Читать книгу Uneskõndija - Chris Bohjalian - Страница 8

Kõik siin riigis arvasid, et minu ema keha kõduneb – muutub pudruks – Gale’i jõe põhjas. Oli aasta 2000 ja me olime kõigest loetud kuude kaugusel millenniumi-viiruse hullusest: digitaalajastu ülepingutatud, kardetud lõpust. See oli ajahetk, mil kaks ühesugust torni Manhattani alumises otsas veel kõrvu seisid. „Frakkimine“, „fotopomm“ ja „selfie“ olid veel aastate kaugusel mõisteteks saamisest, kuid meie pidime juba kõigest mõne kuu pärast lisama oma sõnavarasse väljendi „rikutud valimissedel“.

Olin sel suvel ja sügisel kakskümmend üks ning minu õde oli kaksteist aastat vana. Kumbki meist ei toibunud päriselt.

Eksperdid olid üllatunud, et Annalee Ahlbergi surnukeha ei leitud, sest uppunud kerkivad tavaliselt pinnale vette sattumise koha läheduses. Kuid läheduses on suhteline termin. Ja nõnda otsisid politseituukrid läbi pikad jõelõigud, traalides läbi isegi piirkonna siinse spetsiaalse kaldakõrgenduse kõrval, mis oli ehitatud selleks, et kaitsta maanteed äkiliste, umbes iga kümne aasta järel pikka lauget kurvi ohustavate üleujutuste eest. Kuid sealgi polnud emast jälgegi. Nad olid läbi kamminud ka veerand miili kaugusel minu perekonna punasest viktoriaanlikust majast paiknevas metsatukas asuva kopratiigi – ei midagi. Sellest hoolimata arvasime noorema õega, et kõige tõenäolisemalt on meie ema siiski kusagil selles Vermonti jões. Me polnud loobunud lootmast, et ta võiks elusalt tagasi tulla – vähemalt mina ei olnud –, kuid iga päevaga oli üha raskem teeselda optimismi meie isa ees või öelda õigeid (sobilikke) asju, kui inimesed küsisid, kuidas meil läheb.

Ühel päeval pärast kooli, natuke rohkem kui kaks nädalat pärast seda, kui politsei, mobiilne kriminalistikalabor ja Zodiaci paadid olid edasi liikunud – kui kõik vihjed olid osutunud ekslikeks –, võttis Paige oma ujumislestad, hingamistoru ja maski ning suundus Gale’i äärde. Ta oli juba jõe kaldale jõudnud, enne kui mul õnnestus teda veenda, et ta raiskab ainult aega. Mu õde istus umbes viieteistkümne jala kõrgusel vee kohale eenduval kaljunukil, seljas puusal ilutseva merihobukesega mereväesinine ujumistrikoo – trikoo, milles ta ujus pikki vahemaid selle kolledži basseinis, kus meie isa õpetajana töötas. Oli selge, et mu õde mõtles sukeldumist tõsiselt. Paige käis siis seitsmendas klassis, oli juba paganama hea suusataja ning ujus nii suvel kui sügisel oma suusatreeneri ärgitusel regulaarselt umbes tund aega päevas basseinipikkusi. Ta oli alles piisavalt noor, et pidada ennast loodusjõuks. Ta nägi ikka veel avasilmi und.

„Tead, vesi on praegu nii madal, et lesti ei lähe sul tõesti tarvis,“ tegin tema kõrvale maha istudes tähelepaneku, lootes, et see kõlab justkui möödaminnes. Pidasin natuke naeruväärseks, et Paige’i arvates võiks tal lestadest kasu olla. Oli septembri keskpaik ja Vermontis polnud kuu aega sadanud. Siin polnud sadanud ema kadumisest saadik (mida pidasime lihtsalt meteoroloogiliseks kokkusattumuseks, mitte astroloogilise või taevaliku tähtsusega märgiks). Jõe selles osas ulatus vesi kõigest õlani ja säng oli vaevalt kümme või kaksteist jardi lai. Lestad oleksid nii tugevale ujujale nagu Paige pigem tüliks kui abiks olnud.

