Читать книгу Tulundusühing Klann. Vürstkaupmehed. Kolmas raamat - Charles Stross - Страница 3

Küünelakk, mõtles Helgena tuntud naine eestoas peatudes, mõjus alati ühtviisi: tuletas talle meelde ema ja pani ta end tundma mässumeelse väikese tüdrukuna. Ta uuris vasaku käe küüsi, pöörates neid selja tagant suurest aknast langevate kaldus päikesekiirte valguses ning otsis neilt pisimatki ebatäiuslikkust. Ei leidnud. Teenijannal endal, kes ta küüsi lakkis, olid kehvad küüned, raskest tööst lõhenenud ja haprad, tema küüned olid aga vastupidi pärlmutrina läikivad ning umbes veerand tolli pikemad, kui ta oleks eelistanud. Üldse näis viimasel ajal olevat palju asju, mis panid ta end ebamugavalt tundma. Ta ohkas vaikselt ja vaatas ukse poole.

Just siis uks avaneski. Oli see juhus või jälgis teda keegi? Livreedes teenrid langetasid pea ja üks neist lausus: „Emand, hertsoginna palub läbi astuda. Ta ootab elutoas.”

Helge kiirustas neist mööda, tunnistades nende kohalolekut põgusa peanoogutusega – seda oli enam, kui suurem osa tema seisusest inimesi oleks vaevunud tegema – ning peatus koridoris korraks, et vaadata, kas saatjaskond (õuedaam, ülemteener, kaks karmi ja tundetu näoga ihukaitsjat) järgneb.

„Oodake koridoris,” ütles ta ihukaitsjatele. „Sina võid kaasa tulla, aga oota toa kaugemas otsas,” ütles ta oma süütuilmelisele saatjannale. Emand Kara noogutas vaguralt. Temalt nõudis vaeva õppimine, et Helget iseloomustas tavatu vastumeelsus tema vestluste pealtkuulamise suhtes; paari nädala eest oli leidnud aset üks õnnetu juhtum ja õuedaami eneseväärikus polnud veel päriselt taastunud.

Koridor oli umbes kuuskümmend jalga pikk ja piisavalt lai ka kuningliku saatjaskonna jaoks. Imporditud tammest paneelidega kaetud seinad olid liigendatud aknaniššide ning õlimaalide ja moodsamate dagerrotüüpiatega, mis kujutasid õilsaid esivanemaid ning sugupuud risustavaid kaabakaid ja luukeresid. Iga ukse kõrval ootasid livreedes teenrid. Helge sammus mööda marmorplaate, selg sirge ja õlad tõrjuvalt püsti. Koridori otsas seisis läikivat soomussärki ja oma elukutse juurde käivaid karmiinpunaseid pükse kandev tallmeister, kes kummardas ja tõmbas siis kahe poolega ukse kõrval rippuvast tuttidega kaunistatud kellanöörist.

„Krahvinna Helge von Thorold d’Hjorth!”

Uksed avanesid, juhatades krahvinna Helge sisse ning jättes teenijad ja ihukaitsjad lävele ootama.

Elutuba oli ehitatud klassikalisi proportsioone arvestades – aga ehitatud igatpidi suurelt. Lõunapoolset seina valitsesid neli kaheteistkümne jala kõrgust akent, millest paistis paleed ümbritsev korrastatud rohelus. Lae lilleliste kipskaunistuste valmistamiseks oli meistril ja tema sellil kulunud ilmselt aasta. Ruumi mõõtmed olid sellised, et mööbel näis tillukesena – nii pehme sohva, millel hertsoginna poollamaskledes istus, kui ka peenikeste jalgadega rokokootool selle kõrval tundusid hiiglaselapse mahaunustatud mänguasjadena. Hertsoginna ise näis uskumatult haprana: hallid juuksed olid kunstipärastesse patsidesse punutud, näole oli puudriga antud portselannuku värvitoon, ta keha oli peidetud pidulikku, mustast pitsist ja veinpunasest sametist kleiti. Ent ta silmad olid elavad ja valvsad – ning taibukad.

Helge peatus hertsoginna ees. Pingutusest kergelt nägu krimpsutades tegi ta kniksu. „Teie hiilgus, mul olen… on hea meel teid näha,” ütles ta katkendlikus hochsprache’s. „Ma… ma… oh, neetud.” Viimane sõna tuli juba emakeeles. Ta ajas põlved sirgu ja ohkas. „Noh? Kuidas mul õnnestub?”

„Hmm.” Hertsoginna uuris teda üksikasjaliselt pealaest jalatallani ja noogutas siis põgusalt. „Juba paremini. Piisavalt hästi, et tänase õhtuga hakkama saada. Istu.” Ta osutas toolile enda kõrval.

Miriam istus. „Nii kaua, kui keegi mind tantsima ei kutsu,” ütles ta murelikult. „Näib, et mul on kaks vasakut jalga.” Ta näppis oma kleidiesist. „Nii kaua, kui mõni purjus sootagune isand mind nurka ei aja, arvates, et kuna ma tema keelt sujuvalt ei valda, olen ma nõrgamõistuslik. Nii kaua, kui ma kogemata mõnd kauget sugulast garderoobi kübaravalvuriga segi ei aja ning ei taasärata sellega kahesaja-aastast verivaenu. Ja nii kaua, kui…”

„Mu armas,” ütles hertsoginna vaikselt, „jää palun vait.”

Krahvinna, kes oli üles kasvanud kui Miriam, kuid keda kõik teda siin ümbritsevad inimesed olid harjunud Helgeks kutsuma, peatus poolelt lauselt. „Jah, ema,” ütles ta kuulekalt. Pani käed süles kokku ja hingas välja. Kergitas siis ühte kulmu.

Hertsoginna vaatas teda veel peaaegu minuti ja noogutas siis lühidalt.

„Käib küll,” ütles ta. „Koos ehetega muidugi. Ja uhke kleidiga. Nii kaua, kui sa oma keelele vaba voli ei anna.” Ta põsk tuksatas. „Nii kaua, kui sul on meeles olla Helge, mitte Miriam.”

„Mul on kogu aeg tunne, nagu ma näitleksin!” protesteeris Miriam.

„Muidugi on sul selline tunne.” Hertsoginna naeratas nüüd viimaks. „Isehakanu sündroom käib siinse elu juurde.” Naeratus hääbus. „Ja kokkuvõttes ei teinud ma sulle teenet, kui ma kõike seda siin sinu eest varjasin.” Ta viipas toale osutades käega. „Mida vanem sa oled, seda raskem on kohaneda.”

„Oh, ma ei tea.” Miriam kortsutas korraks kulmu. „Maskeeringuga ning uue nime ja taustaga saan ma hakkama, ma võin isegi püüda uut keelt õppida – mind häirib ainult tunne, et nii nüüd jääbki. Mina kasvasin ainsa lapsena, aga Helgel on kõik need… sugulased… kellega ma kasvades ei kohtunud ning kes on päriselt olemas. Sellega on raske harjuda. Ning et sina oled siin ja osa sellest!” Ta laup läks jälle kipra. „Ja nüüd veel see õhtusöök. Kui ma usuksin, et saaksin seda vältida, lebaksin terve pärastlõuna kõhukrampe teeseldes oma toas.”

