Читать книгу PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul - Charles Eisenstein - Страница 8

Isegi pärast nii pika aja möödumist

ei ütle Päike Maale kunagi:

“Sa oled mulle võlgu.”

Ja näe,

mida selline armastus teeb:

muudab valgeks terve taevalaotuse.

—Ḩāfeȥ

Alguses oli kingitus.

Sünnime abitute imikutena. Me oleme olendid, kellel pole midagi anda, ometi meid toidetakse, kaitstakse, riietatakse, hoitakse ja lohutatakse, ilma et oleksime selle kuidagi ära teeninud, ilma midagi vastu andmata. Igal täiskasvanul on selline kogemus olemas. See selgitab meie sügavale ulatuva hingelise intuitsiooni päritolu. Elu on meile kingitud; seetõttu iseloomustab meie loomupärast seisundit tänulikkus. Sellel tõel põhineb meie eksistents.

Isegi kui inimene oma lapsepõlve kohutavaks peab, on ta juhul, kui praegu neid ridu loeb, saanud siiski piisavalt hoolitsust, et täiskasvanuks saada. Esimeste eluaastate jooksul saadud hoolitsus ei ole millegagi ära teenitud. See on kingitus. Kujutle, et kõnnid praegu uksest välja ja satud võõrasse maailma, kus tunned end täiesti abituna, suutmata süüa või riietuda, oma jäsemeid kasutada, isegi teadmata, kus sinu keha lõpeb ja ülejäänud maailm algab. Siis ilmuvad aga hiigelsuured olevused, kes sind hoiavad, toidavad ja armastavad. Kas sa poleks tänulik?

Mõnel selguse hetkel, võib-olla ise surma puudutust tundes või lähedase surma läbi elades, saab meile selgeks, et elu ongi kingitus. Tunneme kõikehõlmavat tänulikkust selle eest, et oleme elus. Kõnnime vaimustudes keset rikkusi, mille elu meile täiesti teenimatult ja tasuta on kinkinud; naudime õhusõõmu, värve ja helisid, janu kustutamist, armsa inimese nägemist. Selline hämmastuse ja tänulikkuse tunne annab selgelt märku pühaduse kohalolekust.

Samasugust aupaklikkust ja tänulikkust tunneme siis, kui tajume looduse suurejoonelisust, ökosüsteemi imelist keerukust ja korrastatust, organismi, rakku. Nende uskumatu täiuslikkus ületab meie tajumis-, loomis- ja mõistmisvõime. Meid ümbritseb maailm, kus saame oma elatise, ilma et meil oleks endal olnud tarvis seda luua. Me ei pea teadma, kuidas seeme idaneb ja kasvab, sest meie ei pea seda juhtima. Raku, organismi või ökosüsteemi toimimine on meie jaoks ikka veel osaliselt müsteerium. Selleks, et looduse vilju nautida, ei pea me midagi konstrueerima ega pea isegi toimuvast aru saama. Kas suudad ette kujutada meie ammuste eellaste imestust ja tänulikkust, kui nad nägid kõike seda rikkust, mida maailm neile teenimatult tasuta pakkus?

Pole siis ime, et vanaaja religioossed mõtlejad väitsid, et jumal on maailma loonud, et jumal on maailma meile kinkinud. Esimene väide tekitab alandlikkust, teine aga tänulikkust. Kahjuks moonutasid hilisemad teoloogid selle väite sisu ning see sai uue tähenduse – jumal kinkis meile maailma selleks, et saaksime seda ekspluateerida, valitseda, selle üle domineerida. See tõlgendus on esialgse tõdemuse vaimuga vastuolus. Alandlikkus tähendab, et kingitus on kõrgemal millestki, mida saame valitseda. Tänulikkus tähendab, et sellega, kuidas me kingitust kasutame, näitame oma austust või lugupidamatust kinkija vastu.

