Читать книгу Pool kollast päikest - Chimamanda Ngozi Adichie - Страница 5

Isand on peast natuke segi; ta on veetnud liiga palju aastaid mere taga raamatuid lugedes, räägib oma kabinetis iseendaga, ei vasta alati teretusele ja on liialt karva kasvanud. Nii rääkis tasakesi Ugwu tädike, astudes poisiga mööda jalgrada. „Aga ta on hea mees,” lisas ta. „Ja senikaua kui sina oma tööd hästi teed, saad sa ka hästi süüa. Sa saad isegi liha, iga päev.” Ta peatus, et sülitada; sülg lendas lurtsatades suust välja ja maandus rohule.

Ugwu ei uskunud, et keegi, isegi see isand, kelle juures ta pidi elama hakkama, võiks iga päev liha süüa. Sellegipoolest ei vaielnud ta tädikesele vastu, sest ootusärevus kippus hinge matma ja ta oli liiga ametis kujutlemisega, milliseks kujuneb tema uus elu külast eemal. Nad olid nüüd sestsaadik, kui veoauto nad parkimisplatsil maha pani, juba hea tükk aega kõndinud ja pärastlõunapäike kõrvetas ta kukalt. Aga ta ei hoolinud sellest. Ta oli valmis kõndima veel palju tunde palju palavama päikese all. Ta ei olnud veel eluski näinud midagi seesugust nagu need tänavad, mis ilmusid nähtavale siis, kui nad ülikooli väravatest mööda said – tänavad, mis olid nii siledaks asfalteeritud, et ta kõigest hingest ihkas põske nende vastu suruda. Ta ei suudaks iialgi kirjeldada õde Anulikale neid bangaloid siin, mis on värvitud taevakarva ja kükitavad üksteise kõrval nagu viisakad hästirõivastatud härrasmehed, ega hekke nende vahel, mis on pealt nii siledaks pügatud, et näevad välja nagu lehtedesse mähkunud lauad.

Tädike kõndis üha kiiremini, kingade laksudes, nii et vaikne tänav kajas. Ugwu mõtles, kas temagi tunneb läbi oma õhukeste kingataldade, kuidas asfalt jalge all üha tulisemaks muutub. Nad möödusid tänavasildist, ODIM STREET, ja Ugwu maigutas hääletult sõna street, nagu ta ikka tegi, kui nägi mõnd ingliskeelset sõna, mis ei olnud just liiga pikk. Aiaväravast sisse minnes haistis ta magusat, peadpööritavat lõhna ja oli kindel, et see tuleb värava juures kasvavate põõsaste valgeist õiekobaraist. Põõsaste kuju meenutas saledaid mäenukke. Muru helkis. Selle kohal heljus liblikaid.

„Ma ütlesin Isandale, et sa õpid kõik ruttu, osiso-osiso, selgeks,” ütles tädi. Ugwu noogutas tähelepanelikult, ehkki tädike oli talle seda juba palju kordi öelnud, sama palju, kui ta oli talle jutustanud, mismoodi see õnn just Ugwule oli osaks langenud. Nädal tagasi oli tädike matemaatika kateedris põrandat pühkides kuulnud Isandat ütlemas, et ta vajab teenrit, kes tema maja koristaks, ja otsekohe oli tädike teatanud, et võib selles asjas abiks olla, saades sõna suust enne, kui Isanda masinakirjutaja või ametlik käskjalg oleksid jõudnud kedagi pakkuda.

„Küll ma õpin kõik ruttu selgeks, tädike,” ütles Ugwu. Ta jõllitas garaažis seisvat autot; metalne liist jooksis ümber selle sinise kere nagu kaelakee.

„Pea meeles, iga kord kui ta sind kutsub, pead sa vastama Jah, ärra.”

„Jah, ärra,” kordas Ugwu.

Nad seisid klaasukse ees. Ugwu talitses end, et mitte sirutada kätt välja ja puudutada tsementseina, katsuda järele, kui erinev tundub see tema ema hüti saviseintest, mis ikka veel kandsid endal vormivate sõrmede jälgi. Hetkeks soovis ta, et oleks praegugi tagasi seal oma ema hütis, õlgkatuse hämaras jaheduses; või siis tädi hütis, ainsas kogu külas, millel oli laineplekist katus.

Tädi koputas klaasile. Ugwu nägi ukse taga valgeid kardinaid. Üks hääl vastas inglise keeles: „Jah? Sisse.”

Enne sisseastumist võtsid nad kingad jalast. Ugwu ei olnud veel kunagi näinud nii suurt tuba. Hoolimata poolringi seatud pruunidest diivanitest, diivanilaudadest nende vahel, raamatuid täis topitud riiulitest ja toa keskel seisvast lauast punaseid ja valgeid plastmasslilli täis vaasiga paistis toas ikka veel olevat liiga palju ruumi. Isand, võimlemissärgi ja lühikeste pükste väel, istus tugitoolis. Ta ei istunud sirgelt, vaid lamaskil, nägu raamatu varjus, otsekui mäletamata, et on äsja kellelgi palunud sisse astuda.

„Tere päevast, ärra! See on see laps,” ütles Ugwu tädike.

Isand tõstis pilgu. Tema jume oli väga sügav, nagu vana puukoor, ja ta rinda ning jalgu katvad karvad särasid veelgi tumedamalt. Ta tõmbas prillid eest. „Laps?”

„Teener, ärra.”

„Ahjah, sa tõid majateenri. I kpotago ya.” Isanda igbo keel kõlas Ugwu kõrvus sulgpehmelt. Sellele igbo keelele andsid tooni inglise liuguvad häälikud, see oli niisuguse inimese igbo, kes räägib tihti inglise keelt.

„Ta hakkab kõvasti tööd tegema,” ütles tädi. „Ta on väga hea poiss. Te ainult öelge talle, mida on tarvis teha. Aitäh, ärra.”

Isand mühatas vastuseks, silmitsedes Ugwut ja tema tädikest pisut äraoleval ilmel, nagu segaks nende kohalviibimine teda midagi tähtsat meeles pidamast. Tädike patsutas Ugwut õlale, sosistas, et küllap tal läheb hästi, ja pöördus minekule. Isand pani prillid jälle ette ja pööras pilgu raamatule, laskudes veelgi enam lamaskile, jalad välja sirutatud. Isegi lehte pöörates ei tõstnud ta pilku.

Ugwu seisis ukse kõrval ja ootas. Päike siras akendest sisse ja aeg-ajalt kergitas tuulehoog kardinanurka. Toas oli vaikne, kuuldus vaid Isanda lehepööramise sahinat. Ugwu seisis mõnda aega, siis hakkas vähehaaval raamaturiiuli poole nihkuma, otsekui tahaks ta sellesse peitu pugeda, ning laskus lõpuks põrandale, raffiakiududest kott põlvede vahele surutud. Ta vaatas üles lae poole, mis oli nii kõrge, nii silmipimestavalt valge. Ta pani silmad kinni ja püüdis seda avarat, võõrastava mööbliga tuba teiseks kujutleda, ent ei suutnud. Tegi silmad imestusest haaratuna uuesti lahti ja vaatas ringi, veendumaks, et see kõik on päris. Mõelda vaid, et tema hakkab istuma nendel diivanitel, poleerima seda libesiledat põrandat, pesema neid õhkõrnu kardinaid.

„Kedu afa gi? Mis su nimi on?” küsis Isand teda võpatama pannes.

Ugwu tõusis püsti.

„Mis su nimi on?” küsis Isand uuesti ja ajas end sirgu. Tugitool oli teda täis, ta tihedad juuksed kähardusid kõrgele, ta käsivarred olid lihaselised, õlad laiad; Ugwu oli ette kujutanud vanemat ja väetimat meest ning tundis nüüd äkitselt hirmu, et ei pruugi meeldida sellele isandale, kes paistis nii nooruslik ja võimekas, nagu ei vajaks ta midagi.

„Ugwu, ärra.”

„Ugwu. Ja sa oled pärit Obukpast?”

„Opist, ärra.”

„Vanust võib sul olla kui palju tahes, kaheteistkümnest kolmekümneni.” Isand tõmbas silmad pilukile. „Arvatavasti oled kolmteist.” Kolmteist ütles ta inglise keeles, thirteen.

„Jah, ärra.”

Isand võttis uuesti raamatu ette. Ugwu seisis paigal. Isand libistas paar lehekülge sõrme alt läbi ja vaatas üles. „Ngwa, mine kööki; külmkapis peaks sulle midagi söödavat leiduma.”

„Jah, ärra.”