„See oleks Halb Mõte.” Miriam märkas, et hertsoginnal oli ikka veel komme kõnelda suurtähtedega, kui otsesõnaline pilge ei sobinud.

„Jah, ma tean. Lihtsalt ma… on nii palju tähtsamaid asju, mida ma peaksin kuningliku aiapeo külastamise asemel tegema. See on tõsiselt tüütu.”

„Sellise suhtumisega jõuad sa veel kaugele.” Ema vaikis hetkeks. „Lausa tapalavale välja, kui sa vähemalt avalikes kohtades oma keelt vaos ei hoia. Kas ma pean sulle seletama, kui tundlik on su positsioon igasuguste seltskondlike nüansside suhtes? See pole Ameerika…”

„Jah, tõesti, sellest on kahju.” Miriam kehitas kergelt õlgu.

„Noh, me peame arvestama sellega, kuidas asjad on,” ütles hertsoginna teravalt, ent taltus siis pisut. „Vabanda mind, armas, ma ei tahtnud teravalt öelda. Ma olen lihtsalt sinu pärast mures. Mida kiiremini sa õpid enda eest hoolt kandma, seejuures kedagi kogemata surmani solvamata, seda õnnelikum ma olen.”

„Hmm.” Miriam mõtles selle peale veidi aega. Ema on stressis, otsustas ta. On see kõik või peitub selle taga veel midagi? „Noh, ma püüan. Aga ma tulin siia, et näha, kuidas sul läheb, mitte sinu õla najale nutma. Nii et kuidas sul on?”

„Noh, kui sa just küsid…” Ema naeratas ja viipas kergelt sohva taga seisva laua suunas. Miriam vaatas sinnapoole: kaks vägagi funktsionaalset alumiiniumkarku emailkaunistusega alusel tabletikarbi kõrval. „Arst ütleb, et ma peaksin prednisolooni kogust järgmisel nädalal veelgi vähendama. Copaxone näib tublisti aitavat ja piisab ühest süstist päevas. Kuni keegi kogemata ei unusta mulle järgmise nädala portsu tuua, on minuga kõik korras.”

„Aga keegi ei jäta ju ometi…” Kogu Miriami keha värises vihast.

„Tõsi või?” Hertsoginna vaatas tütrele otsa, kuid ta ilmest ei saanud midagi välja lugeda. „Näib, et sa oled unustanud, mis koht see on. Ravimid ei maksa lihtsalt dollareid ja sente, vaid keegi peab need ka teisest maailmast kohale tooma. Kulleri aeg on hindamatu. Keegi ei esita mulle arvet, kus kõik oleks rida realt kokku löödud, aga kui ma tahan midagi saada, pean ma maksma. Ja kõige tähtsam ärireegel on siin: väljapressijaid ei tohi vihastada.”

Miriami tõrksast noogutusest näis hertsoginnale piisavat, sest ta noogutas ja jätkas: „Pea meeles, daam ei solva kedagi tahtmatult – eriti veel inimesi, kellest sõltub ta eluspüsimine. Kui sa valid endale üheainukese reegli, mis aitaks sul Klannis elus püsida, siis võta just see. Aga ma olen järge kaotamas. Kuidas sinul läheb? Ega ei ole mingeid järelmõjusid?”

„Järelmõjusid?” Miriam märkas, et näpib oma lõuga, ja sundis sõrmed paigale jääma. Ta punastas, meenunud hirm ja viha tekitasid adrenaliinitulva, mis pani südame kiiremini lööma. „Ma…” Ta langetas käe. „Oh, ei midagi füüsilist,” ütles ta kibedalt. „Ei midagi…”

„Ma olen viimasel ajal tema peale palju mõelnud, Miriam. Tead, ta poleks sulle sobinud.”

„Ma tean.” Noorem naine – noorus on muidugi suhteline, kolmekümnendat eluaastat ei saanud ta enam kunagi tagasi – langetas pilgu. „Poliitiliste seoste tõttu oleks see olnud parimal juhul kahtlane väljavaade,” ütles ta kulmu kortsutades. „Isegi kui unustada ta nõrkused.” Hertsoginna ei vastanud. Lõpuks tõstis Miriam pilgu, silmis põlemas tunded, mida ta oli kogenud alles pärast seda, kui oli õppinud olema Helge. „Ma ei ole talle andestanud, eks ole.”

„Rolandile andestanud?” Hertsoginna toon oli nüüd teravam.

„Ei. Su neetud poolvennale. Tema pidi julgeoleku eest vastutama! Tema aga…” Miriami hääl hakkas murduma.

„Jah, jah, ma tean. Ja mis sa arvad, kas tal on viimasel ajal rahulik uni olnud? Ma usun küll, et tal on praegu kohutavalt kiire. Rolandi kaotamine on meie muredest kõige väiksem – kui sa lubad mul otsekoheselt väljenduda – ja Angbard peab praegu lahendama suuremat sorti kriisiolukorra. Sinu afäärist Rolandiga võib nõukogu ka mööda vaadata, kui see üldse peaks jutuks tulema. Sa ei ole ju mingi halvale teele meelitatud süütu teismeline, kelle au kaotus rikuks mõne aristokraatliku liidu – aga parem, kui sa sellele edaspidi rohkem mõtleksid, sest au on nende ringkondade valuuta, milles sa liigud; selline valuuta, mida, kui see kord käest antud, on väga raske tagasi saada. Ent see märksa suurem kahju, mida Matthias Klannile tekitas…”

„Räägi aga jah,” ütles Miriam kibedalt. „Niipea, kui ma jalad jälle alla sain, öeldi mulle, et ma tohin kullerina üle käia ainult ühest turvatud majast teise. Ja koju ei lubata mul minna!”

„Matthias tunneb sind,” rõhutas ema. „Kui ta rääkis sinust oma uutele tööandjatele…”

„Ma mõistan.” Miriam jäi mornilt vait, käed rinnal risti ja õlad kühmus. Hetke pärast hakkas ta kinganinaga kopsima.

„Lõpeta!” Juba mõõdukamas toonis lisas hertsoginna: „Kui sa teed seda avalikus kohas, mõjub see täiesti vale signaalina. Näivus on kõik, sa peaksid selle juba selgeks saama.”

„Jah, ema.”

Mõne minuti pärast ütles hertsoginna: „Sa ei ole õnnelik.”

„Ei ole.”

„Ja see pole ainult tema pärast.”

„Täpselt nii.” Seelikuserv tõmbles korraks, siis sai Helge kopsimise soovist võitu.

Hertsoginna ohkas. „Kas ma pean selle sinust välja pigistama?”

„Ei, Iris.”

„Sa ei tohiks mind siin niiviisi kutsuda. Halvad harjumused võivad olla nii mõtlemises kui käitumises, eks ole?”

„Halvad? Või lihtsalt sobimatud? Kalduvad mõjuma vale signaalina?”

