Читать книгу Metsik - Cheryl Strayed - Страница 8

Mu kolm kuud kestnud üksildasel matkal mööda Pacific Crest Traili oli mitu algust. Oli esimene uisapäisa langetatud otsus, millele järgnes teine, tõsisem otsus seda tõesti teha, ja seejärel pikk kolmas algus, mis hõlmas mitu nädalat tulvil poeskäimist, pakkimist ja ettevalmistusi. Veel olid ettekandjatööst loobumine, lahutuse lõplik vormistamine, peaaegu kogu oma vara müümine, hüvastijätt sõpradega ja viimane käik ema hauale. Oli autosõit Minneapolisest Oregoni osariigi Portlandi linna ning mõni päev hiljem lennureis Los Angelesse, sealt autoga Mojave linna ja edasi kohta, kus PCT ristub maanteega.

Seal jõudsin viimaks oma mõtte teokstegemiseni, millele järgnes otsekohe sünge arusaam, mida selle teokstegemine tähendas, ning seejärel otsus asi katki jätta, sest see kõik oli tobe, mõttetu ja naeruväärselt raske, kätkes palju enamat, kui olin arvanud, ja ma polnud selleks sugugi valmis.

Ja siis järgnes mõtte päris tõeline teokstegemine.

Paigale jäämine ja mõtte teostamine kõige kiuste. Karude, lõgismadude ja puumaväljaheidete kiuste, ehkki ma neid kaslasi kordagi ei näinud, villide, kärnade, kriimustuste ja haavade kiuste. Kurnatuse ja kasinuse, külma ja kuumuse, üksluisuse ja valu, janu ja nälja, õndsuse ja viirastuste kiuste, mis mind kummitasid, kui üksi tuhat ükssada miili Mojave kõrbest Washingtoni osariiki kõndisin.

Ja viimaks, kui olin tegelikult läinud ja oma mõtte teoks teinud, kõndinud kõik need miilid kõigi nende päevade vältel, tuli teadmine, et see, mida ma olin alguseks pidanud, polnud tegelikult üldsegi algus. Et tegelikult polnud mu matk mööda Pacific Crest Traili alanud siis, kui langetasin ootamatu otsuse see ette võtta. Retk oli alanud varem, kui olin osanud isegi kujutleda, täpselt neli aastat, seitse kuud ja kolm päeva varem, kui seisin Minnesota osariigi Rochesteri linna Mayo kliiniku väikeses ruumis ja sain teada, et mu ema on suremas.

Mul olid rohelised rõivad. Rohelised püksid, roheline pluus, juustes roheline lehv. Selle kostüümi oli ema mulle õmmelnud – ta oli kogu mu elu mulle rõivaid õmmelnud. Mõni neist oli just see, millest olin unistanud, mõni teine jättis külmaks. Ma polnud rohelisest pükskostüümist vaimustuses, aga panin selle ikkagi selga kui patukahetsuse märgi, ohvrianni ja talismani.

Kogu selle rohelises pükskostüümis veedetud päeva, mil saatsin oma ema ja kasuisa Eddiet Mayo kliiniku ühelt korruselt teisele ja ema andis ühe analüüsi teise järel, vasardas mu peas palve, ehkki palve pole õige sõna selle kirjeldamiseks. Ma polnud Jumala ees alandlik. Ma isegi ei uskunud Jumalasse. Mu palve ei olnud: Jumal, palun halasta meie peale.

Ma ei kavatsenud halastust paluda. Mul polnud seda vaja. Mu ema oli neljakümne viie aastane. Ta nägi hea välja. Ta oli mitu aastat enamasti taimetoitu söönud. Ta ei kasutanud pestitsiide, vaid istutas kahjurite tõrjeks aeda saialilli. Mu õde, venda ja mind sunniti tooreid küüslauguküüsi sööma, kui olime külmetunud. Minu ema sugustel inimestel ei olnud vähki. Mayo kliiniku analüüsid kinnitavad seda ja lükkavad ümber Duluthi arstide väited. Olin selles kindel. Kes need Duluthi arstid üldse on? Mis koht see Duluth on? Duluth! Duluth oli külm matside linn, kus arstid ütlesid neljakümne viie aastastele enamasti taimedest toituvatest küüslaugusööjatest ja loodusravi harrastajatest mittesuitsetajatele, et neil on kaugele arenenud kopsuvähk, ega teadnud ise ka, mis jama nad ajavad, vaat mis.

Mingu põrgu.

See oligi mu palve: mingu­põrgu­mingu­põrgu­mingu­põrgu.

Ja ometi oli mu ema siin, Mayo kliinikus, ja tundis end väsinult, kui pidi üle kolme minuti jalul olema.

„Kas sa tahad ratastooli?” küsis Eddie emalt, kui pikas vaibaga kaetud koridoris tervet ratastoolirivi nägime.

„Tal pole ratastooli vaja,” väitsin.

„Ainult hetkeks,” ütles ema ja peaaegu et varises tooli; tema pilk tabas minu oma, enne kui Eddie ta lifti juurde kärutas.

Ma järgnesin, lubamata endale ainustki mõtet. Lõpuks olime teel viimase arsti jutule. Me nimetasime teda järjekindlalt tõeliseks arstiks. Tema pidi kokku panema kõik andmed, mis olid ema kohta kogutud, ja ütlema, milline on tõde. Kui lift ülespoole kerkis, sirutas ema käe ja katsus mu pükse, hõõrus rohelist puuvilla sõrmede vahel omanikutundega.

„Ideaalne,” ütles ta.

Ma olin kahekümne kahe aastane, sama vana kui ema siis, kui ta minust rase oli. Ta pidi minu elust lahkuma samal hetkel, kui mina tema ellu tulin, mõtlesin. Millegipärast moodustus see lause mu peas just siis ning varjutas hetkeks mingu-põrgu-palve. Oleksin valust äärepealt ulguma hakanud. Oleksin äärepealt lämbunud sellesse, mida teadsin, enne kui teadsin. Pidin ülejäänud elu ilma emata elama. Tõrjusin seda tõsiasja kõigest väest eemale. Ma ei suutnud lasta endal seda siis ja seal, tolles liftis, uskuda ja samas hingata, sestap lasksin endal uskuda midagi muud. Näiteks seda, et kui arst kavatseb sulle öelda, et sa sured varsti, viiakse sind ruumi, kus on läikiv puust laud.

See polnud nii.

Meid viidi läbivaatusruumi, kus õde palus, et ema pluusi ära võtaks ja paneks selga puuvillase kitli paeltega, mis tema külgedele rippuma jäid. Seda teinud, ronis ema polsterdatud lauale, mida kattis valge paber. Iga kord, kui ta liigutas, lahvatas ruumis tema külje alt kostev paberi kärin ja krabin. Nägin ema paljast selga, väikest ihulapikest piha all. Ta ei sure. Tema paljas selg näis seda kinnitavat. Ma silmitsesin seda, kui tõeline arst sisse astus ja ütles, et mu emal veab, kui ta aasta elab. Arst selgitas, et ema ei püüta ravida, sest tema haigus on ravimatu. Teha pole midagi, ütles arst meile. Kopsuvähi puhul on tavaline, et see nii hilja avastatakse.