„Ma siis ei kasuta neid,“ pomises ta.

„Võib-olla hauakohas,“ soovitasin, heites talle kondi. Hauakoht asus natuke allavoolu kohast, kus istusime, väikese kose allosas. Vesi oli seal arvatavasti tosina jala sügavune ja ta sai lestasid kasutada põhjani jõudmiseks.

„Võib-olla,“ jäi ta nõusse.

Jõekallas oli kõvasti kaldus, nõlv täis tamme- ja vahtravõsusid, mille lehed hakkasid juba vase- ja klareti karva tõmbuma. Seal leidus ka üksikuid vaarikavarsi, mille marjad olid inimeste ja hirvede poolt juba ammu nahka pistetud. Oli kaljunukke, sammalt ja pori – kuigi tol päeval oli muld põua tõttu pulberkuiv. Seitse päeva varem, tööpühal, oli jõekallas täis teismelisi ja lapsi. Minuvanused bikiinides tüdrukud päevitasid ootamatult tekkinud kaugele vette ulatuvatel kaljueenditel. Ujujaid oli vähem kui eelmistel suvedel – lõppeks oli ju jõgi kõigest poolteist nädalat tagasi olnud täis otsimis- ja päästerühmi ning politseinikke. Mingil määral kartsid kõik, kes seal ujusid või Gale’i keskel kividel peesitasid, et võivad meie ema ulpivale laibale komistada. Kuid ujujad ja päevitajad tulid siiski. Vanemad tõid ikkagi siia oma lapsi.

Tol hilisel pärastlõunal oli vesi selge ning madalamates kohtades võisime Paige’iga näha jõepõhjas olevaid kive, millest mõned meenutasid kilpkonnakilpe, mõned aga olid värvuselt ja kujult natuke inimkolpade moodi. Kahtlesin, kas enne ema kadumist oleks keegi kive kolpadega seostanud, praegu tegime seda paratamatult. Kui olime vaikselt, võisime kuulda veevulinat, kui vool lääne poole suundus, tormates kivide vahel ning pahisedes vastu kruusa ja vettekukkunud vahtratüvesid.

Sirutasin jalad välja ja toetasin vastu puujuurt. „Ja sa ju tead, et vesi on praegu palju külmem, kui paari nädala eest oli. Siin võib see olla madal, aga eile öösel langes temperatuur nelja kraadini,“ tuletasin oma nooremale õele meelde.

„Täna keskpäeval oli kaheksateist kraadi,“ andis Paige vastu. „Kontrollisin koolis.“

„Päike on juba mäe taga. Praegu on arvatavasti umbes kolmteist. Kuule, sul on praegugi käsivarred kananahas. Vees pead vastu ehk viis minutit. Siis kas tuled välja või tekib alajahtumine. Pean sulle järele sukelduma.“

„Alajahtumist ei teki,“ ütles ta, suutmata varjata oma ärritust. „Ja sa ei pea mulle järele sukelduma, Lianna. Sa lihtsalt ei taha, et ma vette läheksin.“

„Mitte siia jõkke. Ei taha jah.“

„Me mõlemad teame…“

„Kui seal leiduks mõni märk, siis oleks politsei selle juba leidnud. Aga ei leidnud,“ ütlesin – kuigi tõsi oli see, et ma tegelikult uskusin, et jões on mingeid märke. Ma uskusin, et arvatavasti oli seal rohkemgi kui märke. Ma ei saanud midagi teha, et kujutlesin, et meie ema on just seal. Minu nägemusis oli surnukeha vee all kinni kiilunud kusagil Bartletti ja mõne miili kaugusel läänes asuva Champlaini järve vahel. Laip oli kinni mõne sakilise kaljurünka taga, mis kerkis jõepõhjast nagu stalagmiit. Või oli jäänud püsima roostes autokapoti vahele või haakunud katkise vedru külge või käru kõveraks väändunud metalltelje otsa... Või jäänud paadivraki või mõne muu jõepõhja vajunud rämpsu alla nendes jõelõikudes, kus oli sügav. Aga kui juba tuukrid polnud leidnud meie ema – ega ka mingeid märke temast –, siis ei saanud Paige ilma pealgi midagi leida.

