et raha töötab vastu meie instinktidele. Mõelgem sellele, kui tihti jääb lahke või helde tegu tegemata selle tõttu, et me ei saa seda endale lubada. Raha tundub olevat ilu vaenlane, nagu nähtub halvustavast väljendist “enese mahamüümine”. Raha tundub olevat ka iga kaalumist väärt sotsiaalse või poliitilise reformi vaenlane, sest korporatiivne võim kujundab seadusi iseenda kasumi suurendamist silmas pidades. Paistab, et raha hävitab meie planeeti, sest röövkasutame oma lõppematu ahnuse rahuldamiseks ookeani, metsa ja pinnast.

Hiljemalt sellest ajast, kui Jeesus rahavahetajad templist välja viskas, oleme tunnetanud, et rahas on midagi ebapüha. Kui poliitikud hoolivad rahast rohkem kui üldisest heaolust, nimetame neid korrumpeerunuteks. Raha kirjeldamiseks tundub loomulik kasutada sõnu “räpane” või “määrdunud”. Kristlaste jumalasõna ütleb, et inimene ei saa üheaegselt teenida jumalat ja mammonat.

Samas ei saa me aga eitada, et raha on omal moel ka müstiline ja maagiline, tema võimuses on muuta inimese käitumist ja kooskõlastada inimeste tegevust. Juba iidsete aegade mõtlejad imetlesid võimu, mille annavad metallkettal või paberitükil kujutatud märgid. Kui aga maailmas ringi vaatame, oleme paratamatult sunnitud tõdema, et see maagia on pahatahtlik.

Selge on see, et kui tahame raha pühaks muuta, vajame põhjalikku revolutsiooni, kogu raha olemuse muutmist. Kuigi mõned eneseabigurud püüavad meid veenda, et peame muutma vaid oma hoiakuid raha suhtes, ei ole see piisav. Pigem peame looma uut tüüpi raha, mis sellist uut hoiakut kehastab ja tugevdab. See raamat kirjeldabki sellist uut raha ja selle ümber põimunud uut majandust. Uurime ka inimese identiteediga toimunud metamorfoosi, mis on ühtlasi nii raha uuestisünni põhjus kui ka tagajärg. Uus hoiak puudutab inimeseks olemise kõige sügavamat olemust – nii meie arusaamist elu eesmärgist ja inimese rollist meie planeedil, üksikisiku suhet ühiskonna ja looduskeskkonnaga kui ka arusaama oma individuaalsusest, isiksusest. Peame ju raha ja vara oma isiku juurde kuuluvaks lisandiks, sest kasutame väljendit “minu raha” sama enesestmõistetaval viisil, nagu ütleme “minu käsi” või “minu pea”. Minu raha, minu auto, minu käsi, minu kops. Seega tunneme ka rahast ilmajäämisel tunnet, nagu meie küljest oleks midagi ära kistud.

Muundumine labasest pühaks millegi sellise puhul nagu raha, millel on keskne roll nii meie identiteedis kui ka maailmakorralduses, tooks tõepoolest kaasa põhjapanevaid tagajärgi. Kuid mida see üldse tähendab, et raha või ka miski muu on püha? See tähendab diametraalselt midagi muud, kui see, mida me pühaduse all mõistame. Tuhandete aastate jooksul on pühaduse või jumalikkuse mõiste hakanud üha rohkem hõlmama midagi sellist, mis seisab eraldi loodusest, maailmast, ainest. Kolm või neli tuhat aastat tagasi asusid seni järvedes, metsades, jõgedes ja mägedes elanud jumalad teele taeva poole. Kui nad seni olid moodustanud osa looduse olemusest, siis nüüd said neist kõikvõimsad valitsejad. Kui jumalikkus lahknes loodusest, muutis see liigse pühendumise maise maailma asjadele ebapühaks. Inimene, keda seni oli peetud hinge elavaks kehastuseks, muutus maiseks kestaks, mis oli üksnes anum vaimu hoidmiseks. See mõtteviis kulmineerus Descartes’i arusaamas teadvusest kui millestki, mis jälgib maailma, kuid ei osale selles, samuti Newtoni kellassepast jumalas, kes käitub samal moel. Jumalikkus tähistas üleloomulikkust, mittemateriaalsust. Kui jumal maailma toimimises üldse kuidagi osales, tegi ta seda imede kaudu – tema sekkumine ei olnud kooskõlas loodusseadustega.

