Читать книгу Peidus perekond. Vürstkaupmehed. Teine raamat - Charles Stross - Страница 2

Komitee istung kestis juba kolmandat tundi, kui kuningas aevastas, tuues sellega kaasa otsustava faasi. Kuningliku tõmbluse hetkel kõneles parajasti Tema Ekstsellents Sir Roderick. Seistes laua kaugemas otsas punaste sametkardinate ees, mis katsid akent ja tõrjusid väljas valitseva talvepäeva külmust, oli Sir Roderick end kergelt ettepoole kallutanud, paberid vastu luist rinda surunud ja vankus peast kõneldes edasi-tagasi. Ta värvitu esinemisviis sobis kokku tema silmatorkavaima omadusega, pigmendi puudumisega nahas ja juustes. Ta hoidis pilgu maas ja lasi voolata lõpmatuna tunduval joal ettekannetest, mida olid teinud erinevad politseiülemad, luureagendid ja vabakutselised koputajad, kes tema ametkonda uudistega varustasid.

„Ma palun vabandust.” Teenija lehvitas kuningliku nina ees puhast linast taskurätikut. John Frederick pilgutas valulisel ilmel silmi. „Aa-tšihh!” Kuningas polnud veel keskeas, kuid tema punetav jume ja kasvav vööjoon tekitasid ta füsiaatrite ja apteekrite seas juba muret.

Sir Roderick jäi kuninglikku peanoogutust oodates vait. Õhk ruumis oli paks mööbli poleerimiseks kasutatud mesilasvaha lõhnast, millele lisasid oma õlise panuse vaikselt sisisevad gaasilambid. „Isand?”

„Üks hetk.” John Frederick, jumala armust Uus-Britannia imperaator ning seeläbi territooriumite ja protektoraatide valitseja, võttis värske taskurätiku ja saatis oma tallimehe viipega minema, igast küljest jälgisid teda aga murelikud näod. Ta hingas sügavalt sisse, püüdes ilmselt sügelust oma ninakoopas kontrolli alla saada. „Ah. Kuhu me jäimegi? Sir Roderick, te olete saanud juba piisavalt esineda – istuge, me pöördume peagi teie juurde tagasi. Lord Douglass, mulle teevad muret väärnähtused masside seas. Kui ka tänavune viljasaak jääb mulluse kombel kasinaks, nagu teie auväärne kolleeg ennustab…” noogutus lord Scotia, maaelu ministri suunas, „siis on meil kuni järgmise sügiseni suuresõnaliste sonijate jaoks viljakas pinnas. Kas on võimalik kodumaiste rahutuste risk?”

Lord Douglass tõmbas vastust kaaludes krimpsus käega üle hõrenevate juuste.

„Nagu Teie Majesteet kahtlemata teab…” Ta tegi pausi. „Ma lootsin sellel teemal peatuda pärast Sir Rodericki ärakuulamist. Kui ma tohiksin teilt luba paluda?” Kuningliku noogutuse peale kallutas ta end küljele. „Sir Roderick, kas ma võiksin paluda, et te teeksite lühikokkuvõtte kodumaisest olukorrast?”

„Teie loal, Majesteet?” Sir Roderick köhatas hääle puhtaks ja pöördus siis kohalviibijate poole. „Teie Majesteet, mu õiglased auväärsed sõbrad, kodumaine olukord on praegu kontrolli all, kuid provintsidest tulevate ettekannete arv rahulolematute ässitajate kohta kasvab. Ainuüksi viimase kuu jooksul on kuninglik politsei vahistanud tervelt kaks võrdsustajate rakukest ja avastanud kolm illegaalset trükikoda: üks Massachusettsis, üks Teie Majesteedi läänepoolses Uues regioonis ja üks lausa Uus-Londonis endas.” Ümber laua kostis sosinat – kõik ju teadsid, et pealinna põrandaalused trükikojad võisid üsna lõdva järelevalve all trükkida kõike, mida tahtsid, ainult mitte lauslaimu või võrdsustajate propagandat. Kui oli alustatud haarangutega, pidi olukord olema tavalisest märksa halvem. „Sedasi siis, jättes kõrvale tavalised virisemised kolooniates ja dominioonides. Lõpetuseks: politsei paljastas vandenõu, mille eesmärgiks oli õhku lasta läänepoolne suveresidents Montereys – ma eelistaksin avalikul kabinetiistungil sellel mitte pikemalt peatuda, kuni me pole juurdlusega lõpule jõudnud. Keegi või miski õhutab võrdsustajate aktiviste ja liiguvad kuulujutud, et need on Prantsuse liivrid, mis reetmise hammasrattaid õlitavad. Kahtlemata on vaja raha, et hoida käigus riigivastaseid trükikodasid või hankida lõhkeainet ja kusagilt peab see raha tulema.”

Sir Roderick istus ja lord Douglass tõusis. „Teie Majesteet, ma ütleksin, et kui on kaalumisel seiklused välismaal, mis langevad ajaliselt kokku leiva hinna tõusuga, uute maksude ja kohustuste sisseviimisega ning võrdsustajate propagandapuhanguga, siis mulle ei meeldiks võimalikele tagajärgedele vastu minna ilma tugevate reservideta Fort Victorias, mis oleksid valmisolekus võtma ette reisi ühele või teisele kaldale – rääkimata vajadusest kindlustada kohalike rügementide ustavus kõigis parlamentaarsetes ringkondades.”

„Noh, siis.” Kuningas kortsutas kulmu, laup kipras, nagu tõrjuks uut aevastushoogu. „Seega tuleb meil need abinõud tarvitusele võtta, kas pole nii?” Ta kummardus oma toolil ettepoole. „Aga ma tahan lähemalt kuulda, kuskohast hangivad need meie krooni isehakanud okkad oma finantsid. Mulle näib, et kui meil õnnestub see vastik umbrohi varakult välja juurida ja usutavalt demonstreerida meie kõrgestisündinud kaaslastele, et dofään on käinud meie aias pahandust tegemas, siis on see kindlasti kooskõlas meie eesmärkidega. Lord Douglass?”

„Kahtlemata, Teie Majesteet.” Peaminister heitis pilgu oma eriolukordade ministrile. „Sir Roderick, kas te võtaksite selle enda peale?”

„Aga muidugi, mu isand.” Minister kallutas pead kuninga suunas. „Niipea kui meil on midagi enamat kuulujuttudest ja kahtlustest, toon ma selle Teie Majesteedi ette.”