Ugwu sisenes kööki ettevaatlikult, üht jalga aeglaselt teise ette tõstes. Nähes valget asja, mis oli peaaegu sama pikk kui ta ise, teadis ta, et see peab olema külmkapp. Tädike oli talle sellest jutustanud. Külm ait, oli tädi öelnud, mis ei lase asjadel halvaks minna. Ta tegi selle lahti ja ahmis õhku, kui külm hoovus talle näkku tulvas. Apelsinid, leib, õlu, karastusjoogid; palju pakendites ja purkides asju eri riiuleil, ja päris üleval terve sätendav grillkana, ainult üks koib puudu. Ugwu sirutas käe välja ja puudutas kana. Külmkapp hingas raskelt talle kõrva. Ta puudutas kana veel kord ja lakkus sõrme puhtaks, enne kui teise koiva küljest kiskus ja sõi, kuni pihku ei jäänud muud kui puruks hammustatud ja läbi lutsitud kondid. Siis murdis ta endale leiba, paraja kamaka, mida oleks erutatult jaganud kõigi oma õdede-vendadega, kui mõni sugulane oleks külla tulles säärase kingiks toonud. Ta sõi kiirustades, et Isand ei jõuaks tulla ja ümber mõelda. Kui Isand sisse astus, oli ta juba söömise lõpetanud ja seisis kraanikausi juures, püüdes meelde tuletada, mida tädike oli käskinud teha, et kraan lahti läheks ja vesi pahinal välja purskaks. Isand oli trükikirja särgi selga ja pikad püksid jalga pannud. Tema nahktuhvlitest väljapiiluvad varbad paistsid naiselikud, vahest oma puhtuse tõttu; need kuulusid jalgade juurde, mis kannavad alati kingi.

„Milles asi?” küsis Isand.

„Ärra?” Ugwu osutas kraanikausile.

Isand astus ligemale ja keeras metallkraani. „Vaata õige majas ringi ja pane oma kott esimesse tuppa selle koridori peal. Ma lähen natukeseks jalutama, et pea selgeks saada, i nugo?”

„Jah, ärra.” Ugwu vaatas, kuidas Isand tagauksest väljus. Ta ei olnud pikk. Tema kõnnak oli kiire ja jõuline ja ta meenutas Ezeagut – meest, kelle nimel seisis Ugwu küla maadlusrekord.

Ugwu keeras kraani kinni, siis lahti ja jälle kinni. Lahti ja kinni ja lahti ja kinni, kuni voolava vee ja kõhus peesitava kana ja leiva nõidus ta talitsematult naerma ajas. Ta läks elutoast läbi ja edasi koridori. Raamatuid oli kuhjatud nii riiuleile kui laudadele kõigis kolmes magamistoas, neid vedeles vannitoas kraanikausi äärel ja kappide peal, need kõrgusid maast laeni kabinetis, ja sahvriski olid vanad ajakirjad ladestunud kokakastide ja Premieri õllepakkide vahele. Mõned raamatud olid lahtiselt kummuli pandud, otsekui poleks Isand neid veel lõpuni lugenudki, vaid rutuga uute juurde edasi läinud. Ugwu üritas mõnd pealkirja lugeda, aga enamalt jaolt olid need liiga pikad ja keerulised. „Mitteparameetrilised meetodid”. „Aafrika ülevaade”. „Olemise suur ahel”. „Normanni mõju Inglismaal”. Ta kõndis kikivarvul toast tuppa, sest ta jalad tundusid talle räpased, ja mida edasi, seda kindlamalt võttis ta nõuks Isandale meele järele olla, jääda püsima sellesse majja, kus oli nii palju liha ja nii jahedad põrandad. Ta uuris parajasti tualetti, libistades kätt üle musta plastmassprilllaua, kui kuulis jälle Isanda häält.

„Kus sa oled, mu tubli mees?” Ta ütles my good man inglise keeles.

Ugwu sööstis elutuppa. „Jah, ärra!”

„Mis su nimi nüüd oligi?”

„Ugwu, ärra.”

„Õige, Ugwu. Vaata nüüd siia, nee anya, kas sa tead, mis asi see on?” Isand näitas näpuga ja Ugwu silmitses metallkasti, millest turritas esile ohtliku väljanägemisega metallnuppe.

„Ei, ärra,” kostis Ugwu.

„See on radioola. See on uus ja väga hea. See pole mõni vana grammofon, mida tuleb muudkui vändata ja vändata. Sa pead sellega väga ettevaatlik olema, väga-väga ettevaatlik. Sa ei tohi kunagi sellele vett ligi lasta.”

„Jah, ärra.”

„Ma lähen nüüd tennist mängima ja siis edasi õppejõudude klubisse.” Isand haaras laualt mõned raamatud. „Võib juhtuda, et ma jään hilja peale. Nii et sea ennast sisse ja puhka.”

„Jah, ärra.”

Jälginud, kuidas Isand õuest välja sõitis, läks Ugwu radioola juurde ja silmitses seda ettevaatlikult, ilma käega katsumata. Siis kõndis ta kogu maja läbi, edasi ja tagasi, puudutades raamatuid ja kardinaid ja mööblit ja lauanõusid, ja kui pimedaks läks, keeras ta lülitit ja imestas, kui hele oli laes rippuva pirni valgus ja kuidas see üldse ei heitnud seintele pikki varje nagu tema kodused palmiõlilambid. Küllap valmistab ema praegu kodus õhtusööki, tambib uhmris akpu’t, nui kõvasti kahe käe haardesse pigistatud. Kõrvalnaine Chioke valvab vesise supiga potti, mis kolme kivi toel lõkke kohal kõõlub. Lapsed on juba jõe äärest tagasi tulnud ja ajavad nüüd ahvileivapuu all narritamisi üksteist taga. Küllap vaatab Anulika nende järele. Nüüd on tema pere vanim laps, ja kui nad kõik tule äärde sööma istuvad, tuleb temal tülisid vaigistada, kui nooremad supi sees hõljuvate kuivatatud kala räbalate pärast kisklema lähevad. Ta ootab, kuni kogu akpu on ära söödud, ja jagab siis kala välja, nii et iga laps saab oma tükikese, ja suurima tüki hoiab ta endale, nii nagu Ugwu alati teinud oli.

Ugwu tõmbas külmkapi ukse lahti ja sõi veel leiba ja kana, toppis tõtakalt toitu suhu, südame kloppides, nagu oleks ta jooksnud; siis kougitses ta linnu küljest veel lihatükke ja rebis ära mõlemad tiivad. Enne magamistuppa minekut pistis ta need lihatükid oma lühikeste pükste taskusse. Ta hoiab need alles ja kui tädike teda vaatama tuleb, palub tal viia need Anulikale. Ehk võib ta paluda, et tädike natuke ka Nnesinachile annaks. Siis hakkaks Nnesinachi lõpuks ometi temast välja tegema. Ta ei olnud kunagi päris hästi aru saanud, kuidas ta just Nnesinachiga suguluses on, aga ta teadis, et nad pärinevad samast umunna’st ega tohi seetõttu kunagi abielluda. Sellegipoolest oleks ta soovinud, et ema ei räägiks alatasa Nnesinachist kui tema õest, öeldes näiteks: „Palun vii see palmiõli Nnesinachi emale, ja kui teda kodus pole, jäta see oma õe kätte.”

Nnesinachi rääkis temaga alati äraoleval toonil, pilk hajevil, otsekui ei läheks poisi juuresviibimine talle kuidagiviisi korda. Mõnikord kutsus ta teda Chiejinaks, ühe nõo nimega, kes sugugi Ugwuga ei sarnanenud, ja kui poiss siis ütles: „See olen mina”, kostis tüdruk äraoleva viisakusega: „Anna andeks, vend Ugwu”, näidates, et ei soovi temaga pikemalt vestelda. Kuid talle meeldis mõne ülesandega tüdruku kodus käia. See andis võimaluse leida tüdruk kummargil tuld õhutamast või oma ema supipoti jaoks ugu-lehti hakkimast, või lihtsalt õues istumast ja nooremaid õdesid-vendi valvamast, kleidikaelus parajasti niipalju alla vajunud, et poiss võis näha ta rinnakumeruste hakatust. Sestpeale kui nood teravatipulised rinnad hakkasid esile mügarduma, oli ta juurelnud, kas need tunduksid käe all pehmed kui jahupuder või kõvad kui ube-puu toores vili. Tihti soovis ta, et Anulika ei oleks nii lameda rinnaga – ja üldse, miks õel sellega nii kaua aega läks, olid nad ju Nnesinachiga umbes üheealised? –, et ta saaks tema rindu katsuda. Anulika lööks muidugi ta käe eemale ja annaks talle võib-olla isegi vastu kõrvu, aga ta teeks seda kähku – pigistaks korra ja jookseks minema – ja siis oleks tal vähemalt mingi ettekujutus ja ta teaks, mida oodata, kui saab lõpuks katsuda Nnesinachi omi.

