Читать книгу Pool kollast päikest - Chimamanda Ngozi Adichie - Страница 6

Olanna noogutas autoraadiost kostva high life’i muusika taktis. Ta käsi puhkas Odenigbo reiel; iga kord, kui mees tahtis käiku vahetada, tõstis ta käe üles ja pani siis tagasi ja naeris, kui mees teda narritamisi eksitavaks Aphroditeks kutsus. Joovastav oli mehe kõrval istuda, autoaknad lahti ja õhk täis tolmu ning Rex Lawsoni unelevaid rütme. Odenigbol pidi kahe tunni pärast loeng algama, aga ta oli peale käinud, et ise naine Enugu lennujaama viia, ja ehkki Olanna moe pärast protesteeris, tahtis ta ise sedasama. Kui nad üle Milliken Hilli viivatel kitsastel teedel kihutasid, sügav jõesäng ühel ja järsk künkanõlv teisel käel, ei öelnud Olanna, et mees sõidab pisut liiga kiiresti. Ja ta ei vaadanud käsitsi kirjutatud sildi poole, mis kohmakate tähtedega teatas: PAREM JÄÄDA HILJAKS KUI JÕUDA TEISE ILMA.

Kui nad lennujaamale lähenesid, oli ta pettunud, nähes sihvakaid valgeid lennukeid kõrgust võtvat. Mees parkis sissepääsu ette sammaskäigu varju. Pakikandjad tunglesid nende ümber ja hõikusid: „Ärra? Proua? Teil pagas?”, aga Olanna peaaegu ei kuulnudki neid, sest mees oli ta enda vastu tõmmanud.

„Ma ei jõua ära oodata, nkem,” ütles Odenigbo, huuled naise huultele surutud. Ta suu maitses marmelaadi järele. Olanna tahtis vastata, et ka tema ei jõua Nsukkasse kolimist ära oodata, aga mees teadis seda niigi ja pealegi oli ta keel tema suus ja Olanna tundis, kuidas tal jalge vahel kuumaks läks.

Üks auto andis signaali. Pakikandja hüüdis: „Haa, see koht laadimiseks, hõu! Ainult laadimiseks!”

Lõpuks lasi Odenigbo ta lahti ja hüppas autost välja, et pagasiruumist ta kott välja võtta. Ta viis selle piletileti juurde. „Ohutut reisi, ije oma,” ütles ta.

„Sõida ettevaatlikult,” ütles Olanna.

Ta vaatas, kuidas mees eemaldus – tüüaka kehaehitusega, seljas khakivärvi püksid ja lühikeste varrukatega, triikimisest veel jäik särk. Mees heitis kõndides jalgu agressiivse enesekindlusega ettepoole: see oli inimese kõnnak, kes ei kavatsegi teed küsida, vaid on veendunud, et küll ta kuidagi õigesse kohta jõuab. Kui ta oli ära sõitnud, langetas Olanna pea ja nuusutas end. Ta oli endale hommikul impulsiivselt mehe Old Spice’i peale pannud ilma sellest Odenigbole rääkimata, sest too oleks naerma hakanud. Ta ei oleks aru saanud ebausust, mis käskis naisel pisut tema hõngu endaga kaasa viia. Tundus, nagu võiks mehe lõhn vähemalt natukeseks ajaks Olanna küsimused summutada ja teha ta pisut rohkem temasarnaseks, pisut kindlamaks, pisut vähem kahtlevaks.

Ta pöördus piletimüüja poole ja kirjutas oma nime paberilipakale. „Tere päevast. Üks ots Lagosesse, palun.”

„Ozobia?” Piletimüüja rõugearmiline nägu lõi laialt naeratades särama. „Pealik Ozobia tütar?”

„Jah.”

„Oo! Tubli töö, proua! Ma ütlen pakikandjale, et ta teid VIP-ide ootesaali viiks.” Piletimüüja pöördus ringi. „Ikenna! Kus see rumal poiss küll luusib? Ikenna!”

Olanna raputas pead ja naeratas. „Ei, ei ole vaja.” Ta naeratas veel korra julgustavalt, andes selgesti märku, et tema soovimatus VIP-ide ootesaali minna pole kuidagi mehe süü.

Üldsaal oli rahvast tuubil täis. Olanna istus kolme väikese lapse vastas, kes, viledaks kulunud riided seljas ja kingad jalas, lakkamatult naeru kihistasid, sellal kui nende isa neid rangel pilgul jälgis. Olannale kõige lähemal istus hapu ja kortsulise näoga vana naine, nende vanaema, käekotisang kõvasti pihku pigistatud, ning pomises midagi oma nina alla. Olanna tundis tema rüü kopituselehka: küllap oli see käesoleva sündmuse puhuks mõnest iidsest kirstust välja kaevatud. Kui selge hääl Nigeria Airwaysi lennu päralejõudmist kuulutas, kargas isa püsti ja istus siis taas maha.

„Te vist ootate kedagi,” ütles Olanna talle igbo keeles.

„Jah, nwanne m, mu vend on mere tagant tulekul, ta õppis seal neli aastat.” Mehe Owerri dialekt kõlas tugeva maaka-aktsendiga.

„Eh!” ütles Olanna. Ta oleks tahtnud mehelt küsida, kust täpselt ta vend tagasi oli tulemas ja mida ta oli õppinud, aga ei küsinud. Võib-olla poleks mees teadnud.

Vanaema pöördus Olanna poole. „Ta on esimene, kes meie külast mere taha läinud, ja meie inimesed tegid tema auks tantsu. Tantsijate rühm tuleb meile Ikedurusse vastu.” Ta naeratas uhkelt, paljastades pruunid hambad. Tema aktsent oli veelgi tugevam; raske oli kogu ta jutust aru saada. „Teised naised on minu peale kadedad, aga on’s see minu süü, et nende pojad on kõlupead ja minu oma poeg võitis valge mehe stipendiumi?”

Teadustati veel ühe lennu saabumisest ja isa ütles: „Chere! On see tema? See on tema!”

Lapsed kargasid püsti ja isa palus neil maha istuda ja kargas siis ise püsti. Vanaema surus käekotti kramplikult vastu kõhtu. Olanna vaatas, kuidas lennuk allapoole laskus. See maandus ja hakkas maandumisrada mööda ruleerima, kui vanaema äkki karjatas ja oma käekoti maha pillas.

Olanna ehmus. „Mis on? Mis lahti?”

„Ema!” ütles mees.

„Miks see seisma ei jää?” küsis vanaema, mõlemad käed meeleheitežestiga pea peale pandud. „Chi m! Mu jumal! Ma olen hädas! Kuhu see nüüd mu poja viib? Kas te, inimesed, olete mind petnud?”

„Ema, küll see seisma jääb,” ütles Olanna. „See lihtsalt peab niimoodi tegema, kui maandub.” Ta tõstis käekoti maast üles ja võttis siis vanema, rakkudest kaleda käe oma kätte. „Küll see seisma jääb,” ütles ta veel kord.

Ta ei lasknud kätt enne lahti, kui lennuk oli peatunud ja vanaema oma käe ära tõmbas ja omaette midagi pomises rumalatest inimestest, kes ei oska korralikke lennukeid ehitada. Olanna jälgis, kuidas perekond saabuvate lendude värava poole ruttas. Mõni minut hiljem oma värava poole minnes vaatas ta tihti üle õla, lootes korrakski silmata mere tagant naasvat poega. Aga ei silmanud.