„Kas me võime nüüd päevakorraga edasi minna?” pakkus peaminister.

„Tingimata.” Kuningas noogutas kinnituseks ja lord Douglass köhatas hääle puhtaks, et jätkata järgmise punktiga tervet pärastlõunat täitvast päevakorrast. Koosolek jätkus ja tundus – aevastushoog välja arvatud –, et tegemist on Imperaatorliku Salaluure Järelevalvekomitee täiesti tavalise istungiga, mida peeti Tema Imperaatorliku Majesteedi John Neljanda, Uus-Britannia ja dominioonide valitseja eesistumisel Brunswicki lossis Manhattani saarel, kahekümne esimese sajandi algusaastatel. Nagu aeg näitas, polnud see siiski päris nii…

Mündiviske teisel poolel, kuningas Johni õukonnast umbes kahesaja miili ja ajaloolise divergentsi mõttes ehk kahetuhande aasta kaugusel toimus samuti nõupidamine.

„Tulevahetus.” Hertsogi tavaliselt jäine ja vaoshoitud hääletoon tõusis pisut, kui ta oma toolilt tõusis ja kabinetis ringi kõndima hakkas. Lühikeseks lõigatud, hallinevate juuste ja tumeda laitmatu rätsepaülikonna tõttu võis teda eksikombel pidada investeerimispankuriks või kõrgemat klassi surnumatjaks, kuid välimus oli petlik. Klanni turvateenistuse ülemana oli hertsog kõike muud kui kahjutu. Ta peatus seinale kinnitatud ümmarguse mõlkis kilbi ja kahe ristatud mõõga all. „Suvepalees?” Ta toon läks karmimaks. „Mul on raske uskuda, et sellisel asjal lasti juhtuda.” Ta vaatas üles mõõkade poole. „Kes pidi tema ihukaitse eest vastutama?”

Hertsogi sekretär – tema saladuste hoidja – köhatas. „Oliver – parun Hjorth – on muidugi vastutav kõigi tema katuse all viibijate hea käekäigu eest. Vastavalt teie korraldusele ma nõudsin, et ta hoolitseks emand Helge turvalisuse eest.” Ta tegi hetkelise pausi, et vihje pärale jõuaks. „Vajab uurimist, kas ta täitis teie korralduse.”

Hertsog lõpetas kõndimise ja seisatas laia akna ees, kust avanes vaade orule lossi ees. Metsane ja pealtnäha inimtühi jõeorg ulatus rannikuni välja ning oli laieneva Gruinmarkti kuningriigi põhjapiiriks, eraldades seda põhjas asuvast Nordmarkti naaberriigist. „Ja emand Olga?”

„Ta on väljendanud oma rahulolematust kõige karmimate sõnadega, mu isand.” Sekretär kehitas kergelt õlgu, nägu endiselt ilmetu. „Ma saatsin Rolandi temaga isiklikult tegelema – tagama, et ta oleks adekvaatselt kaitstud. Muuseas, kehadelt ei leitud mingeid tundemärke. Tätoveeringuid või midagi muud, mille põhjal nende päritolu kindlaks teha. Nad ei olnud Klannist. Aga nende relvad ja varustus on teiselt poolt ja ma olen… üllatunud, et emand Olga isegi koos meie jooksiku abiga selle juhtumi üle elas.”

„Meie jooksik on mu nõbu, Matthias,” meenutas hertsog oma sekretärile. „Küllaltki erakordne naine.” Siis tõmbus ta ilme jälle karmiks. „Ma tahan koeproove, fotosid, kõike, mida sa suudad hankida. Eriüksuse jaoks. Lase neid teisel pool töödelda, lase läbi FBI tagaotsitavate andmebaasi, tõmba kõiki niite, mida leiad, aga ma tahan teada, kes nad olid ja kelle heaks nad enda meelest töötasid. Ja kuidas nad sinna sattusid. Palee pidi olema turvaliselt topeldatud. Miks ei olnud?”

„Ah, seda ma juba uurisin.” Matthias jäi vait.

„Niisiis?” Hertsog surus käed rusikasse.

„Umbes kolme aasta eest käskis paruness Hildegarde meie agentidel teisel pool – riiulifirma kaudu, nagu ikka – eraldada osa topeldatud ruumist teisejärgulisele Klanni omanduses logistikafirmale, mida ta parajasti käivitas. Kõik avalikult, Beltaigne’il arutatud, komitee täisistungil kinnitatud – aga aasta pärast kolis logistikafirma sobivamasse, selleks otstarbeks ehitatud hoonesse, ja nad üürisid senise lao välja. See eraldati esialgsest tollilaost ja muudeti lühiajalise hoiustamise ruumiks, mis jättis selle täiesti avatuks. Oli juhus, et see sattus olema just Uue torni kohal ja osa palee läänetiivast jäi korraliku topeldamiseta. Helge poleks osanud ära tunda, et tegemist on millegi ebatavalisega, aga suurem osa tema ruumidest jäi teiselt poolt tulevate ilmarändurite jaoks avatuks.”

„Ja kus oli parun Oliver Hjorth, kui see kõik toimus?” küsis hertsog petliku leebusega. Palee topeldamata jätmine – tagamine, et see oleks seotud turvalise territooriumiga teises universumis, millele Klanni ilmaränduritest liikmetel, kes sageli omavahel nääklesid, oli ligipääs – polnud tühine hooletus, kaugeltki mitte, eriti pärast verist kodusõda, mis kõigest mõne aastakümne eest tappis kolm igast neljast kuue perekonna liikmest.

„Ma kujutan ette, et ta muretses uue katuse maksumuse pärast.” Matthias kehitas jälle peaaegu märkamatult õlgu. „Kui ta sellest üldse midagi teadis. Lõppude lõpuks – mida loeb turvalisus, kui kogu hoone on kokku varisemas?”

„Kui.” Hertsog kortsutas kulmu. „Pane tähele, see libe nirk Oliver on paruness Hildegardi taskus. Õnnetu kokkusattumus, millest nad mõlemad saavad end välja vabandada, ja Helge – Miriam, nagu ta end nimetab – jääb salamõrtsukate meelevalda? See on lausa solvavalt labane. Vanaproua on hooletuks muutunud, me peaksime talle häid kombeid õpetama.”