Hertsoginna itsitas. „Ma peaksin ometi teadma, et sinuga ei tasu vaielda, armas!” Siis ta tõsines. „Vale signaal jah, lühidalt kokku võttes. Miriam ei saa koju minna, Helge. Mitte praegu, võib-olla mitte kunagi. Selle mudasööjast, rotivärdjast reeturi tõttu on Klanni kogu Massachusettsi võrgustik ribadeks, ja kui sa ainuüksi mõtled minemisest …”

„Jah, jah, ma tean, mu tagaaias varitseb FBI eriüksus ja ma kaon supersalajasse vanglasse nii kiiresti, et jalad ei puuduta maad. Kui veab,” lisas ta kibedalt. „Nii et kõik on lukus just nagu terroristide rünnakut tähistava punase koodi ajal, ainuke võimalus oma maailma pääseda on käia kullerina mingis maa-aluses metroojaamas, kuhu päike ei paista, ning kui ma midagi vajan – kas või pakki tampoone –, siis ma pean esitama avalduse ja keegi julgeolekust täidab riskihinnangu tõendi, et kas seda on ikka turvaline hankida, ja, ja…” Ta õlad kerkisid põlglikult.

„Kodusõja ajal oli see kogu aeg nii,” rõhutas hertsoginna.

„Nii kõik mulle räägivad, nagu peaksin ma selle eest tänulik olema!

Aga see pole ju mu ainus võimalus. Mul on kolmandas maailmas uus identiteet ja…”

„Kas seal tampoone on?”

„Ah.” Helge mõtles hetke. „Ei, mulle tundub, et ei ole,” ütles ta aeglaselt. „Aga neil on vatti.” Ta kohmitses hetke ja tõmbas välja sulepeasuuruse diktofoni. „Märkus: äriplaanid. Uurida varasemaid patendiavaldusi tampoonide ja aplikaatorite kohta. Samuti desinfitseerimismeetodite kohta – kuum kuiv õhk?” Ta lülitas diktofoni välja ning pani jälle ära. „Aitäh.” Naeratus sähvatas välguna ta näol – see oli vägagi Miriami moodi – ja kadus. „Ma peaksin seal olema,” lisas ta innukalt. „Kolmas maailm on minu projekt. Ma panin seal firma käima ja peaksin seda juhtima.”

„Esiteks on seal meie ammukadunud sugulased,” rõhutas hertsoginna. „Vaherahu või mitte – ning kui sõnum pole veel nendeni jõudnud, võib juhtuda, et niipea, kui sa nina sinna pistad, lõigatakse see sul peast. Ja teiseks…”

„Ah, jah. Teiseks.”

„Sa tead, mida ma tahan öelda,” lausus hertsoginna vaikselt. „Nii et palun ära tapa sõnumitoojat.”

„Hästi.” Helge pööras pead, et lähimast aknast tusaselt välja vaadata. „Sa tahad mulle öelda, et poliitiline olukord on kahtlane. Et kui ma praegu sinna läheksin, võiksid mõned närvilisemad tüübid Klanni juhtkonnast pidada seda uppuvalt laevalt põgenemiseks ning neid aitaks ja ässitaks selle mõtteni jõudmisel mu imelise vanaema sosinakampaania…”

„Jäta jämedused minu hooleks. Ta on minu rist kanda.”

„Jah, aga.” Helge jäi vait.

Ema hingas sügavalt sisse. „Kõigi oma vigade juures on Klann siiski väga demokraatlik organisatsioon. Demokraatlik just selle algupärases mõttes. Kui piisav hulk ladvikusse kuuluvaid liikmeid on ühel nõul, võivad nad juhi ametist maha võtta, anda Klanni liikme kaaslastest vandemeeste kohtu alla ja mida kõike veel. Just seepärast ongi väline külg, kombed ja sotsiaalne staatus nii olulised. Silmakirjalikkus on õli, mis määrib Klanni masinavärki.” Ta põsk tuksatas. „Oh, jah. Kui see mul juba meelde tuli, armas – kui sind kunagi peaks milleski süüdistatama, siis ära mingil juhul nõua vandemeeste kohut. Siin tähendab see sõna midagi muud, kui see sinu arvates peaks tähendama. Just nagu sõna sekretär. Oh, ma jäin lobisema! Hea küll. Minu emal, sinu vanaemal, on oma toetajaskond, Miri… Helge. Neetud. Riidle minuga, kui ma jälle libastun, eks ole, armas? Me peame teineteist sellest harjumusest võõrutama.”

Helge noogutas. „Jah, Iris.”

Hertsoginna küünitas end lähemale ja andis kerge laksu vastu ta käsivart. „Patricia! Ütle mu täisnimi välja.”

„Ah.” Helge kannatas ta pilgu välja. „Hea küll. Teie hiilgus on auväärne hertsoginna Patricia von Hjorth d’Wu ab Thorold.” Lisades leebe mässumeelsusega: „Tuntud ka kui Iris Beckstein, elukohaga Coffin Street 34…”

„Sellest piisab!” Ema noogutas järsult. „Unusta see ülejäänu nüüd mõneks ajaks ära. Kuni – kui üldse – me saame tagasi minna, teevad need mälestused sulle vaid haiget. Sul tuleb elada praeguses hetkes. Mis tähendab elamist Klanni seas ja käitumist krahvinnana. Sest kui sa seda ei tee, siis muud võimalused on dramaatiliselt halvemad. See ei ole rikas maailm nagu Ameerika. Enamikul naistest on siin ainult üks asi, mida müüa; Klanni daamina on sul õnneks kaks, isegi kolm, kui su mõistust arvestada. Ent kui sa loobud Klanni kuulumisega kaasnevast rahast ja võimust, leiad väga kiiresti, mis on pealispinna all – kui sa nii kaua elad.”

„Aga sitta on piiramatus koguses!” pahvatas noorem naine ja tõstis käed näo ette, nagu tahaks ebadaamilikku väljendit tagasi võtta.

„Ära näri küüsi, armas,” ütles ema automaatselt.

See oli alanud keskhommikul. Miriam (väljaspool seltskondlikke üritusi, kus teised eeldasid, et ta on Helge, nõudis talt tahtepingutust mõelda endast kui Helgest) oli väsinud ja kergesti ärrituv, püüdis ibuprofeeni ja propranolooli abiga üle saada eelmise päeva kulleritöö järelmõjust ning kandis teksasid koos veekindla jakiga, mis oleks vastu pidanud ka arktilisel merereisil – neis oli ta ägisenud ka seljakoti ja kanderaami raskuse all. Ta oli vedanud viiekümnekiloseid koormaid sünge kivikeldri ja kusagil Manhattanil asuva, niisama sünge maa-aluse parkla keldrikorruse vahet. New Yorgis olid teda kaitsmas relvastatud valvurid, kuni ta maailmade vahel rändamise põhjustatud ägedast migreenist toibus; palees olid teenijad ja toatüdrukud, kes teda turgutasid, talle külmlaualt maiustusi söötsid ja külma kompressi laubale surusid. Ent kogu selle tähelepanu eesmärk oli teda pehmeks teha, kuni teda sai petta järgmist tretti tegema. Kaks korda edasi-tagasi kaheksateistkümne tunni jooksul. Narkootikumid või mitte, aga igal juhul oli see jõhker tempo – ilma nende valvurite ja lakeide ja teenijate taganttorkimiseta oleks ta ehk oma kohustuse täitmisest keeldunud.