„Kuid ta ei suitseta,” vaidlesin vastu, nagu loodaksin arsti diagnoosist loobuma panna, nagu kulgeks vähk mõistuspäraselt ja oleks ravitav. „Ta suitsetas ainult nooruses. Ta pole juba aastaid ühtegi suitsu teinud.”

Arst raputas kurvalt pead ja ruttas minema. Ta pidi tööd tegema. Ta pakkus, et võib proovida ema seljavalusid kiiritusega leevendada. Kiiritus võis kahandada kasvajaid, mis ääristasid tema selgroogu täies pikkuses.

Ma ei nutnud. Üksnes hingasin. Kohutavalt. Kavatsuslikult. Ja siis unustasin hingamise. Olin kunagi minestanud – kolmeaastaselt, kui viha pärast hinge kinni hoidsin, sest ei tahtnud vannist välja tulla, ehkki olin nii väike, et ma ise seda ei mäleta. „Mida sa tegid? Mida sa tegid?” olin emalt kogu oma lapsepõlve pärinud ning lasknud omaenda tuisaka tahte üle hämmingut ja rõõmu tundes seda lugu ikka ja jälle jutustada. Ta oli käed sirutanud ja vaadanud, kuidas ma näost siniseks tõmbun, oli ema mulle alati öelnud. Ta oli oodanud, kuni mu pea tema pihkudesse vajus ja ma hinge tõmbasin ning ellu ärkasin.

Hinga.

„Kas ma oma hobusega ratsutada võin?” küsis ema tõeliselt arstilt. Ta istus, käed tihedalt vaheliti ja luupeksed ristatud. Iseenda ahelais.

Vastuseks võttis arst pliiatsi, asetas selle kraanikausi servale püsti ja koputas sellega tugevasti vastu valamut. „See on teie selgroog pärast kiiritust,” ütles ta. „Üksainus põrutus, ja teie luud võivad mureneda nagu kuiv kreeker.”

Me läksime naiste tualettruumi. Kumbki lukustas end omaette kabiini ja nuttis. Me ei vahetanud ainustki sõna. Mitte seetõttu, et oleksime end oma mures nii üksildasena tundnud, vaid seetõttu, et olime selles koos, nagu oleksime üks keha, mitte kaks. Ma tajusin ema keha, mis nõjatus uksele, ja tema käsi, mis aeglaselt vastu ust tagusid, nii et kõik kabiinid värisesid. Hiljem tulime välja, et käsi ja nägu pesta, ja silmitsesime teineteist läikivast peeglist.

Meid saadeti apteeki ootama. Ma istusin ema ja Eddie vahel, roheline pükskostüüm seljas, roheline lehv imekombel ikka veel juustes. Ühe vana mehe süles istus suur kiilas poiss. Ühe naise käsivars viipus küünarliigesest pööraselt. Ta hoidis seda jäigalt teise käega, püüdes seda paigale sundida. Ta ootas. Meie ootasime. Ratastoolis istus ilus tumedapäine naine. Tal oli lilla kübar ja sõrmed täis briljantsõrmuseid. Me ei saanud temalt pilku ära. Ta rääkis hispaania keeles enda ümber kogunenud inimestega: sugulaste ja ilmselt abikaasaga.

„Mis sa arvad, kas tal on vähk?” küsis ema minult valjul sosinal.

Eddie istus mu teisel käel, kuid ma ei suutnud tema poole vaadata. Kui oleksin talle otsa vaadanud, oleksime murenenud nagu kreekerid. Mõtlesin oma vanemale õele Karenile ja nooremale vennale Leifile. Oma mehele Paulile, oma ema vanematele ja õele, kes elasid tuhande miili kaugusel. Mida nemad ütlevad, kui teada saavad. Kuidas nad nutavad. Nüüd oli mu palve teistsugune: üks aasta, üks aasta, üks aasta. Need kaks sõna tuikasid mu rinnas nagu süda.

Nii kaua elab mu ema.

„Millest sa mõtled?” küsisin emalt. Ooteruumi valjuhäälditest kõlas laul. Sõnadeta laul, aga mu ema teadis sõnu niigi ja selle asemel, et mu küsimustele vastata, hakkas ta tasa laulma. „Valgeid roose, valgeid roose, neid mis ääristasid aiateid,”^[1.] laulis ta. Ta asetas oma käe minu käele ja ütles: „Nooruses kuulasin ikka seda laulu. Naljakas on sellele mõelda. Mõelda, et praegu kuulan sedasama laulu. Poleks osanud arvatagi.”

Siis hõigati mu ema nimi: tema retseptirohud olid valmis.

„Mine too need ära,” ütles ta. „Ütle, kes sa oled. Ütle, et sa oled mu tütar.”

Ma olin tema tütar, kuid enamgi. Ma olin Karen, Cheryl, Leif. Karen Cheryl Leif. KarenCherylLeif. Kogu mu elu olid meie nimed ema suus ühte sulanud. Ta sosistas ja karjus seda, sisistas ja ümises. Me olime tema lapsed, tema seltsimehed, tema lõpp ja algus. Me istusime autos kordamööda tema kõrval. „Kas ma armastan teid nii palju?” küsis ta meilt, hoides käsi teineteisest kuue tolli kaugusel. „Ei,” vastasime meie kavalalt naeratades. „Kas ma armastan teid nii palju?” küsis ta uuesti, ja veel kord ja veel kord, käed iga kord teineteisest kaugemal. Kuid ta ei saanud iial jaatavat vastust, ükskõik kui laiali ta käsi ei ajanud. Tema armastuse suurus jäi talle kättesaamatuks. See oli mõõtmatu ega mahtunud kusagile. See oli „Daodejingi” universumi kümme tuhat nimetatud asja, ja siis veel kümme tuhat. Ema armastus oli valjuhäälne, kõikehõlmav ja ilustamata. Iga päev ammendas ta kõik oma varud.

Ema kasvas üles sõjaväelase lapsena ja katoliiklikus vaimus. Ta elas enne viieteistkümnendat eluaastat viies osariigis ja kahel maal. Talle meeldisid hobused ja Hank Williams ja tal oli parim sõber nimega Babs. Üheksateistkümneaastaselt rasedaks jäänud, abiellus ta mu isaga. Kolm päeva hiljem sai ta mehe käest peksa. Ema läks ära ja tuli tagasi. Läks ja tuli. Ta ei tahtnud seda taluda, kuid talus. Mees lõi tal ninaluu katki. Mees peksis nõusid puruks. Ema põlvedelt tuli nahk maha, kui mees teda päise päeva ajal juukseid pidi mööda kõnniteed lohistas. Kuid ta ei murdnud ema. Kahekümne kaheksa aastaselt õnnestus emal ta viimast korda maha jätta.