„Millised on korraldused teie nõbu suhtes, mu isand? Kuna ta näib olevat põgenenud, just nagu kunagi varem ta ema, peaks järeldama, et ta on rikkunud lepingut ja…”

„Ei, selleks pole veel vajadust.” Hertsog kõndis aeglaselt tagasi oma laua juurde ja tema ilmest võis järeldada, et ta liikmed on pisut kanged. „Las liigub esialgu vabalt.” Ta istus toolile ja silmitses Matthiast. „Ma usun, et kuulen peagi tema tegemistest. On ta püüdnud ühendust võtta?”

„Meiega? Minuni pole jõudnud ühtegi teadet, mu isand.” Matthias tõstis käe ja kratsis sügelevat ninakülge. „Mida ta teie arvates ette võtab?”

„Mida mina arvan?” Hertsog avas suu, nagu tahaks naerma hakata. „Tal ei ole elukutselise turvatöötaja ettevalmistust, poiss. Ta võib teha ükskõik mida! Aga ta on oskuslik uuriv ajakirjanik, ja kui ta jääb oma vaistule truuks, siis ta hakkab kaevama.” Hertsog muigas. „Ma tahaksin tõesti näha, mida ta välja kaevab.”

Samal ajal linnas nimega Boston, riigis nimega Ameerika Ühendriigid…

„Tead mis,” ütles Paulette. „Kui soovitasin sul osta relvi ja sõita kiiresti, siis ma, noh, üldiselt ei eeldanud, et sa seda ka teed.” Ta pani oma pooleni rüübatud kohvitassi lauale. Ta silmade all olid tumedad lohud, aga kõik muu oli korras nagu alati, ükski juuksekarv polnud vales kohas. Nii nägi ta Miriami meelest välja üsna õigusnõustaja moodi – nende itaaliapärasest, lühemast ja tõmmumast alamliigist.

Miriam vangutas pead. Ma tahaksin, et suudaksin tema kombel rahulikuna püsida, mõtles ta. „Sa ütlesid – ja ma tsiteerin mälu järgi: „Sinu advokaadina soovitan ma sul osta relvi ja sõita kiiresti.” Oli nii?” Ta naeratas Paulette’ile väsinult. Ta enda kohvitass oli puutumata. Kui ta, Brilliana von Ost sabas, Paulette’i juurde saabus, oli pingelangus olnud nii tohutu, et kõigepealt oli ta tualetis oksendanud. Paulette’i teravmeelitsemine oli antud juhul maitsetu – vähem kui kahekümne nelja tunni eest oli Miriam enesekaitseks ühe mehe tapnud ja edasi paistsid asjad tõeliselt inetuks minevat.

„Mis on advokaat?” küsis pepsilt ja tähelepanelikult diivanil istuv Brill: üheksateist või kakskümmend, blond ja võõramaine selles hirmuäratavalt otsesõnalises tähenduses, mis sai käia vaid Klanni liikmete kohta.

„Mina mitte, ma olen kõigest õigusnõustaja. Kui sa peaksid olema unustanud, Miriam. Ma pean veel kaks aastat õppima, enne kui saan advokatuuri eksami teha.”

„Sa panid end kursustele kirja, nagu ma palusin? See on hea.”

„Jah, noh.” Paulette pani tühja tassi käest. „Kas sa tahad kõik punktid uuesti läbi võtta? Et ma teaksin, mida ma tegema pean?”

„Ausalt öeldes ei, aga…” Miriam piilus Brilli poole. „Kuule, ainult põhilised asjad. See noor daam on Brilliana von Ost. Ta on umbes nagu illegaalne immigrant: pole dokumente, pole sünnitunnistust, pole tausta. Tal oleks vaja kusagil elada, kuni me klaarime ära asjad seal, kust ta pärit on. Ta ei saa siin kõigega ise hakkama – esimest korda kasutas ta lifti eile õhtul ja rongi täna hommikul.”

Paulette kergitas kulmu. „Nii-i-i,” venitas ta. „Ma arvan, et mõistan, kuidas see võib mõningaid probleeme tekitada.”

„Ma oskan lugeda ja kirjutada,” pakkus Brill. „Ja ma oskan inglise keelt. Ma olen näinud „Dünastiat” ja „Rob Royd” ka. Ja „Ristiisa”,” lisas ta erksalt, „see oli hertsogi lemmik! Seda ma olen näinud kolm korda.”

„Hmm.” Paulette mõõtis teda pilguga ja vaatas siis Miriamile otsa. „See on otsekohene ülesanne, ilma mingite nippideta, eks ole?”

„Jah,” vastas Miriam. „Oh, ainult et ta perekond tahab teda tagasi. Nad võivad vägivaldseks minna, kui nad ta leiavad, nii et ta peaks jääma anonüümseks. Tal pole muud kui seljariided. Ja siis on veel see.” Ta ulatas Paulette’ile paberitüki. Paulette vaatas seda, kergitas siis teist kulmu ja vaatas veel kord.

„Kas see kehtib?” küsis ta tšekki uurides.

„Tingimusteta.” Miriam noogutas. „Vähemalt nii kaua, kui hertsog Angbard ei keera kinni krediidiliini, mille ta mulle avas. Sul on firma registreerimise paberid allkirjastamiseks valmis? Tore. Siis me teeme nii, et avame firma nimel pangaarve. Ma maksan selle sinna sisse ja vormistan endale viiekümne tonni väärtuses aktsiaid. Siis paneme sinu töötajana kirja, sa kirjutad lepingule alla, ma annan sulle esimese palgatšeki – kaheksa tuhat, see on ainult esimese kuu eest, pluss töölevõtmispreemiana veel kümme tuhat. Siis sa kannad need kümme tuhat firma arvele, ma annan sulle selle eest aktsiad ja teen sinust firma tegevjuhi. Sobib?”

„Sa tahad mind direktoriks?” Paulette vaatas talle pingsalt otsa. „Oled sa selles kindel?”

„Ma usaldan sind,” ütles Miriam lihtsalt. „Ja mul on siinpool seina vaja kedagi, kellel oleks allkirjaõigus ja kes hoiaks asjad liikvel, kui ma ise ära olen. Ma ei teinud nalja, kui ma palusin sul asja ära vormistada, Paulie. Sellest tuleb veel midagi suurt.”

Paulette põrnitses kahtlevalt pangatšekki viiekümnele tuhandele dollarile.

„Vereraha.”

„Veri on paksem kui vesi,” märkis Brill. „Miks sa ei taha seda võtta?”

Paulette ohkas. „Kas ma räägin talle?” küsis ta Miriamilt.