Aga ta kartis, et nüüd ei saa ta neid kunagi katsuda, sest onu oli kutsunud Nnesinachi Kanosse, ametit õppima. Tüdruk sõidab ära Põhja aasta lõpu poole, kui ta ema noorim laps, keda ta praegu veel süles kandis, käima hakkab. Ugwu oleks tahtnud olla sama rahulolev ja tänulik kui ülejäänud perekond. Lõppeks võis Põhjas varanduse kokku ajada; ta teadis inimesi, kes olid läinud sinna kaubitsema ja tulnud tagasi koju, et oma vanad hütid maha kiskuda ja laineplekist katusega majad asemele ehitada. Siiski kartis ta, et mõni neist punnkõhulistest Põhja kaubitsejatest heidab Nnesinachile ühe pilgu, ja enne kui ta jõuab asjast arugi saada, toob keegi juba tüdruku isale palmiveini ja ta ei saa iialgi neid rindu katsuda. Kujutluspilti neist – Nnesinachi rindadest – hoidis ta viimaseks noil paljudel öödel, mil ta end puudutas, algul aeglaselt ja siis üha jõulisemalt, kuni ta huultelt vallandus allasurutud oie. Ta alustas alati tüdruku näost, tema täidlastest põskedest ja elevandiluukarva hammastest, ning kujutles siis tüdruku käsi enda ümber, tema keha oma keha vastu muljutuna. Lõpuks lasi ta vormuda rindadel; mõnikord olid need kõvad, äratades kiusatust neid hammustada, teinekord jällegi nii pehmed, et ta kartis oma kujuteldava pigistusega tüdrukule haiget teha.

Korraks kaalus ta, kas mõelda temast täna öösel. Kuid otsustas, et parem mitte. Mitte oma esimesel ööl Isanda majas, selles voodis, mis ei sarnanud sugugi tema käsitsi kootud raffiamatiga. Kõigepealt surus ta käed madratsi vetruvasse pehmusse. Siis uuris selle peale laotatud kangakihte, oskamata arvata, kas peaks magama nende peal või need enne voodisse heitmist maha koorima ja ära panema. Lõpuks ronis ta nende peale ja lebas kangakihtide otsas, keha kõvaks sõlmeks kõverdunud.

Ta nägi unes, et Isand hüüab teda – Ugwu, mu tubli mees! –, ja kui ta üles ärkas, seisis Isand uksel ja silmitses teda. Võib-olla ei olnudki see uni. Ta rahkles voodist välja ja heitis nõutu pilgu ettetõmmatud kardinatega aknale. Kas aeg oli juba hiline? Kas pehme voodi oli teda alt vedanud ja ta oli sisse maganud? Tavaliselt ärkas ta esimese kukelauluga.

„Tere ommikust, ärra!”

„Siin lehkab grillkana järele.”

„Palun vabandust, ärra.”

„Kus kana on?”

Ugwu kobas püksitaskus ja tõi kanatükid lagedale.

„Kas sinu inimesed söövad magades?” küsis Isand. Tal oli seljas midagi naisterüü taolist ja ta keerutas hajameelselt piha ümber seotud vöö otsa.

„Ärra?”

„Kas sa tahtsid seda kana voodis süüa?”

„Ei, ärra.”

„Toit püsib edaspidi söögitoas ja köögis.”

„Jah, ärra.”

„Täna tuleb kööki ja vannituba koristada.”

„Jah, ärra.”

Isand pöördus ja lahkus. Ugwu seisis värisedes keset tuba, kanatükid endiselt peos, käsi välja sirutatud. Ta soovis, et ei peaks kööki jõudmiseks söögitoast mööda minema. Lõpuks pani ta kana tagasi taskusse, tõmbas sügavalt hinge ja astus toast välja. Isand oli lõunalaua juures, teetass tema ees kõrguva raamatuvirna otsa toetatud.

„Kas sa tead, kes tappis Lumumba?” küsis Isand ajakirjalt pilku tõstes. „Ameeriklased ja belglased. Katangaga polnud sellel midagi pistmist.”

„Jah, ärra,” vastas Ugwu. Ta tahtis, et Isand aina edasi räägiks, et ta võiks kuulata seda kõlavat häält, inglise sõnade meloodilist sulandumist ta igbokeelsetesse lausetesse.

„Sa oled minu majateener,” ütles Isand. „Kui ma käsin sul välja minna ja tänaval kõndivat naist kepiga peksta ja sa ta jalale verise haava lööd, kes siis selles haavas süüdi on, sina või mina?”

Ugwu jõllitas Isandat ja väärutas pead, pidades aru, ega Isand nüüd mingil ümbernurga moel kanatükkidele ei vihja.

„Lumumba oli Kongo peaminister. Kas sa tead, kus Kongo on?” küsis Isand.

„Ei, ärra.”

Isand tõusis kärmelt jalule ja läks kabinetti. Ugwu silmalaud võbelesid hämmeldunud hirmust. Kas Isand saadab ta koju tagasi, sest ta ei räägi hästi inglise keelt, hoidis kanatükke öö otsa taskus, ei tunne neid imelikke kohti, millest Isand räägib? Isand tuli tagasi suure paberilehega, voltis selle lahti ja asetas diivanilauale, raamatuid ja ajakirju eest tõugates. Ta osutas oma pastakaga. „See on meie maailm, ehkki need, kes selle kaardi joonistasid, otsustasid enda maa meie omast ülespoole panna. Tegelikult ei ole ülemist ega alumist, saad aru.” Isand võttis paberi kätte ja keeras kokku, nii et servad olid vastamisi, jättes keskele tühja ruumi. „Meie maailm on ümmargune, sellel ei ole lõppu. Nee anya, see kõik on vesi, mered ja ookeanid, ja siin on Euroopa ja siin meie oma manner, Aafrika, ja Kongo on selle keskel. Nigeeria on siin ülevalpool, ja Nsukka siin tema kaguosas; siin oleme meie.” Ta koputas pastakaga kaardile.

„Jah, ärra.”

„Kas sa koolis oled käinud?”

„Kaks klassi, ärra. Aga ma õpin kõik ruttu ära.”

„Kaks klassi? Kui ammu?”

„Juba mitu aastat möödas, ärra. Aga ma õpin kõik väga ruttu ära!”

„Miks sul kool katki jäi?”

„Isal vili ikaldus, ärra.”

Isand noogutas aeglaselt. „Miks su isa ei otsinud kedagi, kes talle kooliraha laenaks?”

„Ärra?”

„Su isa oleks pidanud laenu võtma!” nähvas Isand ja lisas siis inglise keeles: „Haridus on esmatähtis! Kuidas me ekspluateerimisele vastu saame, kui meil ei ole tööriistu ekspluateerimise mõistmiseks?”

„Jah, ärra!” Ugwu noogutas ägedalt. Ta oli kindlalt otsustanud paista nii terane, kui vähegi suudab, sest Isanda silmadesse oli ilmunud metsik läige.

„Ma panen su personali algkooli kirja,” ütles Isand, koputades ikka veel pastakaga paberilehele.

Ugwu tädike oli ütelnud, et kui ta Isandat mõni aasta hästi teenib, saadab see ta ärikooli, kus saab õppida masina- ja kiirkirja. Tädi oli ka personali algkooli maininud, aga ainult selleks, et talle teatada: see on õppejõudude laste jaoks, kes kannavad sinist koolivormi ja valgeid, nii peene pitsiga ääristatud sokke, et aina imesta, miks on keegi tühipaljaste sokkide peale nii palju aega raisanud.

„Jah, ärra. Aitäh, ärra.”

„Küllap sa oled oma klassis vanim, kui alles nüüd kolmandasse klassi lähed,” arvas Isand. „Ja ainus viis, kuidas sa saad nende austuse võita, on olla klassi parim. Saad aru?”

„Jah, ärra.”

„Istu maha, mu tubli mees.”

Ugwu valis Isandast kõige kaugemale jääva tooli ja surus jalad kohmakalt tihedasti kokku. Ta eelistas seista.