Ema oli üksi, koos tema kõrval autos istuva KarenCherylLeifiga.

Sel ajal elasime väikelinnas, mis jäi Minneapolisest tunnise sõidu kaugusele, mitmes kortermajas, millel olid petlikult uhked nimed: Mill Pond ja Barbary Knoll, Tree Loft ja Lake Grace Manor. Emal oli üks töökoht, siis teine. Ta oli ettekandja kohas nimega Norseman ja seejärel kohas nimega Infinity, kus tema vormirõivastuseks oli must T-särk vikerkaarevärvides sätendava kirjaga GO FOR IT. Ta töötas päevases vahetuses tehases, kus toodeti plastmahuteid väga sööbivatele kemikaalidele, ja tõi väljapraagitud anumad koju. Kandikud ja karbid, mis olid masinas pragunenud, katki läinud või loppis. Me tegime neist mänguasju: nukuvoodeid, kaldteid autodele. Ema muudkui töötas ja töötas, aga me olime ikka vaesed. Me saime valitsuselt juustu ja piimapulbrit, toidutalonge ja arstiabikaarte ning jõulude ajal heategijailt kingitusi. Tšekke oodates mängisime kulli, keerukuju ja lahendasime silpmõistatusi maja postkastide juures, mida sai avada vaid võtmega.

„Me pole vaesed,” kordas ema ikka ja jälle. „Sest me oleme rikkad armastuse poolest.” Ta segas toiduvärvi suhkruvette ja teeskles koos meiega, nagu oleks see eriline jook. Sassaparilli- või apelsinijook või limonaad. Ta küsis ninaka inglise hääldusega, mis meid alati naerma ajas: „Kas võtate veel ühe joogi, proua?” Ta ajas käed laiali ja küsis, kui palju, ja mängul ei tulnudki lõppu. Tema armastus oli suurem kui kõik maailma nimetatud asjad. Ema oli optimistlik ja helge, välja arvatud paar korda, kui ta kannatuse kaotas ja meile puulusikaga virutas. Või see kord, kui ta röögatas „KURAT” ja puhkes nutma, sest me ei tahtnud oma tuba korda teha. Ta oli lahke ja andestav, suuremeelne ja naiivne. Ta käis meestega, kellel olid nimed nagu Killer, Tobi ja Motika-Dan, ja ühe mehega, kelle nimi oli Victor ja kellele meeldis kiirlaskumine. Mehed andsid meile viiekaid ja saatsid meid poest kommi ostma, et nemad saaksid korteris meie emaga kahekesi olla.

„Vaadake ette,” hõikas ema meile järele, kui me minema jooksime nagu kari näljaseid koeri.

Eddiega tutvudes arvas ema, et sellest ei tule midagi välja, sest mees oli temast kaheksa aastat noorem, aga nad armusid siiski teineteisesse. Karen, Leif ja mina armusime samuti Eddiesse. Eddie oli kahekümne viie aastane, kui me temaga tutvusime, ja kahekümne seitsmene, kui ta meie emaga abiellus ja lubas meile isa eest olla – puusepp, kes oskas kõike teha ja parandada. Me lahkusime peente nimedega kortermajadest ja kolisime koos Eddiega lagunevasse renditallu, millel olid muldpõrandaga kelder ja nelja eri värvi välisseinad. Talvel, mis järgnes ema ja Eddie abiellumisele, kukkus Eddie töö juures katuselt alla ja murdis selja. Aasta hiljem võtsid tema ja mu ema kahekümne viie tuhande dollari suuruse hüvitise, mille Eddie sai, ostsid selle eest nelikümmend aakrit maad Aitkini maakonnas, poolteisetunnise sõidu kaugusel Duluthist, ning maksid kohe sularahas.

Maja seal ei olnud. Keegi polnud sellele maatükile kunagi maja ehitanud. Meie nelikümmend aakrit oli korrapärane nelinurk tulvil puid, põõsaid ja umbrohtu, soiseid tiike ja hundinuiadesse kasvanud rabasid. Miski ei eraldanud seda puudest, põõsastest, rohttaimedest, tiikidest ja rabadest, mis ümbritsesid seda igas ilmakaares mitme miili ulatuses. Üheskoos käisime oma esimestel maaomanikukuudel mitu korda valduse piirid läbi, rühkisime läbi kõnnumaa seal, kus need ei külgnenud teega, nagu eraldaks selle läbikäimine valduse muust maailmast, teeks selle meie omaks. Ja pikkamööda tegigi. Puud, mis olid mulle kord paistnud nagu kõik teised, said äratuntavaks nagu vanade sõprade näod rahvasummas, nende oksad viipasid ühtäkki tähendusrikkalt, lehed andsid märku nagu tuttavad käed. Rohupuhmastest ja nüüd juba tuttavast rabast said maamärgid, teejuhid, mida peale meie keegi lugeda ei osanud.

Me kutsusime seda „põhjakaareks”, sellal kui ikka veel Minneapoliselähedases linnas elasime. Pool aastat käisime põhjakaares ainult nädalavahetustel ning rühmasime rängalt, et maatükki taltsutada ja ehitada sinna ühetoaline tõrvapappkatusega osmik, kus me viiekesi magada saime. Juuni alguses, kui olin kolmeteistkümneaastane, kolisime päriselt põhjakaarde. Või pigem kolisime ema, Leif, Karen ja mina koos meie kahe hobuse, kasside ja koerte ning kümne tibuga, kelle ema oli saanud söödapoest tasuta selle eest, et ostis kakskümmend viis naela kanatoitu. Eddie käis terve suve endiselt nädalavahetustel ja jäi sügise saabudes paigale. Tema selg oli nii palju paranenud, et ta sai viimaks jälle tööd teha, ja ta teenis kiirel hooajal elatist puusepana, kuna ots oli liiga tulus, et sellest loobuda.

KarenCherylLeif oli taas emaga omaette – just nii, nagu olime olnud aastail, mil ema oli vallaline. Sel suvel olime nii liikudes kui ka magades pidevalt üksteise vaateväljas ning nägime haruharva kedagi teist. Me olime kahekümne miili kaugusel kahest väikelinnast, mis asusid vastassuundades: Moose Lake idas, McGregor loodes. Sügisel läksime kooli McGregorisse, väiksemasse linna, kus oli neli tuhat elanikku, ent terve suve olime emaga omaette, kui mitte arvestada mõnda juhukülalist – kaugeid naabreid, kes tulid tutvust tegema. Me kaklesime, ajasime juttu ja tegime nalja ning mõtlesime ajaviiteks lõbustusi välja.

„Kes ma olen?” küsisime üksteiselt ikka ja jälle mängus, milles tuli mõelda ühele inimesele, olgu too kuulus või mitte, ja teised pidid terve hulga „jah” ja „ei” vastuste alusel ära arvama, kes see on: Kas sa oled mees? Kas sa oled ameeriklane? Kas sa oled surnud? Kas sa oled Charles Manson?