Paradoksaalselt oletati, et maailma pani liikuma seesama eraldiseisev abstraktne vaim. Kui küsime usklikult inimeselt, mis muutub maailmas, kui inimene sureb, vastab ta, et hing lahkub kehast. Kui küsime, mis põhjustab vihmasaju või tuulepuhangu, vastab ta, et jumal. Galileo ja Newton vabastasid küll jumala maailma igapäevasest juhtimisest, asendades ta seletusega hiiglaslikust umbisikulisest kellavärgist, kuid ka nemad vajasid kellasseppa, kes kogu masinavärgi loomishetkel üles keeras ja maailmale toimimiseks tarviliku potentsiaalse energia andis. See idee sarnaneb teatud mõttes meie tänapäeva arusaamaga suurest paugust, ürgsest sündmusest, millest pärineb liikumist ja elu võimaldav “negatiivne entroopia”. Igatahes tähistab meie kultuuris kasutatav vaimu mõiste midagi eraldiseisvat ja mittemaist, mis aga suudab sellest hoolimata imekombel materiaalse maailma asjadesse sekkuda ning neid mingil salapärasel viisil liikuma panna ja juhtida.

Äärmiselt irooniline ja äärmiselt tähendusrikas on asjaolu, et just raha on see nähtus, milles kaduv jumalikkuse idee kõige täpsemalt väljendub. See on kõike ümbritsev ja suunav nähtamatu ja surematu jõud, kõikvõimas ja piiritu, nähtamatu käsi, mis maailma käigus hoiab. Tänapäeva raha on siiski abstraktsioon, parimal juhul sümbolite kogum paberitükil, tavaliselt moodustub aga üksnes bittidest arvutis. Rahamaailm on materiaalsest maailmast väga kaugele nihkunud. Selles maailmas ei allu raha enam loodusseadustele. Raha ei kõdune ega osale looduslikus ringkäigus, vaid säilib muutumatuna varakambrites ja failides, pigem kasvades tänu intressile. Sel on kaks täiesti ebaloomulikku omadust – see on igipüsiv ja alati kasvav. Looduslikest materjalidest sarnaneb rahaga kõige rohkem kuld, mis ei roosteta, tuhmu ega kõdune. Seetõttu kasutati kulda vanasti rahana, aga ühtlasi ka jumaliku hinge metafoorina, et väljendada selle hävimatust ja muutumatust.

Raha jumalik abstraktsus ja lahusus tegelikkusest jõudis haripunkti 21. sajandi alguses, kui finantsmaailm kaotas oma viimase sideme tegeliku majandusega ja alustas iseseisvat elu. Wall Streeti hiigelvarandused polnud seotud millegi materiaalsega ning eksisteerisid näiliselt omaette maailmas.

Olümpose tipus kõrguvad finantsistid kuulutasid ennast universumi isandateks. Nad teenisid jumalat, kellelt saadud võimu kasutades tõid nad õnne või hukatust massidele, liigutasid sõna otseses mõttes mägesid paigast, hävitasid metsi, suunasid jõgesid ümber, põhjustasid rahvaste õitsengut ja hävingut. Kuid raha osutus peagi väga tujukaks jumalaks. Nende ridade kirjutamise ajal on hakanud tunduma, et finantspreestrite palavikulised rituaalid rahajumala lepitamiseks on asjatud olnud. Sarnaselt hääbuva religiooni vaimulikega õhutavad nad oma usu järgijaid tooma üha suuremaid ohvreid, süüdistades nende ebaõnnes kas patuseid (ahneid pankureid, vastutustundetuid tarbijaid) või jumala ettearvamatuid kapriise (finantsturge). Süüdistavaid hääli on kostnud juba küll ka preestrite enda aadressil.

Selle nähtuse kohta, mida meie nimetame majanduslanguseks, oleks möödunud aegadel ehk öeldud, et jumal on maailma maha jätnud. Raha kaob ja koos sellega kaob varem vaimule omaseks peetud tunnus – inimühiskonna liikumapanev jõud. Just praegu on kõikjal maailmas palju masinaid seiskunud. Tehased on töö katkestanud, ehitusplatsid on maha jäetud, meelelahutusasutused ja raamatukogud sulgevad uksi. Miljonid inimesed on kodutud ja näljased, samal ajal kui majad seisavad tühjalt ja toit rikneb ladudes. Samas ei ole ei inimeste ega materiaalne panus majade ehituse, toidukaubaduse või tööstuse vallas kuhugi kadunud. Haihtunud on pigem mittemateriaalne liikumapanev vaim. Haihtunud on raha. Raha on ainuke, mis on puudu. See on niivõrd mittemateriaalne, olemas üksnes elektronidena arvutis, et võime peaaegu öelda, et seda polegi olemas. Sellest hoolimata on raha nii võimas, et ilma selleta pidurdub inimese tootlik tegevus. Ka individuaalsel tasandil võime märgata, kuidas rahapuudus motivatsiooni vähendab. Näiteks stereotüüpne töötu rahatu mees lösutab alussärgis teleri ees ja joob õlut, vaevumata olulise põhjuseta toolilt püstigi tõusma. Tundub, et raha on liikumapanev jõud nii masinate kui ka inimeste jaoks. Ilma selleta puudub meis eluvaim.