„Kõigele, mida nad sulle koolis meie maa kohta õpetavad, on kaks vastust: õige vastus ja see, mida sa koolis ütlema pead, et läbi saada. Sa pead raamatuid lugema ja mõlemad vastused ära õppima. Mina annan sulle raamatuid, suurepäraseid raamatuid.” Isand tegi pausi, et teed rüübata. „Nemad õpetavad sulle, et Nigeri jõe avastas üks valge mees, kelle nimi oli Mungo Park. See on jama. Meie rahvas püüdis Nigerist kala ammu enne seda, kui Mungo Parki vanaisagi sündis. Aga eksamil kirjuta, et see oli Mungo Park.”

„Jah, ärra.” Ugwu oleks tahtnud, et see Mungo Parki nimeline isik ei oleks Isandat nii sügavalt solvanud.

„Kas sa midagi muud ei oskagi öelda?”

„Ärra?”

„Laula mulle mõni laul.”

„Ärra?”

„Laula mulle mõni laul. Mis laule sa oskad? Laula!” Isand tõmbas prillid ninalt. Ta kulm oli kortsus ja tõsine. Ugwu hakkas laulma üht vana laulu, mille oli isa talus ära õppinud. Ta süda tagus valusalt vastu rinnakorvi. „Nzogbo nzogbu enyimba, enyi …”

Alguses laulis ta vaikselt, kuid Isand kopsis pastakaga lauale ja ütles: „Kõvemini!”, nii et ta tõstis häält, ja Isand ütles uuesti ja ikka ja jälle: „Kõvemini!”, kuni Ugwu päris röökis. Kui ta oli laulu paar korda otsast lõpuni ette laulnud, palus Isand tal lõpetada. „Tubli, tubli,” ütles ta. „Kas sa teed oskad teha?”

„Ei, ärra. Aga ma õpin ruttu,” ütles Ugwu. Laulmine oli midagi temas lõdvestanud, ta hingas kergelt ja ta süda ei tagunud enam. Ja ta oli veendunud, et Isand on hull.

„Enamasti söön ma õppejõudude klubis. Küllap ma pean vist nüüd, kus sina siin oled, koju rohkem toitu tooma.”

„Isand, mina oskan süüa teha.”

„Sa teed süüa?”

Ugwu noogutas. Ta oli veetnud palju õhtuid jälgides, kuidas ema süüa tegi. Ta oli emale tule üles teinud või sütele puhunud, kui need ähvardasid kustuda. Ta oli koorinud ja uhmerdanud jamssi ja kassaavat, riisikesti välja tuulanud, ubade küljest usse ära korjanud, sibulaid koorinud ja pipart jahvatanud. Kui ema oma köha põdes, oli ta tihti soovinud, et võiks ise Anulika asemel toitu valmistada. Ta ei olnud seda kunagi kellelegi öelnud, isegi mitte Anulikale; õde oli talle juba ütelnud, et ta veedab liiga palju aega süüa tegevate naiste läheduses ja kui ta nii edasi laseb, ei hakka tal võib-olla kunagi habe kasvama.

„Noh, siis saad sa oma toidu endale ise teha,” ütles Isand. „Kirjuta mulle üles, mis asju sul vaja on.”

„Jah, ärra.”

„Turule sa vist minna ei oska, ega ju? Ma palun, et Jomo sulle teed näitaks.”

„Jomo, ärra?”

„Jomo hoolitseb aia eest. Ta käib siin kolm korda nädalas. Naljakas mees, ma nägin korra, kuidas ta krootoniga juttu ajas.” Isand vaikis viivu. „Igatahes homme ta tuleb.”

Hiljem kirjutas Ugwu üles rea toiduaineid ja andis nimekirja Isandale.

Isand vahtis natuke aega nimekirja. „Tähelepanuväärne segu,” ütles ta inglise keeles. „Ehk õpetavad nad koolis sind rohkem vokaale kasutama.”

Ugwule ei meeldinud lõbustatud ilme Isanda näol. „Meil on puud vaja, ärra,” ütles ta.

„Puud?”

„Teie raamatute jaoks, ärra. Et ma saab nad korda panna.”

„Ohjaa, riiuleid. Arvatavasti annab kuhugi veel mõned riiulid mahutada küll, vahest ehk koridori. Ma räägin kellegagi haldusosakonnast.”

„Jah, ärra.”

„Odenigbo. Ütle mulle Odenigbo.”

Ugwu silmitses teda kõhklevalt. „Ärra?”

„Mu nimi ei ole Ärra. Ütle mulle Odenigbo.”

„Jah, ärra.”

„Minu nimi on Odenigbo, nüüd ja alati. Härra on meelevaldne. Homme võid hoopis sina härra olla.”

„Jah, ärra – Odenigbo.”

Ugwule meeldis tegelikult rohkem ärra, selles sõnas oli otsusekindlust ja võimukust, ja kui mõni päev hiljem tulid haldusosakonnast paar meest koridori riiuleid paigaldama, ütles ta, et nad peavad ootama, kuni Ärra koju jõuab; tema ise ei tohi anda allkirja nende valgele paberile, kus seisid masinakirjas sõnad. Ta ütles uhkusega Ärra.

„Jälle üks maalt tulnud majateenija,” ütles üks meestest üleolevalt, ja Ugwu vaatas mehele näkku ning pomises oma nina alla loitsu, et toda ja tema järeltulijaid elu lõpuni äge kõhulahtisus vaevaks. Isanda raamatuid korrastades tõotas ta endale, hoidudes siiski kõva häälega rääkimast, et kunagi õpib ta veel ka ametlikele paberitele alla kirjutama.

Järgnevate nädalate vältel – nädalate, mil ta õppis tundma bangalo iga viimast kui nurka, mil ta avastas, et nakrapuu otsa oli paigutatud mesipuu ja et liblikad kogunesid majaesise muruplatsi kohale ikka siis, kui päike seisis kõige kõrgemal – õppis ta täpselt sama hoolsalt tundma ka Isanda elurütme. Igal hommikul korjas ta maast üles Daily Timesi ja Renaissance’i, mille postimees ukse juurde maha oli poetanud, ning voltis need Isanda teetassi ja leivataldriku kõrvale hommikueinelauale. Opel oli tal puhtaks pestud juba enne, kui Isand hommikueine lõpetas; ja kui Isand töölt taas koju jõudis ning siestat pidas, käis ta auto veel korra üle, enne kui Isand tenniseplatsile siirdus. Neil päevil, kus Isand pikkadeks tundideks oma kabinetti tõmbus, liikus ta majas ringi hääletult. Kui Isand valjul häälel kõneldes koridoris edasi-tagasi sammus, kandis ta hoolt, et jätkuks kuuma vett tee tegemiseks. Ta küüris iga päev põrandaid. Ta nühkis aknaluuke, kuni need pärastlõunapäikeses hiilgasid, pööras tähelepanu tillukestele praokestele vanni emailis, poleeris taldrikuid, mida kasutas koolapähkli serveerimiseks Isanda sõpradele. Iga päev oli elutoas vähemalt kaks külalist ja raadio mängis tasakesi kummalist flöödiviisitaolist muusikat, küllalt vaikselt, et jutukõma ja naer ja klaaside kõlin võisid selgesti jõuda Ugwu kõrvu, kes töötas köögis või koridoris või triikis Isanda riideid.

Ta tahtis teha veel enam, tahtis end Isandale igati vajalikuks muuta, ja nii triikis ta ühel hommikul ära Isanda sokid. Ega need mustad soonikkoes sokid ennegi just kortsus paistnud, aga Ugwu arvates võinuksid need triigituna veelgi paremad välja näha. Tuline triikraud sisises, ja kui ta selle üles tõstis, nägi ta, et pool sokki oli selle külge kinni kleepunud. Ta tardus. Isand istus veel hommikueinet lõpetades laua ääres ja pidi nüüd iga hetk sisse astuma, et sokid ja kingad jalga tõmmata ning riiulilt kaustad haarata ja tööle minna. Ugwu oleks tahtnud sulanud soki tooli alla peita ja sahtli juurde uue paari järele söösta, aga ta jalad olid kui tardunud. Seal ta seisis, kõrbenud sokk käes, teades, et just niisugusena Isand ta eest leiab.

„Nii et sa triikisid mu sokke, mis?” küsis Isand. „Oh sa rumal ignoramus.” Rumal ignoramus libises tal suust kui muusika.

„Palun andeks, ärra! Palun andeks!”

„Ma ütlesin juba, ära kutsu mind härraks.” Isand haaras riiulilt mingi kausta. „Ma olen hiljaks jäämas.”