Ka tänapäeva kosmoloogia kinnitab mütoloogilist arusaama universumist kui kingitusest. Sündis ju suure pauguga miski (õieti kõik) mittemillestki.^[1] See tunne muutub veelgi tugevamaks, kui uurime lähemalt füüsikakonstante (valguse kiirust, elektroni massi, nelja fundamentaalse jõu suhtelisi tugevusi), mis on seletamatul kombel täpselt sellise suurusega, et teevad võimalikuks universumi eksisteerimise kogu tema aine ja eluga. Tundub, nagu kogu universum oleks meie jaoks konstrueeritud, ainult selleks, et meie saaksime eksisteerida.

Alguses, nii arhetüüpses maailma alguses, inimese kui liigi sündides, kui ka inimese elu alguses, oli kingitus. Seetõttu on tänulikkus meie loomusele omane, see on nii ürgne ja loomulik, et seda on raske isegi määratleda. Võib-olla tähendab see tunnet, et oleme saanud kingituse ja soovime vastutasuks midagi ka ise anda. Seetõttu võiksime arvata, et meie ammused eellased, kellel oli side sellise algse tänulikkusega, kujundasid selle põhjal ka oma sotsiaalsed ja majanduslikud suhted. Tõepoolest, nii nad tegidki. Raha ajaloost rääkimist alustatakse enamasti kui primitiivsest bartertehingust, kuid küttide-korilaste seas esineb barterit suhteliselt harva. Kõige tähtsam majandustehingu vorm oli kinkimine.

Kuigi tänulikkus ja suuremeelsus on kõige algsemad nähtused, eksisteerivad nad käsikäes inimloomuse vähem ihaldusväärsete omadustega. Kuigi ma usun inimese fundamentaalsesse jumalikkusse, tunnistan ma ka seda, et oleme juba mõnda aega sellest jumalikkusest eemaldunud ja loonud maailma, kus rikkuse ja võimu omandavad halastamatud sotsiopaadid. Ma ei püüa teha nägu, nagu selliseid inimesi ei eksisteeriks või et selliseid kalduvusi poleks igaühes. Pigem püüab see raamat äratada meis uinunud kinkimise vaimu ning rajada institutsioonid, mis seda vaimu kehastavad ja innustavad. Tänapäeva majandussüsteem tunnustab isekust ja ahnust. Milline aga näeks välja majandussüsteem, mis iidsete kultuuride eeskujul tunnustaks hoopis suuremeelsust?

Püüame kõigepealt kinkimise olemust veidi paremini mõista. Tegin varem juttu majanduslikust vahetusest, kuid tavaliselt ei kirjelda see kingikogukonda päris täpselt. Parem sõna oleks ringlus. Me teeme tihti vastastikku kingitusi, kuid kingituste vahetamine on juba samm bartertehingu suunas. Iidsetes kogukondades juhtisid kinkimist keerukad tavad. Ka tänapäeval on need säilinud kultuurides, mis pole oma sidet minevikuga veel täiesti kaotanud. Tavaliselt on kinkimise võrgustik läbi põimunud sugulusvõrgustikuga. Tavad kirjutavad ette, kes kellele kingitusi teeb. Teatud tüüpi sugulusastme puhul oodatakse, et teeksid ise kingitusi; mõnelt teiselt sugulaselt võid sina kingitusi oodata; mõnel juhul on aga kinkimine vastastikune.

Kingitused võivad olla vastastikused, aga sama sageli võivad nad käia ringiratast. Mina kingin sulle, sina kingid kellelegi teisele ja kunagi jõuab see ring minu juurde tagasi. Hea näide on Kiriwina saarte kula-süsteem, kus väärtuslikud kaelakeed ringlevad saarelt saarele ühes suunas ja käevõrud teises suunas. Seda tava kirjeldas esimesena antropoloog Bronisław Malinowski. Kula tähendab ringi ning see on ulatusliku kingituste ja tehingute süsteemi tugisammas. Marcel Mauss kirjeldab seda nii:

“Kingivahetussüsteem on tihedalt seotud kõigi Kiriwina hõimu elu majanduslike, sotsiaalsete ja moraalsete aspektidega. Kogukond on sellest läbi imbunud, nagu Malinowski tabavalt märkis. Kinkimine ja vastuvõtmine toimub pidevalt. Kingitused ringlevad pideva voona igas suunas.”^[2]

