Читать книгу Tulundusühing Klann. Vürstkaupmehed. Kolmas raamat - Charles Stross - Страница 4

Samal ajal, lõputult kaugel ja sekundi murdosa läheduses, oli Uus-Britannia imperaatoril halb päev.

„Su neetud silmad, Farnsworth.” Ta kummardus suurendusklaasi kohale, näpitsad pihus ja õhuke hammasratas õrnalt näpitsate lõugade vahel. „Kas ma pole sulle öelnud, et tööpingi juures ei tohi mind segada?”

Õnnetu Farnsworth köhatas vabandavalt. Ta oli kõhetu mees, juustes esimesed keskea hallid karvad, ning kandis põlvpükse ja kuningliku perekonna teenri vormi juurde kuuluvat sabakuube; positsioon kuninga kammerteenrina tähendas, et kõik kuninga jutule soovijad pöördusid just tema poole, ning samas oli ta piksevardaks majesteedi perioodilistele vihahoogudele. „Kahtlemata ütlesite, Teie Majesteet.” Ta seisis kuningliku töötoa lävel, ta kõrval hoidsid neli ratsakaardiväe sõdurit uksi lahti, tema tähelepanu oli aga keskendunud kuninglikule kellassepale. Uus-Britannia kuningas John Neljas oli ilmselgelt pahane, ta pontsakad põsed punetasid ja blondid lokid olid higimärjad tundidepikkusest nokitsemisest tillukese, töölauale kinnitatud mehhanismi kallal.

„Mida on sul siis enese õigustamiseks öelda?” uuris valitseja, hääletoon juba pisut talitsetum. Farnsworth surus maha kergendusohke – John Frederick polnud läbinisti oma isa moodi, keda oli õnnistatud otsustavusega, kuid kelle needuseks oli ülim kiuslikkus. Siiski polnud ta veel pääsenud. „Ma näen, et…” kuninga silmad pöördusid kaminasimsi poole – see oli äärest ääreni täis vurisevaid kellasid, mis olid kõik tema enda valmistatud, „on jäänud veel kolmkümmend seitse minutit hetkeni, mil ma pean minema Rohelisse saali ja valmistuma parlamendi istungjärgu pidulikuks avamiseks.”

„Ma kahetsen sügavalt, et on tekkinud vajadus röövida Teie Majesteedi väärtuslikku aega, kuid…” Farnsworth hingas sügavalt sisse, „see on eriolukordade ministeerium. Nad on välja haudunud mingi häire või kõrvalekalde ja Sir Roderick väidab, et see ei kannata ootamist, ning peaminister kuulas Sir Rodericki eraviisiliselt ära ja saatis mind seepeale otsejoones teie juurde. Ta vabandab, et segab ennast Teie Majesteedi tegemistesse, kuid kinnitab, et uudised on äärmiselt tõsised ning nõuavad pakiliselt teie tähelepanu vägede ülemjuhataja rollis.”

„Uudised?” Kuningas turtsatas. „Pakilised? Tõenäoliselt tahab mõni tõusikust piirikindluse komandör kurta, et Milton on jälle ta loomaliha ja kuivikute limiiti vähendanud.” Ent ta langetas ettevaatlikult tillukese nukkvõllikoostu, asetas selle sametitükile poolelioleva, kandilises korpuses hammasülekande kõrvale ja kattis teise riidega. „Kus ta ootab?”

„Kuldkabinetis, Teie Majesteet.”

Kaks kuningliku majapidamise juurde kuuluvat teenrit sibasid kuninglikul töölaual olevaid esemeid sisse pakkima. Kolmas tegi sügava kummarduse ja hakkas siis kuningliku põlle paelu lahti harutama, neljas aga lähenes kuninga ülekuuega. Kuningas libistas end kõrge puki otsast alla ja ringutas. Kolmekümne kuue aasta vanusena oli ta hea tervise juures, kuigi ta vööjoones avaldus liiga paljude riiklike bankettide mõju ning ta jume reetis koleerilist vererõhku, mis tegi suurt muret ta füsiaatritele ja apteekritele. Ta sirutas käed ülekuue poole, mis oli tagasihoidlikust mustast kalevist, eelmise sajandi stiilis kuldsete tikanditega.

„Viige mind Sir Rodericki ja peaministri juurde. Kuulame ära, millised uudised on nii tähtsad, et kuninglik hammasrattameister peab oma analüütilise masina juurest lahkuma.”