„Ärra? Kas toon uue paari?” küsis Ugwu. Ent Isand oli juba kingad paljaste jalgade otsa libistanud ning tõttas välja. Ugwu kuulis, kuidas ta autoukse pauguga kinni lõi ja minema sõitis. Ta rind oli raske; ta ei mõistnud, miks oli ta neid sokke triikinud, miks ei olnud ta piirdunud üksnes safariülikonna triikimisega. Kurjad vaimud, muud ei midagi. Kurjad vaimud olid ajanud teda nii tegema. Eks luuranud nad ju igal pool. Kui tal palavik oli või kui ta ükskord puu otsast alla kukkus, hõõrus ema alati ta keha okwuma’ga, ise kõik see aeg pomisedes: „Me lööme nad tagasi, nad ei saa võitu.”

Ta läks välja eesõue, mööda kividest, mis olid seatud külg külje kõrval piirama hoolikalt pügatud muruplatsi. Kurjad vaimud ei saa võitu. Ta ei lase neil end alistada. Keset muruplatsi oli ümmargune rohuta laik nagu saareke rohelises meres, kus kasvas peenike palmipuu. Ugwu ei olnud kunagi näinud nii lühikest palmi ega ka puud, mille lehed nii täiusliku lehvikuna laiali hargneksid. See ei paistnud küllalt tugevana, et vilja kanda, ei paistnud ülepea olevat kasulik nagu enamik siinseid taimi. Ta võttis maast kivi ja viskas selle eemale. Nii palju raisatud ruumi. Tema külas harisid inimesed üles iga pisemagi maalapi oma kodu juures ning istutasid sinna kasulikke aedvilju ja ürte. Tema vanaemal ei olnud vaja oma lemmikürti arigbe’t ise kasvatada, sest see kasvas igal pool metsikult. Vanaema ütles ikka, et arigbe teeb mehe südame pehmeks. Ta oli kolmest naisest keskmine ega saanud lõigata kasu erilisest positsioonist, mis kaasnes esimese või viimase naise staatusega, ja nii, seletas ta Ugwule, oli ta enne abikaasalt millegi palumist alati keetnud talle vürtsikat jamsiputru arigbe’ga. See oli alati mõjunud. Võib-olla mõjub see ka Isandale.

Ugwu kõndis arigbe’t otsides ringi. Ta otsis roosade lillede seast, nakrapuu alt, mille ühel oksal kügeles käsnjas mesitaru, sidrunipuu juurest, mille tüve mööda saalisid üles ja alla mustad sõdursipelgad, ning papaiapuude vahelt, mille küpsevaid vilju trähnitasid lindude nokitud rasvased augud. Kuid maa oli puhas, ei mingeid ürte; Jomo oli põhjalik ja hoolas rohija ja millelgi soovimatul ei olnud lubatud kasvama jääda.

Kui nad esimest korda kohtusid, oli Ugwu Jomot tervitanud, Jomo aga noogutanud ning sõnagi lausumata tööd jätkanud. Ta oli väikest kasvu mees sitke kokkukuivanud kehaga, mis Ugwu meelest vajas kastmist rohkem kui nood taimed, mida ta oma metallkannuga sihtis. Lõpuks vaatas Jomo Ugwu poole üles. „Afa m bu Jomo,” kuulutas ta, nagu ei teaks Ugwu ta nime. „Mõned inimesed kutsuvad mind Kenyattaks, selle Keenia suure nina järgi. Ma olen jahimees.”

Ugwu ei osanud midagi kosta, sest Jomo vahtis talle otse silma sisse, otsekui lootes, et Ugwu talle nüüd oma tegemiste kohta midagi tähelepanuväärset ütleb.

„Mis sorti loomi sa tapad?” küsis Ugwu. Jomo säras, just nagu oleks see täpselt see küsimus, mida ta oli soovinud, ning hakkas oma jahipidamisest jutustama. Ugwu istus tagahoovi viiva trepi astmetel ja kuulas. Esimesest päevast peale ei uskunud ta kordagi Jomo jutte – kuidas mees oli paljaste kätega löönud tagasi leopardi rünnaku, kuidas ta üheainsa lasuga kaks paaviani tappis –, aga talle meeldis neid kuulata ning ta lükkas Isanda pesu pesemist edasi nende päevadeni, kui Jomo käis, et ta saaks istuda väljas, sel ajal kui Jomo tööd teeb. Jomo liigutused olid aeglased ja kaalutletud. Tema rehitsemine, kastmine ja istutamine tundusid ühtviisi küllastatuna pühalikust elutarkusest. Keset hekipügamist võis ta äkki pilgu tõsta ja lausuda: „See on hea liha,” ning minna siis oma jalgrattasadula taha seotud kitsenahkse koti juurde ja selles kada otsides ringi sobrada. Kord lasi ta väikese kiviga nakrapuu otsast metstuvi alla, keeras selle lehtede sisse ning pistis oma kotti.

„Vaata, et sa selle koti kallale ei lähe, kui mind lähedal pole,” ütles ta Ugwule. „Sa võid sealt viimati inimese pea leida.”

Ugwu naeris, kuid ei pidanud Jomo juttu päriselt võimatuks. Oh, kuidas ta soovis, et Jomo täna tööle tuleks. Jomo olnuks parim isik, kelle käest arigbe kohta uurida – kellelt küsida nõu, kuidas oleks kõige parem Isandat lepitada.

Ta kõndis väravast välja tänavale ning vaatas läbi tee ääres kasvavad taimed, kuni märkas ürdi kortsunud lehti ühe kasuariini juurte ümber. Maitsetu toidu juures, mida Isand õppejõudude klubist koju tõi, ei olnud ta kordagi haistnud midagi arigbe vürtsika teravuse taolist; nüüd keedab ta selle ürdiga hautise ja pakub seda Isandale koos riisiga, pärast aga anub temalt andestust. Palun ärge saatke mind tagasi koju, ärra. Ma teen tolle ärakõrvetatud soki eest lisatööd. Ma teenin raha, et selle asemele uus osta. Ta ei teadnud, mida ta täpselt teha võiks, et soki korvamiseks raha teenida, aga kavatses sellegipoolest Isandale niimoodi ütelda.

Kui arigbe peaks Isanda südant pehmitama, siis võib ta seda ehk tagahoovis kasvatada, koos mõne teise ürdiga. Ta ütleb Isandale, et aia eest hoolitsemine annab talle tegevust seniks, kuni ta kooli läheb, sest õppejõudude lastele määratud kooli direktor oli Isandale ütelnud, et poole semestri pealt ta alustada ei saa. Aga võib-olla loodab ta siiski liiga paljut. Mis mõtet on unistada ürdiaiast, kui Isand palub tal lahkuda, kui Isand talle kõrbenud sokki ei andesta? Ta läks kiiresti kööki, pani arigbe tööpinnale ning mõõtis natuke riisi välja.

Mitu tundi hiljem tundis ta kõhtu krampi kiskuvat, kui kuulis Isanda autot: kruusa kriginat ja mootori üminat, enne kui see garaaži juures seisma jäi. Ta seisis hautisepoti juures ja segas, hoides kulpi haardes, mis tundus sama kõva kui krambid ta kõhus. Kas Isand palub tal ära minna veel enne, kui ta jõuab talle toitu pakkudagi? Mida ta siis oma inimestele ütleb?

„Tere päevast, ärra – Odenigbo,” ütles ta, enne kui Isand kööki astus.

„Jajah,” ütles Isand. Ta surus ühe käega vastu rinda raamatuid, teises käes oli portfell. Ugwu tormas ligi, et teda raamatutega aidata. „Isand? Teie sööb?” küsis ta inglise keeles.

„Söön mida?”

Ugwu kõhus hakkas veel kõvemini kiskuma. Raamatuid lauale panema kummardudes kartis ta, et kõht võib katkeda. „Autist, ärra.”

„Hautist?”

„Jah, ärra. Väga ea autis, ärra.”

„Eks ma siis proovi natuke.”

„Jah, ärra!”

„Ütle mulle Odenigbo!” nähvas Isand ja läks siis sisse pärastlõunast vanni võtma.

Toidu lauale pannud, seisis Ugwu köögiukse taga ja vaatas, kuidas Isand võttis esimese kahvlitäie riisi ja hautist, võttis teise – ja hüüdis siis: „Suurepärane, mu tubli mees.”

Ugwu ilmus ukse varjust nähtavale. „Ärra? Ma võin need ürdid väikesesse aeda kasvama istutada. Et jälle selliseid autisi teha.”