Tema lend raputas kõvasti. Mees ta kõrval sõi valjusti rõgistades kibedat koolapähklit ja kui ta juttu tehes Olanna poole pöördus, nihkus naine aegamisi eemale, kuni oli tihedalt lennukiseina vastu surutud.

„Ma lihtsalt pean teile ütlema, kui ilus te olete,” ütles mees.

Olanna naeratas ja ütles aitäh ja hoidis silmad oma ajalehel. Odenigbo saab nalja, kui ta talle sellest mehest jutustab, nii nagu ta oma kõhklematus enesekindluses alati kõigi Olanna imetlejate üle naeris. Just see oligi Olannat tema juures kõigepealt võlunud tol kahe aasta tagusel juunipäeval Ibadanis – sedasorti vihmasel päeval, mis juba kannab hämariku indigotoone, ehkki tegelikult on alles keskpäev. Ta oli Inglismaalt vaheajaks kodus käimas. Ta oli tõsises suhtes Mohammediga. Alguses ta ei märganudki Odenigbot, kes ülikooliteatri juures tema ees piletisabas seisis. Võib-olla polekski ta teda märganud, kui tema taga poleks seisnud hõbedaste juustega valge mees ja kui piletöör ei oleks andnud valgele mehele märku, et see edasi astuks. „Laske mina aitan teid siin, söör,” ütles piletimüüja selle koomiliselt ette kujutatud „valge” aktsendiga, millega harimatud inimesed armastasid eputada.

Olanna oli ärritunud, aga ainult natuke, sest ta teadis, et saba liigub igal juhul kiiresti. Seetõttu üllatas teda pahameelepurse, mis järgnes pruuni safariülikonda kandva ja raamatut pihku suruva mehe – Odenigbo – poolt. Mees marssis saba etteotsa, talutas valge mehe sealt tagasi tema kohale sabas ja peaaegu karjus siis piletimüüja peale. „Te vilets ignoramus! Te näete valget meest ja ta tundub teile parem kui teie omad inimesed? Te peate kõigi selles sabas seisjate ees vabandama! Otsekohe!”

Olanna oli teda vahtima jäänud – tema prillide taga kaarduvaid kulme, tüüakat keha, mõeldes juba, kuidas Mohammediga kõige valutumalt lõpp teha. Vahest võinuks ta taibata, et Odenigbo on teistsugune, isegi kui mees poleks sõnagi lausunud: juba ta soeng üksi, juuksed kõrge pühapaistena püsti seismas, kõneles sellest. Aga ta oli ka ilmselgelt hoolitsetud, mitte üks neist, kes kasutavad räpakust oma radikaalsuse rõhutamiseks. Kui mees temast möödus, naeratas ta ja ütles: „Hästi tehtud!”, ja see oli kõige söakam tegu, mis ta iialgi teinud, esimene kord, kus ta ise mõne mehe tähelepanu oli püüelnud. Mees seisatas ja tutvustas end: „Mu nimi on Odenigbo.”

„Mina olen Olanna,” kostis naine, ja hiljem ütles ta mehele, et õhk oli sel hetkel võlujõust pragisenud, ja mees ütles, et ta iha oli sel hetkel olnud nii tugev, et ajas tal kubeme valutama.

Kui Olanna viimaks seda iha maitsta sai, oli ta ennekõike üllatunud. Ta ei teadnud enne, et mehe tõuked võivad peatada mälu, et ta võib leida end paisatuna kohta, kus ei suuda ei mõelda ega mäletada, vaid ainult tunda. See intensiivsus ei olnud kahe aasta möödudes kadunud, nagu polnud kadunud ka tema aukartus mehe enesekindlate veidruste ja raevuka moraalsuse ees. Kuid ta kartis, et see tuli sellest, et nad oma suhet väikeste lonksude kaupa läbi elasid: ta nägi Odenigbot siis, kui vaheajaks koju tuli; nad kirjutasid üksteisele; nad rääkisid telefonis. Nüüd, kus ta oli tagasi Nigeerias, pidid nad hakkama koos elama, ja ta ei suutnud mõista, kuidas mees ei ilmuta pisimatki ebakindlust. Ta oli liiga kindel.

Olanna vaatas oma akna taga laiuvaid pilvi, mööda triivivaid suitsjaid padrikuid, ja mõtles, kui haprad need on.

Olanna polnud tahtnud oma vanematega õhtust süüa, eriti kuna nood olid kutsunud pealik Okonji. Aga ema tuli ta tuppa ja palus, et ta palun-palun nende seltskonda tuleks: mitte iga päev ei olnud neil juhust rahandusministrit võõrustada, ja see õhtusöök oli veelgi tähtsam ehituslepingu tõttu, mida ta isa tahtis. „Biko, pane midagi kena selga. Kainene riietub ka pidulikult,” oli ema lisanud, just nagu peaks tema kaksikõe mainimine kuidagi kõike õigustama.

Nüüd silus Olanna süles salvrätikut ja naeratas teenrile, kes asetas ta kõrvale taldriku poolitatud avokaadoga. Mehe valge vorm oli nii kangeks tärgeldatud, et püksid paistsid nagu papist tehtud.

„Tänan, Maxwell,” ütles ta.

„Jahah, tädike,” pomises Maxwell ja liikus oma kandikuga edasi.

Olanna vaatas lauas ringi. Vanemad olid keskendunud pealik Okonjile, noogutades innukalt, kui too jutustas mingit lookest oma hiljutisest kohtumisest peaminister Balewaga. Kainene uuris oma taldrikut, näol talle omane kõrk ilme, otsekui pilkaks ta oma avokaadot. Keegi neist ei tänanud Maxwelli. Olanna soovis, et nad seda teeksid; see oli nii lihtne väike žest, tunnustada neid teenivate inimeste inimlikkust. Kord oli ta ette pannud, et nad seda teeksid; isa kostis, et maksab neile korralikku palka, ja ema ütles, et tänamine annaks neile võimaluse muutuda häbematuks, Kainene aga, nagu tavaliselt, ei öelnud midagi, tülpinud ilme näol.

„See on parim avokaado, mida ma üle tüki aja maitsta olen saanud,” ütles pealik Okonji.

„See on ühest meie oma talust,” ütles ema. „Sellest, mis on Asaba lähedal.”

„Ma lasen teenril mõned teie jaoks kotti panna,” ütles isa.

„Suurepärane,” ütles pealik Okonji. „Olanna, ma loodan, et ka teie enda oma naudite, eh? Te vaatasite seda niisuguse näoga, nagu võiks see teid hammustada.” Ta naeris, ülemäära südamlik muhhahaa, ja otsemaid hakkasid Olanna vanemad samuti naerma.

„See on väga hea.” Olanna tõstis pilgu. Pealik Okonji naeratuses oli midagi märga. Eelmine nädal, kui mees Ikoyi klubis oma kaardi talle pihku suskas, oli see naeratus talle muret teinud, sest see nägi välja nii, nagu oleks huulte liikumine mehe suu süljega täitnud ja nüüd ähvardaks see tema lõuga mööda alla niriseda.

