Читать книгу Peidus perekond. Vürstkaupmehed. Teine raamat - Charles Stross - Страница 3

„See on rikkis,” ütles Miriam laupa hõõrudes. „Mul lähevad silmad kõõrdi, siis ähmaseks, ja pea hakkab valutama. See ei tööta.” Ta klõpsas palgamõrtsukalt võetud medaljoni pettunult kinni.

„Võib-olla see ei tööta siin,” pakkus Brill. „Kui see on teistsugune muster.”

„Võimalik.” Miriam noogutas. „Või siis – see on erinev ja tõi teisele poole. Kust ma tean, kuhu see mu viiks, kui ma saaksin selle siin toimima?” Ta jäi vait ja põrnitses medaljoni. „Võib-olla polnud eriti hea mõte seda siin proovida,” ütles ta aeglaselt. „Tegelikult ma peaksin teisele poole minema ja seal uuesti proovima. Kui kusagil peaks olema veel kolmaski maailm, siis kust me teame, et neid ei või olla neli? Või veel rohkem? Kuidas me teame, et seda kaks korda järjest kasutades jõuame tagasi sinna, kust alustasime – et sellega reisimine on kommutatiivne? See tekitab rohkem küsimusi kui vastuseid, kas pole?”

„Jah…” Brill jäi vait.

„Tead sa sellest midagi?” küsis Miriam.

„Ei.” Brill raputas aeglaselt pead. „Ma ei tea – sellisest võimalusest pole kunagi räägitud. Miks peakski? Piisas sellest, kui sai reisida kahe maailma vahet, ilma tonte välja kutsumata. Kas uue mustri katsetamine pole mitte ohtlik? Kui see viib su juhtumisi maailma, kus ootavad ees metsloomad ja tormid…”

„Nagunii on keegi seda proovinud.” Miriam kortsutas kulmu. „Arvad, et ei ole?”

„Sa peaksid seda vanemate käest küsima,” soovitas Brill. „Ma saan rääkida ainult sellest, mida ma olen kuulnud.”

„Nojah, igal juhul,” Miriam hõõrus jälle laupa, „kui see toimib, siis oleks see üks põrgulikult võimas hoob, millega Angbardi kangutada. Ma pean selle kaasa võtma ja teisele poole minema, enne kui püüan minna sinna, kust selle eelmine omanik tuli. Teisel pool uuesti katsetama.”

„Saad sa seda teha?” küsis Brill.

„Jah. Aga juba üksainuski üleminek tekitab jubeda peavalu, kui ma tablette ei võta. Ma arvan, et suudaksin teha kaks tunnise vahega käiku. Aga kui ma peaksin siis teisel pool – kuhu ma ka ei satuks – komistama millegi vastiku otsa ja vajaksin kiiret põgenemisteed, oleksin ma üsna hädas.”

Pahaloomuline hüpertoonia poleks diagnoosina Brillile midagi öelnud, aga Miriam oli näinud, mida see inimestega teha võib. Eriti hästi oli ta näinud keskealist meest, kes polnud vaevunud võtma oma vererõhurohtu. Miriam oli olnud esmaabiruumis, kui kiirabi ta kohale tõi – silmad lahti, aga pärast tugevat insulti polnud kedagi enam kodus. Oli olnud kohal, kui ventilaator välja lülitati ja asuti surmatunnistust välja kirjutama. Ta raputas pead.

„See tahab hoolikat planeerimist.”

Miriam vaatas akna poole. Purunenud unistuste värvi taevast langesid lumehelbed. Väljas oli vastikult külm.

„Ma peaksin minema teisele poole, ennast kusagil paika seadma ja välja magama ning siis järgmisel päeval üleminekut proovima, et ma saaksin kohe tagasi tulla, kui midagi valesti läheb. Häda on aga selles, et teisel pool on just niisama külm kui siin. Ja kui ma olen sunnitud põgenema, tuleb mul lõhkuva peavaluga kaks ööd metsas veeta. See ei tundu just väga hea mõttena. Ja ma ei saa väga palju asju endaga kaasa võtta.”