Kula-süsteemi tipus paikneb hõimuvanemate rituaalne kaelakeede ja käevõrude vahetamise tseremoonia, kuid seda ümbritsev kinkimisvõrgustik ulatub kõikvõimalike tarbeesemeteni; sinna kuuluvad nii toit, paadid kui ka tööjõud. Maussi sõnul esineb otsest barterit harva. “Tavaliselt on nii, et kingitust ei jäeta endale, kui see pole just hädavajalik.”^[3] Seega ringlevad kingitused pidevalt ning jäävad pidama vaid sinna, kus neid parajasti tõepoolest vajatakse. Lewis Hyde kirjeldas kinkimist nii:

“Kingitus liigub tühjuse suunas. Ringi liikudes pöördub ta selle poole, kes on kõige kauem puudust kannatanud. Kui ta aga leiab kellegi, kelle häda on suurem, muudab ta uuesti suunda. Meie suuremeelsus võib meid ennast kõigest ilma jätta, kuid meie puudus suunab omakorda ringi liikumise meie poole. Sotsiaalne keskkond ei salli tühjust.”^[4]

Kuigi me teeme tänapäeval selget vahet kingitusel ja äritehingul, ei ole neid varem sugugi sama selgelt eristatud. Mõnes kultuuris, näiteks toaripidel ja namaudel, on ostmise, müümise ja laenamise tähistamiseks olnud kasutusel sama sõna.^[5] Mesopotaamias tähendas “šám” nii ostmist kui ka müümist.^[6] Ka paljudes tänapäeva keeltes on tähenduse ebamäärasus säilinud. Näiteks muu hulgas hiina, saksa, taani, norra, hollandi, eesti, bulgaaria, serbia ja jaapani keeles kasutatakse laenule andmise ja laenuks võtmise kohta sama sõna. See võib olla jäänuk vanast ajast, kui neid kaht ei eristatud.^[7] Ka inglise keeles võivad harimata inimesed sõnad borrow ja lend omavahel segi ajada. Kuidas on see võimalik? Kuidas saab sama sõna tähistada kaht vastandlikku tehingut?

Selle mõistatuse lahendust võime otsida kingituse dünaamikast. Kui üksikud võib-olla pigem teoreetilised erandid, mida Derrida nimetas tasuta kingitusteks, kõrvale jätta, kaasneb kingitusega mingi märk selle üleandmisest või moraalne või sotsiaalne kohustus (või mõlemad). Kui tänapäeva rahaline tehing on lõpetatud tehing, millega ei kaasne edasisi kohustusi, siis kinketehing jääb avatuks ja loob osaliste vahele jätkuva sideme. Võime vaadata seda ka nii, et kingitus moodustab osa kinkijast endast ja seetõttu anname kinkides ära midagi iseendast. See mõtteviis on risti vastupidine tänapäeva arusaamale kauplemisest, mille puhul müüdavad kaubad on lihtsalt varad, millel ei ole müüja isikuga mingit seost. Me kõik suudame neil vahet teha. Kindlasti on sul mõni hindamatu ese, mille keegi on kinkinud. See võib olla igati eristamatu tootest, mida saab poest osta, kuid sinu jaoks on see eriline ja ainulaadne selle inimese tõttu, kes selle sulle andis. Nii tundsid ka meie ammused esivanemad, et kingitusega koos antakse edasi mingi maagiline vaim.

Alguses olid rahana kasutusel mitmesugused iluasjad, nagu teokarbid, helmed või kaelakeed. Nende vahetamist tarbimisväärtusega esemete vastu võib lihtsustatult pidada vastutasuks, mis veidigi antut kompenseerib. See ei muuda kinkimist äriks, pigem väljendab kohustust ja tänu. Sellest vaatevinklist on ostmise ja müümise või laenule andmise ja laenuks võtmise samasust lihtne mõista. Need polegi nii vastandlikud tehingud. Kõik kingitused jõuavad mingil muul kujul ringiga tagasi. Müüja ja ostja on võrdsed.