„Ma loodan, et te olete mõelnud meie juurde ministeeriumi tulekust, Olanna. Meil on seal vaja teiesuguseid esmaklassilisi ajusid,” ütles pealik Okonji.

„Kui palju on inimesi, kellele pakub tööd rahandusminister isiklikult,” ütles ema ei kellelegi konkreetselt ning naeratus lõi särama tema ovaalse tumedanahalise näo, mis oli nii lähedal täiuslikkusele, nii sümmeetriline, et sõbrad kutsusid teda Kunstiks.

Olanna asetas lusika lauale. „Ma olen otsustanud minna Nsukkasse. Ma sõidan ära kahe nädala pärast.”

Ta nägi, kuidas isa huuled kriipsuks tõmbusid. Ema käsi tardus hetkeks õhus, otsekui oleks see uudis liiga traagiline, et rahulikult soola edasi raputada. „Ma arvasin, et sa pole veel otsustanud,” ütles ema.

„Ma ei või sellega liiga pikalt venitada, muidu pakuvad nad seda kohta kellelegi teisele,” ütles Olanna.

„Nsukka? Kas see on tõsi? Te olete otsustanud Nsukkasse kolida?” küsis pealik Okonji.

„Jah. Ma kandideerisin seal sotsioloogiateaduskonnas õppejõukohale ja see just antigi mulle,” vastas Olanna. Tavaliselt meeldis talle avokaado ilma soolata, aga praegu tundus see maitsetu, peaaegu iiveldamaajav.

„Oh. Nii et te jätate meid siin Lagoses maha,” ütles pealik Okonji. Ta nägu paistis sulavat, iseenda ümber sulguvat. Siis pöördus ta ja küsis liiga reipalt: „Ja kuidas on teiega, Kainene?”

Kainene vaatas pealik Okonjile otse silma sisse pilguga, mis oli nii ilmetu, nii tühi, et näis peaaegu vaenulikuna. „Jah, tõesti, kuidas on minuga!” Ta kergitas kulme. „Ka mina kavatsen oma vastomandatud kraadi hästi ära kasutada. Ma kolin Port Harcourti, et seal Papa äride juhtimine üle võtta.”

Olanna soovis, et tal käiksid ikka veel need välgatused – hetked, mil ta teadis, mida Kainene mõtleb. Algkooli ajal vaatasid nad mõnikord äkki teineteisele otsa ja purskasid sõnagi lausumata naerma, sest mõtlesid parajasti ühe ja sama nalja peale. Ta kahtles, kas Kainenelgi praegu enam neid välgatusi käib, sest nad ei rääkinud enam kunagi sellistest asjadest. Nad ei rääkinud üldse enam millestki.

„Nii et Kainene hakkab juhtima tsemenditehast?” küsis pealik Okonji tema isa poole pöördudes.

„Ta hakkab Idas kõige järele valvama, tehaste ja meie vastse naftaosaluse üle. Tal on alati äri peale hiilgavalt silma olnud.”

„Kui keegi ütles, et sa kaksikutest tütardega kahju kannatasid, siis oli ta valevorst,” ütles pealik Okonji.

„Kainene pole mitte lihtsalt nagu poeg, ta on nagu kaks poega,” ütles isa. Ta vaatas Kainene poole ja Kainene pööras pilgu ära, nagu ei loeks uhkus isa näol midagi, Olanna aga koondas kähku pilgu oma taldrikule, et kumbki ei märkaks, et ta oli neid jälginud. Taldrik oli elegantne, heleroheline, avokaadoga ühte värvi.

„Miks ei võiks te kõik sel nädalavahetusel minu poole tulla, eh?” küsis pealik Okonji. „Kasvõi ainult mu koka piprast kalasuppi proovima. See sell on Nembest pärit, tema juba teab, mida värske kalaga ette võtta.”

Olanna vanemad kaagatasid valjusti naerda. Olanna polnud kindel, kus see nali õieti oli, aga igal juhul oli see ministri nali.

„See kõlab imeliselt,” ütles ta isa.

„Oleks nii kena kõik koos minna, enne kui Olanna peab Nsukkasse sõitma,” ütles ta ema.

Olanna tundis kerget ärritust, torkivat tunnet nahal. „Ma tuleksin suure heameelega, aga ma ei ole sel nädalavahetusel siin.”

„Sa pole siin?” küsis isa. Olanna pidas aru, kas ilme isa silmades on tõesti meeleheitlik palve. Veel pidas ta aru, mil kombel olid vanemad teda tasuks lepingu eest pealik Okonjile voodisoojendajaks lubanud. Kas nad olid selle sõnaselgelt, otse välja ütelnud või oli sellele pigem vihjatud?

„Ma kavatsesin minna Kanosse, onu Mbaezit ja ta peret vaatama, ja Mohammedit ka,” lausus ta.

Isa suskas oma avokaadot. „Või nii.”

Olanna võttis lonksu vett ega lausunud midagi.

Pärast õhtusööki siirduti napsidega rõdule. Olannale meeldis see söögijärgne rituaal ja tihti eemaldus ta oma vanemaist ning külalistest, et seista rõdupiirde ääres ja vaadata kõrgeid lampe, mis valgustasid all hargnevaid radu nii eredalt, et ujumisbassein näis hõbedasena ja hibiskuse ning bugenvillea punased ja roosad toonid tõmbasid ülle ergava paatina. Esimesel ja ainsal korral, kui Odenigbo tal Lagoses külas käis, olid nad alla vaadates kõrvuti seisnud, ja Odenigbo viskas pudelikorgi alla ning vaatas, kuidas see vette sulpsatas. Ta jõi kõvasti brändit, ja kui Olanna isa talle ütles, et Nsukka ülikooli idee on tobe, et Nigeeria ei ole veel omamaiseks ülikooliks valmis ja et toetuse saamine mingilt Ameerika – ja mitte mõnelt korralikult Briti – ülikoolilt on sulaselge totrus, tõstis ta vastates häält. Olanna oli mõelnud, et mees saab aru, et isa tahab teda lihtsalt paika panna ja näidata, kui vähe avaldab talle muljet üks Nsukka ülikooli vanemlektor. Ta mõtles, et mees laseb isa sõnad kõrvust mööda. Aga Odenigbo hääl läks üha valjemaks ja valjemaks, kui ta rääkis, kuidas Nsukka on koloniaalmõjudest prii, ja Olanna muudkui pilgutas ja pilgutas silma märguandeks, et ta järele jätaks, ehkki mees ei pruukinud seda märgata, sest verandal oli hämar. Lõpuks oli telefon helisenud ja vestlusele lõpu teinud. Vanemate pilgus oli olnud tahtmatut austust, sellest sai Olanna aru, aga ikkagi ütlesid nad, et Odenigbo on peast segi ja ei sobi talle, on üks noist tulipäistest ülikoolitegelastest, kes muudkui räägivad ja räägivad, kuni kõigil pea valutab ja keegi ei saa aru, millest lõpuks jutt käib.

„Kui jahe öö,” ütles pealik Okonji ta selja taga. Olanna pöördus. Ta ei olnud märganud, millal ta vanemad ja Kainene sisse läksid.

„Jah,” ütles ta.