„Noh, me peame ju midagi tegema,“ käis Paige peale, meelepaha hääles järk-järgult mossituseks muutumas. „Ma tean, et millegi tegemine – ükskõik mille, peale su kolledžisõpradele helistamise või võlukunstitrikkide või kanepi suitsetamise – on vastuolus sinu maailmavaatega. Aga mina pole sina.“

„Ma teen midagi just praegu. Püüan sind takistada juhuslikult surnuks külmumast. Võis siis vähemalt aega raiskamast.“

Paige vajus kaldale selili ja ajas käed laiali, nagu hakataks teda risti lööma. Lapse kohta, kes alistas hõlpsasti kohalikus olümpiamõõdus ujulas basseinipikkusi, tundusid õe biitsepsid kepitaolised. Paige oli tol päeval jõe äärde läinud ainult sellepärast, et oli majataguse metsa ja kopratiigi läbiotsimisest juba loobunud. Viimases olin teda näinud mõni päev tagasi puusadeni ulatuvates kummikutes metoodiliselt mööda nähtamatuid sirgeid ühest otsast teise kahlamas ja vett uurimas. Lõpuks ei leidnud ta tiigist midagi huvitavamat peale ühe meestetennise. Üks teine kord kõndis ta läbi metsa, küürus nagu laste pildiraamatu nõid, uurides mahalangenud lehti ja huumusekihti, et emast vähimatki märki leida. Ent ka selle ala olid professionaalid ja vabatahtlikud juba läbi otsinud. Ja siis veel kord läbi otsinud. Meeste ja naiste tiheda ahelikuna kõndivad read olid läbinud need pea õlg õla kõrval sammudes. Nad polnud leidnud midagi. Ja ei leidnud ka Paige. Ta polnud leidnud midagi ei sealt ega leidnud midagi – peale tühjade õllepudelite, kommipaberite ja kohvitopside plastkaante – ka siis, kui kõndis tundide viisi maantee kõrval jõekaldal, jalgadega võsa pekstes.

„Mida sa kavatsed õhtusöögiks teha?“ küsis ta mult hetke pärast ja see küsimus lõhkus vaikuse, nii nagu väljahüppav kala lõhestab veepinna.

„Kas võin seda pidada märgiks, et kavatsed kasutada oma energiat paremini kui jõkke sukeldudes?“

„Arvan küll.“

„Tänan sind,“ ütlesin. „Oleksin tõesti vihaseks saanud, kui pidanuks hakkama sind ujumiskostüümi pidi välja kiskuma.“

„Sa ei vastanud mu küsimusele.“

Oli natuke enne viit. Märkasin Paige’i sellepärast, et olin kõndinud poodi, et dieetkokat ja pähkli-šokolaadikooki osta. Praegu olin ainult natuke ärritunud, kuid endiselt väga, väga näljane. Olin ka lootnud, et leian poe külmikust midagi, mille võiksin isa jaoks lauale panna ja õhtusöögiks nimetada. Ehk natuke kartulisalatit ja paar Mehhiko vrappi. Ühe väikese küla väikese poe kohta oli siinne külmletisisu muljetavaldav. Vahel kui olin uimas – rohkem uimas kui tol pärastlõunal –, sundis delikatesside osakond mind mõtlema ühest mustkunstniku mänguasjast, mis mul oli kunagi lapsena, nooremana kui Paige praegu, ja ma fantaseerisin, kuidas võiksin suureks kasvades mustkunstnikuks saada. See mänguasi oli punane plastikvaas, kõigest neli-viis tolli pikk, ja see paistis mitte kunagi veest tühjaks saavat. Või kui täpne olla, siis paistis see mitte kunagi veest tühjaks saavat kaks korda. Siis sai see tegelikult tühjaks. Kuid kaks korda paistis, et see ei saagi tühjaks, enne kui sa – teoreetiliselt – olid pealtvaatajaid hämmastanud. Bartletti universaalkaupluse külmik ja delikatesside osakond tundus mulle natuke niisamasugusena, eriti kui ma parajasti kanepi suitsetamisest itsitasin.