Me ei taipa, et meie arusaam jumalikkusest on loonud uue jumala ja teinud ta maailma suverääniks. Me lahutasime hinge kehast, vaimu mateeriast ja jumala loodusest ning kehtestasime võimu, mis on hingetu, võõrandav, moraalitu ja ebaloomulik. Seega, kui ütlen, et peaksime raha pühaks muutma, ei kutsu ma mingit üleloomulikku olevust täitma inertseid maiseid loodusobjekte pühadusega. Pigem pöördun tagasi möödunud aegadesse enne aine ja vaimu lahknemist, mil pühadus oli omane kõigile asjadele.

Mis on üldse pühadus? Sellel on kaks külge – ainulaadsus ja seotus. Püha asi või olend on eriline, ainulaadne, ainus omasarnaste seas. Ta on seetõttu kirjeldamatult hinnaline, asendamatu. Talle ei leidu võrdväärset, seega pole tal mingit lõplikku väärtust, sest väärtust saab määratleda ainult võrdluse teel. Sarnaselt kõigi teiste mõõdikutega on raha standardne võrdlusvahend.

Kuigi pühadus on ainulaadne, on ta siiski lahutamatu kõigist neist komponentidest, millest ta koos seisab; oma ajaloost ja oma kohast kõige oleva maatriksis. Nüüd võib tekkida kiusatus mõelda, et tegelikult on kõik asjad ja kõik suhted pühad. See võib tõsi olla, mõistus võib sundida meid seda uskuma, kuid tunne ei pruugi sama öelda. Mõned asjad tunduvad meile pühad, teised aga mitte. Neid, mis tunduvad pühad, nimetamegi pühadeks, ning lõppkokkuvõttes on nende eesmärk meile meenutada kõikide asjade pühadust.

Me elame maailmas, millelt on võetud tema pühadus, seetõttu on väga vähe sellist, mis annab põhjust tunda, et elame pühas maailmas. Masstoodetud standardsed kaubad, tüüpmajad, ühtsed pakendid ega anonüümsed suhted institutsioonidega ei anna tunnistust millestki ainulaadsest. Meie asjade nõrk seos oma kaugete eellastega, meie suhete anonüümsus või kaupade tootmise ja hävitamise nähtavate tagajärgede puudumine ei väljenda seotust. Seega puudub meil pühaduse kogemus. Kõigist asjadest, mis ei väljenda ainulaadsust ega seotust, on raha peamine. Mündid võetigi kasutusele standardiseerimise eesmärgil, et iga drahm, iga seekel või iga jüaan oleks teistega identne. Veelgi enam, raha kui universaalne ja abstraktne valuuta on eraldatud oma algupärast, oma sidemest materiaalse maailmaga. Dollar on dollar, sõltumata sellest, kes selle sulle andis. Võime ette kujutada lapsikut inimest, kes paneb oma raha panka ja kuu aja pärast sellele järele minnes pahandab selle üle, et talle ei anta samu rahatähti.

Monetariseerunud elu on seega tavaliselt ebapüha, sest rahas ega selle eest ostetavates asjades ei ole midagi pühadusele omast. Mis vahe on supermarketi tomatil ja sellel tomatil, mille naabrimees oma aias kasvatas ja mulle andis? Mille poolest erineb moodulmaja sellisest majast, mille ehitab minu enda osalusel keegi, kes mind ja minu elu hästi mõistab? Oluline erinevus seisneb erilises suhtes, mis väljendab andja ja saaja ainulaadsust. Rikas on selline elu, mida täidavad armastusega valmistatud asjad, mida seob meile tuttavatest inimestest ja kohtadest jutustavate lugude võrgustik. Praegu elame aga üksluises ja isikupäratus maailmas. Isegi masstoodetud esemed, mida on vastavalt tarbijale kohandatud, on üksnes samadest koostisosadest moodustatud variatsioonid. Selline üksluisus suretab hinge ja muudab elu odavaks.