Millal Paulie tagasi tuleb? mõtles ta. Tema oskaks nõu anda.

„Aga postijaam?” küsis alati praktiliselt mõtlev Brill.

„Posti…” Miriam tardus. „Aga ma ei saa…”

„Üks on Fort Lofströmist kahe miili kaugusel tee ääres.” Brill näis mõtlikuna. „Paneme su riidesse nagu oraakli naise, sa oled teel rannikuäärsesse külla, kus on su abikaasa uus kogudus. Su vankri ratas läks katki ja…” Ta hoog sai otsa. „Oh. Sa ei räägi hoh’sprashe’t.”

„Just.” Miriam noogutas. „Nii et see ei tööta, jah?”

„Nii ei lähe jah.” Brill krimpsutas nina. „Vaat kus nuhtlus! Me võiksime koos minna,” lisas ta ettevaatlikult.

„Ma arvan, et nii tulebki teha,” ütles Miriam. „Mina mängiksin näiteks tumma ema ja sina tütart – ma püüaksin vanem välja näha ja sina noorem. Mis sa arvad, kas see toimiks?”

Brilliana noogutas aeglaselt ja Miriam luges sellest välja, et tema meelest see toimiks, aga erilist entusiasmi esile ei kutsunud. „Võibolla küll.”

„Kui ma ei peaks tagasi tulema, siis jääksid sa maha keset tühermaad, mis see oligi… Hasleholmi lähistele, on ju?” mainis Miriam. „Teisest küljest oleksid sa õiges kohas. Saaksid minna Fort Lofströmi ja rääkida Angbardile, mis juhtus. Ta hoolitseks sinu eest,” lisas Miriam. „Ütle ainult, et mina käskisin sul kaasa tulla. Ta jääks seda uskuma.”

„Ma ei taha tagasi minna,” väitis Brilliana kindlalt. „Mitte enne, kui ma olen seda imelist maailma rohkem näinud.”

Miriam noogutas kaalutlevalt. „Mina ka mitte, tüdruk. Nii et me ei tee plaani selle kohta, mis saab siis, kui ma tagasi ei tule, eks? Me teeme parem plaani, mille kohaselt me läheme koos üle, veedame öö postijaamas ja hakkame siis mööda teed järgmise poole kõndima. Postijaamade vahe on umbes kakskümmend miili – pikk matk, aga mitte ka võimatu. Tee peal ma kaon ja jõuan sulle hiljem järele. Me veedame öö seal, siis tuleme tagasi siia maailma. Kuidas see tundub?”

„Kolm päeva?” Brill näis mõtlikuna. „Ja sa tood mu siia tagasi?”

„Muidugi.” Miriam mõtiskles veidi. „Ma arvan, et tahan veel teed,” otsustas ta. „Tahad ka?”

„Oh, jah!” Brilliana ajas end innukalt sirgu. „Kas seda krahv Grey isiklikku segu on veel?”

„Ma lähen vaatan.” Miriam kõndis Paulette’i kööki, mõtted käisid peas ringi nagu auto mootor tühikäigul. Ta lasi kannu vett, asetas selle soojendusplaadile ja hakkas teepakke otsima. Peab olema võimalus seda paremini korraldada, mõtles ta. Tegelikult jäi kõik liikuvuse taha. Kui tal õnnestuks kohtuda teel viieteistkümne miili kaugusele jõudnud Brilliga nii, et ta ei peaks ise seda maad maha käima… „Oh,” ütles ta, kui vesi keema hakkas.

„Mis juhtus?” küsis Brill ta selja taga.

„See on ju ilmne!” Miriam võttis kannu. „Ma oleksin pidanud kohe selle peale tulema.”

„Tulema? Kuhu?”