„Õhtusöök. No mõtleme,“ pomisesin. Esimestel päevadel pärast meie ema kadumist oli isa olnud nagu teotahte taifuun. Ta üritas aru saada rajast, mille uurijad ja Maxi-nimeline K-9 üksuse koer olid meie õuele maha märkinud: mismoodi rohi oli öösel maha tallatud, mismoodi nad otsustasid, et need olid ema jalajäljed kastes, ja – kõige huvitavam – kuidas leidsid tema öösärgivarruka küljest välja rebitud riidetükikese, mis jõekaldal ühe surnud puu lehtedeta oksa küljes rippus. Isa oli teinud ema pildiga kuulutusi ning saatnud Paige’i ja minu neid miilide kaugusele telefonipostide külge ning pagari ja toidupoe teadetahvlitele riputama. Olin veetnud tunde ja tunde, istudes üksinda ema kesköösinises Pathfinderis – SUVis, mille vanemad olid ostnud mu esimesel ülikooliaastal, sest see sobis ideaalselt, kärutamaks meid kõiki (aga eriti Paige’i) suusamägedele ja tagasi, ja samuti selleks, et minu kraami kolledžisse ja tagasi vedada – sõitmaks niisiis Bartletti, Hinesburgi ja Middlebury (kus mu isa kolledžis loenguid pidas) vahet. Isa oli pannud teate koos oma naise fotoga kohalikesse ajalehtedesse, et pikendada loo päevakajalisust ja mitte lasta inimestel Annalee Ahlbergit unustada – sest ta teadis, kui kiiresti see juhtuda võib. Inimestel on enim šansse ellu jääda, kui nad on pigem kalgid kui kenad, rääkis ta mõnikord oma tudengitele, mitte eesmärgiga meie liiki alavääristada, vaid olles realistlik. Kuidas saaksime me üldse hommikule vastu astuda, ütles ta ühes loengus, kui me ei muutu tundetuks koleduste suhtes, mis maailma iga päev rüüstavad: tsunamid, lennuõnnetused, terrorism ja sõjad? Ja isegi siis kui politsei avastas mõne juhtlõnga – sihitult ringiuitava öösärgis naise väidetava nägemise või jões miilide kaugusel triiviva riideräbala – ja selle asjakohatuna kõrvale jättis, uuris isa asja ise edasi. Tema lõputud küsitlustevoorud neil päevil ajasid võõrad segadusse ja politsei raevu.