Pealik Okonji seisis ta ees. Mehe agbada kaeluse ümber jooksis kuldniidist tikand. Ta vaatas mehe rasvarullidesse uppuvat kaela ja kujutles, kuidas too vanni võttes näpuga voltide vahel urgitseb.

„Kuidas homsega oleks? Ikoyi hotellis toimub kokteilipidu,” ütles pealik. „Ma tahan teid kõiki mõningate võõrsil elavate kaasmaalastega tutvustada. Nad tahavad maad ja ma võin asja korraldada nii, et nad ostavad seda viie- või kuuekordse hinnaga teie isalt.”

„Homme olen ma St. Vincent de Pauli ühingu heategeval korjandussõidul.”

Pealik Okonji nihkus ligemale. „Ma ei suuda sind oma peast välja ajada,” ütles ta, ja Olanna näole laskus alkoholiudu.

„See ei paku mulle huvi, pealik.”

„Ma lihtsalt ei suuda sind oma peast välja ajada,” ütles pealik Okonji uuesti. „Kuule, sa ei peagi ju ministeeriumi tööle tulema. Ma võin su määrata mingisse juhatusse, ükskõik millisesse, kuhu sa ainult tahad, ja ma sean su jaoks korteri sisse, ükskõik kus sa tahad.” Ta tõmbas Olanna enda vastu ja mõnda aega ei teinud tüdruk midagi, ainult seisis, lõtv keha mehe oma vastas. Ta oli harjunud, et teda krabatakse, et seda teevad kölni veest ja oma eesõigustatud staatusest läbi imbunud mehed eeldades, et kuna neil on võimu ja nad peavad teda ilusaks, siis kuulub ta kuidagi nendega kokku. Lõpuks tõukas ta mehe eemale ja tundis kerget iiveldust, kui käed teise pehmesse ihusse vajusid. „Jätke järele, pealik.”

Mehe silmad olid suletud. „Ma armastan sind, usu mind. Ma tõesti armastan sind.”

Ta lipsas mehe embusest välja ja läks sisse. Elutoast kostsid nõrgalt vanemate hääled. Enne üles minekut ta peatus, et nuusutada lilli, mis trepi kõrval lauakesel seisvas vaasis närtsisid, ehkki teadis, et nende lõhn on kadunud. Tuba tundus võõras oma soojade puidutoonidega, kollakaspruuni mööbliga, seinast seina ulatuva burgundiapunase vaibaga, tohutu avarusega, mille tõttu Kainene nende tube apartementideks nimetas. Lagos Life’i eksemplar lebas endiselt ta voodil; ta võttis selle kätte ja vaatas 5. leheküljel avaldatud fotot endast koos emaga, näod rahul enda ja maailmaga, Suurbritannia kõrge esindaja antud kokteilipeol. Ema oli ta endale ligemale tõmmanud, kui fotograaf lähenes; hiljem, kui välk oli ära sähvatanud, kutsus Olanna fotograafi kõrvale ja palus, et too seda fotot ei avaldaks. Mees oli talle imeliku näoga otsa vaadanud. Nüüd mõistis Olanna, kui rumal oli olnud seda paluda; muidugi ei võinud mees iialgi aru saada ebamugavusest, mis käis kaasas ta vanemate hiilgava elulaadi juurde kuulumisega.

Ta lebas voodis ja luges, kui ema koputas ja sisse astus.

„Oh, sa loed,” ütles ema. Ta hoidis käes mingeid riiderulle. „Pealik läks just ära. Ta palus, et ma sind tervitaksin.”

Olanna tahtis küsida, kas vanemad olid teda pealikule armukeseks lubanud, ehkki teadis, et ei tee seda kunagi. „Mis kangad need on?”

„Pealik käskis oma autojuhil need autost ära tuua, enne kui ta lahkus. Uusimad pitsid Euroopast. Näed? Väga kena, i fukwa?”

Olanna katsus kangast sõrmede vahel. „Jah, väga kena.”

„Kas nägid seda, mida ta täna kandis? Originaalne! Ezigbo!” Ema istus ta kõrvale. „Ja kas tead, räägitakse, et ta ei kanna ühtegi ülikonda kaks korda. Ta annab need oma majateenritele, kui neid korra kandnud on.”

Olanna kujutles pealiku vaeste teenijapoiste puust kirste täis kohatuid pitse – teenijapoiste, kes ei saanud kindlasti kuigi head kuupalka, ent omasid kõrvaleheidetud kaftaneid ja agbada’sid, mida nad kunagi kanda ei saanud. Ta oli väsinud. Emaga vestlemine väsitas teda.

„Millist sina soovid, nne? Ma teen sulle ja Kainenele pika seeliku ja pluusi.”

„Ei, ära näe vaeva, ema. Tee parem midagi endale. Mina ei hakka Nsukkas kuigi tihti peeni pitse kandma.”

Ema tõmbas sõrmega üle voodi kõrval seisva kapi serva. „See rumal tüdruk ei puhasta mööblit korralikult. Kas ta arvab, et ma talle lullilöömise eest palka maksan?”

Olanna pani raamatu käest. Ta taipas, et ema tahtis midagi ütelda, ja tardunud naeratus ning täpselt mõõdetud žestid olid sellele sissejuhatuseks.

„Kuidas siis Odenigbol läheb?” küsis ema viimaks.

„Hästi.”

Ema ohkas rõhukalt, andes mõista, kui väga ta soovib, et Olanna mõistuse pähe võtaks. „Oled sa selle Nsukkasse mineku üle ikka hästi järele mõelnud? Väga hästi?”

„Ma ei ole veel kunagi milleski kindlam olnud.”

„Aga kas sul on seal ka mugav?” Öeldes mugav, judistas ema end kergelt ja Olanna oleks peaaegu muianud, sest emal mõlkus mõttes Odenigbo lihtne ülikooliõppejõu maja oma toekate tubade ja tavalise mööbli ja vaipadeta põrandatega.

„Ma saan hakkama,” ütles ta.

„Sa võiksid leida tööd siin Lagoses ja nädalavahetustel tal külas käia.”

„Ma ei taha töötada Lagoses. Ma tahan töötada ülikoolis, ja ma tahan temaga koos elada.”

Ema vaatas teda veel veidi aega, enne kui üles tõusis ja ütles: „Head ööd, mu tütar,” häälega, mis oli vaikne ja haavunud.

Olanna vahtis ust. Ta oli ema halvakspanuga harjunud; lõppeks oli see saatnud enamikku ta tähtsamatest otsustest: kui ta lasi end parem kaheks nädalaks tundidest kõrvaldada kui et oleks oma Heathgrove’i klassijuhataja ees vabandanud väite pärast, et Pax Britannica’t käsitlevad õppetükid olid vastuolulised; kui ta Ibadanis liitus Tudengite Iseseisvusliikumisega; kui ta keeldus abiellumast Igwe Okagbue pojaga ja hiljem pealik Okaro pojaga. Siiski tekitas see halvakspanu temas soovi vabandust paluda, asja kuidagi heaks teha.

Ta oli peaaegu uinunud, kui Kainene koputas. „Noh, kas ajad siis tasuks issi lepingu eest selle elevandi ees jalad laiali?” küsis Kainene.

Olanna tõusis üllatunult istukile. Ta ei mäletanud, millal Kainene viimati oli tema tuppa tulnud.