Ta oli kandnud mõlemat pidi sada kilo ühest maailmast teise, üle piiri, mis oli õhem kui aatom ja külmem kui valgusaastad. Ainult Välgulaps ise teadis, mis oli neis kohvrites. Klanni kaubanduslik tegevus Ühendriikides keskendus kõrgehinnalistele, kuid kergetele tarbekaupadele. See võis meeldida või mitte, aga salakaubaveos liikus rohkem raha kui kunstiteostes või intellektuaalses omandis. See vaevas järelejätmatult Miriami südametunnistust ja ta vabanes piinast ainult nendeks vähesteks tundideks, mil tal õnnestus olla mitte ajakirjanik Miriam Beckstein, vaid krahvinna Helge von Thorold d’Hjorth. Miriami jaoks tegi asja hullemaks teadmine, et selline ärimudel oli tobe ega olnud jätkusuutlik. Alles mõne nädala eest oli ta teinud plaane, kuidas seda kaardimajakest ümber lükata, millegi stabiilsemaga asendada. Siis oli aga hertsog Angbardi sekretär Matthias, Klanni julgeolekuteenistuse tegevjuht ise kaardimajakese ümber lükanud ja lisaks veel põlemagi pannud. Oli jooksnud üle Ameerika Ühendriikide narkopolitsei poolele. Ning olenemata sellest, kas ta oli neile rääkinud Klanni tõelisest olemusest – et on dünastia jagu tonte, kes käivad ühest maailmast teise ja pärinevad sealt, kus ajaloo jõgi oli sattunud hoopis teistsugusesse sängi –, oli ta kohe päris kindlasti halvanud kogu nende tegevuse idakaldal.

Matthiase tõttu oli Klann kaotanud ühe kuuga rohkem turvamaju ja logistikavõrkusid kui eelnenud kolmekümne aasta jooksul. Matthiase hull agent oli tahtnud tema põgenemise varjamiseks õhku lasta Klanni olulise kindluse ning tekkinud tulevahetuses tapnud Miriami kallima. Ning kuu aega hiljem oli Klanni turvateenistus käskinud Miriamil Uus-Britanniast Niejweini naasta, hoiatades, et Matthiase liitlased selles ajavoolus tegid ta sealviibimise liiga ohtlikuks. Miriam arvas, et see on jama, aga jama, mida esitavad automaatidega relvastatud mehed, on jama, millele oleks mõistlikum kaasa noogutada – vähemalt seni, kui mehed selja pööravad.

Keskhommik jõudis kätte. Sel päeval Miriamit kulleriks ei vajatud. Teoorjus oli tehtud, järgmised kolm päeva olid vabad. Miriam võis sisse magada ja siis võttis tema koha üle Helge oma haridusprogrammiga. Miriam Becksteinil oli kaks kõrgharidust, kuid krahvinna Helge oli oma uue elu põhilisteski asjades õnnetult teadmatuses. Ainuüksi selle õppimine, kuidas oma hiljuti taasavastatud suures perekonnas elada, oli täiskohaga töö. Kõigepealt hochsprache keeletunnid ülimalt tähelepaneliku õpetaja, tema õuedaami Kara d’Prahaga. Siis kokkulepitud prooviaeg rätsepa juures, kelle pingutused Helgele sobiva garderoobi loomisel meenutasid Sisüphose ettevõtmist. Kui ilm oli ilus, siis oli tulemas ehk tagasihoidlik ratsutamistund (Bostoni äärelinnas kasvades polnud ta kunagi ratsutama õppinud), kui aga mitte, ootas ees tantsimine, käitumisõpetus või õukondlik etikett.

Miriam oli tüdinenud ja närviline, kibeles tagasi oma tegemiste juurde Uus-Britannia vanas pealinnas, kus ta oli rajanud firma ketaspidurite tootmiseks ja autode tootmise tehnoloogia edendamiseks. Uus-Britannia oli oma arengus umbes viiskümmend aastat taga maailmast, milles tema oli üles kasvanud, ning sellisena täis võimalusi ettevõtjaks hakanud majandusajakirjaniku jaoks. Samas oli Helge veidral kombel võlutud oma uue elu pisiasjadest. Üleminek Ameerika keskklassi elust vaevu feodalismist välja jõudnud aristokraatia hõredasse kõrgkihti tähendas selliste oskuste õppimist, mille vajadust ta polnud varem ettegi kujutanud. Tal tuli ületada viiesaja, mitte viiekümne aasta laiune kuristik, ja see oli suuremat sorti väljakutse.

Ta oli võtnud hommiku varasema poole vabaks, et olla Miriam, istuda teksades ja sviitris oma magamistoas kokkupandaval alumiiniumist matkatoolil, läpakas põlvedel ja kohvikruus jalgade juures jahtumas. Kui ma ei saa tegutseda, siis saan ma vähemalt planeerida, kinnitas ta endale virilalt. Tal oli palju plaane, nii palju, et ta ei teadnud, mida nendega peale hakata. Mõte pöörata Klanni ärimudel ümber, hakata primitiivse merkantilismi asemel raha teenima tehnoloogiate vahendamisega maailmade vahel tundus võimatu utoopiana, eriti kui arvestada, kui vähesed Klanni juhtkonnast olid saanud tänapäevase hariduse. Aga ilma plaanide, kirjalike uurimuste, hindade ja riskide analüüsita polnud lootustki kedagi veenda. Nii et ta pani kirja veel mõned leheküljed võimalike ettepanekutega, enne kui tajus, et keegi jälgib teda.

„Jah?”

„Emand.” Kara kõverdas kenasti põlve, see oli pilt teismelise vaistlikust graatsiast, mida Miriam ei lootnudki iial jäljendada. „Eelmisel nädalal te käskisite mul meelde tuletada, et täna on esimese suvetosina esimene õhtu. Östhalles on täna aiapidu ja seejärel ball, ning siin on kaart tema hiilguselt teie emalt, kes palub pärastlõunal enne aiapidu tema juurest läbi astuda.” Ta lisas süütu ilmega: „Kas ma hoolitsen teie kaaskonna eest?”

Kui Kara hoolitses Helge tõlla ja ihukaitsjate eest, siis tähendas see, et Kara tuleb ka ise kaasa. Mälestus sellest, mis juhtus viimasel korral, kui Helge lubas Karal endaga õukondlikule sündmusele kaasa tulla, ähvardas võpatusega, kuid tal õnnestus ilme rahulikuna hoida.

„Jah, tee seda,” ütles ta vaoshoitud toonil. „Kutsu emand Tanzig enne einet mind riietama ning anna tema hiilgusele mu emale edasi minu tervitused, ma lähen tema juurde pärastlõuna teisel tunnil.” Emand Tanzig oli rätsep, kes teadis, mida Helge peaks avalikul üritusel kandma – ning veel tähtsam, oli võimeline rõivaid kohendama, kui viimasel hetkel peaks mingi probleem tekkima. Miriam salvestas oma tabelarvutuse ja ohkas. „Kas aeg on nii kaugel? Las keegi paneb mulle vanni valmis, ma tulen minuti pärast.”

Nii palju siis vabast päevast, mõtles Miriam arvutit ära pannes. Ju ma pean siis nüüd minema ja Helge olema…

„Oled sa mõelnud abielule?” küsis hertsoginna.