„Veel mitte.” Miriam näis mõtlikuna. „Aga mõne päeva eest ma lubasin endale, et kõik, mida mina käivitan, saab olema puhas. Kas sulle sellest piisab?”

„Jah.” Paulette pöördus köögiukse poole, siis aga peatus. „Brilliana? Kas sobib, kui ma ütlen sulle Brill?”

„Muidugi!” Noorem naine säras talle vastu.

„Oh. Noh, jah, köök on siin. Ma mõtlesin värsket kohvi teha, aga kui sa mõneks ajaks siia jääd, siis ma peaksin alustama sellest, et näitan, kus asjad on ja kuidas mitte…” Ta piilus Miriami poole. „Kas neil elekter on?” Miriam raputas kergelt pead. „Oh, armas Jeesus! Hästi, Brill, esimene asi, mida sa köögis pead õppima, on see, kuidas ennast mitte ära tappa. Kõik töötab siin elektriga, eks ole. See on umbes nagu…”

Miriam võttis dokumendipaki ja sulepea ning läks esikusse. Siin saab kõik korda, kinnitas ta endale. Paulie on temaga nagu kanaema. Kaks päeva, ja ta oskab turvaliselt üle tänava minna, tualetis vett tõmmata ja pesumasinat kasutada. Kaks nädalat, ja kui Paulie teda ära ei tapa, tuleb ta vastu hommikut pohmelusega ööklubist. Kui ta just ei leia, et kahekümne esimene sajand on tema jaoks liiast ja end voodi alla ei peida. Mis oli täiesti võimalik, kui arvestada, et ta oli üles kasvanud hiliskeskajast mitte kuigi palju kaugemale jõudnud maailmas. See poleks mingi üllatus – vahel on see minugi jaoks liiast, mõtles Miriam, vaadates murelikult blankettide pakki, millega deklareerida Massachusettsis registreeritud osaühingu maksestaatust.

Õhtul pärast seda, kui Paulette ja Miriam olid käinud pangas firmale arvet avamas ning tšekke arvele kandmas, kogunesid nad Paulie köögilaua ümber. Mõned pudelid punast veini ja küpsetatud kana olid suuresti abiks, et Brill hakkaks end vabamalt tundma. Ta sai üle isegi närvilisest hirmust elektri ees, mida Paulie oli talle enne sisendanud – lausa sel määral, et klõpsutas valgustite lüliteid ja kruttis elektriahju temperatuuri.

„See on imeline!” ütles ta Miriamile. „Sütt pole vaja, see seisab täpselt nii kuumana, kui sa tahad, ja tahma ka ei ole! Mida teenijad siin üldse teevad? Laisklevad päevad otsa?”

„Hmm,” tegi Paulette. Miriamile piisas ühest pilgust, et Paulie on saanud suurema doosi kultuurišokki kui nende noor ületoodu – ta õlad võbisesid nagu želee. „Noh, see on muidugi asja varjukülg, Brill. Kuhu sina niisuguses majas teenijad magama saadaksid?”

„Neid mahuks ju päris mitu tükki sinna magamistuppa, mille sa nii lahkelt mulle laenasid… oh. Kas ma pean ülevalpidamise tööga välja teenima?”

„Ei,” sekkus Miriam enne, kui Paulette oleks jõudnud uustulnukas veel suuremat segadust tekitada. „Brill, siin ei ole tavalistel inimestel kodus teenijaid.”

„Tavalistel? Aga see pole ju ometi…” Brilli silmad läksid pärani.

Paulette noogutas talle. „See ma olen, tavaline nagu sõnnik!” ütles ta rõõmsalt. „Kuule, siin majas käivad asjad nii, et kui sa midagi ära määrid, siis ise ka koristad. Nõudepesumasinat nägid?” Brill noogutas vaimustusega. „Teisi seadmeid on veel. Nii väikses majas pole vaja teenijaid. Homme läheme ja hangime sulle riideid juurde…” ta piilus heakskiitu oodates Miriami poole, „ja siis ostame järgmise kuu toidu ning ma näitan, kus asjad seisavad. Oh, Miriam, see võtab meil tempo maha…”

„Sel pole tähtsust.” Miriam pani kahvli ja noa käest. Ta leidis, et kõht on väga täis ja väsimus üha kasvab. „Võtke rahulikult. Brill peab ära õppima, kuidas siin toime tulla, sest kui asjad lähevad nii, nagu ma loodan, siis hakkab ta äriasjus sageli siin käima. Ma loodan, et ta hakkab tööle koos sinuga.” Miriam võttis veiniklaasi. „Homme teen ma visiidi sugulastele. Ning siis, ma arvan, on mul ees tõsisem teekond.”

„Sa lähed ära?” küsis Brill klaasi ettevaatlikult käest pannes.

„Tõenäoliselt.” Miriam noogutas. „Aga mitte kohe. Kuule, see, mis ma enne rääkisin, kehtib ka nüüd – kui peaks tekkima mingi hädaolukord, siis võid sa kohe koju tagasi minna. Sul tarvitseb vaid takso võtta, lähima Klanni turvatud majani sõita ja uksele taguda. Nad peavad su tagasi viima. Kui sa ütled, et ma röövisin su ära, siis küllap nad isegi usuvad – näib, et minu kohta käivad mingid metsikud kuulujutud.” Ta muigas väsinult. „Ma annan hommikul sulle aadressi, sobib?” Muie hääbus. „Üks asi. Ära mingil juhul põgene Paulie juurest, talle sellest enne rääkimata. Klannis ei tea keegi temast midagi, nad võivad aga tema suhtes midagi ette võtta, kui teada saavad… kas pole nii?”

Brill neelatas ja noogutas. „Ma mõistan,” ütles ta.

„Ma olen kindel, et mõistad.” Miriam märkas, et Paulette jälgib teda, silmad pilukil. „Brill nägi, kuidas mind oleks peaaegu ära perforeeritud. Ta teab, mis seis on.”

„Noh, jah. Ma tahtsingi sinuga sellest ka rääkida.” Paulette ei paistnud eriti rahulolevana. „Mis põrgu seal teisel pool siis lahti on?”