„Paps sõna otseses mõttes tõmbas mu verandalt ära, et sind selle tubli kabinetiministriga nelja silma alla jätta,” ütles Kainene. „Kas ta annab siis isale selle lepingu?”

„Seda ta ei öelnud. Aga asi pole ju nii, et ta mitte midagi ei saa. Kümme protsenti annab isa talle lõpuks ju ikka.”

„Kümme protsenti on tavaline taks, nii et lisaboonused on alati abiks. Teistel pakkujatel arvatavasti ilusaid tütreid ei ole.” Kainene lasi sel sõnal suus venida, kuni see kõlas üleküllaselt, kleepjalt: ii-lus-aaid. Ta lehitses Lagos Life’i numbrit, siidist hommikumantel kõvasti kondise piha ümber sõlmitud. „Inetuks tütreks olemise pluss on see, et keegi ei kasuta sind sekspeibutiseks.”

„Nad ei kasuta mind sekspeibutiseks.”

Veidi aega Kainene vaikis; ta paistis olevat keskendunud mingile artiklile ajakirjas. Siis vaatas ta üles. „Richard läheb ka Nsukkasse. Ta sai grandi ja hakkab seal oma raamatut kirjutama.”

„Oi, tore. See tähendab siis, et sina hakkad ka Nsukkas käima?”

Kainene eiras küsimust. „Richard ei tunne Nsukkas kedagi, nii et võib-olla sa tutvustaksid teda oma revolutsionäärist kallimale.”

Olanna naeratas. Revolutsionäärist kallim. Mida kõike see Kainene tõsise näoga välja suutis öelda! „Ma teen nad tuttavaks,” ütles ta. Kainene kavalerid ei olnud talle kunagi meeldinud, nagu ei meeldinud ka see, et Kainene Inglismaal nii palju valgete meestega kohtamas käis. Teda ärritasid nende vaevu looritatud armulikkus ja võltsid kinnitused. Ent Richard Churchill ei olnud talle niimoodi mõjunud, kui Kainene ta õhtusöögile kutsus. Võib-olla tuli see sellest, et mehel puudus inglaste hästi tuntud üleolevus, nende veendumus, et nad mõistavad aafriklasi paremini kui aafriklased ise, ja ta mõjus selle asemel hoopis südantsoojendavalt ebakindlana – peaaegu arglikuna. Või vahest sellest, et ta vanemad ei teinud väljagi mehest, kes ei avaldanud neile muljet, sest ei tundnud kedagi tundmisväärset.

„Ma usun, et Richardile hakkab Odenigbo maja meeldima,” ütles Olanna. „Õhtuti on see nagu poliitikaklubi. Alguses kutsus ta ainult aafriklasi, sest ülikool kubiseb välismaalastest ja ta tahtis, et aafriklastel oleks üks koht, kus omavahel läbi käia. Alguses pidid kõik ise oma joogi kaasa tooma, aga nüüd palub ta, et nad kõik natuke raha panustaks, ja iga nädal ostab ta ise joogid ja nad saavad tema majas kokku–” Olanna jäi vait. Kainene vaatas teda puisel pilgul, otsekui oleks ta rikkunud nendevahelist väljaütlemata reeglit ja üritanud hakata tühja lobisema.

Kainene pöördus ukse poole. „Millal sa Kanosse sõidad?”

„Homme.” Olanna tahtis, et Kainene jääks, istuks voodile ja võtaks padja sülle ja klatšiks ja naeraks poole ööni.

„Head teed sulle, jee ofuma. Tervita tädi ja onu ja Arizet.”

„Tervitan,” ütles Olanna, ehkki Kainene oli juba läinud ja ukse enda taga kinni tõmmanud. Ta kuulatas Kainene samme vaibaga kaetud koridoris. Alles nüüd, kus nad mõlemad olid Inglismaalt tagasi ja elasid jälle samas majas, sai Olanna aru, kui kaugeks nad üksteisele on jäänud. Kainene oli alati olnud endassetõmbunud laps, tusane ja tihti terav teismeline, see, kes ei üritanudki vanematele meele järele olla ja nõnda kogu koorma Olanna kanda jättis. Aga kõigest sellest hoolimata olid nad olnud lähedased. Olid olnud sõbrad. Ta püüdis paika panna, millal see olukord muutus. Kindlasti enne Inglismaale minekut, sest Londonis ei olnud neil enam samad sõbradki. Võib-olla toimus see nende keskkooliaastail Heathgrove’is. Võib-olla varem. Midagi ei olnud juhtunud – ei mingit tähendusrikast tüli, ei mingit märkimisväärset intsidenti –, pigem olid nad lihtsalt vähehaaval lahku triivinud, aga just Kainene oli nüüd see, kes ankurdas end kindlalt kuhugi kaugele, nii et nad enam ei saanud tagasi kokku triivida.

Olanna otsustas, et ei lähe Kanosse lennukiga. Talle meeldis istuda rongiakna all ja vaadata, kuidas tihedad metsad mööda libisevad, rohttaimed oma lehti lahti rullivad ja lehmad paljarinnaliste nomaadide ees vänderdades saba viibutavad. Kui ta Kanosse jõudis, rabas teda taas kord selle koha erinevus Lagosest, Nsukkast, tema suguvõsa kodulinnast Umunnachist – kui erinev põhi üldse oli lõunast. Siin oli liiv peen, hall ja päikesest kõrbenud, üldsegi mitte koduse klompis punase liiva moodi; puud olid taltsad, täiesti erinevad sellest roheluseplahvatusest, mis purskus esile ja heitis tänavatele varje Umunnachis. Siin ulatusid tasandikud paljude miilide kaugusele, ärgitades silmi nägema ikka veel pisut kaugemale, kuni paistsid hõbevalge taevaga kokku sulavat.

Ta võttis raudteejaamast takso ja palus juhil kõigepealt turul peatus teha, et onu Mbaezit tervitada.

Turu kitsastes käikudes loovis ta väikeste, pea peal suuri koormaid kandvate poiste, tingivate naiste, hõikuvate kaubitsejate vahel. Üks plaadipood mängis valjusti high life’i ja ta aeglustas pisut sammu, et Bobby Bensoni „Taxi Driverit” kaasa ümiseda, enne kui onu müügiputka poole tõttas. Onu riiulid olid tuubil täis plekkpangesid ja muid majapidamistarbeid.

„Omalicha!” ütles onu teda nähes. Samamoodi – Ilusaks – kutsus ta ka Olanna ema. „Ma olen sinu peale mõelnud. Ma teadsin, et sa varsti meid vaatama tuled.”

„Tere päevast, onu.”

Nad kaisutasid. Olanna toetas pea onu õlale; too lõhnas higi, avaturu, tolmustele puitriiulitele seatud kaupade järele.

Raske oli ette kujutada, kuidas onu Mbaezi ja Olanna ema võisid koos, õe-vennana üles kasvada. Mitte ainult sellepärast, et onu heledajumeline nägu ei olnud sugugi nii ilus nagu ta ema oma, vaid ka sellepärast, et onus oli midagi maalähedast. Mõnikord mõtles Olanna, et võib-olla ei imetlekski ta onu nii sügavalt, kui too poleks nii erinev tema emast.