Me mängisime seda taimi istutades, harides aeda, mis pidi meid talvel toitma ja oli rajatud tuhandeid aastaid söötis olnud pinnasele, ning töötades visalt maja kallal, mida oma valduse teise serva ehitasime ja mille lootsime suve lõpuks valmis saada. Kui tööd tegime, oli meie ümber parves sääski, aga ema keelas meil kasutada dietüültoluamiidi ja teisi aju hävitavaid, keskkonda saastavaid, järeltulevaid põlvi kahjustavaid kemikaale. Selle asemel käskis ta meil ihu kirbumündi- või piparmündiõliga määrida. Õhtuti lugesime küünlavalgel kublad üle. Nende arv võis olla seitsekümmend üheksa, kaheksakümmend kuus, sada kolm.

„Ühel päeval te veel tänate mind selle eest,” ütles ema ikka, kui mu õde, vend ja mina kõiki neid asju taga nutsime, mida meil enam ei olnud. Me polnud iial elanud luksuses ega isegi mitte nii nagu keskklass, aga me olime elanud tänapäeva mugavuste keskel. Meie majas oli alati olnud televiisor, rääkimata vesiklosetist ja kraanist, kust võisid klaasi vett võtta. Meie uues pioneerielus tähendas ka kõige lihtsamate vajaduste rahuldamine tihtipeale kurnavat, karmi ja aeganõudvat tööd. Meie köök koosnes Colemani matkapliidist, tuleasemest, vanamoodsast jääkastist, mille Eddie oli meisterdanud ja millesse oli vaja päris jääd, et asju veidigi jahedas hoida, osmiku välisseina najale toetatud kraanikausist ja kaanega veeämbrist. Iga koostisosa nõudis vaid veidi vähem, kui andis, kuna neid pidi korras hoidma ja hooldama, täitma ja tühjendama, tassima ja kummutama, pumpama ja süütama, roobitsema ja jälgima.

Karen ja mina jagasime aset kõrgel lavatsil, mis oli ehitatud laele nii lähedale, et saime seal hädavaevu istuda. Leif magas paar sammu eemal omaenda väiksemal lavatsil, ema voodi oli põrandal ning nädalavahetustel ühines temaga Eddie. Igal õhtul rääkisime üksteisele unejuttu nagu pidžaamapeolised. Laes oli aken, niisama pikk nagu minu ja Kareni magamislavats, ja selle läbipaistev klaas oli meie nägudest vaid mõne jala kaugusel. Igal ööl olid mustjas taevas ja eredad tähed mu oivalised kaaslased; mõnikord nägin nende ilu ja pühalikkust nii selgelt, et tajusin teravalt: mu emal oli õigus. Et ühel päeval olen tõesti tänulik ja et tegelikult olen praegugi tänulik, et tunnen endas kasvamas midagi, mis on tugev ja tõeline.

Just seda, mis oli minus kasvanud, meenutasin aastaid hiljem, kui lein mu elu segi lõi. Seesama tunne pani mind uskuma, et matk mööda Pacific Crest Traili on tagasitee inimese juurde, kes ma kord olin.

Pühakutepäeva õhtul kolisime majja, mille olime palkidest ja puidujääkidest ehitanud. Seal polnud elektrit, vett, telefoni, tualettruumi ega isegi ühtegi uksega tuba. Kõigi mu teismeliseaastate kestel ehitasid Eddie ja ema seda maja, lisasid midagi, parandasid. Ema rajas aia ning konserveeris, marineeris ja külmutas sügiseti köögivilju. Ta puuris puudesse auke ja tegi vahtrasiirupit, küpsetas leiba ja kraasis villa ning tegi võililledest ja brokolilehtedest ise riidevärve.

Ma kasvasin üles ja lahkusin kodunt ning astusin kaksiklinnade^[2.] kolledžisse nimega St. Thomas, kuid mitte ilma emata. Mu vastuvõtuteates mainiti, et õppurite vanemad võivad St. Thomases tasuta tunde võtta. Kuidas mu ema oma tänapäeva pioneeri elu ka ei armastanud, oli ta alati tahtnud akadeemilist kraadi saada. Me naersime koos selle üle, seejärel kaalusime seda omaette. Ta on neljakümneaastane, kolledžisse minekuks juba liiga vana, ütles ema, kui seda arutasime, ja ma ei saanud vastu vaielda. Pealegi oli St. Thomas kolmetunnise teekonna kaugusel. Me muudkui rääkisime, kuni leppisime lõpuks kokku: ema läheb St. Thomasesse, aga me elame eraldi, vastavalt minu ettekirjutustele. Mina elan ühiselamus ja tema käib kodust. Kui meie teed linnakus ristuvad, ei tee tema mind tundma, kui just mina teda enne tundma ei tee.

„Ilmselt ei tule sellest midagi,” ütles ema kord, kui seda plaani sepitsesime. „Tõenäoliselt langen niikuinii välja.” Et end ette valmistada, järgis ta mind mu keskkooli lõpuklassi viimastel kuudel, tegi kõik kodused tööd, mis mulle anti, lihvis oma oskusi. Ta kopeeris mu töölehti, tegi samu kirjalikke töid mis mina, luges läbi viimase kui raamatu. Mina hindasin tema töid, pruukides juhistena oma õpetaja hindeid. Minu meelest oli ema parimal juhul kõikuva tasemega õpilane.

Ta astus kolledžisse ja sai vaid kõige kõrgemaid hindeid.

Mõnikord kallistasin teda ülevoolavalt, kui linnakus kokku saime, teinekord purjetasin mööda, nagu poleks teda olemaski.

Me olime mõlemad lõpukursusel, kui teada saime, et emal on vähk. Siis polnud me enam St. Thomases. Me mõlemad olime pärast esimest aastat Minnesota ülikooli üle läinud – ema Duluthi linnakusse, mina Minneapolise omasse – ja meie suureks rõõmuks oli meil üks ühine põhiaine. Ema õppis põhiainetena naisuuringuid ja ajalugu, mina naisuuringuid ja inglise keelt. Õhtuti rääkisime tund aega telefoniga. Mina olin siis Paulinimelise toreda mehega abielus. Olin temaga abiellunud meie valduste metsas, seljas ema õmmeldud valgest atlassist ja pitsist kleit.