„Suur segadus.” Miriam raputas pead. „Kõigepealt tahtis Olga mind tappa. Õnneks andis mulle enne võimaluse seletada – keegi püüdis mind süüdlaseks lavastada, sel ajal kui ma eelmine kord sinuga kokku sain. Ja siis tekkis juba tõsine jama. Eile õhtul ma sain aru, et mu ruumid pole turvalised – täpsemalt, ma sain sellekohase tõestuse – ja siis üritasid tundmatud jõud vabaneda nii minust kui ka Olgast. Jõud, mitmuses. Tegemist on vähemalt kahe fraktsiooniga ja mul pole aimugi, kes see uus kamp võiks olla – seepärast ma koos Brilliga siin olengi, ta nägi liiga paljut.”

„Teine kamp? Jeesus, Miriam, sa tõmbad neid ligi nagu tolmuimeja! Mis toimub?”

„Usu mind, seda tahaksin ka mina teada.” Ta tühjendas oma veiniklaasi. „Hmm. Sel klaasil on midagi viga. Viga tuleks parandada.” Enne kui ta ise pudelini küünitas, oli Paulette selle juba haaranud ja valas talle pisut väriseva käega veini. „Siiatulek oli kuradima närviline, seda ma võin küll öelda. Kõigepealt oleksin Brilli ületassimisega peaaegu selja nikastanud ja siis avastasin, et mingi õel sitapea oli lao ära mineerinud. Ma olin enne Rolandile helistanud, et tulgu koristama – keegi oli seal valvuri tapnud –, aga selle asemel oli keegi sinna hoopis pommi pannud.”

„Ma ütlesin, et see libedik osutub veel parajaks nugiseks,” kinnitas Paulette. „Nii et tema, jah?”

„Ei, ma ei usu.” Miriam raputas pead. „See on räpane lugu, väga räpane. Me leidsime siia sõites rongist ühe Angbardi kulleri, nii et ma andsin talle teate, mis peaks asjad liikvele raputama, kui keegi tema meeskonnast peaks olema sellega seotud. Ja nüüd… noh.” Ta tõmbas vasakpoolsest taskust kaks medaljoni. „Märka erinevust.”

Paulette hingas sisinal välja ning kummardus lähemalt uurima. „Neetud. Vasakpoolne, see kulunum, see on sinu oma, eks ole? Aga see teine…”

„Just nimelt. Ma võtsin selle esimeselt eileõhtuselt palgamõrtsukalt. Tal ei läinud seda enam tarvis.”

„Kui ma tohin…?” Paulette võttis medaljonid pihku ja avas need. Ta kortsutas sisekülgi uurides kulmu ja klõpsas medaljonid jälle kinni. „Mustrid on erinevad.”

„Seda ma arvasingi.” Miriam sulges silmad.

Brill põrnitses kahte väikest hõbedast ketast nii, nagu oleks tegemist hindamatu väärtusega kalliskividega. Lõpuks küsis ta ujedalt: „Kuidas need saavad erinevad olla? Klanni omad on ju ometi kõik ühesugused?”

„Kes väidab, et see on Klanni oma?” Miriam kühveldas medaljonid taskusse tagasi. „Kuulge, kõigepealt ma tahaksin korralikult välja magada. Ma soovitan teil sama teha. Hommikul ma lähen otsin rendiauto. Mulle meeldiks kodust läbi käia, kas või ainult nii paljuks, et ketas võtta, aga…”

„Ei, ära seda küll tee,” ütles Paulette.

Miriam vaatas talle otsa. „Ega ma loll ei ole. Ma tean, et tõenäoliselt nad valvavad maja, juhuks kui ma peaksin välja ilmuma. Lihtsalt see on kuidagi masendav.” Ta kehitas õlgu.

„Nii halb see ka ei ole,” pakkus Paulette pragmaatiliselt. „Nad kas said ketta juba sel esimesel korral, kui nad su kotti ajasid – või siis ei saanud, ja sel juhul tead sa täpselt, kus see on. Miks mitte seda sinna jätta?”

„Vist küll,” nõustus Miriam väsinult. „Jah, sul on õigus. Seal on see turvalises kohas.” Ta vaatas Brilli poole, kelle ilme väljendas arusaamatust, kuid kes oli lõpuks sunnitud naeratama. „Ja siiski. Mingi aja kavatsen ma homme muuseumis veeta. Siis…” Ta piilus Paulette’i suunas.

„Oh ei, sa ei kavatse ometi jälle seda teha,” alustas Paulie.

„Oo jaa, kavatsen küll.” Miriam muigas süngelt. „See on ainus võimalus loo kättesaamiseks.” Ta silmad läksid pärani. „Pagan! Ma olin täiesti unustanud! Ma pidin Steve’ile Sõnumitooja jaoks artikli kirjutama! Tähtaeg jõuab kohe kätte! Kui ma seda nüüd ära ei tee, siis pole mul autoriveerule mingit lootust…”

„Miriam.”

„Jah, Paulie?”

„Miks sa selle pärast ikka veel muretsed?”

„Ma…” Miriam tardus hetkeks. „Ma arvan, et mõtlen ikka veel tagasiminekule oma endisse ellu,” ütles ta aeglaselt. „See oleks vähemalt midagi konkreetset.”

„Tõsi.” Paulette noogutas. „Ütle mulle nüüd seda. Kui palju raha sul selle krediitkaardi peal veel on?”

Paus. „Umbes üks koma üheksa miljonit.”

„Miriam?”

„Jah, Paulie?”

„Sinu õigusnõustajana soovitan ma sul suumulk kinni panna ja välja magada. Seda, kas sa kirjutad selle artikli või mitte, võid sa homme otsustada – minu nõuanne oleks küll sellest loobuda. Ütle, et sul on kõhugripp või midagi. Nii võidad endale reisiks valmistumiseks lisapäeva. Said aru?”

„Jah, Paulie.”

„Ja veel üks asi?”

„Mis on?”

„Joo oma veini ja pane suu kinni, kullake, muidu näed välja nagu kala.”

Järgmisel päeval võttis Miriam välja oma uue läpaka – selle korpusele olid küll juba mõned kriimud tekkinud – ja asus klõbistama, Paulette võttis aga Brilli kaasa sisseoste tegema. Töö polnud raske ja ta teadis juba enne, mida kirjutada, liiatigi aitas see vältida kogu aeg tulevikule mõtlemist. Suurem peavalu tuli sellest, et tal polnud käepärast oma Maci ega internetiühendust. Paulie oli küll mõnda aega internetifirmadega tegelenud, kuid ei pidanud vajalikuks selle eest maksta, et rämpspost otse koju tuleks. Lõpuks võttis ta mobiili välja ning helistas Sõnumitooja valvelauda.