„Ema! Või veel!” Helge turtsatas põlglikult ja ta silmad tõmbusid kissi. „Palju möödas on, kümme nädalat? Kaksteist? Kui sa arvad, et nii ruttu pärast Rolandi kaotamist ma mõne kuldse noormehe voodisse poen…”

„Ma ei pidanud seda silmas, armas.”

Helge hingas sisse. „Mida siis?”

„Ma mõtlesin…” hertsoginna Patricia hindas teda terava pilguga. „Ah, õilsat institutsiooni. Oled sa mõelnud selle siinsele tähendusele? Ja kui, siis mida sa mõtlesid?”

„Ma mõtlesin…” kerge hämming kortsutas Helge laupa, „kui ma esimest korda siia saabusin, püüdis Angbard mind veenda, et ma peaksin looma liidu, nagu ta seda nimetas. Otsekoheselt väljendudes peaksin ma end siduma võimuka mehega, kes suudaks mind kaitsta.” Kurrud ta laubal süvenesid. „Ma pidin talle peaaegu ütlema, et pistku see liit sinna, kus päike ei paista.”

„Hea, et sa ei öelnud,” lausus ema diplomaatiliselt.

„Oh, ma tean! Nüüd. Aga juba see mõte ajab mul kananaha ihule. Ja veel.” Helge hingas sügavalt sisse ja vaatas hertsoginnale otsa. „Siis veel sina, sinu kogemus. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas sa suudad viibida samas ruumis tema hiilguse sinu emaga, selle litaga! Kuidas ta sai…”

„Kaasa aidata kodusõja lõpetamisele?” küsis hertsoginna teravalt.

„Müüa oma tütar naisepeksjast lurjusele, oleksin ma pigem öelnud.” Helge vaikis hetke. „Vastu tema tahtmist,” lisas ta. Pikem paus. „Noh?”

„Noh…” lausus hertsoginna vaikselt. „No-noh. Ja veel kord noh. Tahad sa teada, kuidas ta seda tegi?”

„Ma pole selles kindel.” Helge krimpsutas nägu.

„Ma arvan, et sul on vaja seda teada, tahad sa siis seda või mitte,” ütles Iris-Patricia, hertsoginna Patricia. „Valmisolek on relv ning tõesti, sinuvanusena ja nooremana ei tahtnud mina ka sellest midagi teada. Aga keegi ei kavatse sind leti pealt maha müüa nagu tükki hobuseliha. Ma arvan, et kõige hullem, mida nad võivad teha, on sulle läbipaistvate vihjete jagamine ning koostööst keeldumise tagajärgedega hirmutamine – lootuses, et sa annad järele kas või selleks, et nad sind rahule jätaksid. Tõenäoliselt on sul piisavalt mõjujõudu, et neid ignoreerida – kui see peaks sulle piisavalt tähtis olema. Kuid kas nende ignoreerimine on tark tegu, see on juba hoopis teine küsimus.”

„Kes on „nemad”?”

„Ahhaa! Viimaks ometi õige küsimus!” Iris ajas end sohval vaevaliselt istuma, ise näost särades. „Ma ütlesin sulle, et Klann on klassikalises mõttes demokraatlik. Abieluturg on näide selle demokraatia toimimisest, Helge, ja nagu me teame, On Demokraatial Alati Õigus. Jah? Nüüd – oskad sa mulle öelda, kes perekonnas maksab pruudi kaasavara?”

„Ah…” Helge mõtles hetke. „Noh, see on perepea omand, millest see võetakse, aga kas polnud mitte pruudi emal midagi öelda selle kohta, kui suur osa sealt võetakse?”

„Täpselt nii.” Hertsoginna noogutas. „Lõimed käivad läbi kolme perekonna, mis mõne põlvkonna järel vahetuvad, et ei tekiks veresugulust, kuid säiliks Klanni retsessiivsetes geenides peituv anne. Lõime korraldamine nõuab järjepidevust vähemalt kolme põlvkonna vältel. Loomulikult langeb see koorem Klanni kõige vanematele naistele. Mehed ei tule arvesse – meestel on kalduvus minna ja lasta end tobedatel duellidel ära tappa. Või sõdades. Või verivaenudes. Või siis teevad nad sohilapsi, kellest saavad välisperekondade liikmed ja kes on tüütuks koormaks. Sohilapsed ise maailmade vahet ei rända, aga mõnel nende lastest võib see omadus esile tulla – või lapselastest. Nii et meil tuleb nende üle arvet pidada ja leida neile kasulikku tegevust – erinevalt ülejäänud aadlist on meil põhjust oma kõrvalehüpete eest hoolitseda. Ma arvan, meil on vedanud, et meil käib pärimisõigus emaliini pidi – ma õppisin noores eas hõimuühiskondi ja patrimoniaalsetes polnud naiseks sündida üldse mitte tore. Aga ükskõik, igal juhul sugupuude säilitamisega tegelevad peamiselt vanad naised üheskoos. Sa võid seda kosjasobitajate vandenõuks pidada. „Need vanad litad”, nagu kõik alla-kuuekümnesed kipuvad neid nimetama.” Hertsoginna kortsutas kulmu. „Nüüd, kui ma olen kuuskümmend kaks, ei tundu see enam nii naljakas.”

„Hmm.” Helge kummardus ema poole. „Sa tahad öelda, et Hildegarde ei tegutsenud üksi? Või et tema ema avaldas talle survet? Või mida?”

„Oh, kui üks õel lita on ta muidugi täiesti omal tasemel,” tõrjus Patricia käeviipega küsimuse. „Aga jah, talle avaldati survet. Temal ja teistel teatud ikka jõudnud daamidel pole enam neid kahte võimalust kasulik olla, mis on noortel ja sobilikel Klanni daamidel: nad ei sünnita enam uusi maailmarändureid ja nad ei jaksa enam kanda Klanni ärile vajalikke raskeid koormaid. Nii nad peavadki kasutama oma positsiooni säilitamiseks teisi, peenemaid tööriistu. Näiteks oskust lõimesid punuda ja üksteisele oma lapselaste kaudu teeneid osutada. Ning kui mu ema oli kolmekümnendates aastates – veidi vanem kui sina praegu –, siis avaldati talle kõvasti survet.”

„Nii et on olemas vanade naiste vandenõu, kes suudavad kõigi elu õnnetuks teha?” Helge hakkas põhimõttest aru saama.

„Ära neid alahinda,” hoiatas hertsoginna. „Lõpuks jääb võit alati neile ja varem või hiljem pead sa nendega rahu sõlmima. Minu juhtum on tavatu, minul õnnestus neid vältida üle kolmekümne aasta. Aga seda juhtub väga harva – ja isegi kui juhtub, pole sa ikkagi võitnud, sest võitled sa nendega või mitte, lõpuks saab sinust üks neist.” Ta tõstis hoiatavalt sõrme. „Sinu jaoks on seis suhteliselt turvaline, plika. Sa oled liiga vana, liiga haritud ja sul on endal baas, millest jõudu ammutada. Nii palju kui mina aru saan, pole neil põhjust sinuga jändama hakata, kuni sa just nende au ei ähvarda. Au tähendab siin ellujäämisvahendit. Nii et ära seda tee, Miriam… Helge. Sest kui sa nende au riivad, leiavad nad tee sulle kätte maksmiseks. Selleks on vaja vaid mõjujõudu, see on aga ainus asi, mida neil on küllaga.” Ta muigas põgusalt. „Võta neid kui Darwini kättemaksu meile ning ära unusta naeratada ja kniksu teha, kui sa neist möödud, sest kuni sa pole andnud neile lapselapsi, peavad nad sind ebaoluliseks nupuks, mida mängulaual liigutada. Ent kui sa annad neile lapse, on neil pantvang, keda sinu vastu kasutada.”