Samas oli ta šokeerinud teaduskonna dekaani ja kolledži presidenti, teatades neile tööpüha nädalavahetuse pühapäeval – vaevalt nädal pärast oma naise kadumist –, et kavatseb sel sügisel endiselt ametisse asuda. See on, ütles ta, ainus viis, kuidas hulluks minemist vältida. Ja kaheksa päeva hiljem istusime Paige ja mina Gale’i kaldal. Aga kui loengusaalis sai isa iseendaks jääda, ainest inspireerituna ühest momendist teise libisedes, siis Paige’i ja minu suhtes oli ta peaaegu katatooniliseks muutunud. Ta oli omadega täiesti läbi. Õhtuti ta peamiselt vaid jõi, kuni magama vajus. Ema kadumisele vahetult järgnenud päevadel oli ta lootnud meie tädi, oma naiseõe peale: et keegi valmistaks õhtusööki, peseks pesu ja kammiks aeg-ajalt Kuurikass Joed. Siis läks mu tädi aga tagasi oma perekonna juurde Manhattanil Upper East Side’is. Mu ema vanemad, nõrgad ja lohutamatud, püüdsid küll abiks olla, kuid vanaema oli kiiresti hajumas Alzheimeri hämusse. Nad mõistsid, et teevad asja raskemaks, mitte kergemaks, ja läksid varsti ära oma koju, koloniaalstiilis majja Bostonist väljas, kus tänu tuttavale ümbrusele sai vanaisa kõige paremini oma abikaasa eest hoolitsemisega hakkama. Naabrid ei toonud meile enam lasanjet ega makarone, juustu ega kausse puuviljaviiludega. Ja nii oli õhtusöögi valmistamise ülesanne nüüdseks mulle langenud. Kuigi isa pidas loenguid ainult kolmel päeval nädalas, oli ta pärast tööpüha iga päev kolledžisse läinud. Teaduskonna koosolekud, ütles ta. Enda tutvustamine uute tudengite mentoritele. Artiklite kirjutamine. Rääkimine isiklikult inimestega, kes arvasid, et on võib-olla näinud Annalee Ahlbergi. Iga päev oli ta lahkunud vara ja tulnud tagasi alles natuke enne õhtusööki. Mulle näis, et ta ei suuda kodusviibimist välja kannatada. Kas ta uskus, et tema naine on kusagil ikka veel elus? Algul ütles ta – küllap tütarde rahustamiseks –, et jah, kuid nüüd rääkis emast juba minevikuvormis. Teadsin oma südames, et nagu minagi on ta veendunud, et ta naine kõndis ennast surnuks oma aeglase une tsükli kolmandal etapil.

Istusin veel paar minutit õe kõrval jõekaldal ja kumbki meist ei lausunud sõnagi. Kavatsesin just püsti tõusta ja poe poole edasi kõndida, kui Paige minu üllatuseks küsis: „Kas nad tülitsesid palju? Ma mõtlen – teiste abielupaaridega võrreldes?“ Ta rääkis meie vanematest.

„Eip. Vist mitte.“

„Ma vihkasin seda, kui terve maja pingesse läks.“

„Väga tihti ju ei läinud – teiste paaridega võrreldes, ma mõtlen.“

„Neil oli see vägev draama viis aastat tagasi. Mäletan, kuidas nad teineteise peale karjusid. Isegi röökisid.“

„Ainult see üks kord,“ ütlesin. Suutsin tõepoolest meenutada üksnes ühte korda, mil vanemad olid teineteise peale tugevalt häält tõstnud – see-eest oli see tõeliselt kohutav olnud. Paige oli koos minuga minu toas peidus, uks kinni, luristades tagasi pisaraid, kui mattis oma näo minu päevateki sisse. Sel ainsal korral elus olin kartnud, et mu vanemad võiksid teineteist päriselt lüüa. Kui nad tülitsesid, tegid nad seda tavaliselt pigem vaikselt, ihudes oma teravusi üleoleva armulikkuse ja sarkasmi luisul. Mu isa sõnavara näis aina avarduvat nagu erudeeritud põlguse must auk. Ema polnud nii sõnaosav – nii verbaalne –, kuid ta võis olla külmem ja tema demonstratiivne vaikimine isegi veel kõrgim. Mis küll vallandas tolle kohutava öise pürotehnika, mis sundis tülitsejaid liikuma ühest ruumist teise ja nende hääli lendama meie viktoriaanlikust majast väljapoolegi? Sellel tundus olevat midagi tegemist ema uneskõndimistega ja sellega, kuidas ema käitumine isa mingil viisil häbistanud oli. Nad mõlemad tundsid piinlikkust, kuid erineval põhjusel: isa sellepärast, mida teised inimesed olid näinud, ja ema sellepärast, mida ta ei suutnud kontrolli all hoida. „Nad mõlemad olid tol õhtul üsna suures pinges.“