Alati, kui Olanna külla tuli, istus onu Mbaezi temaga pärast õhtusööki õue maha ja rääkis talle ära kõik viimased perekondlikud uudised – ühe nõo vallaline tütar oli rase ja ta tahtis, et tüdruk tema juurde elama tuleks, et küla pahatahtlikkusest pääseda; üks vennapoeg oli siin Kanos surnud ja ta uuris, kuidas tema surnukeha kõige odavamalt tagasi koju saata. Või siis rääkis talle poliitikast: mida Igbo Liit parajasti organiseeris, mille vastu protestis, mida arutas. Liit pidas oma koosolekuid tema tagaõues. Paar korda oli Olanna ka osa võtnud, ja ta mäletas siiani koosolekut, kus ärritunud mehed ja naised olid kõnelnud sellest, et Põhja koolid ei võta vastu igbo keelt kõnelevaid lapsi. Onu Mbaezi oli püsti tõusnud ja jala vastu maad löönud. „Ndi be anyi! Mu rahvas! Me ehitame ise endale kooli! Me kogume raha ja ehitame ise endale kooli!” Pärast tema sõnavõttu oli Olanna heakskiitva aplausiga ja skandeerimisega kaasa löönud: „Hästi öeldud! Saagu nii!” Aga murega oli ta mõtelnud, et kooli on keeruline ehitada. Vahest oleks praktilisem püüda Põhja omadele auku pähe rääkida, et nad ka igbo lapsi vastu võtaksid?

Ometi oli nüüd, kõigest neli aastat hiljem, tema takso Lennujaama tänaval ja sõitis parajasti mööda Igbo Liidu keskkoolist. Oli vahetund ja kooliõu kihas lastest. Poisid mängisid jalgpalli, mitu võistkonda ühel ja samal väljakul, nii et õhus lendas hulgem palle; Olanna imestas, kuidas nad aru saavad, milline pall kelle oma on. Tänavale lähemal seisis troppis tüdrukuid, kes mängisid oga’t, käsi rütmiliselt kokku tagudes ja kord ühe, kord teise jala peal hüpates. Juba enne, kui takso Sabon Gari kogukondliku kommuuni väravate juures seisma jäi, nägi Olanna tädike Ifekat oma teeäärses kioskis istumas. Tädike Ifeka nühkis käed oma luitunud rüüsse kuivaks ja embas Olannat, tõmbus eemale, et teda paremini vaadata, ja kallistas uuesti. „Meie Olanna!”

„Tädike! Kedu?”

„Nüüd, kus ma sind näen, paremini kui muidu!”

„Arize ei ole veel oma õmbluskursuselt tagasi?”

„Kohe-kohe jõuab.”

„Kuidas tal läheb? O na-agakwa? Kas õmblemine istub talle?”

„Maja on tema konstrueeritud lõikeid pungil täis.”

„Ja kuidas Odinchezol ja Ekenel käsi käib?”

„Käib kah. Eelmine nädal käisid nad siin ja küsisid sinu järele.”

„Kuidas Maiduguri neid kohtleb? Kas äri hakkab edenema?”

„Nad pole öelnud, et nälg neid näriks,” ütles tädike Ifeka end kergelt judistades. Olanna uuris tema lihtsat nägu ja soovis üheks põgusaks, süüdlaslikuks hetkeks, et tädike Ifeka oleks ta ema. Nii või teisiti too seda sama hästi kui oligi, sest just tädike Ifeka rinda olid imenud nii ta ise kui ka õde Kainene, samas kui nende oma ema rinnad jäid kuivaks peagi pärast nende sündi. Kainenel oli kombeks öelda, et ema rinnad ei olnudki kuivaks jäänud, vaid ta oli nad ammele imetada andnud lihtsalt selleks, et hoida oma rindu rippu vajumast.

„Tule, ada anyi,” ütles tädike Ifeka. „Lähme sisse.” Ta tõmbas oma kioski puitluugid ette, peites nende taha piinliku hoolega üles rivistatud tikutopsid, närimiskummid, maiustused, sigaretid ja puhastusvahendid, ning korjas siis Olanna koti üles ja astus ees õuele. Kitsas bangalo oli värvimata. Kuivama riputatud riided olid liikumatud ja jäigad, otsekui oleks tuline pärastlõunapäike nad mahlast kuivaks kõrvetanud. Vanad autokummid, millega lapsed mängisid, olid kuka-puu alla kokku kuhjatud. Olanna teadis, et peagi, kui lapsed koolist koju tulevad, õue rahulik lamedus kaob. Perekonnad jätavad oma uksed avali ja veranda ning köök täituvad jutuvadast. Onu Mbaezi perekond elas kahes toas. Esimeses neist, kus kulunud sohvad õhtul kõrvale lükati, et magamismattidele ruumi teha, pakkis Olanna lahti kaasatoodud asjad – leiva, kingad, kreemipudelid –, sellal kui tädike Ifeka pealt vaatas, käed seljal. „Tasugu teised sulle samaga. Tasugu teised sulle samaga,” ütles tädike Ifeka.

Mõni hetk hiljem jõudis koju Arize ja Olanna toetas jalad kindlamini maha, et Arize elevil kallistus teda pikali ei paiskaks.

„Õde! Sa oleksid pidanud meid hoiatama, et oled tulemas! Me oleks vähemalt õue hoolikamalt puhtaks pühkinud! Ah! Õde! Aru amaka gi! Sa näed hea välja! Küllap sul on lugusid, mida jutustada!”

Arize naeris. Tema pontsakas keha ja ümarad käsivarred rappusid naerust. Olanna surus ta kõvasti enda ligi. Ta tundis, et nüüd on kõik asjad korras, nii, nagu nad olema peavad, ja kui nad vahel varisevadki kokku, saab lõpuks ikka kõik korda. Just sellepärast ta Kanos käis: selle helge rahu pärast. Kui tädike Ifeka silmad hakkasid õue pidi ringi vilama, teadis ta, et tädi otsib parajat kana. Tädike Ifeka tappis alati kana, kui Olanna külas käis, isegi kui see oli viimane, kes tal õues ringi uitas, sulgedele tõmmatud pintslitäis või paar punast värvi eristamaks teda naabrite kanadest, kellel olid riideribad tiiva ümber seotud või teist värvi märgid sulgedel. Olanna ei protesteerinud enam kana tapmise vastu, täpselt nagu ta ei protesteerinud ka selle vastu, et onu Mbaezi ja tädike Ifeka põrandal mattidel magasid nagu kõik need arvukad sugulasedki, kes alati paistsid nende juures elavat, et ainult tema, Olanna, saaks voodis magada.

Tädike Ifeka läks nagu möödaminnes ühe pruuni kana juurde, haaras selle kiiresti kinni ja andis Arizele tagahoovis ära tappa. Siis istusid nad köögiukse ees, Arize kitkus kana ja tädike Ifeka tuulas sõklaid riisi seest. Üks naaber keetis maisi ja iga natukese aja tagant, kui vesi vahutades üle ajas, sisises tuli pliidi all. Nüüd mängisid õues lapsed, keerutasid valget tolmu üles ja hõiklesid. Kuka-puu all läks kakluseks ja Olanna kuulis, kuidas üks laps teisele igbo keeles karjus: „Su ema vitt!”