Farnsworth piilus üle õla. „Täitke käsk,” nähvas ta. Ja täidetigi. Uus-Britannia kuningas, Terra Australise imperaator, Jumala armust Krüsanteemitrooni regent-riigihoidja, Inglismaa trooni nõudleja ning Ameerika Riikide Suurassamblee eesistuja ei saanud kuhugi minna ilma kuninglikku isikut kaitsvate ratsakaardiväelasteta, ülemteenrita, kes teadustaks tema lähenemisest, kui mõni õnnetu õukondlane peaks teda mitte märkama ja unustama talle vääriliselt austust avaldada, teenijateta, kes avaksid uksi tema ees, sulgeksid neid tema järel ja harjaksid vaipu, enne kui tema jalg neile langeb… ent John Frederickil nappis kannatust, kui ta pidi ootama, ning Farnsworth oli üsna uhke selle üle, et tal õnnestus korraldada isanda ja tööandja liikumised niisama ladusalt, nagu toimisid kuningliku meistrimehe kalliskividele toetuvad hammasülekanded.

Kuninglik rongkäik sammus sujuvalt läbi Brunswicki palee läänetiiva, läbis puittahveldise ja rohkete kipskaunistustega koridorid, mida valgustas tehnokraadist imperaatori eelistatud külm ja hele elektrivalgus. Õukondlased ja teenrid pudenesid teelt, kui kivinenud näoga Farnsworth kuninga ees marssis ja kuninglike silmade pilku oma kõrge kraega kuue selga puurimas tundis. Ta pööras Põhjakoridori ja läbis Koletiste halli (selle seinu ääristasid kuninga vanaisa klaasvitriinid – too oli võtnud oma krüptozooloogilisi uuringuid niisama tõsiselt kui praegune valitseja oma kellassepapinki), siis Uue halli. Sealt pööras ta vasakule ja peatus väikeses esikus Kuldkabineti läikivate tammepuust uste ees.

„Avage ja tõuske Tema Majesteedi ees!” hüüdis üks kaardiväelastest. Farnsworth kuulis teiselt poolt paksu puitu summutatud vastust. Ta noogutas lähimale sõdurile, kes liikus krapsakalt kõrvale ja avas ukse. Farnsworth astus edasi.

„Tema Majesteet kuningas soovib teile head pärastlõunat ja austab teid oma kohalolekuga, et pärida, kuidas edeneb töö tema valdustes,” kuulutas ta. Astus siis kaks sammu tagasi ja jäi seina äärde seisma, niisama nähtamatuna võimukandjate jaoks nagu telegraafiaparaat oma alusel tohutu kirjutuslaua kõrval või hiiglaslik maailma kaart ukse vastas asuval seinal.

John Frederick astus sisse ja vaatas siis üle õla.

„Uks kinni. Kõik, kellel pole volitust riigisaladuste kuulmiseks – välja,” ütles ta.

Kaks meest, üks pikk ja oma mustas ülikonnas koolnukahvatu, teine vanadusest kipras ja kühmus, ootasid tema laua kõrval, kui ta sellele pikkade sammudega lähenes ja end ärritatult mühatades laiade käetugedega toolile heitis. Kühmus mees jälgis teda tundetult, kuid pikem tüüp näis kartlikuna, just nagu pahandust teinud õpilane direktori juures. „Sir Roderick, lord Douglass. Me eeldame, et te ei kutsunud meid kergekäeliselt meie isiklikul ajal, vaid teil oli selleks tõsine põhjus. Kui te oleksite nüüd nii head ja istuksite, siis võiksite ehk seletada, mis põhjus see oli? Sina seal, too mu külalistele toolid.”

Kõrgeimal tasemel vestluste kuulmise õigusega teenrid tõid kahele ministrile toolid. Lord Douglass istus esimesena, langetades end kriginal istmele. „Roderick, ma usun, et see on sinu lugu,” ütles ta peene häälega, mis ei vihjanud vaimunõrkusele, küll aga väga vana ea haprusele.

„Jah, isand. Majesteet. Mul on ränk kohustus teile ette kanda, et meie luure kinnitust leidnud andmetel lõhkas mullasonkijate kindral nende Northumbria polügoonil kahe päeva eest korpuskulaarse dissotsiatsiooni petardi.”

„Pask.” John Frederick sulges silmad ja hõõrus neid kuningliku randmeseljaga. „Ja milline meie agentidest sellest teatas? Roderick, alles eelmisel nädalal olid nad sellest vähemalt poole aasta kaugusel, mis?”