„Miks?“

„Uneskõndimise pärast, ma arvan. Ma pole kindel,“ vastasin. „Aga nad armastasid teineteist.“ Püüdsin öelda seda kindlamalt, kui ise tundsin. Eeldasin, et isa armastas ema – või vähemalt arvas, et armastab, millest ma isegi siis aru sain, et see pole päris seesama, kui tegelikult armastada. Vähem veendunud olin ma selles, et ema teda vastu armastas, kuid sellist asja ei tahtnud ma kuidagi valjusti tunnistada. Ja kindlasti poleks ma seda öelnud Paige’ile. Ent mõnikord juurdlesin ma, kas ema polnud mitte liiga tark ja liiga loominguline või ehk isegi liiga hea kujutlusvõimega oma inglise keele professorist abikaasa jaoks: mehe jaoks, kellel oli alalist tulu tagav õppetool New Englandi eliitkolledžis. Mehe jaoks, kes oli avaldanud palju artikleid ja kirjutanud kaks kiiduavaldustega vastu võetud biograafiakogumikku Ameerika poeetidest. Annalee Ahlberg oli arvatavasti liiga tark enamiku meeste jaoks. Lisaks võitles ta depressiooniga: vanemate vannitoa ravimikapiuks oli oranžide antidepressanditopsikute auväärne valvur.

Ja ikkagi uskusin siiralt, et suur osa vanemate vahelistest pingetest oli sündinud sedasorti hirmudest ja pettumustest, mis võivad halvata iga suhte. Nende abielu oli peaaegu kindlasti muutunud ajavahemiku jooksul, mis jäi minu sündimise ja Paige’i sünni vahele. Olen Paige’ist üheksa aastat vanem ja meie kahe vahele jäi viis nurisünnitust. Olin olnud piisavalt vana, et elavalt mäletada ema meeleheidet ja isa pettumusi pärast viimast kolme. Mäletan hästi kuid, mille ema enne Paige’i sündimist veetis voodis nagu invaliid. Tunde ja tunde, mil pidin olema vaikselt, et ema saaks puhata. Pidžaamapidusid sõprade juures, et ema saaks puhata. Nädalat vanavanematega, et ema saaks puhata. Ja siis oli ilmunud Paige: küll mitte päris lõpuni kantuna, aga peaaegu. Kolmekümne neljandal nädalal. Minu arvates ei sarnanenud mu õde kunagi tulnukaga nagu mõned muud enneaegsed beebid. Tal olid sünnist saadik ronkmustad juuksed, mis oli meie perekonnas haruldane: isapoolsed Ahlbergid ja emapoolsed Manholtid nägid kõik välja nagu modellid Skandinaavia turismireklaamides. Naistel olid pikad blondid patsid, mehed oma kõrge lauba ja sasiste kollaste juustega kuulusid aga Bergmani vanadele filmilintidele.

Ja siis, seitse aastat hiljem, algas mu ema uneskõndimine. Mina käisin ülikoolis. Paige teises klassis. Olin selle fenomeni kohta juba ammu läbi lugenud kõik, mida leida vaid suutsin, tundes huvi seepärast, et ka ise lapsena vahel unes kõndimas olin käinud. Lugesin ka muudest unehäiretest. Lugesin unenägudest. (Lugesin läbi ka peaaegu iga sõna, mis mu isa sellest kirjutanud oli: avaldatud raamatud ja müriaad artikleid teadusajakirjades, samuti tema märkmeplokid avaldamata – mõnikord kartsin, et avaldamiskõlbamatute – luuletustega. Märkasin kurvalt, et paljud neist rääkisid kuutõvest.)