Pühaduse kohalolek on nagu taasviibimine kodus, mis on alati olemas olnud; nagu tõde, mis on alati eksisteerinud. Võin seda tunda, kui jälgin putukat või taime; kuulan linnulaulu või konnade krooksumist; tunnen, kuidas muda mu varba vahelt välja pressib; unustan ennast vaatama kellegi kaunist kätetööd; tajun raku või ökosüsteemi kooskõla uskumatut keerukust; avastan mõne sümboolse kokkusattumuse; jälgin rõõmsalt mängivaid lapsi või tunnen geeniuse puudutust. Need kogemused on erakordsed, kuid nad kuuluvad minu ülejäänud elu juurde. Samas muidugi peitub nende jõud selles, et nad võimaldavad heita pilgu pärismaailmale, pühale maailmale, mis meie igapäevale aluse paneb ja sellega läbi põimub.

Mis on see kodu, mis on alati olemas olnud, või tõde, mis on alati eksisteerinud? See on tõde, mis seisneb ühtsuses, kõigi asjade seotuses; tunne, et osalen milleski, mis on minust suurem, samas aga ühtlasi ongi mina ise. Ökoloogias nimetatakse seda vastastikuseks sõltuvuseks. See tähendab, et kõigi olendite ellujäämine sõltub neid ümbritsevate organismide võrgustikust, mis kokkuvõttes katab kogu planeedi. Mis tahes liigi hävimine vähendab meie terviklikkust, meie tervist, meid ennast; miski meie sügavamas olemasolus läheb kaduma.

Kui pühadus annab juurdepääsu kõige aluseks olevale ühtsusele, annab ta samavõrra ka pääsu iga üksiku asja ainulaadsuse ja erilisuse juurde. Püha objekt on ainulaadne; tema unikaalne olemus ei ole redutseeritav mingitele üldistele omadustele. Just seetõttu tundub, et reduktsionistlik teadus röövib maailmalt tema pühaduse ning kõik asjad muutuvad pelgaks kombinatsiooniks käputäiest sarnastest komponentidest. See arusaam peegeldab meie majandussüsteemi, mis koosneb peamiselt standardsetest kaupadest, töökirjeldustest, protsessidest, andmetest, sisenditest ja väljunditest ning eelkõige ülimast abstraktsioonist – rahast. Varem olid asjad teisiti. Hõimurahvad ei vaadelnud olendeid eelkõige mitte mingisse kategooriasse kuuluvatena, vaid kohtlesid neid ainulaadsete hingeliste isiksustena. Isegi kive, pilvi ja näiliselt identseid vihmapiisku peeti ainulaadseteks aistivateks olenditeks. Ka inimese kätetööd peeti ainulaadseks, meistri loomingu konarused kandsid looja käekirja. Pühaduse kahe tunnuse – seotuse ja ainulaadsuse – seos oli tollal ilmne. Ainulaadsed objektid kandsid märki oma algupärast, oma ainulaadsest kohast olemise maatriksis ning oma sõltuvusest kõigest muust. Kaubad on aga standardsed ühetaolised objektid ning seetõttu lahti sõlmitud kõigist sidemetest.

Selles raamatus kirjeldan visiooni sellisest rahasüsteemist ja majandusest, mis on püha; mis hõlmab endas kõigi asjade seotuse ja ainulaadsuse. See ei ole ei tegelikkuses ega meie vaimus enam eraldatud kõige aluseks olevast loomulikust maatriksist. See taasühendab kaua lahus olnud inimeste maailma ja looduse maailma ning liitub ökoloogilise tervikuga, kuuletudes kõigile selle seadustele ja kandes kogu selle ilu.

Meie tsivilisatsiooni kui tahes koledas või korrumpeerunud institutsioonis peitub millegi ilusa alge, nagu oktavi võrra kõrgem noot. Raha ei ole erand. Tema esialgne eesmärk oli inimese loodu ja teise inimese vajaduse kokkuviimine, et luua kõigile külluslikumat elu. Kuidas aga on juhtunud, et raha loob külluse asemel hoopis nappust, ühendatuse asemel eraldatust? Seda püüamegi selles raamatus vaadelda. Hoolimata sellest, milliseks raha on muutunud, leiame tema eelkäijaks olnud loodu vahendaja funktsioonist ideid, mis aitavad teda kunagi uuesti pühaks muuta. Me peame kinkide vahetamist pühaks sündmuseks, seetõttu oleme instinktiivselt kinkimise tseremooniaks muutnud. Püha raha saab siis kinkimise vahendajaks, vahendiks, mis küllastab globaalse majanduse hõimu- ja külakultuurides valitsenud kinkimise vaimuga. See vaim eksisteerib ka tänapäeval, temaga puutume kokku alati, kui inimesed teevad midagi üksteise heaks väljaspool rahamajandust.