Sir Roderick köhatas. „Ma kardan, et meie luure hinnangud olid ebatäpsed, Teie Majesteet.” Ta hingas sügavalt sisse. „Meie esmane teave pärineb Lancasteri informaatorilt, kes kuulis pealtnägijate teateid – need olid polügoonist edelas asuvate, Järvistu piirkonna külade elanikud. Järgnevalt märkas Islandi kohal olev meteoroloogiline ballonett korpuskulaarse kiirguse harja, mis on iseloomulik rikastatud kergesüdamikulist kronoosiumi kasutavatele petarditele. Meieni on jõudnud põhjalikud ettekanded mullasonkijate Böömimaal asuva tehase valmimisest, kuhu on Cape’ist jõudnud mitu uraanipigimaagi saadetist. Kui neil on piisavalt palju kõrge rikastusastmega kronoosiumi, et sellega petardit täita, ja nad on saanud käiku anda ka sulatustehase, mida nad Kiievi lähistel ehitasid, siis on konnaõgijatel minu ministeeriumi revideeritud hinnangu kohaselt aasta lõpuks kuni kaksteist valmis korpust ning järgmise aasta jooksul lisandub kaks tükki kuus, mis hiljem võib tõusta kümneni igas kuus.” Kuningas ohkas. „Me ei saa seda solvangut ignoreerida. Meie usaldusväärsus saab tõsiselt kannatada, kui nähakse, et me ei tee välja Prantsusmaa kuninga agentide nii selgelt esitatud väljakutsest. Ja meie kunagise territooriumi kasutamine polügoonina…” ta hääl kähises põlgusest, „ei saa olla midagi muud kui tahtlik solvang.” John Frederick ajas end toolil sirgu. „Lord Douglass. Selle küsimusega peab tegelema Imperaatorlik Julgeolekunõukogu. Me vajame solvangule vastamiseks uut strateegiat. Ja avaliku arvamuse kujundamist, et ei tekiks paanikat, kui konnaõgijad oma uuest võimekusest teatavad.” Ta trummeldas vasaku käe sõrmedega hoolikalt lakitud lauaplaadil. „Nii. Kas on veel midagi, mis takistab meid meie töötuppa naasmast?”

Farnsworth keskendus peaministrile. Douglass võis olla küll vana ja krimpsus, aga hõredate valgete juuste ja maksaplekilise lõualoti taga oli peidus terane mõistus. Enamgi – niipalju kui Farnswoth üldse oskas peaministrist välja lugeda, paistis too riuklikuna, Roderick oli aga silmanähtavalt higistama hakanud. Farnsworth mõistis, et midagi pidi olema tõsiselt pahasti. Prantslaste korpuskulaarset katsetust kasutati kuninga pehmendamiseks. Mis võis aga jumala maa peal olla veel hullem kui korpuskulaarrelvadega Louis XXII?

„Isand.” See oli Douglass. Farnsworth keskendus temale. „See, ah, pani mind küsima, kui hoolikalt on eriolukordade ministeerium välismaal oma kohustusi täitnud. Ja tõepoolest, Sir Roderick oli juba omalt poolt alustanud sisejuurdlusega, sellise sisejuurdlusega, mis on paljastanud hirmuäratavaid puudujääke meie teadmistes kontinendil toimuvate, meie turvalisust õõnestavate mahhinatsioonide suhtes.”

„Me… vaatame.” Kuningas tundus olevat kimbatuses ja mõõdukalt ärritunud. „Palun, kas te jõuaksite nüüd juba asja tuumani? Kui olukord on nii halb, nagu te väidate, siis oleks otstarbekas mitte välja näidata, et me oleme sellest teadlikuks saanud, ning hajutada nende kahtlusi, kes teavad midagi, kuid mitte põhiolusid – seega, meil tuleb nüüd lahkuda, et riietuda avamise jaoks, sest aja kulgemine nõuab nii, ja mitte väljendada mingeid märke rahutusest, vähemalt kuni Imperaatorliku Salaluure Järelevalvekomitee järgmise plaanilise istungini. Nii et millest täpselt te siis räägite?”

„Sir Roderick,” ergutas Douglass.

Sir Roderick nägi välja nagu mees, keda hakatakse üles pooma. „Isand, mul on valus seda teile rääkida, aga kolme nädala eest Bostonis aset leidnud rahutuste järel korraldasin ma teatud juurdluse. Lühidalt kokku võttes: näib, et teatud meie palgal olevad agendid on tegelikult vastu võtnud ka teise palgamaksja raha, kelle liivrid ja frangid on lisanud nende ettekannetele värvi – rääkimata eluliselt tähtsa informatsiooni takerdumisest. Me püüame praegu kindlaks teha kahju suurust, kuid paistab, et otse meie majades on juba mõnda aega tegutsenud prantsuse spioonide ring, kusjuures see ring on ära ostnud vähemalt ühe meie meretagustest võrgustikest. Mu mehed üritavad spioone isoleerida ja uurida, kui kaugele mädanik on levinud.