Tänapäeva äritehingud on ebasümmeetrilised – ostja annab raha ja saab kauba, müüja saab raha ja annab kauba. Kuid võiksime sama hästi öelda, et “ostja” müüb raha kauba eest ja “müüja” ostab kauba eest raha. Keeleteaduslikud ja antropoloogilised tõendid annavad tunnistust sellest, et selline asümmeetria on uus nähtus, palju hilisem kui raha. Mis siis rahaga juhtus, et see niisuguse asümmeetria tekitas? Raha erineb kõigist teistest kaupadest, ja peagi näeme, et just niisugune oluline erinevus muudab selle ebapühaks.

Kingitusi peame seevastu intuitiivselt pühaks, seetõttu on tänapäevalgi kingituste üleandmine tseremoniaalne sündmus. Kingitus kehastab kõiki varemkirjeldatud pühaduse omadusi. Esiteks, ainulaadsust – erinevalt standardsetest raha eest ostetud kaupadest, mis pole oma loojaga seotud, on kingitus osa selle andjast. Teiseks, terviklikkust, vastastikust seotust – kingituse abil laieneb iseduse ring tervele kogukonnale. Kui tänapäeva rahas väljendub põhimõte “kui mul on rohkem, siis sul on vähem”, siis kingimajanduses on teisiti – kui mul on rohkem, on ka sul rohkem, sest need, kellel on rohkem, annavad neile, kes puudust tunnevad. Kingitused kinnistavad müstilist osalust milleski, mis on suurem kui sa ise, samas aga lahutamatu sinust enesest. Ratsionaalse omakasu aksioom kaotab kehtivuse, sest isedus hõlmab palju rohkemat kui sina ise.

Traditsioonilises majandusajaloos peetakse raha tekkimise lähtepunktiks bartertehinguid. Omavahel võistlevad indiviidid olevat algusest peale lähtunud ratsionaalsest isiklikust omakasust. Antropoloogid sellist idealiseeritud lähenemist ei toeta. Maussi sõnul oli bartertehing Polüneesias ja Melaneesias harvaesinev ning Põhja-Ameerika loodeosas ei tuntud seda üldse. Majandusantropoloog George Dalton on täiesti nõus: “Barter kui rahata tehing tänapäeva mõistes ei ole kunagi olnud kvantitatiivselt oluline ega domineeriv tehingumudel üheski tänapäeva või mineviku majandussüsteemis, mille kohta meil on usaldusväärset infot.”^[8] Üksikud bartertehingud olid Daltoni sõnul tähtsusetud ja harvad juhtumid või hädapärased lahendused, nii nagu tänapäevalgi. Ülejäänud rahata tehingud ei meenutanud kuigivõrd majandusteadlaste ettekujutust isikupäratust kasule orienteeritud tehingust, vaid nõudsid pigem kestvat (ja mõnikord rituaalset) isiklikku vastastikust suhet, mida toetasid tavad.^[9] Selliseid tehinguid ei tohiks nimetada barteriks, vaid pigem rituaalseks kingituste vahetamiseks.

Tänapäeval jagame kingitused ja ostud eraldi kategooriatesse, mis teineteise välistavad. Loomulikult on need nii majanduslikult kui ka psühholoogiliselt erinevad. Kuid vanasti sellist dihhotoomiat ei olnud, samuti ei eristatud ärilist ja isiklikku suhet. Raha ajalugu kirjutavad majandusteadlased kipuvad tänapäeva mõistesüsteemi minevikku üle kandma ning selle käigus tekivad mitmesugused põhjapanevad oletused inimloomuse, iseduse ja elu mõtte kohta – et oleme eraldiseisvad isiksused, kes võistlevad omakasu silmas pidades nappide ressursside pärast. Ma ei väida, et sellised eeldused paika ei pea. Need on osa meie tsivilisatsiooni määratlevast ideoloogiast, inimeste loost, mis läheneb oma lõpule. See raamat osaleb uue inimese loo jutustamises. Raha muundumine moodustab osa suuremast transformatsioonist, mis põhineb hoopis teistsugustel eeldustel iseduse, elu ja maailma suhtes.