Kui ema haigeks jäi, pakkisin oma elu kokku. Ma ütlesin Paulile, et ärgu minuga arvestagu. Ma pean tulema ja minema vastavalt ema vajadustele. Ma tahtsin koolist ära tulla, aga ema ei lubanud, vaid palus, et ma kooli lõpetaksin, mis ka ei juhtuks. Ta ise ütles, et teeb pausi, nagu ta seda väljendas. Tal oli vaja lõpetamiseks veel vaid mõne õppeaine kursus läbida, ja ta lubas seda teha. Ta saab oma bakalaureusekraadi kätte, kui see ta ka tapab, ütles ema, ja me naersime ning silmitsesime siis teineteist süngelt. Ema pidi voodis töötama. Ta ütleb mulle, mida tippida, ja mina tipin. Ta oli täiesti kindel, et on peagi nii terve, et saab kahe viimase õppeainega algust teha. Mina käisin koolis edasi, ehkki veensin õppejõude, et mul võimaldataks õppetöös osaleda vaid kahel päeval nädalas. Niipea kui need kaks päeva läbi said, ruttasin koju, et ema juures olla. Erinevalt Leifist ja Karenist, kes ei suutnud ema lähedust pärast tema haigestumist õieti taludagi, ei suutnud mina temast eemal olla. Pealegi oli mind vaja. Eddie oli ema juures, millal sai, aga ta pidi tööl käima. Keegi pidi arveid maksma.

Ma valmistasin toitu, mida ema püüdis süüa, kuid ta sai harva süüa. Ta arvas, et tal on kõht tühi, ent istus siis otsekui vang ja põrnitses toitu oma taldrikul. „Näeb hea välja,” ütles ta. „Ma arvan, et suudan seda hiljem süüa.”

Mina pesin põrandaid. Võtsin kappidest kõik asjad välja ja panin riiulitele uued paberid. Ema magas ja oigas, luges ja neelas tablette. Headel päevadel istus ta toolil ja rääkis minuga.

Polnud suurt midagi öelda. Ema oli olnud nii läbipaistev ja tundeküllane ning mina nii uudishimulik, et olime juba kõigest rääkinud. Ma teadsin, et tema armastus minu vastu on suurem kui kümme tuhat asja ja veel kümme tuhat asja. Ma teadsin nende hobuste nimesid, keda ta oli plikapõlves armastanud: Pal, Buddy ja Bacchus. Ma teadsin, et ta oli seitsmeteistkümneaastaselt kaotanud süütuse poisile nimega Mike. Ma teadsin, kuidas ta järgmisel aastal mu isaga tutvus ja milline too talle mõnel esimesel kohtingul paistis. Teadsin, et kui ta vanematele oma soovimatust teismeliserasedusest rääkis, oli isa lusika maha pillanud. Ma teadsin, et ema jälestas pihilkäimist, nagu ka kõike seda, mida oli pihtinud. Sõimu ja häbematusi ema aadressil, torisemist, sest tema pidi lauda katma, sellal kui noorem õde mängis. Seda, et kui ta kooliminekuks uksest välja astus, oli tal kleit seljas, kuid tee peal vahetas ta selle kotti peidetud teksaste vastu. Terve oma lapsepõlve ja teismeea olin muudkui küsinud ja küsinud, sundinud ema kirjeldama neid stseene ja enamatki, tahtnud teada, kes mida ütles ja kuidas, mida ema sel või teisel ajal tundis, kus keegi seisis ja mis kell parajasti oli. Ja tema oli mulle rääkinud, kord vastumeelselt, kord mõnuga, naernud ja küsinud, miks ma ometi seda kõike teada tahan. Ma tahtsin teada. Ma ei osanud seletada.

Kuid nüüd, kus ta oli suremas, teadsin kõike. Mu ema oli juba minus. Mitte ainult see osa emast, mida mina tundsin, vaid ka see, mis oli olnud enne mind.

*

Ma ei pidanud kaua Minneapolise ja kodu vahet sõitma. Veidi üle kuu. Mõttest, et mu ema elab vaid aasta, sai ruttu kurb unenägu. Me olime Mayo kliinikus käinud kaheteistkümnendal veebruaril. Kolmandal märtsil pidi ta seitsmekümne miili kaugusele Duluthi haiglasse minema, sest tal olid kohutavad valud. Haiglasse minekuks riietudes avastas ema, et ei suuda sokke jalga panna, ja kutsus mind appi. Ta istus voodil ja mina laskusin tema ette põlvili. Ma polnud kunagi teisele inimesele sokke jalga pannud ja see oli raskem, kui olin arvanud. Need ei läinud hõlpsasti jalga. Need olid keerdus. Ma vihastasin ema peale, nagu hoiaks ta nimme jalga nii, et ma sokki talle jalga ei saa. Ta laskus voodis käte toel poolselili, silmad kinni. Ma kuulsin tema sügavaid aeglasi hingetõmbeid.

„Pagan võtku,” ütlesin. „Aita mind.”

Ema vaatas mulle otsa ega lausunud tükk aega sõnagi.

„Kullake,” ütles ta viimaks minu poole vaadates ja tõstis käe, et mu pead silitada. Seda sõna pruukis ta mu lapsepõlves tihti, lausudes seda väga erilise tooniga. Ma ei tahtnud, et oleks nii – et öeldaks üksainus sõna „kullake”, aga nii see oli. Just kannatustega leppimine pahandas mind ema juures kõige rohkem, tema lõputu optimism ja rõõmsameelsus.

„Lähme,” ütlesin, kui olin läbi häda talle kingad jalga saanud.

Kui ema mantlit selga pani, olid tema liigutused aeglased ja kohmakad. Majas liikudes otsis ta seintelt tuge, kaks lemmikkoera püsisid tal kannul, toppisid oma nina talle pihku ja vastu reisi. Ma vaatasin, kuidas ema neil pead patsutab. Mul polnud enam ühtki palvet. Sõnad „mingu põrgu” olid mu suus kui kaks kuiva tabletti.

„Hüvasti, kallikesed,” ütles ema koertele. „Hüvasti, maja,” ütles ta minu kannul uksest välja astudes.

Mulle polnud pähegi tulnud, et ema võiks surra. Kuni selle hetkeni, mil ta surijaks tunnistati, polnud ma selle peale tulnud. Ta oli terviklik ja ületamatu – minu elu hoidja. Ta jääb vanaks ja töötab endiselt aias. See kujutluspilt oli mu mõtteis kinnistunud otsekui mõni mälestus ema lapsepõlvest, mida ta oli minu pealekäimisel nii üksikasjalikult kirjeldanud, et see oli mul meeles, nagu oleks minu oma. Ta on kord vana ja ilus nagu Georgia O’Keeffe’i^[3.] mustvalge foto, mille olin kunagi talle saatnud. Paar esimest Mayo kliinikust lahkumise järgset nädalat hoidsin sellest kujutelmast küünte ja hammastega kinni, aga siis, kui ema oli Duluthi hooldushaiglasse sisse võetud, hargnes too kujutelm lahti, andis maad teistele, tagasihoidlikumatele ja tõesematele kujutlustele. Kujutlesin ema oktoobris; kirjutasin mõttes selle stseeni üles. Ja siis kujutlesin teda augustis ja seejärel mais. Iga möödunud päevaga koorus lahti veel üks kuu.

Esimesel haiglapäeval pakkus õde emale morfiini, aga tema keeldus. „Morfiini antakse surijatele,” ütles ta. „Morfiin tähendab, et lootust ei ole.”