Ma usun, et lisaks meile saabuvate luureandmete võltsimisele – näib, et petardi puhul nad ei saanud seda teha, sest stsintillatsioonitoruga meteoroloogiline ballonett ei võta altkäemaksu – on neil vaenlase agentidel õnnestunud toimetada meie maale mitu saadetist kulda. Päris kindlasti on viimase kuue kuu jooksul konfiskeeritud mustal turul rohkem kulda kui tavaliselt ning näib, et teatud tülitegijad ja käratsejad on head elu elanud.”

„Need tavalised?” küsis John Frederick jahedalt.

„Võrdsustajad ja jutlustajad,” ütles Douglass vaikselt. Ta ilme oli nukker. „Nad ei õpi ka kunagi, kuigi see reetmine on minu arvates viimaste aastate ennekuulmatuim. Kui see peaks tõeks osutuma.”

Kuningas tõusis püsti. „Me ei kannata laimu ja teotust ja anarhismi, kõige vähem veel kattevarjuna selle sohikust isehakanu mahhinatsioonidele!” Ta põsed punetasid, hetkeks oli Farnsworth valmis sellekski, et ta võib sõimama hakata, kuid veidi aja pärast sai monarh enesevalitsemise tagasi. „Korraldage võimalikult kiiresti julgeolekunõukogu järgmine istung,” käskis ta. „Sir Roderick. Me ootame igapäevast ettekannet teie juurdluse tulemuste kohta. Me mõistame, et teil on olnud kõigest üheksa kuud aega, et oma ametipostiga kohaneda, kuid me peame nõudma, et te kannaksite vastutust ministeeriumi töö edenemise eest. Kui teil õnnestub see terveks ravida, siis te leiate meis andestava valitseja ning me hindame teie siirust meid haigusest teavitamisel – ent kui kastrul keeb üle, siis pole mitte kroon see, kes kõrvetada saab.” Ta vaatas ringi. „Farnsworth, kandke hoolt meie garderoobi eest. Lord Douglass, me täname, et te pöörasite meie tähelepanu tekkinud olukorrale. Me peame nüüd minema, et anda oma kuninglik panus parlamendi istungjärgu avamisele. Kui te peaksite pärast parlamendi lõpetamist soovima meie jutule pääseda, siis me hindaksime teie nõuandeid kõrgelt.”

„Ma olen Teie Majesteedi teenistuses, nagu alati,” pomises peaminister. Ta tõusis aeglaselt püsti. Eriolukordade minister tõusis samuti, Farnsworth liikus aga sujuvalt paigast, et kindlustada kuningale ladus tagasitee tema riietusruumi.

Samal õhtul, pärast parlamendi istungjärgu avamist ja kuninglikku rongkäiku Brunswicki paleest parlamendihoonesse Manhattani saare kaugemas otsas, tõmbas Farnsworth paksu mantli selga ja lipsas palee tagauksest välja, et ühes Gloriana tänava kandis asuvas kõrtsis vana tuttavaga kokku saada.

Puutahveldisega seinad ja pruun, peitsitud katus osutasid Arendi Pesa hollandi päritolule; kõrtsi fassaadiaknad vaatasid linnamüüri ääres seisvatele kõrgetele hoonetele – kaheksateistkümnendal sajandil oli bastion kaitsnud New Yorki sisemaalt tulevate rünnakute eest. Päeva ajal oli see lemmikpaigaks paljudele börsimaakleritele ja jõukamatele ettevõtjatele, kelle kontorid asusid uutes büroohoonetes valitsusele kuuluva kvartali taga, kuid õhtuti oli Pesa üsna tühi. Farnsworth lipsas läbi baari ja jäi seisma tagumise kabiini kõrvale, krae külma meretuule pärast ikka veel üleval ja kübar kõrvadeni pähe tõmmatud.

„Te ei peta niiviisi kedagi,” ütles tuttav hääl. „Te näete välja nii, nagu tahaksite end peita, ning jääte sellisena meelde, kui politsei peaks tulema küsimusi esitama. Ja mis kell on – teie meelest?”

Farnsworth raputas ennast. „Kahju küll, kuid mu taskuauster on rikkis,” ütles ta robotliku tooniga.