Читать книгу Uneskõndija - Chris Bohjalian - Страница 7

AINULT SELLEL ON terves ilmas mõtet. Sa ärkad üles, tunned suitsulõhna ja näed, et kass sinu voodijalutsis põleb. Nii haarad sa looma sülle, jooksed vannituppa ja kastad ta vannis veega üle. Kinnitad talle, et temaga on kõik korras – kõik ongi korras! –, ütled talle, et kõik on okei. Sa hoiad teda kindlalt, kuid õrnalt kraani all, sest muretsed ta põletushaavade pärast.

Ainult et... sa pole tegelikult üldse ärkvel. Kuid sa ka ei maga päriselt. Pealegi on pärast voodi sellest kohast märg, kus kass magas, ja vannis on karvu. Su käsivartel ja käeseljal on küünejäljed, sest kass hakkas – õigustatult – vastu mõttele keset ööd duši alla minna. Ja muidugi polnud loom tegelikult põlema läinud. Miski majas ei põlenud. Ja sina oled mõistlik inimene, sa ju tead, et kassid ja koerad pole isesüttivad! Kuid keset ööd, selle hetke tõetruuduses, päästsid sa kassi elu ja ainult see ongi tähtis.

Või üks teine kord, kui avad kottpimeduses silmad ja otsustad, et oled näljane. Niisiis longid sa kööki ja klopid valmis omleti, viskad vahustatud munade peale pannile natuke Cheddari juustu ja peotäie laste aspiriini – uhmer ja uhmrinui, purustatud apelsinikoor kui arstim keskaegse apteekrikunsti anumates... Süüdi on hetkeline segadus, mil ihkad St. Josephi apelsinide magushaput teravust.

Või otsustad ujuma minna. Jõkke.

Või narritab sind erutus su jalgevahel, seejärel igatsus, ja nii sa sirutud enda kõrval lebava keha poole. Aga kui seal polegi kedagi? Heidad linad kõrvale ja ronid voodist välja. Sa lähed otsima võõrast, kes selle igatsuse vaigistaks. Kui vähegi veab, ärkad üles enne, kui oled mõne leidnud. Aga mitte alati.

See on… sina oled… vampiirlik. Ja kuigi oleks kerge kasutada selliseid sõnu, nagu rahuldamatu või täitmatu, oleksid need ebatäpsed. Sest sinu magava hinge vabameelsed vajadused saavad rahuldatud. Seda need saavad.

Ja selles ongi probleem.