Miriam valas keevat vett teekannu. „See tähendab, et ma mõtlesin välja, mida ma pean tegema.” Ta pani teekannule kaane peale, tõstis kandikule ja võttis kandiku, et sellega tagasi elutuppa minna. „Lähme.”

„Nii et sul on plaan?”

„Jah.” Miriam lükkas köögiukse enda järel kinni. „See on üsna lihtne. Mulle tegi muret, kuidas talvel metsas ööbida, kuidas kohalikega suhelda või kuidas välimuselt sinuga kokku sobida. See kõik pole tähtis. Ma oleksin pidanud mõtlema sellele, kuidas ma ise teisel pool ringi liiguksin ja kellegi abita turvalise koha leiaksin. Õige?”

„Kõlab mõistlikult.” Brilliana näis kahtlevat. „Aga kuidas sa seda teed, kui sa ei kõnni? Hobust sa ju kaasa võtta ei saa. Järele mõeldes – ma pole siin üldse hobuseid näinud…”

Miriam hingas sügavalt sisse. „Brill, ma arvan, et kui Paulie tagasi jõuab, siis me läheme sisseoste tegema. On vaja maastikujalgratast, öönägemisseadet, õmblusmasinat ja kangast…“

Nagu ikka, olid kõige suuremad raskused pisiasjadega. Lõpuks kulus Miriamil jalgratta ostmiseks kaks päeva. Esimese päeva täitis ta erialaste ajakirjade, rattafännide veebifoorumite ja ekstreemspordi telekanaliga. Teisel päeval käis ta ridamisi mööda poode, kus neoonvärvilisest liibuvast lükrast kombinesoonis noormehed talle vaikiva Brilli šokeeritud meeleheaks leebe üleolekuga oma kaupa kiitsid. Lõpuks osutus tema ihaldatud sõidukiks Dahoni kokkupandav, kroomitud alumiiniumraamiga mägiratas. See polnud väga kerge – koos kandekoti ja tööriistakarbiga rohkem kui kolmteist kilo –, aga selle üleviimine polnud talle probleem ja see polnud ka mänguasi. See oli tõeline mägijalgratas, mille sai seljakotti kokku pakkida ning mis veel olulisem – see võis kanda teda ja koormat metsarajal niisama kiiresti kui hobune.

„Mis asi see on?” küsis Brill, kui Miriam oli selle Paulette’i elutoas vaibale laotatud ajalehtedel kokku pannud. „Näeb välja nii, nagu oleks see inimeste piinamiseks.”

„Üsna õiglane hinnang.” Miriam krimpsutas nägu, püüdes üldse mitte käepäraste tööriistadega sadulat sobivale kõrgusele kinnitada. „Ma ei ole jalgrattaga sõitnud juba aastaid. Loodetavasti pole ma ära unustanud, kuidas see käis.”

„Selle asja otsas istudes pole sul võimalik sünnis välja näha.”

„Ei ole,” tunnistas Miriam. „Aga ma kavatsen seda kasutada seal, kus keegi ei näe.” Ta lõpetas sadulaga ja hakkas otsima kohta, kuhu kinnitada tööriistatasku. „Šveitsi sõjaväes oli rügement sõdureid, kes sõitsid nendega – sadulas jalavägi, mitte ratsavägi. Teedel läbisid nad kakssada miili päevas, mägedes seitsekümmend. Mina pole sõdur, aga ma usun, et sellega saan ma kiiremini edasi kui jalgsi.”

„Riideid on sul ikkagi vaja,” märkis Brill. „Ja minul ka. Need, millega ma üle tulin, ei sobi talvises metsas trampimiseks! Ja kui me kavatseme postijaamas peatuda, siis ei saa me end näidata ka sinu matkavarustuses.”

„Just. Siinkohal tuleb mängu see masin seal.” Miriam osutas suurele kastile, mis oli vallutanud suure tüki põrandat. „Ma kardan, et sul puudub overlokmasina kasutamise kogemus?”