Majandusteadus on enamasti võrdlemisi lähedane kosmoloogia, religiooni ja psühholoogiaga. Lisaks majandusele põhjendati vanasti kingitustega ka kosmoloogiat ja religiooni. Ka tänapäeval on raha tänu oma standardsusele, abstraktsusele ja anonüümsusele kooskõlas paljude teiste inimtegevuse valdkondadega. Milliseid uusi teaduslikke, religioosseid või psühholoogilisi paradigmasid võiks uut tüüpi raha esile kutsuda?

Kui raha ei sündinud majandusteadlaste kujuteldava kalkuleeriva ja kasuahne barteri põhjal, kuidas see siis sündis? Ma pakun, et raha tekkis kui abinõu, mis muutis kinkimise, jagamise ja suuremeelsuse lihtsamaks, või kandis vähemalt sellist vaimu. Et majanduse pühadust taasluua, peaksime rahale tema algse vaimu tagasi andma.

Oma sügavama olemuse poolest on raha suurepärane idee. Püüan korraks olla lihtsameelne ja seda vaimset olemust selgitada. Mul on midagi sellist, mida sa vajad, ja ma tahan selle sulle anda. Seda ma teengi. Sina omakorda oled tänulik ja tahad mulle midagi vastu anda. Aga sul pole midagi sellist, mida ma parajasti vajaksin. Seetõttu annad sa mulle oma tänulikkuse märgiks midagi kasutut, vampumkee või tüki hõbedat. See on märk sellest, et olen kellegi vajaduse rahuldanud ja ära teeninud tema tänu. Kui saan kunagi hiljem ise kelleltki kingituse, annan selle märgi kinkijale edasi. Kingitused läbivad pikki vahemaid. Võin midagi saada inimeselt, kellele mul pole midagi vastu anda, kuid soovin siiski väljendada oma tänulikkust.

Perekonna, klanni või küttide-korilaste hõimu tasandil ei vajata kingimajanduse käigushoidmiseks raha. See pole tarvilik ka sotsiaalse organisatsiooni järgmisel astmel, mõnesajast inimesest koosnevas külas või hõimus. Kui ma ei vaja sinult parajasti midagi, siis sa lihtsalt annad mulle tänutäheks midagi sellist, mida vajan tulevikus, või kingid midagi kellelegi teisele, kes omakorda kingib järgmisele, kuni ring jõuab minuni tagasi. Kogukond põhinebki sellisel ringkinkimisel. Küla- või hõimuühiskond on piisavalt väike ning kinkija teab, et kingi saaja on omakorda teistele kingitusi teinud. Meie massiühiskonnas on olukord teistsugune. Kui ma kingin sulle midagi, ei saa sellest teada ei minu ingveri kasvatanud Hawaii farmer ega mu telefoni välja töötanud Jaapani insener. Seetõttu kasutame isikliku tänu väljendamise asemel raha. Raha on tänulikkuse representatsioon. Kingituste liikumine muutub anonüümseks.

Raha muutub vajalikuks siis, kui kinkimise ulatus laieneb kaugemale inimestest, keda tunneme isiklikult. Nii juhtub, kui majanduskeskkond ja tööjaotus ületavad hõimu või küla piirid. Tõepoolest, raha ilmuski siis, kui Mesopotaamias, Egiptuses, Hiinas ja Indias tekkisid esimesed neoliitilised põllundustsivilisatsioonid, mis ulatusid ühest külast kaugemale. Traditsioonilised detsentraliseeritud kingivõrgustikud asendusid tsentraalse jaotussüsteemiga, mille keskmes oli esialgu tempel ja hiljem kuningapalee. Võimalik, et see süsteem arenes traditsioonist, mille järgi tehti pealikutele ohtralt kingitusi, mille need siis oma sugulastele ja hõimlastele edasi jagasid. Kingimajanduse sõlmpunktiks olnud õukond eemaldus aja jooksul kinkimise mõtteviisist, andamid muutusid kohustuslikuks ja nende laialijagamine ebavõrdseks. Sumeri dokumendid kirjeldavad juba majanduslikku ebavõrdsust, rikkaid ja vaeseid, peaaegu olematuid palku.^[10] Kuigi kaupade liikumist juhtisid tsentraalsed korraldused, mitte turg.^[11] Seaford esitab oma väite kohta veenvad tõendid: algupärased nimekirjad; kunstiteosed, mis kujutasid andamite toojaid jne) kasutati ka sellist mõõdupuud, mida võib rahaks nimetada – põllumajandustooteid ja metalle, mille kogust mõõdeti standardsetes ühikutes. See oli nii vahetusvaluuta, arveldusühik kui ka akumulatsioonivahend. Seega ei täitnud raha juba neli tuhat aastat tagasi minu lihtsameelset ootust, et see võiks luua jõukust kõigile, lihtsustades kinkija ja abivajaja teineteise leidmist.