„Aeda?” Isand tegi pausi, et võtta lonks vett ja ajakirja lehte keerata. „Ei, ei, ei. Väljas on Jomo territoorium, sees sinu oma. Tööjaotus, mu tubli mees. Kui meil on ürte tarvis, palume Jomol selle eest hoolt kanda.” Ugwut vaimustas, kui hästi kõlas tööjaotus, mu tubli mees inglise keeles öeldult.

„Jah, ärra,” ütles ta, ehkki mõtles juba sellest, milline koht ürdiaiale kõige paremini sobiks: teenijatubade juures, kus Isand kunagi ei käi. Ürdiaeda ei või ta Jomo hoolde usaldada, vaid hakkab seda ise harima sellal, kui Isand väljas on, ja nii ei lõpe tal arigbe, see andeksanni ürt, iialgi otsa. Alles hiljem õhtul taipas ta, et küllap oli Isand ärakõrvetatud soki unustanud juba ammu enne kojutulekut.

Ajapikku taipas Ugwu veel teisigi asju. Ta ei olnud tavaline majateener: doktor Okeke majateener kõrvalmajas ei maganud oma toas voodis, vaid hoopis köögipõrandal. Tänava teises otsas oleva maja teener, kellega Ugwu koos turul käis, ei otsustanud ise, mida valmistada, vaid valmistas seda, mida tal kästi. Ja neil ei olnud peremehi ega perenaisi, kes oleksid andnud neile raamatuid, öeldes: „See siin on suurepärane, lihtsalt suurepärane.”

Enamikust lausetest neis raamatuis ei saanud Ugwu aru, aga ta näitas end väga demonstratiivselt neid lugemas. Ega saanud ta päriselt aru ka Isanda ja tema sõprade vestlustest, ent ta kuulas sellegipoolest ning sai teada, et maailm peaks Sharpeville’is tapetud mustade asjus midagi enamat tegema, et ameeriklastele oli paras, et luurelennuk Venemaal alla lasti, et de Gaulle talitas Alžeerias väga saamatult, et ÜRO ei saa ilmaski Tshombet Katangas pukist maha võetud. Aeg-ajalt tõusis Isand püsti ja tõstis klaasi ning häält – „Selle vapra musta ameeriklase terviseks, kes viidi Mississippi ülikooli!” – „Tseiloni ja maailma esimese naispeaministri terviseks!” – „Kuuba terviseks, kes ameeriklastele nende enda mängus ära tegi!” – ja Ugwu nautis õllepudelite kõlksumist vastu klaase, klaaside kõlksumist vastu klaase, pudelite kõlksumist vastu pudeleid.

Nädalavahetustel käis külas veelgi rohkem sõpru, ja kui Ugwu tuli välja neile jooke serveerima, tutvustas Isand teda mõnikord – muidugi inglise keeles. „Ugwu aitab mind majapidamisega. Väga nutikas poiss.” Ugwu jätkas vaikides õlle- ja kokapudelite lahtikorkimist, tundes, kuidas soe uhkuseõhetus ta varbaotstest ülespoole levib. Eriti hea meel oli tal siis, kui Isand tutvustas teda välismaalastele, näiteks Kariibi mere äärest pärit doktor Johnsonile, kes rääkides kogeles, või professor Lehmanile, Ameerikast tulnud ninahäälega mehele, kelle silmad olid erkrohelised nagu värske puuleht. Esimest korda temaga kohtudes oli Ugwu tundnud ebamäärast hirmu, sest ta oli alati kujutlenud, et rohurohelised silmad võivad olla ainult kurjadel olenditel.

Püsikülalised olid tal varsti meeles ja ta tõi nende joogid välja juba enne, kui Isand seda temalt paluda jõudis. Üks neist oli doktor Patel, indialane, kes jõi Golden Guinea õlut kokaga. Isand kutsus teda Dociks. Iga kord, kui Ugwu koolapähkli lagedale tõi, ütles Isand: „Te teate, Doc, et koolapähkel inglise keelt ei mõista,” ning õnnistas siis koolapähklit igbo keeles. Doktor Patel naeris iga kord suure mõnuga, vajus sohva seljatoe najale ning viskas oma lühikesed jalad õhku, otsekui poleks ta seda nalja eluski varem kuulnud. Kui Isand koolapähkli purustas ja taldriku ringi käima lasi, võttis doktor Patel alati ühe viilu ning pistis oma särgitaskusse; kunagi ei näinud Ugwu, et ta oleks selle ära söönud.

Oli ka pikk luider professor Ezeka, kelle hääl oli nii kähe, et ta paistis kõnelevat sosinal. Ta võttis alati oma klaasi kätte ja uuris seda vastu valgust, veendudes nii, et Ugwu on selle hästi puhtaks pesnud. Mõnikord oli tal oma džinnipudel kaasas. Teinekord palus ta teed ning uuris siis suhkrutoosi ja piimatopsi, pomisedes: „Bakterite võimed on tõesti erakordsed.”

Oli veel Okeoma, kes käis kõige sagedamini ning jäi kõige kauemaks. Ta nägi välja noorem kui teised külalised, kandis alati lühikesi pükse ning ta juuksed, lahuga külje peal, olid puhevil ja seisid kõrgemal kui Isanda omad. Erinevalt Isanda juustest nägid need välja sassis ja salkus, justkui ei meeldiks Okeomale neid kammida. Okeoma jõi fantat. Mõni õhtu luges ta oma luuletusi ette, paberivihk peos, ja Ugwu vaatas köögiukse vahelt, kuidas kõik külalised teda jälgisid, näod pooltardunud, nagu ei söandaks nad hingatagi. Hiljem oli Isandal kombeks plaksutada ja oma valjul häälel öelda: „Meie põlvkonna hääl!”, ja plaksutamine jätkus senikaua, kuni Okeoma teravalt sähvas: „Aitab küll!”

Ja siis oli seal preili Adebayo, kes jõi brändit nagu Isandki ega sarnanenud sugugi Ugwu ettekujutusega ülikoolinaistest. Tädike oli talle ülikoolinaistest pisut jutustanud. Ja tema juba teadis, töötas ta ju päevasel ajal loodusteaduste kateedris koristajana ning õhtuti õppejõudude klubis ettekandjana; mõnikord aga maksid õppejõud talle selle eest, et ta nende kodusidki koristamas käiks. Tädi rääkis, et ülikoolinaised hoiavad riiulil raamitud fotosid oma tudengipäevist Ibadanis ja Suurbritannias ja Ameerikas. Hommikueineks sõid nad kehvasti keedetud mune, millel rebu sees loksus, ning kandsid halvasti peas püsivaid sirgejuukselisi parukaid ja pikki kleite, mille palistus neil vastu pahkluid käis. Kord jutustas ta loo ühest abielupaarist, kes õppejõudude klubi kokteiliõhtule saabudes ronisid välja kenast Peugeot 404-st, mehel seljas elegantne kreemikas ülikond, naisel roheline kleit. Kõik pöördusid vaatama, kuidas nad käest kinni hoides lähenevad, ja siis puhus tuul naisel paruka peast. Ta oli kiilas. Nad kasutavad tuliseid kamme, et oma juukseid sirgendada, oli tädike ütelnud, sest nad tahavad välja näha nagu valged inimesed; ehkki lõpuks kõrvetavad nood kammid neil juuksed peast.

Ugwu oli noid kiilakaid naisi endale ette kujutanud: nende ninad olid püstakad, mitte allapidised ja lamedad, nagu tema harjunud oli. Ta kujutles tasadust, delikaatsust, niisugust naist, kelle aevastus, kelle naer ja jutt oleksid pehmed kui udusuled, need kõige õrnemad udusulekesed päris kana naha vastas. Aga need naised, kes Isandal külas käisid, keda ta supermarketis ja tänavatel näha sai, olid teistsugused. Enamik neist kandis küll tõesti parukat (mõned olid lasknud oma juuksed palmitseda või paelaga patsi plettida), aga nad ei olnud mingid haprad kõrrekesed. Nad olid lärmakad. Kõige lärmakam kõigist oli preili Adebayo. Ta ei olnud igbo naine; seda sai Ugwu aru tema nimestki, isegi kui ta poleks kunagi kohanud naist ja tema majateenijannat turul ja kuulnud neid omavahel kiiresti ja arusaamatult joruba keelt rääkimas. Naine oli pakkunud, et võib Ugwu oma autoga ülikoolilinnakusse tagasi viia, aga ta oli tänanud ja öelnud, et tal on ikka veel hulk asju osta ja ta võtab takso, ehkki oli tegelikult kõik sisseostud ära teinud. Ta ei tahtnud naise autos sõita, talle ei meeldinud, kuidas naise hääl elutoas Isanda omast kõvemini kõlas, väljakutseid heites ja vaieldes. Ta võitles tihti ihaga tõsta köögiukse taga ise häält ja käskida naisel vait jääda, eriti kui viimane Isandat sofistiks nimetas. Ta ei teadnud, mida sofist tähendab, aga talle ei meeldinud, et naine Isandale niimoodi ütleb. Ka ei meeldinud talle pilk, millega naine Isandat vaatas. Isegi kui keegi teine parajasti kõneles ja võinuks oodata, et naise tähelepanu koondub sellele isikule, puhkasid tema silmad tihti Isandal. Ühel laupäevaõhtul pillas Okeoma klaasi maha ja Ugwu tuli tuppa, et põrandal lebavad klaasikillud ära koristada. Ta ei kiirustanud koristamisega. Vestlus kostis siin selgemalt ja professor Ezeka jutust oli lihtsam aru saada. Kööki oli seda meest peaaegu võimatu kuulda.