Overlokmasina töökorda seadmiseks kulus neil suur osa ülejäänud päevast ja Paulette oli koju saabudes üsna häiritud, kui leidis Miriami esikust jalgratast õlitamast, Brilli aga tööstusliku õmblusmasina kasutamisjuhendi ja Miriami hangitud rõivalõigete tagant pead murdmast.

„Sa teed mu kodust hullumaja!” süüdistas ta Miriamit, kui oli kingad jalast visanud.

„Jah, seda küll. Kuidas sul kontori otsimine läheb?”

„Kehvasti,” nähvas Paulette. Siis ta hääletoon muutus: „Kontoriruumid, oi, kus meil on alles kontoriruumid! Te peaksite meie kontoriruume nägema, need on nii imelised kontoriruumid, et te pole selliseid uneski näinud! Muuseas, kui kaua teie firma juba tegutseb? Kui alla kahe aasta, siis me nõuame ettemaksu.”

„Oh-oh.” Miriam noogutas. „Kui suurt ettemaksu?”

„Kuue kuu üür.” Paulie neelatas. „Kakssada ruutmeetrit laopinda omaette laadimiskohaga ja sada ruutmeetrit kontorit selle kohal, see teeb umbes kolmkümmend tuhat dollarit. Pluss kohalik maks, veevärk, elekter ja gaas. Ning kiire internetiühendus, mida sa tahtsid.”

„Hmm.” Miriam noogutas endamisi ja tõmbas siis kinnituskangidest. Jalgratas voltis end kokku nagu keeruline paberskulptuur, ta lukustas selle kõige kompaktsemasse asendisse ja võttis kandekoti.

„Hei, see oli lahe,” ütles Paulette kiitvalt. „Kas sa oled otsustanud vanas eas tervisefänniks hakata?”

„Ära vaheta teemat.” Miriam mühatas, lükkas ratta kotti ja sikutas tõmbluku kinni. Kokkupandult oli jalgratas paras elukas. Ta võis selle küll mugavasti selga võtta, aga midagi muud kaasa võtta olnuks raske. Hmm. „Ma tulen varsti tagasi.” Ta tõstis rattakoti õlale ja vantsis tagaukse juurde, mille kaudu pääses Paulette’i õuele. „Ma küll ei usu, et sellest midagi tuleb,” pomises ta ja võttis medaljoni.

Poole tunni pärast oli ta tagasi ilma jalgrattata, kergelt kõikudes, külmast värisedes ja valutavat laupa hõõrudes. „Oh, ma tõesti ei peaks seda nii kiiresti tegema,” oigas ta.

„Kui sa teed seda ilma ettevalmistuseta…” alustas Paulette torkavalt.

„Ei, ei.” Miriam tõrjus teda viipega. „Ma võtsin oma tabletid ära, boss, ausalt. Lihtsalt sealpool on tõsiselt külm.”

„Kuhu sa selle peitsid?” küsis praktilise meelega Paulette.

„Umbes sinu maja seina äärde – teisel pool on seal ainult mets. Brrr. Toetasin puu najale ja lõikasin koore sisse märgi.” Ta vibutas nuga. „Ei tohiks olla raske leida, kui me sinnapoole läheme. Peamine on teeni kõndida, lähimani on umbes pool miili maad. Parem on minna hommikul.”

„Just,” ütles Paulette kahtlevalt. „Me rääkisime kontori üürimisest.”

„Jah.” Miriam noogutas. „Kuule, anna mulle veerand tundi toibumiseks ja ma võtan oma mantli. Siis me võiksime minna ja hoone üle vaadata – ning kui see sobib, siis läheme otsemat teed panka ja tõstame ringi veel ühe paki raha, et sa saaksid ettemaksu neile nina alla pista.” Ta ajas end sirgu. „Brilli võtame kaasa. Meil oleks vaja teatrikostüümide poest läbi käia, see kiirendaks asju ehk pisut.” Ta ilme läks karmimaks. „Ma olen ootamisest väsinud ja mida kauem see venib, seda raskem on seda Angbardile seletada. Ma usun, et kui ma varsti ühendust ei võta, keerab ta mu krediidi kinni, kuni ma jälle välja ilmun. Aeg on teele asuda.”