* * *

Pärastlõunal naasis Helge oma ruumidesse, et kontrollida, kuidas edenevad ettevalmistused tema teekonnaks Östhallesse – oli kesksuvi, päike loojus õhtul alles pärast kümmet, tal polnud vaja lahkuda enne kui seitsme paiku – ja pöördus siis emand Kara poole. „Ma tahaksin näha emand Olgat, kui ta peaks olema kättesaadav. Kas sa uuriksid seda? Ma pole temaga viimasel ajal kohtunud.”

„Emand Olga on täna linnas. Ta peaks viibima suurtükkide polügoonil,” ütles Kara silmagi pilgutamata. „Ta mainis mulle täna hommikul, et oleks väga teretulnud, kui te läbi astuksite.”

Väga teretulnud – ja miks sa seda siis mulle ei öelnud? Helge hammustas keelde. Ilmselt oli Karal olnud mingi tol hetkel mõjusana tundunud põhjus kutse edastamisega viivitada. Kui temaga nüüd selle argise asja teatamata jätmise pärast riielda, kuhjaks ta edaspidi oma perenaise õlgadele kõik pisiasjad, mis ta kõrvu on jõudnud, et mitte riskida uute etteheidetega.

„Lähme siis teda vaatama!” ütles Helge reipalt. „See pole ju kaugel, eks ole?”

Polügoon asus palee välismüüri läheduses – see oli suvepalee, mille omanikeks ja asukateks olid need Klanni juhtkonna liikmed, kes vajasid majutust pealinnas Niejweinis – ja oli sellest eraldatud kõrge kivimüüriga. Miriam jalutas aeglaselt oma ihukaitsjate taga, nautides sooja õhku ja mõlemal pool teed kasvavate ilutaimede lõhna. Tema ülemteener hoidis ta pea kohal siidist päevavarju, et päikesevalgus ta nahale ei satuks. Kogu see aadlidaami-värk tundus endiselt veidrana, kuid mõned selle küljed olid täiesti väljakannatatavad. Jõudnud müüris oleva väravani, ta peatus. Teiselt poolt kuulis ta summutatud tärinat.

„Teata meist,” ütles ta Karale.

„Jah, mu emand.” Hetke pärast avanes värav hullumajja.

Emand Olga Thorold Arnesen oli blond, kaunis ja esimesel pilgul täielik udupea. Teda vaimustas vioola mängimine, tantsimine ja lootus õnnelikule abielule. Aga nagu Miriam oli kogenud, võis esimene pilk olla Klanni laste puhul äärmiselt petlik. Sest sel hetkel lebas see udupea müüri taga murul ja tegeles veel ühega oma harrastustest, kasutades selleks 9-millimeetrisele laskemoonale kohandatud Steyr AUG automaati. Delikaatsemate kalduvustega Helge võpatas ja kattis kõrvad, kui Olga viimase kolmese valangu teele saatis, relvale kaitseriivi peale lükkas ja püsti kargas.

„Helge!” Olga säras rõõmust, kuid hoidis end tagasi Miriamit embamast, piirdudes ta põse silitamisega. „Kui tore sind näha! Ja uus kleit – ma näen, sa tahad oma rätsepa sõrmed luuni ära kulutada. Ma usun, et sa ei tulnud mulle seltsiks märki laskma?”

„Oh, oleks see nii.” Helge kirtsutas nina. „Ma kardan, et tulin äriasjus.” Ta piidles Olga kaitsevärvi jakki ja pükse. „Kas sa tänaõhtusele tsirkusele tuled?”

„Mul on veel küllaga aega selleks valmistuda,” vastas Olga hooletult. „Hei, relvameister! Sina seal! Ma lahkun, korista siin ära.” Ta andis relva ära ja pöördus jälle külalise poole. „See on suurepärane riist, sa peaksid tõesti seda mõni päev proovima,” ütles ta püssile osutades. Relvameister ja ta abiline tegelesid juba sellega, eemaldasid salve ning võtsid siis lahti ka toru ja taandurmehhanismi. „Sellest on ka lühem versioon, politseijõududes kasutatakse neid tihti. Ma hangin need oma ihukaitsjatele.”

„Või nii.” Olga entusiasm pani Helge tahtmatult naeratama – välja arvatud juhud, kui see oli nii-öelda tema suunas sihitud; selline asi oli õnnetu arusaamatuse tõttu üks kord juhtunud ja ta poleks soovinud selle kordumist. „Jalutame? Kusagil vaikses kohas?” Ta vaatas ringi, võttes arvesse, kui palju oli nende ümber teenreid: polügooni ülem, relvameistrid ja nende abilised, tema enda ihukaitsjad, ülemteener ja õuedaam, lisaks Olga kaks liikumatu ilmega Kiowa hõimu palgasõdurit.

Olga itsitas. „Mu riided pole just seltskonna jaoks sobivad.”

„Siis väldime seda. Veepark?”

Olga kallutas pead. „Jah, ma usun, et sel aastaajal peaks see üsna inimtühi olema.”

„Lähme siis. Jäta saatjad pargiserva, ma tahaksin rääkida.”

Veepark algas varsti pärast polügooni kaugemat otsa; hoolikalt kõrvale juhitud oja jooksis polügooni maa all ja läbi müüride terastorudes, siis aga lookles kaunilt vormitud küngaste ning lohkude vahel. Puud andsid varju, väikesed klaasseintega paviljonid ning rustikaalsed majakesed pakkusid aga puhkepaika palee kärast ja askeldustest väsinud külastajatele. Ent park oli kavandatud kevadise suurvee ja lõkendava sügise, mitte suvekuumuse ajaks. Sel aastaajal voolas oja laisalt, taandus kohati vaid muda niisutavaks nireks ning seda ääristavad taimed olid kas juba ära õitsenud või alles õide minemas.

Helge ja Olga kõndisid mööda kollaste ja pruunide samblikega kaetud tellistest jalgrada piki ojasängi, Olga oma rohuplekilistes kaitsevärvi töörõivastes, Helge aga kuninglikule aiapeole sobivas siidkleidis. Lõpuks, kui nad olid jõudnud juba teise teelooke taha, aeglustas Olga sammu. „Hea küll, räägi välja.”

„Ma…” Helge peatus, näol kergelt hämmeldunud ilme. „Las ma olen veidi aega Miriam. Palun?”

„Sa juba oledki, mu armas!”

„Oh.” Miriam kortsutas kulmu. „Tead, ma arvan, et selles asja tuum ongi. Oled sa viimasel ajal töökojas käinud?”