„Sellele, mis Ameerika lõunaosariikides toimub, kuluks tõesti ära jõulisem panafrikanistlik reaktsioon–” ütles professor Ezeka.

Isand tegi tema jutule lühikese lõpu. „Te teate ju, et panafrikanism on põhiolemuselt euroopalik arusaam.”

„Te eksite teemast kõrvale,” ütles professor Ezeka ja raputas oma tavalisel, üleoleval moel pead.

„Ja isegi kui see on euroopalik arusaam,” ütles preili Adebayo, „oleme me suuremas plaanis kõik ühe ja sama rassi liikmed.”

„Millises suuremas plaanis?” küsis Isand. „Valge mehe suuremas plaanis! Kas te ei näe, et me pole kõik ühesugused, välja arvatud ainult valgete silmis?” Isanda hääl oli kerge tõusma, oli Ugwu tähele pannud, ja kolmanda brändiklaasi ajaks hakkas ta klaasiga žestikuleerima, nii kaugele ette naaldudes, et istus lõpuks päris oma tugitooli serval. Hiljem öösel, kui Isand juba voodis oli, istus Ugwu sama tooli servale ja kujutles, kuidas ta ise seal kiiresti inglise keelt räägiks, kõneldes kujuteldavaile lummatud külalistele, kasutades sõnu nagu dekoloniseerima ja panafrikanistlik, vormides oma häält Isanda hääle järgi ning aina nihkudes ja nihkudes ettepoole, kuni ta ise samamoodi tooli serval kõõlus.

„Muidugi oleme me kõik sarnased, valgete ülemvõim on meie kõigi jaoks ühesugune,” ütles preili Adebayo kuivalt. „Panafrikanism on lihtsalt kõige mõistlikum reaktsioon.”

„Muidugi, muidugi, aga minu iva on selles, et aafriklase ainus ehe identiteet on tema hõim,” ütles Isand. „Mina olen nigeerlane, sest valge mees lõi Nigeeria ja andis mulle selle identiteedi. Ma olen must, sest valge mees konstrueeris musta nii erinevaks kui vähegi võimalik tema valgest. Aga igbo olin ma ammu enne valge mehe tulekut.”

Professor Ezeka norsatas ja raputas pead, kõhetu jalg üle põlve visatud. „Aga oma igbosusest teadlikuks saite te tänu valgele mehele. Panigboismi idee ise sündis üksnes vastandusena valgete ülemvõimule. Kahtlemata te mõistate, et niisugusena nagu tänapäeval on hõim täpselt niisama koloniaalne produkt nagu rahvus ja rass.” Professor Ezeka viskas teise jala teisest üle.

„Panigboismi idee eksisteeris ammu enne valget meest!” hüüdis Isand. „Minge ja küsige oma külavanemate käest oma ajaloo kohta.”

„Häda on selles, et Odenigbo on lootusetu tribalist, me peame ta suu sulgema,” ütles preili Adebayo.

Siis tegi ta midagi, mis Ugwut ehmatas: tõusis naerdes püsti, läks Isanda juurde ja surus tema huuled tihedasti kokku. Tundus, nagu oleks ta seal seisnud tükk aega, käsi Isanda suule surutud. Ugwu kujutles, kuidas Isanda brändiga lahjendatud sülg preili sõrmi puudutab. Purunenud klaasi kilde üles korjates ta tardus. Ta soovis, et Isand ei istuks seal pead raputades, otsekui oleks kogu lugu väga naljakas.

Pärast seda sai preili Adebayost oht. Oma vissis näo ja tõmmuka jume ja trükimustriliste kleitidega, mis tiibadena ta keha ümber kummusid, hakkas ta paistma üha enam ja enam nahkhiire moodi. Ugwu serveeris talle joogi viimasena ning kulutas pikki minuteid käsi nõuderäti sisse kuivaks nühkides, enne kui tema sisselaskmiseks ukse lahti tegi. Ta kartis, et naine abiellub Isandaga ja toob majja oma joruba keelt kõneleva tüdruku ja hävitab ära Ugwu ürdiaia ja hakkab talle ette ütlema, mida ta tohib ja mida ei tohi keeta. Kuni kuulis kord Isandat ja Okeomat omavahel rääkimas.

„Täna paistis, et ta ei tahagi koju minna,” ütles Okeoma. „Nwoke m, oled sa kindel, et ei kavatse temaga midagi ette võtta?”

„Ära aja jama.”

„Ega teatav isik Londonis sellest teada ju saaks, kui sa midagi teeksid.”

„Kuule, kuule–”

„Ma tean, et sina ei ole temast sel viisil huvitatud, aga ma ikka ei saa aru, mida need naised sinus näevad.”

Okeoma naeris ja Ugwu tundis kergendust. Ta ei tahtnud, et preili Adebayo – või ükskõik milline naine – tuleks nende ellu tükkima ja seda häirima. Mõnikord õhtuti, kui külalised varakult ära olid läinud, istus ta elutoa põrandal ja kuulas, kuidas Isand rääkis. Enamasti rääkis Isand asjust, millest Ugwu aru ei saanud, just nagu oleks ta brändi mõjul unustanud, et Ugwu ei ole üks ta külalistest. Aga see ei lugenud. Ugwul ei olnud muud vaja kui seda sügavat häält, inglise keelest mõjutatud igbo meloodilisust, paksude prillide läiget.

Ta oli Isanda juures neli kuud töötanud, kui Isand talle ütles: „Nädalavahetuseks tuleb siia üks eriline naine. Väga eriline. Vaata, et maja puhas oleks. Toidu tellin ma õppejõudude klubist.”

„Aga ärra, ma võin ju ise toitu keeta,” ütles Ugwu kurva eelaimusega.

„Ta jõudis alles äsja Londonist tagasi, mu tubli mees, ja tahab, et ta riis oleks ühel kindlal moel valmistatud. Praetud, kui ma ei eksi. Ma pole kindel, et sa oskaksid midagi sobivat valmistada.” Isand pöördus lahkuma.

„Ma oskan seda teha,” ütles Ugwu kähku, ehkki tal polnud aimugi, mida endast kujutab praetud riis. „Las mina teen riisi ja teie tooge õppejõudude klubist kana.”

„Osavad läbirääkimised,” ütles Isand inglise keeles. „Hea küll siis. Tee see riis.”

„Jah, ärra,” ütles Ugwu. Hiljem koristas ta tube ja nühkis hoolikalt WC-d, nagu ta alati tegi, aga Isand vaatas neid ja ütles, et need pole küllalt puhtad, ja läks välja ja ostis veel ühe purgi küürimispulbrit ja küsis teravalt, miks ei olnud Ugwu puhastanud ka vuuke plaatide vahel. Ugwu puhastas neid uuesti. Ta nühkis, kuni higi tal kahelt poolt nägu alla voolas, kuni ta käsivars valutama hakkas. Ja laupäeval toitu valmistades oli ta turris. Kunagi varem ei olnud Isand tema töö üle nurisenud. See oli kõik tolle naise süü, naise, keda Isand pidas nii eriliseks, et Ugwu ei kõlvanud talle toitugi valmistama. Kes oli äsja Londonist tagasi jõudnud, no tõepoolest.