Raha, mis hõlbustab kauplemist, motiveerib tõhusamalt tootma ja võimaldab suuremahuliste projektide tarbeks ressurssi koguda, peaks meie elu rikastama. See peaks andma meile meelerahu ja jõudeaja ning tagama õiglase rikkuste jagunemise. Konventsionaalne majandusteooria tõepoolest ennustabki selliseid tulemusi. Paradoksaalselt on raha aga kaasa toonud vastupidised tagajärjed – ängistuse, raskused ja varandusliku ebavõrdsuse.

Kui tahame, et meil oleksid tehnoloogilised rakendused; kinod, sümfooniaorkestrid, telekommunikatsioon, arhitektuuriteosed, maailmalinnad ja väärtkirjandus, vajame raha või selle aseainet, mis kooskõlastaks inimeste tegevuse kõige selle loomisel. Seetõttu kirjutasingi selle raamatu, mis kirjeldab süsteemi, mille abil anda rahale tagasi kingitusele omane pühadus. Just millegi püha ja maagilisega seostati raha tema algusaegadel. Esialgu säilitati ja jagati toidu ülejääke templites. Religioosne keskus oli ühtlasi ka majanduselu keskus. Osa autoreid väidab, et esimese sümboolse raha (mis vastandub kauprahale) võtsid kasutusele templid ning seda sai lunastada püha seksi abil templiprostituutidega.^[12] Igatahes on teada, et templid osalesid esimeste müntide väljaandmisel. Paljudel neist kujutati pühasid loomi ja jumalusi. Seda traditsiooni jätkavad tänapäeva rahatähed ja mündid, millel kujutatakse jumalikustatud riigimehi.

Võib-olla saabub kunagi päev, mil me ei vaja miljardeid inimesi hõlmava kingimajanduse käigushoidmiseks raha. Võib-olla on raha, mida peagi kirjeldan, üleminekunähtus. Ma ei ole primitivist, kes kutsub üles kõrvale heitma tsivilisatsiooni, tehnoloogiat ja kultuuri, kingitusi, mis meid inimesteks on muutnud. Ma näen pigem inimkonna taaspöördumist pühasse seisundisse, mis lubab kanda endas küttide-korilaste ajastu terviklikkust ja harmooniat loodusega, kuid kõrgemal organisatsioonilisel tasemel. Ma näen inimkäe ja -vaimu annete täielikumat rakendamist, mitte neist loobumist.

Meile tundub loomulik kirjeldada inimesele omaseid ainulaadseid andeid kui kingitusi. Kingituse universaalse põhimõttega on kooskõlas ka meie anded, mis on osa loojast enesest. Teisisõnu – need on jumalikud kingitused. Need kingitused kajastuvad ka iidses mütoloogias, Prometheuse tulest ja Apolloni muusikast kuni Hiina müütilise valitseja Shen Nongi põlluharimiskunstini. Ka piibli järgi ei kingitud meile mitte üksnes maailm, vaid ka eluvaim ja loovus – meis kajastub looja ise.

Ka isiklikul tasandil tunnetame, et meie anded kingiti meile mingil põhjusel, mingit eesmärki silmas pidades. Veelgi enam, meil on vastupandamatu soov neid andeid arendada ja nendest sündinud kingitusi edasi jagada. Igaüks on kogenud andmise rõõmu ja võõraste inimeste omakasupüüdmatut suuremeelsust. Kui küsid võõras linnas teed, on enamik inimesi valmis aitama. Võõrale tee juhatamine ei saa olla kellegi ratsionaalne isiklik huvi; see on lihtsalt miski, mis annab tunnistust inimese sünnipärasest suuremeelsusest.