„Olen või?” Olga pööritas silmi. „Su onu on mulle viimasel ajal peale pannud tapva tempo! Mulle, Brillianale ja kõigile teistele. Ma arvan, et ta saatis Morgan du Hjalmari su töökotta igapäevaseid asju korraldama ja mõned Henryku inimesed organisatsiooni turvalisust üle vaatama, aga ausalt, mul pole olnud mahti sel silma peal hoida. Jookse nagu rott rattas! Vedas, et mul on aega kesksuve peole tulla, ta on käsutanud mind nagu teenijat!”

„Või nii,” ütles Miriam kuivalt.

Olga vaatas teravalt tema poole. „Mis siis on?”

„Oh, ei midagi erilist – iga kord, kui ma küsin, kas mul on piisavalt ohutu sinna minna ja oma firma üle vaadata, saan ma julgeoleku käest mingi ettekäände, nagu: „Me ei saa sinna minna, sest peidus perekonna gängsterid ei pruugi vaherahust kinni pidada,” või „Me arvame, et Matthiase väikesed sõbrad otsivad sind seal,” või „See pole turvaline”…” Miriam hingas sügavalt sisse. „Olga, mul on tunne, nagu oleksin ma ära lõigatud, ja nad ei näe isegi eriti vaeva selle varjamiseks. See on solvavalt ilmne. Ma pean istuma siin Thoroldi palees, harjutama tantsusamme ja hochsprache’t ja õukondlikke kombeid ning iga kord, kui ma püüan midagi kasulikku teha, tuleb midagi vahele ja suunab mu kõrvale. Minu enda firmast! Mille ma Uus-Britannias käivitasin ja mille tulu suureneb kiiremini kui ühelgi teisel asjal, mida Klann on kolmekümne aasta jooksul näinud!”

„Kasum suureneb kiiremini küll, aga algpunkt oli väga madalal,” märkis Olga pisut taktitult.

„Asi pole selles!” Miriam suutis end vaos hoida. „Sel ajal, kui mind hoitakse riiulis klaaskupli all, ei saa ma tegelikult ju inimestega kohtuda, kokkuleppeid sõlmida ja asju liikvel hoida! Ma olen isoleeritud. Ma ei tea, mis toimub. Kurat võtaks, kas sina tead, mis toimub? Kas Roger jändab jälle epoksüüdidega või töötab protsessi kvaliteedi kindlustamisega? Kas Jeremiah sai hangete graafiku paika? Kes tegeleb palga maksmisega? Kui Bates, siis läheb see meile hullupööra maksma. Noh? Kes kannab hoolt firma eest?”

Olga raputas pead. „Ma olen kindel, et Morgan tegeles selle kõigega,” ütles ta aeglaselt, Miriamile otsa vaatamata. „Praegu on kõigil väga kiire.”

„Noh, sina oled kohapeal käinud,” rõhutas Miriam. „Kui sina ei tea, mida seal silmas pidada, siis kuidas peaks Morgan seda teadma? Ma olen ainus inimene kogu Klannis, kes tegelikult teab, mida selle firmaga teha ja kus miski käib, aga kui mind sellest eemale hoitakse, siis võib kergesti juhtuda, et…” Ta jäi vait.

Olga oli hakanud puude alumistelt okstelt otsima laulurästast, kes oli alles minuti eest neile serenaadi esitanud.

„Miks mind on kõrvale jäetud?” küsis Miriam.

„Ma ei saa selle kohta midagi öelda,” vastas Olga vaiksel, laulval toonil, mida ta vahel kasutas, kui oli sunnitud halbu uudiseid edastama, „sest kui ma kordaksin midagi tema hiilguselt julgeolekuosakonnas kuuldut, siis oleks tegemist ametialase kuritarvitusega ning ühtlasi reedaksin ma usalduse, mis tal on minu suhtes – aga kas sinuga on viimasel ajal midagi juhtunud?”

„Oh, paljugi.” Miriami toon läks teravamaks. „Käitumistunnid. Tantsutunnid. Igapäevane töö sugulaste ja nende sugupuude meeldejätmisega. Kuidas ratsutada külitsi sadulas istudes. Kuidas pöörduda printsi, kerjuse või Taevase isa preestri poole. Enesekohaste tegusõnade kasutamine hochsprache’s. Rohkem rõivaid, kui mul kogu senise elu jooksul vaja on läinud, kõik niisuguses stiilis, milles ma ei tahaks end ka surnust peast näidata – või mida ma poleks uskunud end väljaspool muuseumi või kino näha saavat. Ma olen saanud kiirkursuse.” Ta krimpsutas nägu ja piilus siis Olga poole. „Ma käisin täna ema… Irise… tähendab, tema hiilguse hertsoginna Patricia juures. Ta oli muutunud peaaegu niisama kivinäoliseks ja machiavellilikuks kui mu armas vanaema.”

„Tõsi või?” sädistas Olga pisut liiga erksalt. „Oli tal midagi huvitavat öelda?”

„Jah, tegelikult oli küll.” Miriam kopsis kärsitult jalaga maad. „Ta küsis, mida ma arvan abielust, Olga. Kusjuures ta teab neetult hästi, mida ma arvan abielust – ta oli kohal, kui ma Beniga abiellusin, ja ta oli kohal ka siis, kui lahutus sai vormistatud, sellest on möödas üle kümne aasta. Ta teab ka Rolandi kohta.” Selle nime kohal Miriami hääl värahtas ja hetkeks nägi ta oma kolmekümne kolmest aastast kümme aastat vanem välja. „Ema ajab mulle hirmu nahka, Olga – just nagu oleks midagi temas katki läinud ning ta oleks otsustanud, et põgenemine oli viga ja ta peab ootustega kohanema.”

„Noh, võib-olla…” Olga jäi korraks vait. Ta vaatas ringi. „Kuule, Miriam. Ma arvan, et ma võin seda sulle öelda, eks ole? Aga ära räägi sellest kellegi teisega.” Ta hingas sügavalt sisse. „Sind hoitakse eemal meie operatsioonidest Uus-Britannias. See on seotud julgeolekuga, aga ei, mitte Matthiasega. Ma arvan, tema hiilgus uuris sinu suhtumist abielusse seepärast, et see oleks kõige kiirem tee asjade klaarimiseks. Kui sa oleksid – ühemõtteliselt – osa Klannist, siis oleks vähem põhjust sinu pärast muretseda.”

„Minu pärast?” Miriam suutis vaevu häält vaos hoida. „Mida sa arvad…”

„Kuss, probleem pole mitte selles, mida mina arvan!”

Miriam vaikis hetke. „Anna andeks.”

„Vabandus vastu võetud, armas sõber. Ei, see on… probleem on selles, et sa saavutasid liiga kiiresti liiga suurt edu. Oma käe peal. Mõtle Rolandile, sellele, mida ta aastate eest teha püüdis. Otse öeldes – kardetakse, et paljud noored ja tormakad vaatavad sinu poole ja mõtlevad: „Sellega saaksin ka mina hakkama,” ning, noh, kopeeriksid kõike su tehtut selle asemel, et tulla koju nõukogu ette ja seletada, mida nad teevad.”

Miriam vaatas teda hetke tühja pilguga. „Sa ütled, et kardetakse, nagu võiksid noored minust eeskuju võtta ja omal käel tegutsema hakata. Põgeneda. Klannist lahkuda.”