Päike oli taevas enne laskuma hakkamist punaseks värvunud, kui onu Mbaezi koju jõudis. Ta hüüdis Olannat, et see tuleks ja tervitaks tema sõpra Abdulmalikit. Olanna oli seda hausa meest korra varemgi kohanud; too müüs turul onu Mbaezi leti lähedal nahkkingi ja Olanna oli paar paari ostnud ning Inglismaale kaasa võtnud, aga ei kandnud neid kordagi, sest parajasti oli kesktalv.

„Meie Olanna kaitses just magistrikraadi. Magistrikraad Londoni ülikoolist! See pole naljaasi!” ütles onu Mbaezi uhkelt.

„Tubli töö,” ütles Abdulmalik. Ta tegi koti lahti ja võttis sealt paari kingi ning ulatas need Olannale, kitsas nägu naerukurdudes ja hambad määrdunud koolapähklist, tubakast ja tont teab millest veel, kaetud erinevais kollastes ja pruunides toonides plekkidega. Mehel oli selline nägu peas, nagu oleks tema see, kellele kingitus tehakse: inimese ilme, kes imetleb haridust rahulikus veendumuses, et tema ise seda kunagi ei omanda.

Olanna võttis kingad kahe käega vastu. „Aitäh, Abdulmalik. Aitäh.”

Abdulmalik osutas kuka-puu küpsetele pudelkõrvitsat meenutavatele viljadele ja ütles: „Sina tuleb minu majja. Minu naine keedab väga hea kuka-supp.”

„Oi, kindlasti tulen, järgmine kord,” ütles Olanna.

Mees pomises veel mõned õnnitlussõnad, enne kui onu Mbaeziga verandale istus, ämber suhkruroogu nina ees. Nad järasid kõva rohelise koore suhkruroojuppide pealt maha ja näsisid mahlast valget säsi, ise hausa keeles juttu ajades ja naerdes. Näritud roo sülitasid nad maha tolmu sisse. Olanna istus natuke aega nende juures, aga nende hausa keel oli liiga kiire, liiga raske jälgida. Ta soovis, et oskaks ladusalt hausa ja joruba keelt nagu ta onu ja tädi ja nõbu, meeleldi oleks ta oma prantsuse ja ladina keele selle oskuse vastu vahetanud.

Köögis lõikas Arize kana lahti ja tädike Ifeka pesi riisi. Ta näitas neile Abdulmaliki toodud kingi ja pani need jalga; punutud punased rihmad tegid ta jalad saledamaks ja naiselikumaks.

„Väga kenad,” ütles tädike Ifeka. „Ma tänan teda.”

Olanna istus taburetile ja hoidus hoolikalt vaatamast prussakamune, siledaid musti kapslikesi, mida leidus igas lauanurgas. Üks naaber tegi teises nurgas puutuld ja hoolimata viltustest avadest katuses oli köök tihket suitsu täis.

„I makwa, tema pere sööb päevast päeva ainult kuivatatud kala,” ütles Arize ja osutas huuli prunditades selle naabri poole. „Ei tea, kas ta vaesed lapsed üldse liha maitset tunnevad.” Arize viskas pea kuklasse ja naeris.

Olanna heitis pilgu naabrile. Too oli idžo ja ei saanud Arize igbo keelest aru. „Võib-olla neile meeldib kuivatatud kala,” ütles ta.

„O di egwu! Meeldib, no tõesti! Kas sa tead, kui odav see on?” Ikka veel naerdes pöördus Arize naabri poole: „Ibiba, ma räägin oma suurele õele, et sinu supp lõhnab alati nii hõrgult.”

Naine katkestas tulepuudele puhumise ja naeratas – teadja naeratus, mis pani Olanna mõtlema, et võib-olla saab naine siiski igbo keelest aru ja on lihtsalt otsustanud Arize naljaviskamist sallida. Arize ülekeevas vallatuses oli midagi, mis tegi inimesed heatahtlikuks.

„Nii et sa kolid siis Nsukkasse, et Odenigboga abielluda, õde?” küsis Arize.

„Abiellumises ma veel kindel ei ole. Ma tahan lihtsalt talle lähemal olla, ja ma tahan õpetada.”

Arize ümmargustes silmades segunes imetlus hämmeldusega. „Ainult sinusugused naised, kes teavad liiga palju raamatut, võivad nii rääkida, õde. Kui minu moodi inimesed, kes raamatut ei tunne, liiga kaua ootavad, siis saab nende aeg ümber.” Arize vakatas ja eemaldas kana kõhust läbipaistvalt kahvatu muna. „Mina tahan meest täna ja homme, ooh! Kõik mu sõbrannad on lahkunud ja oma meeste majadesse läinud.”

„Sa oled noor,” ütles Olanna. „Sa peaksid esialgu oma õmblustööle pühenduma.”

„Aga kas õmblemine annab mulle lapse? Isegi kui mul oleks õnnestunud läbi saada ja kooli minna, tahaksin ma ikkagi praegu last.”

„Sellega ei ole ju kiiret, Ari.” Olanna soovis, et võiks oma tooli uksele ja värskele õhule ligemale nihutada. Aga ta ei tahtnud, et tädike Ifeka või Arize või isegi naabrinaine taipaks, et suits ärritab ta silmi ja kurku või et prussakamunade nägemine ajab tal südame pahaks. Ta tahtis välja näha nii, nagu oleks ta selle kõigega, kogu selle eluga harjunud.

„Ma tean, et sa abiellud Odenigboga, õde, aga ausalt öelda ma ei ole kindel, et sa õigesti teed, kui ühe Abba mehega abiellud. Abbast pärit mehed on nii koledad, kai! Kui ainult Mohammed oleks igbo, siis ma sööksin oma juuksed ära, kui sa temaga ei abielluks. Ma pole eluski ilusamat meest näinud.”

„Odenigbo ei ole inetu. Ilu võib olla erinev,” ütles Olanna.

„Seda ütlesid inetu ahvikese, enwe sugulased, et talle rõõmsamat tuju teha – et ilu võib olla erinev.”

„Abbast pärit mehed pole inetud,” ütles tädike Ifeka. „Lõppude lõpuks on minu sugulased ju ka sealt pärit.”

„Ja kas sinu sugulased pole siis ahvi moodi?” küsis Arize.

„Sinu täisnimi on Arizendikwunnem, eks? Sa kuulud ka oma ema suguvõsasse. Nii et äkki näed siis sina ka ahvi moodi välja,” porises tädike Ifeka.

Olanna naeris. „Aga miks sa siis ikka muudkui abielust räägid, Ari? Kas sa oled näinud kedagi, kes sulle meeldis? Või peaksin ma otsima sulle mõne Mohammedi vendadest?”

„Ei, ei!” Arize vehkis õudust teeseldes kätega. „Esiteks lööks papa mu maha, kui ta teaks, et ma mõnd hausat sel kombel kas või ainult vaatangi.”

„Kui su isa just laipa ei pea maha lööma, sest mina ise teeksin sinuga esimesena algust,” ütles tädike Ifeka ja tõusis, kauss puhta riisiga käes.

„On küll keegi, õde.” Arize tuli Olannale lähemale. „Aga ma pole kindel, et tema mind vaatab, ooh.”

„Miks sa sosistad?” küsis tädike Ifeka.