„Steve Blaud, palun,” ütles ta ja jäi ootama.

„Steve. Kellega ma räägin?”

„Steve? Miriam siin.” Ta hingas sügavalt sisse. „Selle artikli asjus.”

„Tähtaeg on neljapäev,” kõmistas mees. „Vajad sa lisaaega?”

Ta hingas nii järsult välja, et pidi peaaegu köhima hakkama.

„Ei, ei, ma saadaksin sulle meiliga mustandi – vaata, kas see on see, mida sa vajad. Oh, mu elu on viimasel ajal põnev olnud, mul on uus number.”

„Tõsi?” Ta peaaegu kuulis, kuidas mehe kulmud kerkisid.

„Jahah. Kodune õnnetus, põhjalik.” Ta improviseeris kiiresti. „Ma pean ema järele vaatama. Temaga juhtus õnnetus. Vaagnaluu murd. Tahad sa mu uusi andmeid?”

„Muidugi. Oota üks hetk. Jah, lase tulla.”

Miriam andis talle oma uue meiliaadressi ja telefoninumbri. „Kuule, ma saadan sulle mustandi umbes tunni aja pärast. Tahad sa veel midagi?”

„Mitte nüüd kohe.” Mehe hääl tundus lõbusana. „Pärast meie viimast jutuajamist oli meil siin suurem ümberkorraldus ja seejärel sissisõda lehekülgede jaotuse pärast; paistab, et auk uue kolumnisti jaoks, mida ma mainisin, ongi tõenäoliselt tekkimas. Iganädalane arvamuslugu investeeringutest farmaatsiasse ja biotehnoloogiasse ning üldine riskikapitali skeene – just sinu rida. Kas ma panen su kirja?”

Miriam mõtles kiiruga. „Mul on praegu rohkem tegemist kui vahetult pärast Ilmajaamast lahkumist, aga ma arvan, et ma mahutaksin selle oma plaani ära küll. Ainuke asi – ma tahaksin kuu aega ette teada, millal ma peaksin hakkama neid lugusid üle andma, ja mulle meeldiks teha mõned üldisemat sorti arvamuslood ette ära – juhuks, kui ma pean vahepeal ära sõitma. Mul on kavas tegeleda järgmisel aastal ühe põhjaliku uurimistööga. See ei sega mind asjadega kursis püsimast, aga see võib mingil ootamatul hetkel takistada mul loo tähtajaks valmis kirjutamist. On see sinu jaoks talutav?”

„Ma pean mõtlema,” ütles Steve. „Ma olen nõus oludega arvestama. Aga sa oled ju proff. Kui võimalik, siis sa hoiatad mind ju ette, eks ole?”

„Muidugi, Steve.”

„Hästi. Saada artikkel. Näeme.”

Ta pani telefoni korraks käest, sest silmad läksid niiskeks. Mu tegelik elu on veel alles, ütles ta endale. See sitt pole veel päris kõikjale voolanud. Ta mõtles Brillile, kes oli perekonna ootuste ja kasvatuse vangis. Kui ma suudaksin nende küünised lahti kangutada, võiksin ma jälle olla endine mina ise. Tõsiselt. Siis ta mõtles neile teistele. Toale Marriotti hotellis – ja mis seal oli juhtunud. Mõtles Rolandile ja endale. Võib-olla.

Ta võttis uuesti telefoni. See oli lihtsam kui mõtlemine.

Iris vastas peaaegu kohe. „Miriam, kallis? Kus sa oled olnud?”

„Emps?” Järsku langesid kõik mured talle oma täie raskusega kaela. „Sa ei usuks, kui ma sulle räägiksin! Kuule, ma olen ühe loo jälil. See on…” Ta püüdis sobivat võrdlust leida. „See on nii suur nagu Watergate. Võib-olla suuremgi. Aga sellega seotud inimesed hoiavad mul silma peal. Ma tahaksin sinuga kokku saada, aga ma pole kindel, kas see on turvaline.”

„See on huvitav.” Ta kuulis isegi läbi telefoni, kuidas ta kasuema peas hammasrattad liikuma hakkasid. „Nii et sa ei saa lihtsalt tulla ja mind külastada?”

„Mäletad, mis sa mulle sellest FBI projektist, COINTELPRO-st rääkisid, emps?”

„Ah, olid need alles ajad! Kui ma olin noor ja sõjakas, oh, jah.”

„Emps!”

„Saatsime koos Verka Malevichiga lendlehti laiali, enne kui Teine kommuun laiali lagunes, siis piketid, istumisstreigid – kas ma olen sulle sellest ajast rääkinud, kui FBI meie telefone pealt kuulas? Ja kuidas me sellest mööda pääsesime?”

„Emps.” Miriam ohkas. „No tõesti! Mõtle ometi, see radikaalsete üliõpilaste värk on nii vana.”

„Ära tule siin vanusest rääkima, noor daam!” Iris lisas oma häälde lõbusalt üleoleva tooni. „Ega sinu mured juhtumisi föderaalagentidega seotud ei ole?”

„Oleks see vaid nii.” Miriam ohkas jälle.

„No hästi. Saame pärast bridži mänguväljakul kokku, tund enne sulgemist.” Klõps.

Ta oli kõne lõpetanud, mõistis Miriam telefoni põrnitsedes.

„Oh, armas Jeesus,” pomises ta. Ära kunagi hakka endisele SDS-i aktivistile jälgede segamist õpetama. Ta itsitas vaikselt endamisi, haaratuna lustakuse ja süütunde veidrast segust – lustakana tundus see, kuidas kuuekümnele lähenev, sclerosis multiplex’i põdev juuditar Klanni nuhid paika pani, šokeerivat süütunnet tekitas aga mõte, et ta võis olla tahtmatult seganud Irise millessegi väga ebameeldivasse. Ta oli juba uuesti helistamas, et vabandada ja öelda Irisele, et unustagu ära – aga see oleks olnud nagu pulli ees punase riidega vehkimine. Kui Iris võttis pähe midagi teha, siis polnud ka FBI-l ja valitsusel erilist šanssi tema takistamiseks.

Mänguväljak. Nii oli ta väiksest peast nimetanud muuseumi. „Kas me võiksime mänguväljakule minna?” oli ta teise klassi õpilasena ja juba agarasti vanemate raamatukogukaarte kasutades palunud, Iris oli leebelt naeratanud ning ta sinna viinud, lasknud tal väljapanekute vahel ringi joosta ja silte lugema kummardunud vanureid igal muul moel tüüdata, kuni ta dinosauruste tiivas täielikult kurnatuna ära kustus.