„Jah, Helge. Ma arvan, et seda nad kardavadki. Sa tõid neile suure võimaluse kandikul kätte, aga ühtlasi ähvardab see nõukogu kui institutsiooni püsimajäämist. Ning samal ajal tuleb üks kriis teise järel, mille pärast nad peavad muretsema. Ehmunud inimesed käituvad tormakalt… su emal on piisavalt põhjust sinu pärast hullupööra karta. Mõistad?”

„Seda on raske uskuda.” Silmad maas, hakkas Helge aeglaselt teerada mööda tagasi kõndima. „Lurjused,” pomises ta vaikselt omaette. „Valelikud lurjused.”

Olga sörkis talle järele. „Tule õhtul aiapeole. Püüa sellest rõõmu tunda. Ma olen kindel, et sa kohtad seal tervet hulka sobilikke härrasmehi. Kui nad sind su maine pärast just pelgama pole hakanud!” lisas ta itsitades.

„Rõõmu tunda?” Helge tardus paigale ja krimpsutas valuliselt nägu. „Kui ma viimati sellisel sündmusel osalesin, püüdis Matthias mind šantažeerida, Tema Majesteet tahtis mind tutvustada oma nooremale, idioodist pojale ning kaks erinevat kildkonda üritasid mind tappa! Ma loodan ainult, et Tema Majesteet on purjus ega tunne mind ära, muidu…”

„Sel korral on teisiti,” ütles Olga enesekindlalt ja pakkus oma käsivart Miriamile toeks. „Küll sa näed!”

PROTOKOLLI TÕLKE ALGUS

„Ülimalt suurepärane õhtu, teie hiilgus.”

„Õukonnas on kõik õhtud ülimalt suurepärased, Otto. Õnnistatud meie kuningliku päikese paistest, nii-öelda. Hei, sina seal, too parunile klaas!”

(Paus)

„Väga puhas maik – Sudteni uuest viinamarjasordist? Selle aasta oma, värskelt vaadist võetud?”

„Täpselt nii. Tema Majesteedi veinihankijad on kohusetundlikud nagu alati. Ma sain nii aru, et me võime peagi oodata seda saaki ka meie keldritesse, ehk juba mõne nädala pärast – olenevalt sellest, kuidas ilm lubab laevadel sadamasse jõuda.”

„Just nagu… oh. Kuidas nad seda teevad?”

„Mingi nõidus see kahtlemata on, ent kuidas pole kaugeltki nii tähtis kui miks, Otto.” (Paus.) „On sul ikka veel oma uue naabriga probleeme?”

„See ühejalgse libu paistes puugist poeg! Vabandust, teie hiilgus.

Jah – et Taevane isa ta silmad mädanema paneks! See jätkub. Nagu ringkonnakohus sel kesksuvel otsustab. Ja ta on leidnud endale ustavaid mehi, kes on valmis kohtunike ees väitma, valelik käsi altaril, nagu oleks iga viimane kui toll sellest metsast, mille ta maha võttis, kuulunud tema perekonnale juba iidsetest aegadest peale. Mis pole kuidagi võimalik, arvestades, et tema perekond on tõusikutest rändkaubitsejad…”

„Veidi vaiksemalt, Otto, ole hea. Veel üks klaas?”

„Oh… diskreetsust! Diskreetsust on tõepoolest vaja, isand, ma palun vabandust; lihtsalt see teema tekitab mu meeltes põletiku, ja mitte väikese. Mind ei kurvasta niivõrd austuse puudumine piiri vastu, mis, kui aus olla, sai paika minu vanaisa ajal, aga tema suhtumine on väljakannatamatu! Väärtusliku metsa maharaiumine on iseenesest halb, aga see, et ta külvas sinna mingit umbrohtu ning lasi püstitada tarad, et takistada seal jahipidamist, on iidsete tavade rikkumine ja isiklik solvang. Siis veel kinnitada, et tegutseb oma läänihärra käsu kohaselt, see on…”

„Õigupoolest tõde, Otto.”

„Ma palun alandlikult vabandust, teie hiilgus, kuid mul on raske seda uskuda.”

(Paus.)

„See on läbinisti tõde, Otto. Kaupmeestele kuuluvad arvestatavad maavaldused ja tervele kümnendikule neist külvati sel kevadel sama taime. Ma võiksin lisada, et rentnikele tähendab see suuri raskusi – sündsusetu hoolimatus jätab paljud nälga. Ilmselt on punased ja lillad lilled neile tähtsamad nende põlluharijate tervisest – kui nad just talvisel pööripäeval oma võlukunsti abiga moone leivaks ei muuda.”

„Lollpead.” (Arusaamatu pomin.) „See pole muidugi esimene lollus, millega nad hakkama on saanud, aga priitalunikkonnale tekitatud kahju lisab löögile veel solvangu.”

„Täpselt tema mõte.”

„Tema…” (Paus.) „Tõusev päike on sama meelt?”

„Tõepoolest. Nii et isegi kui meie isa rüüpab värsket veini, mille vusserdised talle oma trikkidega kohale tõid, peab neist lugu ega tunne huvi, mida nad teevad neile usaldatud maadel, siis meie tulevane kuningas esitab tõsiseid küsimusi. Ta on sündinud juht ja meil on vedanud, et meil on keegi temataoline.”

„Ma tõstan selle nimel klaasi. Elagu kuningas!”

„Elagu… ja elagu prints!”

„Muidugi, elagu prints!”

„Ja et me näeksime päeva, mil ta oma isa asemele troonile tõuseb.”

„Et me…” (Köha.) (Paus.) „Tõepoolest, mu isand. Absoluutselt, vähimagi kahtluseta. Et see ei juhtuks liiga vara ega liiga hilja ega, hmm. Jah, ma hindan kõrgelt teie usaldust.”

„On ohtlikud ajad, Otto.”

„Te võite minuga arvestada. Isand. Kui peaks vaja olema…”

„Ma loodan, et ei ole. Me kõik loodame, et ei ole, mõistad? Aga korruptsioon teeb nooruse kärsituks, just nagu koit teeb pimeduse kärsituks ja su naaber, tõusikust kaubitseja, teeb sinu kärsituks. Troonijärgluse kohta käivad ilged kuulujutud, muuhulgas noore printsi loomusest, terve rahva lõvi sobivusest karjase rolli…”

(Puristamine.) „See on talumatu!”

„Jah. Ma mainisin seda sulle ainult selleks, et sa mõistaksid, milline olukord meil on. Kui üks mu usaldusväärsetest soosikutest… Nii, Otto, ma pean edasi liikuma. Inimestega rääkima, teeneid pakkuma.

Aga kui ma võiksin jätta sulle ühe soovituse, siis võiks olla sulle kasuks ja mulle rõõmuks, kui sa tutvustaksid end juba õhtu algul tema hiilgusele Innsfordi isandale. Oma positsiooni tõttu printsi sekretärina, eks ole, on ta väga huvitatud nende juhtumite kogumisest, kus vanale verele on saanud osaks solvangud uue vere poolt.

Et need arved tulevastel aastatel ära klaarida, kui nii peaks olema jumala tahtmine.”

„Oh, tänan teid, teie hiilgus! Saagu jumala tahtmine.”

„Oli rõõm vestelda.”

PROTOKOLLI LÕPP