Kuid ta seisis sellele vastu vaid ühe päeva. Ta magas ja ärkas, rääkis ja naeris. Ta karjus valust. Mina olin ema juures päevaajal ja Eddiele jäid ööd. Leif ja Karen hoidsid eemale ning leidsid ettekäändeid, mis olid minu meelest seletamatud ja vihale ajavad, ehkki näis, et mu õe ja venna puudumine mu ema ei häiri. Teda huvitas vaid valu leevendamine – võimatu ülesanne morfiinidooside vahele jääval ajal. Me ei osanud iial õigesti tema patju sättida. Ühel õhtupoolikul tuli tuppa arst, keda ma polnud varem näinud, ja selgitas, et mu ema sureb õige pea.

„Kuid ainult kuu aega on möödas,” ütlesin nördinult. „Teine arst ütles, et ta elab aasta.”

Mees ei vastanud. Ta oli noor, võib-olla kolmekümneaastane. Ta seisis ema kõrval, leebe karvane käsi taskus, ja vaatas voodis lebavat ema. „Sellest hetkest peale on meie ainuke mure, et tal oleks mugav.”

Mugav, ja ometi püüdsid õed anda talle nii vähe morfiini kui võimalik. Üks õde oli mees, ja ma nägin tema suguti piirjooni liibuvatest valgetest põetajapükstest esile tungimas. Ma oleksin kangesti tahtnud ta ema voodijalutsi taha väikesesse tualettruumi tõmmata ja end talle pakkuda, teha ükskõik mida, kui ta meid aitaks. Samuti tahtsin temalt naudingut saada, tunda tema keha raskust enda vastas, tunda tema huuli oma juustel ja kuulda, kuidas ta ikka ja jälle mu nime kordab, sundida teda mind tunnustama, seda tähtsaks pidama, pigistada tema südamest välja halastus meie vastu.

Kui ema temalt veel morfiini palus, tegi ta seda nii, nagu ma polnud veel kunagi kedagi palumas kuulnud. Hull koer. Mees ei vaadanud ema, kui too teda palus, vaid oma käekella. Mehe ilme jäi vastusest olenemata samaks. Mõnikord andis ta emale sõna lausumata morfiini, teinekord ütles „ei” häälega, mis oli niisama pehme nagu suguti tema pükstes. Siis hakkas ema paluma ja tihkuma. Ta nuttis ja pisarad voolasid vales suunas. Mitte mööda põski alla suunurkadesse, vaid silmanurkadest kõrvadesse ja voodile laotunud juuksepahmasse.

Ema ei elanud aastat. Ta ei elanud oktoobrini, augustini ega maini. Ta elas nelikümmend üheksa päeva pärast seda kui esimene, Duluthi arst oli talle öelnud, et tal on vähk, nelikümmend neli päeva pärast seda, kui Mayo kliiniku tohter oli seda kinnitanud. Kuid iga päev oli igavik, üks teise kukil, külm selgus sügava udu keskmes.

Leif ei tulnud ema vaatama. Karen käis ühe korra, kui olin teda veennud, et ta peab tulema. Mind täitis masendus ja raevukas uskmatus. „Ma ei taha teda niisugusena näha,” põhjendas õde mannetult, kui me rääkisime, ja puhkes siis nutma. Vennaga ei saanud ma rääkida – kus ta neil päevil viibis, jäi Eddiele ja mulle saladuseks. Üks sõber ütles, et ta on Sue-nimelise tüdruku juures St. Cloudis. Teine oli teda näinud Sheriffi järvel jääaugust kala püüdmas. Mul polnud aega asja uurida, väsinud nagu ma olin, kuna veetsin kõik päevad ema juures: hoidsin plastanumaid, kuhu ta saaks oksendada, kohendasin ikka ja jälle võimatuid patju, upitasin ta üles ja potitoolile, mille õed olid tema voodi kõrvale asetanud, meelitasin teda natukenegi sööma toitu, mille ta kümne minuti pärast välja oksendas. Enamasti vaatasin, kuidas ta magas, see oli kõige raskem ülesanne – näha teda puhkamas, nägu ikka veel valust krampis. Iga kord, kui ta liigutas, õõtsatasid kõikjal tema ümber rippuvad torud ja mu süda hakkas kloppima kartusest, et ta nihutab nõelu, mis ühendasid torusid tema paistes randmete ja kätega.

„Kuidas sa end tunned?” kudrutasin lootusrikkalt, kui ema ärkas, ning sirutasin torude vahelt käe, et tema juukseid siluda.

„Oi, kullake,” oli enamasti ainus, mida ema öelda suutis. Ja siis pööras ta pilgu kõrvale.

*

Ma uitasin haigla koridorides, sellal kui ema magas, kiikasin teistesse palatitesse, kui nende avatud ustest möödusin, silmasin vilksamisi rängalt köhivaid lillaka jumega vanu mehi, naisi, kelle töntsakad põlved olid sidemeis.

„Kuidas läheb?” küsisid õed minult nukral toonil.

„Peame vastu,” vastasin, nagu ma oleksin „meie”.

Kuid olin ainult mina üksi. Mu mees Paul tegi kõik, mis suutis, et ma end nii üksildaselt ei tunneks. Ta oli ikka veel see lahke ja õrn mees, kellesse olin armunud mõni aasta varem, see, keda olin armastanud nii kirglikult, et vapustasin kõiki, abielludes temaga just enne kahekümneaastaseks saamist, aga kui ema surema hakkas, oli miski minu sisimas Pauli jaoks surnud, ükskõik mida ta ka ei teinud või ei öelnud. Sellegipoolest helistasin talle iga päev pikkadel õhtupoolikutel haigla telefoniautomaadist või õhtuti ema ja Eddie kodust. Me ajasime kaua juttu ja mina nutsin ning rääkisin talle kõigest ja tema nuttis koos minuga ja püüdis olukorda õige pisut leevendada, aga tema sõnad kõlasid õõnsalt. Tundus peaaegu, nagu ei suudaks ma neid üldse kuulata. Mida teadis tema kaotusest? Tema vanemad olid ikka veel elus ja õnnelikus abielus. Minu side Pauli ja tema hunnitu mõradeta eluga näis mu valu vaid suurendavat. See polnud Pauli süü. Temaga olemine tundus talumatu, kuid ükskõik kelle teisega olemine samuti. Ainus inimene, kelle seltsis suutsin olla, oli kõige talumatum: ema.

Hommikuti istusin tema voodi juures ja püüdsin talle ette lugeda. Mul oli kaks raamatut: Kate Chopini „Ärkamine” ja Eudora Welty „Optimisti tütar”. Neid raamatuid olime lugenud kolledžis, neid raamatuid olime armastanud. Niisiis alustasin, kuid ei suutnud jätkata. Iga öeldud sõna haihtus õhku.