Kaks päeva hiljem leidis jäine hommik Miriami künklikult, ebamäärase kujuga madratsilt katkendlikult tukastamast, temast vasakul oli vaikselt norisev kühm. Ta avas silmad. Kus ma olen? imestas ta hetkeks, siis tuli mälu talle appi. Oh. Virn puldankotte ta nina ees moodustasid küüru, mis varjas karedaid, värvimata seinalaudu. Norisev kühm jõnksatas ja trügis teda ääre poole. Valgus tuli väikesest aknast, mille kolmnurksed klaasplaadid olid ebatasased ja mulle täis. Ta oli maganud riietes, võtnud ära ainult saapad ja mantli, ning tundis end nüüd kasimatuna. Veel hullem – keegi oli teda öösel hammustanud, leidnud ta maitse meelepärase olevat ning kutsunud ka perekonna ja sõbrad pidusöögile.

„Hrrr.” Ta ajas end istuli ja lükkas jalad üle ääre põrandale. Isegi läbi villaste sokkide tundusid põrandalauad jääkülmadena. Ööpott voodi all oli samuti jäine, avastas ta pissima kükitades. Õigupoolest oli õhk nii külm, et imes soojuse välja igast paljastatud kehaosast. Ta lõpetas kiiresti ja lükkas poti tagasi voodi alla jäätuma.

„Äratus!” hõikas ta vaikselt Brillianale. „Tõuse ja sära! Meid ootab ees hea päev!”

„Oh, mu pea.” Teki alt ilmus ähmase pilgu ja sassis juustega Brill. „Sinu hotellid ei ole sellised.”

„Kui mul õnnestub oma tahtmist saada, siis ei jää see kah enam kauaks selliseks,” märkis Miriam. „Mul on suus selline maitse, nagu oleks miski seal surnud. Ma pean saapad jalga tõmbama ja pisut varbaid soojendama.”

„Häh.” Brilliana ilme oli pessimistlik. „Ma ütleksin, et nad lasid tulel ära kustuda.” Ta leidis ööpoti. Miriam noogutas ja vaatas kõrvale. Nii palju siis tualettruumist otse numbris, mõtles ta sapiselt.

„Tõuse nüüd püsti,” käskis Brill minuti pärast.

„Hästi. Kuidas ma välja näen?” küsis Miriam.

„Hmm. Ma arvan, et käib küll. Aga ära harja oma juukseid enne, kui me oleme nägemisulatusest väljas. Nende imeliste seepide tõttu, mida teisel pool kõik kasutavad, paistavad su juuksed päevavalguses liiga puhtad ja me ei taha endale liigset tähelepanu tõmmata. Hmh. Nii et mida me täna teeme, emand?”

„Noh, ma arvan, et me alustame hommikusöögiga ja siis maksame sellele kenale mehele arve ära.” Kena oli omadussõna, mida Miriam poleks tavaliselt kasutanud sellise võõrastemajapidaja kohta, kes allkorrusel varitses – kodus oleks ta kaldunud pigem politseid kutsuma –, aga teenindusstandardid olid Gruinmarktis väga erinevad. „Seejärel asume teele Hasleholmi poole. Niipea kui oleme kõigi silma alt kadunud, ma kaon. Sa võtsid oma püstoli ikka kaasa?”

Brill noogutas.

„Hästi, siis on sinuga korras. See peaks olema sinu jaoks vaikne jalutuskäik. Kui peaks tekkima mingi jama, siis kõigepealt proovi teest eemale taganeda, siis aga tulista – ma ei taha, et sa riskiksid, kuigi talvel ei tohiks siin kandis röövlitega erilist muret olla. Õnneks oled sa relvastatud raskemini kui kõik võimalikud vastutulijad – kui Klanni karavan välja arvata.”