Ja bridž. Iris ei mänginud kunagi kaarte. Mis pidi tähendama… jah. Silda üle Charlesi jõe. Mis kinnitas täiendavalt, et jutt oli Teadusmuuseumist tund enne selle sulgemist. Hästi. Miriam muigas rõõmutult, meenutades Irise unejutte karmidest aastatest FBI valve all; kordadest, mil neid Morrisega oli jaoskonda ülekuulamisele viidud – kuid ühtegi süüdistust polnud neile esitatud. Vanemaks saades mõistis Miriam, et nad olid olnud piisavalt arukad, asunud tööle radikaalsetes raamatupoodides ja kodutute varjupaikades, enne kui tõsimeelsed idioodid hakkasid pomme valmistama ja kuulutasid sõja Süsteemile, samale Süsteemile, millel sai nende seisukohtadest kõrini ja mis nad ennast unes pöörates lömastas.

Miriam lasi hammaste vahelt vilet ja ühendas mobla läpakaga, et artikkel ära saata. Võib-olla oskab Iris talle kasulikke nippe õpetada. Asjad näisid minevat sellises suunas, et iga vihje kulus ära.

Niiske ja hall raudbetoonmaastik määrdunudoranži taeva all. Tänavalaternate valgus tagasi peegeldumas pilvedelt, mis üsna kindlalt lubavad homseks lörtsi või vihma. Miriam pööras rendiauto parkimismajja, lasi akna alla, et piletit võtta, ja sõitis siis vaba kohta otsima. Väljas oli külm ja niiske, temperatuur langes õhtu lähenedes, aga lõpuks leidis ta koha ja parkis. Auto oli täpselt sama tooni hõbehall nagu Irise juuksed, märkas ta.

Miriam kõndis ümber nurga, laskus siis trepist paari korruse jagu allapoole tänavatasemele ning läks muuseumi poole.

Kõnniteele valguv soe valgus parandas natuke meeleolu. Pärastlõunal oli Paulette kergelt väriseva Brilli koju tagasi toonud. Nagu Miriam oli oodanud, kutsusid kaasaegse jaemüügi värvide- ja mustriteküllased marketingistrateegiad Brillis lõpuks esile kultuurišoki. Nad olid jätnud kössitava Brilli telekast multikaid vaatama, et Paulette saaks sõidutada Miriami lähimasse Avise rendifirmasse. Ja nüüd…

Miriam läbis pöördukse ja vaatas ringi. Valvelaud, turvaväravad, suur inimjõul töötav lennumasin kohe ukse juures laest rippumas, töötajad oma laudade taga – ja väike vana daam motoriseeritud ratastoolis tema poole vurisemas. Või siis mitte nii väike ja ka mitte nii vana. „Sa jäid hiljaks! See pole sinu moodi,” riidles Iris. „Kus sa oled olnud?”

„See on uus,” ütles Miriam ratastoolile osutades.

„Jah, on küll.” Iris muigas vallatult. „Kas tead, et sellega saab paari aasta vanuse Dodge Chargeri eest ära kihutada? Kui sa tead läbi pargi viivaid jalgradasid ega anna lurjustele aega välja hüpata ja joostes taga ajada.” Muie kadus. „Miriam, sul on jama. Mida ma sulle jamade kohta õpetasin?”

Miriam ohkas. „Kõigepealt, ära satu sellesse, eriti aga ära too seda endaga koju kaasa,” loendas ta, „ära alusta sõda kahel rindel ja eriti ära alusta maismaasõda Aasias. Jah, ma tean. Probleem on selles, et jama otsis mind, mitte vastupidi. Kuule, kas siin ei olnud mitte kohvik – toidupoe juures, suveniiripoe juurest ümber nurga?”

„Ma arvan, et mind õnnestub veenda – kui sa räägid mulle, mis toimub.”

Miriam järgnes ema ratastoolile mööda kajavat koridori, põigates kõrvale vastutulevate perekondade eest. Selleks kulus mõni minut, aga lõpuks sai Miriam neile joogid ja laua piisavalt kaugel kõigist teistest.

„Asi on selles kingakarbis,” tunnistas Miriam.

Iris oli andnud talle kingakarbi, mis oli täis tema salapärase bioloogilise emaga seotud asju – too oli leitud peaaegu kolmandiku sajandi eest pargist pussitatuna. Pärast kõiki neid aastaid kusagil tolmusel pööningul toimis aga medaljon ikka veel, paisates Miriami maailma, mis erines otsustavalt tema omast. „Kui sa poleks seda mulle andnud, ei valvaks nad praegu sinu maja.”

„Mis sa arvad, kes on nemad?”

Miriam neelatas. „Nad nimetavad end Klanniks. Klanni kuulub kuus perekonda ja nad on niiviisi koos.” Ta põimis sõrmed kokku ja sikutas neid prooviks. „Selgub, et ma olen… hm, kuidas seda nüüd öeldagi? Ma ei ole juudi printsess. Ma olen…”

„Nii et ta oli tähtis,” segas Iris vahele. „Umbes nagu sinivereline, jah? Miriam, mida Klann teeb – nii salajast, et sa ei saa sellest rääkida, kuid nii olulist, et nad vajavad sind elusana?”

„Nad…” Miriam vakatas. „Kui ma sulle räägin, siis nad võivad su tappa.”

Iris kergitas kulmu. „Ma arvan, et seda ei usu sa ise ka,” ütles ta vaikselt.

„Aga…”

„Ära nüüd hakka minuga kanaema mängima!” Iris tõrjus ta katse ennast õigustada. „Sa vihkasid seda juba lapsena, kui ma liiga pealetükkivalt sinu eest hoolitsesin. Nüüd on mingi tagasitegemise nädal või? Sa oled veel elus, nii et kui ma sinust üldse midagi tean, siis peab sul olema midagi, millega sa saad neid pitsitada. Järelikult oled sa võimeline ka oma vana ema eest hoolitsema? Kas pole nii?”