See on tõepoolest irooniline, et rahast, mis alguses oli püha kingimajanduse põhjal tekkinud ühenduslüli kingituste ja vajaduste vahel, on nüüd saanud just see nähtus, mis pärsib meie soovi jagada, sunnib meid tegema nüristavat tööd ja summutab juba eos meie suuremeelsed kavatsused, sundides meid tunnistama, et me ei saa seda endale lubada. Me elame pidevas rahanappusest tingitud ängistuses. Meie elu sõltub rahast – meenutagem kas või sõna “elamiskulud”. Kogu meie olemise eesmärk, areng ja oma annete väljendamine on sõltuv rahast, elatumisest, ellujäämisest. Samas ei saa kui tahes rikast, turvalist ja mugavat elu elav inimene kunagi pidada oma elu täisväärtuslikuks, kui tema anded jäävad rakendamata. Kui me ei saa oma andeid töös rakendada, tundub isegi parima palgaga ametikoht nüristav ja tekitab mõtte, et meid ei loodud siia ilma sellise asja jaoks.

Isegi kui meil tööl oma andeid tarvis läheb, kuid töö eesmärk on selline, millesse me ei usu, tekib samasugune tühi mõttetuse tunne. Tunneme, et me ei ela mitte oma elu, vaid elu, mille elamise eest meile makstakse. Ei piisa sellest, et töö on huvitav või nõudlik, sest meie anne on püha ja mõeldud püha eesmärgi saavutamiseks.

Mõte, et elame maailmas selleks, et midagi korda saata, on õigupoolest religioosse päritoluga. Traditsioonilise bioloogia õpetuse järgi on meie evolutsioon olnud suunatud ellujäämisele ja mis tahes eesmärk väljaspool ellujäämist ja paljunemist pole kooskõlas meie geneetilise programmiga. Võime siiski uuslamarkistlikult suhteliselt veenvalt väita, et bioloogiline vaatevinkel, mis lähtub eraldiseisvatest omavahel võistlevatest isenditest, isekatest geenidest, iseloomustab rohkem meie tänapäeva kultuuri kui õiget arusaamist loodusest.^[13] Loodust võib ka teisiti mõista. Ilmselget võistluslikkust eiramata saaksime esmatähtsaks pidada koostööd, sümbioosi ja organismide koondumist ökosüsteemideks. Selline arusaam on tegelikult päris vana, sest juba meie ammused eellased pidasid loodust kingituste võrgustikuks.

Iga organism ja iga liik annab meie planeedi elurikkusse oma panuse ning vastupidiselt sellele, mida väidab standardne evolutsioonibioloogia, ei pruugi organism ise sellest mingit kasu saada. Lämmastikku siduv bakter ei saa oma tegevusest ise otsest kasu, kuigi tema poolt pinnasesse eraldatud lämmastik edendab taimejuurte kasvu. Nendel omakorda elavad seened, millest bakter endale vajalikke toitaineid saab. Pioneerliigid rajavad teed tugiliikidele, mis pakuvad mikroniši teistele liikidele, millest omakorda toituvad kingitusteahela järgmised liigid ning kokkuvõttes toob võrgustik kasu ka pioneerliikidele. Puud ammutavad pinnasest vee, mida kasutavad ka teised organismid, vetikad toodavad hapnikku teistele organismidele hingamiseks. Kui mõni organism ahelast välja langeb, satuvad ohtu ka kõik teised.

Minu järelduste tegemine võib tunduda naiivne. Võidakse ju väita, et asjad on üksnes õnnekombel nii soodsaks kujunenud – puud ei hooli sellest, et nad ka teistele juua annavad, nad on väljas üksnes enda eest, et oma ellujäämise ja paljunemise võimalusi suurendada. See, et nad ka teisi toidavad, on ainult ettekavatsematu kõrvaltoime. Sama võib kehtida vetikate, lämmastikku siduvate bakterite ja mäletsejate soolestikus elavate tselluloosi seedimist soodustavate bakterite kohta. Võid ju uskuda, et igaüks hoolitseb ainuüksi iseenda eest. Loodus ongi üks halastamatu võistlus ning võistlus majanduses on täpselt sama loomulik.