Sama juhtus siis, kui püüdsin palvetada. Ma palvetasin palavikuliselt, pööraselt Jumala, ükskõik millise jumala poole, jumala poole, keda ma ei suutnud tuvastada ega leida. Ma kirusin ema, kes polnud mulle mingit usulist haridust andnud. Kuna ta vihkas omaenda ranget katoliiklikku kasvatust, oli ta oma täiskasvanuelus kirikut vältinud ning nüüd oli ta suremas ja minul polnud isegi Jumalat. Ma palvetasin kogu suure laia ilmaruumi poole ja lootsin, et selles on Jumal, kes mind kuulab. Ma palvetasin ja palvetasin, ja siis lõin kõhklema. Mitte sellepärast, et ma Jumalat ei leidnud, vaid seetõttu, et ühtäkki just nimelt leidsin: ma taipasin, et Jumal on olemas ja Jumalal pole mingit kavatsust millelgi sündida lasta või mitte lasta, mu ema elu päästa. Jumal polnud soovitäitja. Jumal oli halastamatu julmur.

Oma elu paaril viimasel päeval polnud ema mitte niivõrd pilves, kuivõrd justkui kuskil ära. Siis oli tal juba morfiinitilguti: läbipaistev kott vedelikuga, mis voolas pikkamisi mööda plaastriga tema randme külge kinnitatud toru. Ärgates ütles ema: „Oh, oh.” Või siis neelatas kurvalt. Ta vaatas mulle otsa ja tema pilgus välgatas armastus. Teinekord jäi ta uuesti magama, nagu polekski mind seal. Mõnikord ärgates ei teadnud ema, kus ta on. Ta nõudis enchilada’t^[4.] ja õunakastet. Ta arvas, et kõik loomad, keda ta oli kunagi armastanud – ja neid oli palju –, on koos temaga palatis. Ta ütles: „See hobune oleks mulle äärepealt peale astunud,” ja vaatas süüdistavalt ringi hobuse järele, või siis liikusid tema käed, nagu silitaks ta nähtamatut kassi, kes tema puusa ligidal lamas. Sel ajal oleksin tahtnud ema suust kuulda, et ma olen maailma parim tütar. Ma ei tahtnud seda tahta, aga seletamatul kombel tahtsin siiski, nagu oleks mul kõrge palavik, mida vaid need sõnad võivad alandada. Ma läksin koguni niikaugele, et küsisin emalt otse: „Kas ma olen maailma parim tütar?”

Ema ütles muidugi „jah”.

Kuid sellest ei piisanud. Ma tahtsin, et need sõnad mu ema mõtteis kuju võtaksid ja et ta lausuks need mulle uuesti.

Ma janunesin armastust.

Mu ema suri kiiresti, aga mitte äkki. Miilav tuli, leegid, mis hääbuvad suitsuks ja suits haihtub õhku. Ta ei jõudnud kõhnaks jääda. Ta oli muutunud, kuid surres oli tal ikka veel liha luudel, elavate hulka kuuluva naise keha. Ka juuksed olid peas, ruuged, rabedad ja nädalatepikkusest voodis lebamisest paklas.

Selle palati aknast, kus ta suri, paistis Ülemjärv. Maailma kõige suurem järv, kõige külmem ka. Et seda näha, pidin vaeva nägema. Surusin põse vastu klaasi ja nägin järveviirgu, mis igavesti silmapiiri poole kulges.

„Vaatega tuba!” hüüatas ema, ehkki oli liiga nõrk, et tõusta ja järve vaadata. Seejärel lisas ta vaiksemalt: „Ma olen kogu elu vaatega tuba oodanud.”

Ta tahtis surra istudes, sestap võtsin kõik padjad, mis mulle kätte puutusid, ja tegin talle neist seljatoe. Oleksin tahtnud ema haiglast ära viia ja panna istuma raudrohusele väljale, et ta võiks seal surra. Katsin ta kodust toodud lapitekiga, mille ta oli ise meie vanade riiete tükkidest õmmelnud.

„Vii see ära,” torises ema tigedalt ja rapsis jalgadega nagu ujuja, et tekist lahti saada.

Ma vaatasin oma ema. Väljas helkis päike kõnniteedel ja jäätunud hangeservadel. Oli püha Patricku päev ja õed tõid emale kandilise tüki rohelist tarretist, mis võdisedes tema kõrval laual kügeles. Selgus, et see oli tema elu viimane täispikk päev ja suurema osa sellest hoidis ta silmad liikumatud ja lahti, ei maganud ega olnud ärkvel, selguse hetked vaheldusid sonimisega.

Sel õhtul läksin ema juurest ära, ehkki ei tahtnud. Õed ja arstid olid Eddiele ja mulle öelnud, et nüüd on see käes. Sain sellest nii aru, et ema sureb paari nädala jooksul. Ma arvasin, et vähihaiged surevad pikkamööda. Karen ja Paul pidid järgmisel hommikul kahekesi Minneapolisest kohale sõitma ja ema vanemad pidid tulema paar päeva hiljem Alabamast, aga Leifist polnud ikka veel midagi kuulda. Eddie ja mina olime Leifi sõpradele ja sõprade vanematele helistanud, jätnud anuvaid sõnumeid, palunud tal helistada, aga tema polnud helistanud. Otsustasin üheks ööks haiglast lahkuda, venna üles otsida ja ainsakski korraks haiglasse tuua.

„Hommikul tulen tagasi,” ütlesin emale. Vaatasin Eddie poole, kes väikesel vinüülkušetil lamaskles. „Ma tulen koos Leifiga.”

Venna nime kuuldes tegi ema silmad lahti: sinised ja lõkendavad, nagu need alati olid olnud. Kõige kiuste polnud need muutunud.

„Miks sa tema peale vihane ei ole?” küsisin emalt kibestunult võib-olla kümnendat korda.

„Kaalikast verd välja ei pigista,” ütles ta tavaliselt. Või siis: „Cheryl, ta on kõigest kaheksateistkümneaastane.” Kuid seekord ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja ütles „kullakene” nagu siis, kui olin sokkide pärast vihastanud. Nõnda oli ta alati teinud, kui nägi mind kannatamas, kuna ma tahtsin, et miski oleks teisiti, kui oli, ja tema püüdis mind selle ainsa sõnaga veenda, et ma pean asju võtma, nagu need on.

„Homme oleme kõik koos,” ütlesin. „Ja siis jääme kõik siia sinu juurde, nõus? Keegi ei lähe ära.” Ma sirutasin torude vahelt, mis teda igast küljest ümbritsesid, käe ja silitasin tema õlga. „Ma armastan sind,” ütlesin ja kummardusin tema põske suudlema, ehkki ta tõrjus mind eemale, sest tal olid nii kohutavad valud, et ta ei talunud isegi suudlust.

„Armastan,” sosistas ema, liiga nõrk, et öelda „ma” ja „sind”. „Armastan,” ütles ta uuesti, kui palatist lahkusin.