„See pole nii lihtne.” Miriam vaatas emale otsa ja ohkas. „Kui ma teaksin, et sind miski ei ähvarda…”

„Ole vait ja kuula, tüdruk.” Miriam jäi vait ja silmitses ema. Iris jälgis teda kummalise pingsusega. „Ilma igasuguse puiklemiseta räägid sa mulle nüüd kõik ära. Eriti selle kohta, kes sind taga ajab, et ma teaksin, kelle suhtes silmad lahti hoida. Sest igaühele, kes püüab minu kaudu sinuni jõuda, saab osaks väga vastik üllatus, mu armas.” Hetkeks olid Irise silmad jääkülmad, niisama kalgid kui sel palgamõrtsukal kahe päeva eest kasvuhoones. Siis pilk pehmenes. „Sa oled kõik, mis mulle veel jäänud,” ütles Iris vaikselt. „Palun, tee oma vanale emale heameelt? Sellest on pikk aeg möödas, mil minuga midagi huvitavat juhtus – või vähemalt selles mõttes huvitavat, nagu selles Hiina kõnekäänus.”

„Sa oled alati öelnud, et ma ei levitaks kuulujutte,” heitis Miriam ette.

„Kuulujuttudega on, nagu on.” Iris naeratas lühidalt. „Hoia oma püssirohi kuiv ja liitlased informeeritud.”

„Ma…” alustas Miriam, ent rüüpas siis kohvi. „Hea küll,” ütles ta kuivi huuli limpsates. „See saab olema pikk jutt, aga põhimõtteliselt juhtus nii, et ma viisin kingakarbi koju, kuid ei tegelenud sellega enne, kui õhtu oli käes. Tõenäoliselt polnud see hea mõte, sest…”

Ta jutustas tükk aega ja Iris kuulas, esitades vahel mõne küsimuse üksikasjade kohta, kuid vaadates suurema osa ajast talle pingsalt otsa, näol ühtaegu igatsev ja põlglik ilme.

Lõpuks sai Miriamil hoog otsa. „See on vist kõik,” ütles ta. „Ma jätsin Brilli Paulie hoole alla. Homme ma võtan teise medaljoni ja, noh, proovin, kas see toimib. Siin ja teisel pool.” Ta vaatas uurivalt Irisele otsa. „Sa siis usud mind?” küsis ta peaaegu kurvalt.

„Oh, usun küll, tüdruk.” Iris sirutas käe ja kattis tema pihu enda omaga – vanema, kitsama, lõputult tuttavaga. „Ma…” Ta vaikis hetkeks. „Ma polnud sinuga läbinisti aus,” tunnistas ta. „Mul oli ähmane ettekujutus, et asjad võivad veidraks minna, kui ma selle sulle andsin – aga mitte nii veidraks. Kui sa hakkasid nende mängumaad nuuskima, siis tundus olevat õige aeg see sulle anda. Suuremastaabiline rahapesu on just sedasorti asi, millega need… see Klann võiks seotud olla ja ma kahtlustasin… noh. Ma eeldasin, et sa tuled tagasi küsimusi esitama, mitte ei hüppa kohe sisse. Võib-olla ma oleksin pidanud sind hoiatama.” Ta uuris Miriamit läbitungiva pilguga.

„Kõik on korras, emps.” Miriam pani oma teise pihu ema pihu peale.

„Ei, ei ole korras,” rõhutas Iris. „Ma toimisin valesti! Ma oleksin pidanud…”

„Emps, ole vait.”

„Kui sa just arvad.” Iris vaatas teda veidra muigevarjuga. „See teine muster – ma tahan seda näha. Saad sa seda mulle kunagi näidata?”

„Muidugi.” Miriam noogutas. „Aga mul ei ole seda praegu kaasas.”

Ema noogutas. „Mida sa järgmisena teha kavatsed?”

„Ma…” Miriam ohkas. „Ma hoiatasin Angbardi, et kui keegi peaks su juuksekarvagi puudutama, siis ta sureb. Aga praegu on mul kannul see teine kamp ja nende bossiga mul otseliini pole. Ma isegi ei tea, kes nende boss on.”

„Patricia ka ei teadnud,” pomises Iris.

„Mis sa ütlesid?”

„Minu meelest oli see ilmne,” märkis Iris kiiresti. „Kui ta oleks teadnud, siis nad poleks talle ligi pääsenud.” Ta raputas pead. „See oli tõsiselt paha lugu.” Hetkeks näis ta vihase ja otsustavana – samasugust ilmet oli Miriam hiljuti näinud peeglis vilksatamas. „Ja see pole veel läbi.” Ta mühatas. „Anna mulle oma salatelefoni number, tüdruk.”

„Mu sala… mida?”

Iris muigas. „Hea küll, ütleme siis, su vaid valitutele määratud kõneposti oma. Et me saaksime ühendust pidada, kui sa hulkuma lähed. Sa ju tahad teavitada oma vana ema sellest, mida vabaduse ja tsivilisatsiooni vaenlased plaanitsevad, on ju nii?”

„Emps!” Miriam muigas vastu. „Hästi, siin see on,” ütles ta, kirjutades oma uue, vähetuntud mobiilinumbri paberitükile ja libistades selle üle laua Irisele.

„Hästi.” Iris peitis selle kiiresti ära. „See medaljon, mille sa leidsid – sa siis arvad, et see viib su kuhugi mujale, jah?”

„Jah. Mingit muud seletust pole ma osanud välja mõelda.”

„Teise maailma, kus kõik on loomulikult jälle hoopis teistmoodi.” Iris vangutas pead. „Nagu poleks juba kahe maailma puhul üks ülearu.”

„Ja salapärased mõrtsukad. Ära unusta salapäraseid mõrtsukaid.”

„Ei unustagi,” vastas ema. „Arvestades seda, mis sa mulle rääkisid…” Ta silmad tõmbusid pilukile. „Ära usalda ühtegi neist. Klanni ega isegi mitte seda, kellega sa voodis käisid. Nad on kõik – tunduvad kõik – nagu punt rästikuid. Nad veavad sind alt kohe, kui sa arvad, et oled turvaliselt pääsenud.”

„Emps.” Miriam punastas. „Oh, ma ei usalda neid. Vähemalt mitte millegi sellisega, mis mulle tähtsana tundub.”

„Siis oled sa targem, kui olin mina sinu vanuses.” Iris tõmbas kindad kätte. „Sõidutad sa vana daami koju? Või vähemalt pargini? Väljas on külm ja õudne õhtu. Eks ole, ma unustasin ehk küll sulle punase mütsikese teha, aga huntidel, kes kavatsevad midagi selle vana eidekese vastu, läheb igatahes kehvasti.”