Minu meelest ei ole see loomulik. See on hälve, kummaline, kuid hädavajalik faas, mis on nüüdseks haripunkti jõudnud ja hakkab uuega asenduma. Vääramatu kasv ja halastamatu võistlus looduses iseloomustavad ebaküpset ökosüsteemi. Sellele staadiumile järgneb keeruka vastastikuse sõltuvuse, sümbioosi, koostöö ja ressursiringluse kujunemine. Majanduse järgmine etapp ongi võrreldav sellega, mida me looduse kohta alles mõistma hakkame. See tõstab esile igaühe anded, rõhutab võistluse asemel koostööd, innustab varakogumise asemel ringlust ning on ennemini tsükliline kui lineaarne. Võib olla, et raha ei kao veel nii pea, kuid selle roll väheneb sedamööda, kuidas raha üha enam kingitusele omaseid jooni omandab. Majandus tõmbub koomale ja meie elu muutub suuremaks.

Oma praegusel kujul on raha vaenulik kingivaimu kandva majanduse suhtes, sellise majanduse suhtes, mida võiksime pühaks nimetada. Kui tahame teada saada, milline raha saaks olla püha, peaksime välja selgitama, millised omadused muudavad meie raha jõuks, mis tõukab tagant ahnust, pahatahtlikkust, nappust ja hoolimatust keskkonna suhtes.

Samamoodi nagu teadlased lähtuvad kultuuri hindamisel loodusest, peab majandusteadus enesestmõistetavateks eeldusteks kultuuri seatud tingimusi. Nappusega arvestav kultuur sunnib meid nappust ka majanduse eelduseks pidama. (Kogeme nappust pidevalt, kui peame oma annete rakendamisel lähtuma elatumisvajadusest.) Nagu looduses, näeme ka ühiskonnas isenditevahelist võitlust piiratud ressursside pärast. Peagi näeme, et meie rahasüsteem on sellise usu sügaval struktuurilisel tasandil omaks võtnud. Kuid kas see on õige? Kas elame üleüldise nappuse maailmas? Kui see nii pole, kui universumis valitsevad tegelikult külluslikud kingitused, siis kuidas on rahast saanud nii ebaloomulik nähtus?

[1]Raamatu “The Ascent of Humanity” lugejad teavad, et ma ise pooldan suure paugu teooria asemel pigem Halton Arpi statsionaarse seisundi teooriat, mille järgi mateeria pidevalt sünnib, vananeb ja sureb. Kuid ka sel juhul tekib ta eimillestki, nagu kingitus.

[2]Mauss, “The Gift”, 29.

[3]Ibid, 30.

[4]Hyde, “The Gift”, 23.

[5]Mauss, “The Gift”, 32.

[6]Seaford, “Money and the Early Greek Mind”, 323.

[7]Hiinakeelsetel ostmist ja müümist tähistavatel sõnadel on peaaegu identne hääldus ja ka kirjamärgid on sarnased. 買 on pärit algselt rahana käibinud teokarbi kujutisest ja tähendab ‘ostmine’. Müümist tähistav märk 賣 tekkis hiljem, seega võidi esialgu neid mitte eristada.

[8]Dalton, “Barter”, 182.

[9]Seaford, “Money and the Early Greek Mind”, 292.

[10]Nemat-Nejat, “Daily Life in Ancient Mesopotamia”, 263.

[11]Seaford, “Money and the Early Greek Mind”, 123.

[12]Bernard Lietaer väidab seda raamatus “The Future of Money” pronksseekli kohta, mis oli tema sõnul vanim teadaolev münt (umbes 3000 eKr). Ma ei ole ühestki teisest allikast seda leidnud. Minu andmetel on vanimad mündid pärit Lüüdiast ja Hiinast seitsmendast sajandist eKr.

[13]Teen sellest argumendist pikemalt juttu raamatu “The Ascent of Humanity” seitsmendas peatükis, lähtudes Lynn Margulise, Bruce Liptoni, Fred Hoyle’i, Elisabeth Sahtourise jt töödest.