„Kas ma sinuga räägin? Eks ma räägi ju oma suure õega?” küsis Arize vastu. Aga edasi rääkides tõstis ta häält. „Tema nimi on Nnakwanze ja ta on pärit meie lähedalt Ogidist. Ta töötab raudteel. Aga ta pole mulle midagi ütelnud. Ma ei tea, kas ta vaatab mind küllalt innukalt.”

„Kui ta sind küllalt innukalt ei vaata, siis on tal silmadega midagi lahti,” ütles tädike Ifeka.

„Kas te, inimesed, olete niisugust naist enne näinud? Miks ei lasta mul oma suure õega rahus rääkida?” Arize pööritas silmi, aga ta oli selgesti rahul ning oli ehk seda juhust ära kasutanud, et emale Nnakwanzest teada anda.

Sel ööl oma onu ja tädi voodis lebades vaatas Olanna Arizet läbi õhukese kardina, mis rippus seina löödud naelte vahele tõmmatud nööril. Nöör ei olnud pingul ja kardin vajus keskelt lonti. Ta jälgis Arize üles ja alla käivat hingamist ning kujutles, kuidas Arize ja tema vennad Odinchezo ja Ekene üles olid kasvanud, nähes läbi kardina oma vanemaid, kuuldes helisid, mis võisid kõhedusttekitavalt viia lapse mõtted valule, kui nende isa puusad liikusid ja ema käed isa ümber klammerdusid. Omaenda vanemate armatsemist ei olnud ta kunagi kuulnud, polnud isegi näinud mingeid märke sellest, et nad üldse armatseksid. Aga teda olid neist ka alati lahutanud koridorid, mis kasvasid üha pikemaks ja olid kaetud üha paksemate vaipadega, sedamööda kuidas nad ühest majast teise kolisid. Kui nad oma praegusesse, kümnetoalisse koju kolisid, olid ta vanemad esimest korda eraldi magamistubade kasuks otsustanud. „Mul on endal tervet riidekappi tarvis, ja on ju kena, kui su isa mul külas käib,” oli ta ema ütelnud. Kuid tema tütarlapselik naer ei olnud Olanna kõrvus veenvalt kõlanud. Siin Kanos olles tundus tema vanemate vahekorra tehtus talle alati rängem ja häbiväärsem.

Aken ta pea kohal oli lahti, vaikne ööõhk paks lehast, mida kerkis majatagustest rentslitest, kuhu inimesed oma kempsuämbreid tühjendasid. Peatselt kuulis ta heitvett koristavate öösibide summutatud jutukõma; ta uinus, kõrvus nende kühvlite kraapimine, kui nad pimeduse katte all oma tööd tegid.

Kerjused Mohammedi vanematekodu värava taga ei liigutanudki Olannat nähes. Nad istusid edasi palja maa peal, selg vastu krunti piiravaid savimüüre toetatud. Kärbsed kükitasid nende peal tihedate kobaratena, nii et hetkeks paistis, otsekui oleks nende narmendavatele valgetele kaftanitele tumedat värvi pritsitud. Olanna oleks tahtnud nende kaussidesse pisut raha poetada, aga mõtles siis ümber. Kui ta olnuks mees, siis oleksid nad teda hüüdnud ja oma kerjakausid tema poole sirutanud, ja kärbsed oleksid sumisevate pilvedena lendu tõusnud.

Üks väravavahtidest tundis ta ära ja tegi väravad lahti. „Tere tulemast, emand.”

„Aitäh, Sule. Kuidas käsi käib?”

„Te mäletate minu nime, emand!” Mees säras. „Aitüma, emand. Mul läheb hästi, emand.”

„Ja su perel?”

„Hästi, emand, Allahi tahtel.”

„Kas su isand on Ameerikast tagasi?”

„Jah, emand. Palun astuge sisse. Ma saadan kohe isanda järele.”

Mohammedi punane sportauto oli pargitud avara liivatatud õue serva, kuid Olanna tähelepanu köitis maja: selle lameda katuse graatsiline lihtsus. Ta istus verandale.

„Mis suurepärane üllatus!”

Ta tõstis pilgu ja seal oligi Mohammed, valge kaftan seljas, ning vaatas alla tema poole. Mehe huuled moodustasid meela kaare; neid huuli oli ta omal ajal tihti suudelnud, siis, kui ta suurema osa oma nädalavahetustest Kanos veetis, süües Mohammedi majas sõrmedega riisi, vaadates, kuidas Mohammed lennuklubis polot mängis, lugedes halbu luuletusi, mida Mohammed talle kirjutas.

„Sa näed väga hea välja,” ütles ta, kui nad embasid. „Ma ei olnud kindel, kas sa oled Ameerikast tagasi.”

„Mul oli plaanis Lagosesse tulla, et sinuga kokku saada.” Mohammed tõmbus eemale, et teda silmitseda. Midagi tema pea kaldes, ta silmade ahenemises andis mõista, et ta hellitab ikka veel mõningast lootust.

„Ma kolin Nsukkasse,” ütles Olanna.

„Nii et sa hakkadki siis intellektuaaliks ja abiellud oma lektoriga.”

„Abiellumisest ei ole keegi rääkinud. Ja kuidas Janetil läheb? Või oli ta Jane? Su Ameerika naised lähevad mul segamini.”

Mohammed kergitas üht kulmu. Tahes-tahtmata pidi Olanna ta karameljat jumet imetlema. Omal ajal oli ta meest narritanud, et too on kenam kui ta ise.

„Mida sa oma juustega teinud oled?” küsis mees. „See ei sobi sulle sugugi. Kas su lektor tahab, et sa niisugune välja näeksid – nagu võsapiiga?”

Olanna puudutas oma juukseid, mis olid vastselt musta paelaga pletitud. „Mu tädike tegi seda. Mulle täitsa meeldib.”

„Mulle mitte. Mina eelistan su parukaid.” Mohammed astus ligemale ja haaras ta uuesti embusse. Tundes mehe käte survet enda ümber tugevnevat, tõukas Olanna ta eemale.

„Sa ei anna mulle musigi.”

„Ei,” vastas Olanna, ehkki see ei olnud küsimus. „Sa ei ole mulle Janetist-Jane’ist sõnagi rääkinud.”

„Jane’ist. Nii et tähendab, et kui sa Nsukkasse lähed, ei saa ma sind enam näha.”

„Muidugi saad sa mind näha.”

„Ma tean, et see su lektor on hull, nii et Nsukkasse ma ei tule.” Mohammed naeris. Tema pikk sale keha ja ahenevate otstega sõrmed kõnelesid haprusest, leebusest. „Kas sa tahaksid midagi karastavat juua? Või veini?”

„Sul on siin majas alkoholi? Keegi peaks su onule ära kaebama,” narritas Olanna.

Mohammed helistas kella ja palus teenril joogid tuua. Hiljem istus ta ja hõõrus mõtlikult pöialt vastu nimetissõrme. „Mõnikord mulle tundub, et mu elul ei ole mingit sihti. Ma reisin ja sõidan importautodega ja naised jooksevad mulle järele. Aga midagi on puudu, midagi on viltu. Saad aru?” Olanna vaatas teda, ta teadis, kuhu mees selle jutuga välja tahab jõuda. Aga ometi, kui mees ütles: „Ma tahaksin, et miski poleks muutunud”, oli ta liigutatud ja meelitatud.