Sõitsin liftiga alla, astusin külmale tänavale ja sammusin mööda kõnniteed. Möödusin baarist, tulvil inimesi, keda suurest peegelklaasaknast nägin. Neil kõigil oli peas läikiv roheline pabermüts, seljas roheline särk, pükste peal rohelised traksid ja nad jõid rohelist õlut. Üks baaris olev mees tabas mu pilgu ja osutas mulle joomaselt, suu hääletust naerust kõrvuni.

Ma sõitsin koju, söötsin hobuseid ja kanu ning läksin istusin telefoni juurde, samal ajal kui koerad tänulikult mu käsi lakkusid ja kass mulle sülle hüppas. Helistasin kõigile, kes võinuksid mu venna asukohta teada. Mõni ütles, et Leif joob palju. Jah, tõsi, ütlesid teised, ta käib Sue-nimelise St. Cloudi tüdrukuga. Keskööl helises telefon ja ma ütlesin vennale, et nüüd on see käes.

Kui Leif pool tundi hiljem uksest sisse astus, oleksin tahtnud tema peale karjuda, teda raputada, raevutseda ja süüdistusi pilduda, kuid venda nähes suutsin vaid teda embuses hoida ja nutta. Sel ööl paistis ta mulle nii vana ja samas verinoor. Esimest korda nägin, et temast on mees saanud, ja ometi nägin ka, milline poisike ta on. Minu poisike, see, kellele olin terve elu pooleldi ema eest olnud, kuna mul polnud muud valikut, kui ema aidata kõigil neil kordadel, kui ta tööl oli. Karen oli minust kolm aastat vanem, aga meid oli kasvatatud nii, nagu oleksime kaksikud, ja plikapõlves vaatasime mõlemad võrdselt Leifi järele.

„Ma ei suuda,” korrutas vend läbi pisarate. „Ma ei suuda ilma emata elada. Ma ei suuda. Ei suuda. Ei suuda.”

„Me peame,” vastasin, ehkki ei suutnud ka ise seda uskuda. Me lebasime kahekesi venna üheinimesevoodis, rääkisime ja nutsime koiduni, kuni kõrvuti uinusime.

Mina ärkasin mõne tunni pärast, söötsin enne Leifi äratamist loomi ja laadisin autosse kotte toiduga, mida võisime haiglas ema juures valvates süüa. Kell kaheksa olime teel Duluthi, vend sõitis ema autoga liiga kiiresti, samal ajal kui kõlaritest üürgas U2 „Joshua Tree”. Me kuulasime muusikat tähelepanelikult, omavahel rääkimata, ja madal päike pani lume teeveertes sätendama.

Kui haiglas ema palatini jõudsime, nägime suletud uksel silti, milles paluti meil enne sisenemist end õelaua juures registreerida. See oli uus asi, aga ma arvasin, et see on vaid protseduuri küsimus. Üks õde astus koridoris meie juurde, kui õelauale lähenesime, ja ütles, enne kui sain suu lahti teha: „Me panime tema silmade peale jääd. Ta tahtis oma sarvkesta annetada, sellepärast peame jääd ...”

„Mida?” hüüatasin nii valjusti, et õde võpatas.

Ma ei oodanud vastust. Tormasin ema palatisse, vend kannul. Kui ukse lahti tegin, tõusis Eddie püsti ja tuli avasüli meile vastu, kuid mina põikasin kõrvale ja sööstsin ema juurde. Vahajad kollaka-, valkja-, mustja- ja sinakakirjud käed, millest nõelad ja torud olid eemaldatud, lebasid tema kõrval. Tema silmi katsid kaks jääd täis topitud kummikinnast, otsekui klounile kuuluvad jämedad sõrmed ema näol ripnemas. Kui emast kinni haarasin, libisesid kindad maha. Need kukkusid voodile, seejärel põrandale.

Ma muudkui ulgusin ja ulgusin ning surusin oma nägu vastu ema keha nagu loom. Ta oli surnud tunni aja eest. Tema jäsemed olid jahtunud, kuid kõht oli ikka veel kui soojusesaar. Surusin näo sellesse soojusse ja ulgusin veel.

Ma nägin pidevalt ema unes. Unes olin alati temaga, kui ta suri. Mina olin see, kes ta tappis. Ikka jälle ja jälle. Ta käskis mul seda teha, ja iga kord laskusin põlvili ja nutsin, palusin, et ta mind ei sunniks, aga tema ei andnud järele, ja iga kord jäin nagu hea tütar ikka lõpuks nõusse. Sidusin ta meie eesaias puu külge ja valasin bensiiniga üle, seejärel panin põlema. Sundisin teda jooksma mööda põlluteed, mis möödus meie ehitatud majast, ning ajasin ta oma pikapiga alla. Lohistasin tema laipa, mis oli auto alt välja ulatuva sakilise metallitüki külge takerdunud, kuni see lahti tuli, seejärel tagurdasin ja sõitsin temast veel kord üle. Võtsin väikese pesapallikurika ja peksin ta sellega surnuks, aeglaselt, kalgilt ja kurvalt. Ma sundisin teda minu kaevatud auku minema, kuhjasin tema peale mulda ja kive ning matsin ta elusalt. Need unenäod polnud sürrealistlikud. Need leidsid aset lihtsas tavalises valguses. Need olid mu alateadvuse dokumentaalfilmid ja näisid mulle niisama tõelised nagu elu. Mu pikap oli tõesti minu pikap; meie eesaed oli päriselt meie eesaed; väike pesapallikurikas oli panipaigas vihmavarjude seas.

Ma ei ärganud neist unenägudest nuttes. Ma ärkasin karjudes. Paul haaras minust kinni ja hoidis mind embuses, kuni ma vait jäin. Ta niisutas lappi külmas vees ja asetas mu näole. Kuid need niisked lapid ei pesnud maha unenägusid mu emast.

Seda ei teinud miski. Ei saanudki teha. Miski ei saanud ema tagasi tuua ega lepitada mind teadmisega, et teda ei ole. Miski ei saanud mind tema kõrvale asetada, kui ta suri. See murdis mu. See lõikas mu lahti. See lükkas mu uperkuuti.

Võttis aastaid, enne kui ma taas kümne tuhande asja seas koha leidsin. Muutusin naiseks, kelle mu ema oli kasvatanud. Meenutasin, kuidas ta ütles „kullake”, ja nägin vaimusilmas tema erilist pilku. Ma pidin kannatama. Ma pidin kannatama. Ma pidin tahtma, et asjad oleksid teisiti, kui need olid. Tahtmine oli kõnnumaa ja ma pidin ise leidma tee metsast välja. Selleks kulus mul neli aastat, seitse kuud ja kolm päeva. Ma ei teadnud, kuhu lähen, enne kui kohale jõudsin.

Selle koha nimi oli Jumalate Sild.

1 Inglise keeles „Paper Roses”, F. Spielmani ja J. Torre laul, eestikeelsed sõnad V. Ojavere. [ ↵ ]

2 Minneapolis ja Saint Paul. [ ↵ ]

3 Ameerika kunstnik (1887–1986). [ ↵ ]

4 Mehhikopärane täidetud pannkook. [ ↵ ]