„Tõsi.” Brill noogutas kahtlevalt. „Oled sa kindel, et see veider seadeldis töötab?”

Miriam noogutas. „Usu mind.”

Hommikusöök tähendas kahes sälgulises puukausis serveeritud soolast kaeraputru allkorruse köögis kõrtsmiku naise valvsa (ehkki kõõritava) pilgu all – see raskendas Miriamil vargsi tablettide võtmist. Naine luges kausside kohal pikalt ja põhjalikult mingit tänupalvet. Miriam ootas kannatlikult, liigutades juhuslikel hetkedel huuli – Brill ta paljukannatanud tütre rollis oli tema tumma ja ebaadekvaatset seisundit juba selgitanud.

Vaevalt pool tundi hiljem olid Miriam ja Brill jälle teel, suunaga ranniku poole, hingeõhk jäises hommikus auramas. Oli kibekuiv, just nagu jäises kõrbes. Öö jooksul oli läinud kõvasti külmemaks, kuid lund oli sadanud vaid pisut. Miriam küürutas raske puldankoti all, milles oli ta jalgratas ja lisavarustus. Ka Brill kandis rasket kotti, sest Miriam oli enne teele asumist käinud kaks korda varustust toomas. Nad olid Paulette’i maja juurest alustades kõndinud ainult kaks miili, ometi olid kõige olulisema poolest sajandite kaugusel. Siin võis väikegi vigastus, näiteks väljaväänatud pahkluu, tähendada katastroofi. Siiski oli neil teatud eeliseid, mida tavaliselt said nautida vaid Klann ja sellesse kuuluvad perekonnad – alates moodsatest matkasaabastest kuni Brilli kaaluka automaatpüstolini, mis oli koos kabuuriga peidetud ta soojapidava kilega vooderdatud mantli alla.

„Parem, kui see toimiks.” Miriami hambad plagisesid rääkides pisut. „Tunduks ikka tõeliselt tobe, kui selguks, et see siin ka ei tööta.”

„Mu ema ütles, et tunneb surnud medaljoni ära,” väitis Brill asjalikult. „Oled sa seda pärast siiajõudmist vaadanud?”

„Ei.” Miriam kohmitses medaljoni otsides tasku kallal. See klõpsatas kergesti lahti ja ta sulges selle kohe. „Autš. See toimib küll, kui mu sisikond ainult sees püsib. See tundub kuidagi karedam kui teine.”

Külmunud lehed krõmpsusid nende saabaste all. Postijaam oli varsti silmist kadunud, tee oli tühi, talvisel ajal kohtas siin reisijaid väga harva. Paljad puud sirutasid nende peade kohal oksi, hommikuvalguses süngeid ja viljatuid. „Kas me oleme juba vaateulatusest väljas?” küsis Miriam.

„Jah.” Brill peatus. „Võime varakult alustada.”

Miriam jäi tema kõrval seisma. Ta trampis jalgu. „Ära jää kauaks ootama. Kui ma viie minuti pärast tagasi ei ole, siis võid eeldada, et kõik on korras. Mine aga edasi ja ma jõuan sulle postijaama juures järele. Kui kuuled kedagi teel liikumas, poe peitu. Kui ma peaksin hiljaks jääma, oota üks päev, siis osta hobune või muul, ratsuta Fort Lofströmi ja palu end Angbardi juurde viia. Selge?”

„Selge.” Brill tardus hetkeks, kallutas end siis ettepoole ja embas Miriamit. „Kaitsku sind Taevane isa,” sosistas ta.

„Ja sind,” ütles Miriam, isegi selle üle imestades. Ta embas Brilli kiiruga vastu. „Ole ettevaatlik.” Tõmbas end siis lahti, võttis palgamõrtsuka medaljoni, seisis keset teed ja silmitses selle väänlevat sügavust.