See raamat kirjeldab sellist tulevikku ja kaardistab selleni viiva teekonna. Tüdinesin juba ammu raamatutest, mis kritiseerivad tänapäeva ühiskonna mõnd tahku, kuid ei paku positiivseid alternatiive. Seejärel tüdinesin raamatutest, mis pakkusid sellise positiivse alternatiivi, mis ei tundunud saavutatav, näiteks kutsusid üles süsihappegaasi emissiooni 90 protsendi võrra vähendama. Seejärel tüdinesin raamatutest, mis pakkusid teostatava viisi eesmärkide saavutamiseks, kuid ei öelnud mulle, mida mina isiklikult saaksin ette võtta. “Püha majandus” kirjeldab kõiki nelja tasandit: pakub põhjaliku analüüsi selle kohta, mis raha arengus on valesti läinud; kirjeldab ilusamat maailma, mis põhineb teistsugusel rahal ja majandusel; selgitab kollektiivseid tegutsemisviise ja abivahendeid, mida vajatakse sellise maailma loomiseks; uurib maailma muutmise isiklikku aspekti, isiksuse muutmist, “elamist kinkimise vaimus”.

Raha ümberkujundamine ei ole ravim kõigi maailma hädade vastu, see ei tohiks olla ka prioriteetne teiste vajalike tegevusmeetodite seas. Pelk arvutis liikuvate bittide ümberreastamine ei tee olematuks kogu planeeti haaranud reaalset materiaalset ja sotsiaalset laastamist. Samas ei saa ka üheski teises valdkonnas olukorda paremaks muuta ilma raha ümber kujundamata, sest see on kõigi meie sotsiaalsete institutsioonide ning tavadega niivõrd tihedalt läbi põimunud. Majanduslikud muudatused moodustavad osa hiiglaslikust kõikehõlmavast murrangust, mille mõju ulatub kõikidesse eluvaldkondadesse.

Inimkonnale hakkab kriisi tõeline ulatus alles kohale jõudma. Minu pakutav majanduse transformatsioon võib tunduda imena, kuid ainult ime suudabki maailma terveks teha. Kõigis valdkondades, nii rahanduses, ökoloogias, poliitikas, tehnoloogias kui ka meditsiinis vajame lahendusi, mis ületaksid need piirid, mida praegu võimalikuks peame. Õnneks suurenevad praeguse maailmakorra langedes meie teadmised selle kohta, mis on võimalik, ning ühes sellega kasvab ka meie julgus ja tegutsemistahe. Praegune raha-, energia-, haridus-, tervise-, vee-, pinnase-, kliima-. poliitika- ja keskkonnakriis tähistab tegelikult uue sündi, tõugates meid vanast maailmast uude. Sellised kriisid puudutavad paratamatult ka meie isiklikku elu, meie senine maailm kukub kokku ning sünnime uuesti uues maailmas, uue identiteediga.

Setõttu tunnetavadki paljud inimesed planeeti haaranud kriisis vaimset mõõdet. Me tunnetame, et olukord ei muutu enam tagasi “normaalseks”, et tekibki uus norm, uut tüüpi ühiskond, uus suhe maaga, uus inimeseks olemise kogemus.

Pühendan kogu oma töö sellele ilusamale maailmale, mida meie südamed võimalikuks peavad. Nimetan südameid seetõttu, et meie mõistus kipub mõnikord ütlema, et see pole võimalik. Meie mõistus kahtleb selles, et maailm võiks kunagi oluliselt erineda sellest, mida oma kogemuse põhjal tunneme. Võib-olla haaras sind eelnenud püha majanduse kirjeldust lugedes künism, põlgus või meeleheide. Võib-olla tekkis sul tahtmine minu sõnad lootusetult idealistlikena kõrvale heita. Tõepoolest, tundsin ka ise kiusatust seda kirjeldust pisut vähem värvikalt esitada, muutes selle ehk usutavamaks, vastutustundlikumaks, võttes paremini arvesse meie madalaid ootusi võimaliku elu ja maailma suhtes. Kuid selline lahjendus poleks tõde. Kavatsen kasutada mõistuse vahendeid ja kõnelda sellest, mida mu süda ütleb. Oma südames tean, et me suudame sellise ilusa majanduse ja ühiskonna luua ning et vähemaga leppimine pole meie vääriline. Kas oleme nii murtud, et püüdleme tõesti millegi vähema kui püha maailma poole?