Kui uksekell helises, pomises ta oma nina alla needuse, mis pidi naise kõhu väljaheidete söömisest paiste ajama. Ta kuulis Isanda valjenenud häält, erutatut ja lapselikku, millele järgnes pikk vaikus, ja ta kujutles nende embust, naise koledat keha Isanda vastu surutuna. Siis kuulis ta naise häält. Ta tardus paigale. Ta oli alati arvanud, et inglise keele poolest ei anna kedagi Isandaga võrrelda, ei professor Ezekat, kelle inglise keelt vaevalt kuuldagi oli, ega Okeomat, kes rääkis inglise keelt nii, nagu räägiks ta igbot, samade kadentside ja pausidega, ega Pateli, kelle inglise keel oli luitunud leelutus. Isegi valge mees professor Lehman, kes pressis oma sõnu välja läbi nina, ei kõnelnud nii väärikalt kui Isand. Isanda inglise keel oli muusika, aga see, mida Ugwu nüüd tolle naise suust kuulis, oli nõidus. Siin oli ülem keel, läbipaistvalt helendav keel, selline inglise keel, mida ta oli kuulnud Isanda raadiost, keel, mis veeres kuuldavale täpselt mõõdetuna. See meenutas talle jamsi viilutamist vastteritatud noaga, iga viilaka enesestmõistetavat täiuslikkust.

„Ugwu!” hüüdis Isand. „Too kokat!”

Ugwu astus elutuppa. Naine lõhnas kookospähklite järele. Ta tervitas naist, mõmises „Tere päevast”, silmad maha löödud.

„Kedu?” küsis naine.

„Hästi, proua.” Ikka veel ei vaadanud ta naise poole. Kui ta pudelit lahti korkis, naeris naine millegi üle, mis Isand oli öelnud. Ugwu hakkas talle külma kokat klaasi kallama, kui naine ta kätt puudutas ja ütles: „Rapuba, ära sellega vaeva näe.”

Naise käsi oli pisut niiske. „Jah, proua.”

„Su isand jutustas mulle, kui hästi sa tema eest hoolitsed, Ugwu,” ütles naine. Tema igbokeelsed sõnad olid mahedamad kui ingliskeelsed ja Ugwu tundis pettumust kerguse üle, millega need ta suust pudenesid. Ta soovis, et naine igbot kõneldes komistaks; ta ei olnud oodanud, et nii täiuslik inglise keel võiks elada kõrvu samavõrd täiusliku igboga.

„Jah, proua,” pomises ta. Ta silmad olid endiselt põrandale naelutatud.

„Mida sa meile süüa oled valmistanud, mu tubli mees?” küsis Isand, nagu ta ise ei teaks. Ta hääl kõlas häirivalt kehkjana.

„Mina nüüd serveerin,” ütles Ugwu inglise keeles ja soovis siis, et oleks öelnud: Ma hakkan nüüd kohe serveerima, sest see kõlas paremini, sest see oleks naisele rohkem muljet avaldanud. Lauda kattes hoidus ta elutuppa pilke heitmast, ehkki võis sealt kuulda naise naeru ja Isanda häält selle ärritava uue tämbriga.

Lõpuks vaatas ta naist alles siis, kui too Isandaga lauda istus. Naise ovaalne nägu oli sile kui muna, vihmast läbi imbunud maa rikkalikku tooni, ja tema silmad olid suured ja viltused ja üldse nägi ta välja nii, nagu ei peaks ta kõigi teiste kombel ringi kõndima ja rääkima, vaid olema niisuguses klaasvitriinis, nagu Isandal kabinetis seisis, kus inimesed saaksid tema ümarat vormikat keha imetleda, kus ta säiliks rikkumatuna. Tema juuksed olid pikad; iga pats, mis ta kaela mööda alla rippus, lõppes pehme tupsuga. Ta oli varmas naeratama; tema hambad olid sama säravvalged kui ta silmade valgegi. Ugwu ei teadnud, kui kaua ta juba oli seisnud ja naist vahtinud, kui Isand ütles: „Tavaliselt teeb Ugwu palju paremat tööd. Ta valmistab fantastilist hautist.”

„See on täiesti maitsetu, mis on muidugi parem kui halva maitsega,” ütles naine ja naeratas Isandale, enne kui Ugwu poole pöördus. „Ma näitan sulle, kuidas riisi korralikult keeta, Ugwu, ilma nii palju õli kasutamata.”

„Jah, proua,” ütles Ugwu. Ta oli leiutanud midagi, mille kujutles olevat praetud riisi, pruunistades seda maapähkliõlis ning poolenisti lootes, et see mõlemad einetajad kiiremas korras tualetti saadab. Nüüd aga tahtis ta valmistada täiusliku roa, maitsva jollof-riisi või oma erilise hautise arigbe’ga, et näidata naisele, kui hästi ta oskab süüa teha. Ta lükkas nõudepesu edasi, et voolav vesi naise häält ei summutaks. Neile teed serveerides ta ei kiirustanud, vaid sättis aegamisi küpsiseid alustassil, et võiks veel toas viibida ja naise häält kuulata, kuni Isand ütles: „See on juba hästi küll, mu tubli mees.” Naise nimi oli Olanna. Aga Isand lausus seda vaid korra; enamasti ütles ta naisele nkem, mu päris oma. Nad kõnelesid tülist Sardauna ja Lääneregiooni esimese ministri vahel, ja siis ütles Isand midagi selle kohta, kuidas ta ootab, millal naine Nsukkasse kolib ja kuidas selleni on lõppude lõpuks ainult mõni nädal aega. Ugwu hoidis hinge kinni, olemaks kindel, et kuulis õigesti. Nüüd Isand naeris, öeldes: „Aga me hakkame siin koos elama, nkem, ja sa võid ka Eliase avenüü korteri alles hoida.”

Naine kolib Nsukkasse. Ta hakkab selles majas elama. Ugwu läks ukse juurest ära ja jäi vahtima potti pliidil. Tema elu muutub. Ta õpib praetud riisi valmistama ja peab kasutama vähem õli ja kuulama naise jagatud käske. Ta oli kurb, aga ometi ei olnud tema kurbus täielik: ta oli ka ootusrikas ning tundis erutust, mida päriselt ei mõistnud.

Samal õhtul pesi ta tagahoovis sidrunipuu lähedal Isanda voodiriideid, kui tõstis äkki pilgu seebiveekausilt ning nägi naist tagaukse juures seismas ja teda vaatamas. Alguses oli ta kindel, et kujutab seda endale ette, sest inimesed, kellest ta kõige rohkem mõtles, ilmutasid end talle tihti nägemustes. Anulikaga pidas ta kogu aeg kujuteldavaid vestlusi maha, ja öösiti, kui ta end puudutas, ilmus põgusalt Nnesinachi, mõistatuslik naeratus näol. Aga Olanna oli päriselt ukse juures. Ta kõndis üle õue Ugwu poole. Ta oli endale ainult lina ümber rinna keeranud, ja kui ta lähemale kõndis, kujutles Ugwu, et ta on kollane nakrapuu vili, vormikas ja küps akažuu.

„Proua? Kas teie soovite midagi?” küsis ta. Ta teadis, et kui ta käe välja sirutaks ja naise nägu puudutaks, oleks see pehme kui või, selline, mida Isand paberpakendist välja kooris ja oma leiva peale määris.

„Lase ma aitan sind sellega.” Ta osutas voodilinale, mida Ugwu parajasti loputas, ja aeglaselt tõstis poiss tilkuva lina kausist välja. Naine võttis ühest otsast kinni ja astus tagasi. „Keera sina oma otsa niipidi,” ütles ta.

Ugwu keeras oma linaotsa enda parema käe poole ja Olanna oma enda parema käe poole, ja nad vaatasid, kuidas vesi välja pigistus. Lina oli libe.

„Aitäh, proua,” ütles Ugwu.

Olanna naeratas. Tema naeratus oleks Ugwu nagu pikemaks teinud. „Oi, vaata, need papaiad on peaaegu küpsed. Lotekwa, ära unusta neid ära noppida.”

Olanna hääles, temas eneses oli midagi lihvitut; ta oli otsekui veerikka allika all lebav kivi, mille aastate pikku langev sädelev vesi on siledaks hõõrunud; ja tema vaatamine oli otsekui säärase kivi leidmine, teades, et täpselt niisuguseid on väga vähe. Ugwu saatis teda pilguga, kui ta tagasi tuppa läks.

Ta ei tahtnud Isanda eest hoolitsemise tööd kellegagi jagada, ei tahtnud, et miski häiriks tema hästi tasakaalustatud elu koos Isandaga, ja ometi tundus järsku talumatu mõelda, et ta naist enam ei näe. Hiljem, pärast õhtusööki, hiilis ta kikivarvul Isanda magamistoa juurde ja surus kõrva vastu ust. Naine oigas valjusti – nii võõra häälega, ohjeldamatult, erutavalt ja kurguhäälselt. Ta seisis seal tükk aega, kuni oigamine lakkas, ja läks siis tagasi oma tuppa.