Meie maja asus Bartletti küla servas, kolmveerand aakrit üle tee jõest ja viieminutise jalgsikäigu kaugusel keskusest, kus olid universaalkauplus, raamatukogu, vabatahtlike tuletõrjujate tuletõrjedepoo ning B&B võõrastemaja. Bartlettis oli ka iseloomulik tellistest kirik, näiliselt protestantlik, kuid jumalateenistustel osalejad – ja neid oli enamikul pühapäevadest umbes kolmveerand sada – olid suuremalt jaolt Ameerika baptistid või metodistid koos käputäie presbüterlastega. Kuid see oli küla ainus kirik, nii et kui te üldse kirikusse minna tahtsite, siis paratamatult sinna. Minu perekond ei käinud kirikus muidu kui jõuluõhtul ja ülestõusmispüha hommikul. Sellepärast tundsingi ennast pigem süüdlaslikult kui tänulikult, kui pastor, roheliste silmade ja lühikeste hallinevate juustega naine, kes nägi välja rohkem advokaadi kui jumalateenrina, üritas pärast ema kadumist meie perekonda lahkelt oma tiiva alla võtta. Eelmisel nädalal oli pastor hankinud mulle sügiseks isegi paar tööotsa: mustkunstietendused kahe pühapäevakooli lapse sünnipäevapidudel.

Meie naabrid kõrvalmajast – McClellanid – olid viis aastat tagasi samuti pidanud osa saama tülist, mida Paige nüüd „vägevaks draamaks“ nimetas. Kuulsin pealt, kuidas Carol McClellan seda „karjumisvõistlust“ politseile ema kadumisele järgnenud päeval kirjeldas. Ja nii oli ka isa lühikest aega kahtlusalune, kuid ma ei arva, et keegi tegelikult uskus, et ta oma naise mõrvanud oli.

Ja pealegi, kuigi see oli Carol, kes rääkis politseile, et oli tol õhtul kuulnud Ahlberge teineteise peale karjumas, oli tema ka see, kes jutustas neile, kuidas mu ema oli keset ööd eesakende valguses suure hortensiapõõsa pihustipudelist hõbedaseks värvinud. Hortensia kasvas eesaias, välisuksest kahekümne või kahekümne viie jala kaugusel. Mina olin see, kes ema toimetamist kuulis ja ta tagasi sisse talutas, kuid tuled ja meie jutuajamine olid äratanud ka McClellanid ning nõnda sai Carol tunnistajaks Annalee Ahlbergi ekstsentrilistele öistele tegudele. (Mingil moel elas taim, kuigi deformeerununa, värvivihma üle. Isa lõikas hõbedased oksad ära ja üritas allesjäänuid pisut kujundada, nii et tookord meenutas see hortensia jälle seenekujulist pilve.) Ja siis oli veel üks öö, mil teised naabrid Fred ja Rosemary Harmon tähelepanuväärset täiskuud imetledes nägid, kuidas ma ema natuke pärast keskööd universaalkaupluse juures üle Gale’i jõe silla koju tagasi talutasin. Teadsin, et see on kõigest vananaiste jutt, et uneskõndijat ei tohi üles ajada, sellepärast olin ema äratanud. Selleks ajaks oli ta roninud betoonrinnatisele, püsides seal graatsiliselt tasakaalus nagu üks marmoringlitest, kes üle Tiberi ja Seine’i viivatel sildadel valvel seisavad. Sild oli piisavalt kõrge, et alla hüppamise järel vigaseks jääda või surma saada: ta oleks võinud selgroo murda või pea lõhki lüüa või ka – kõigest – uppuda. Ema oli alasti ja mina (tookord seitsmeteistkümnene) jahmusin, kui ilus ta on. Kui ta jälle maapinnal seisis, katsin ta oma kampsuniga ja viisin koju.

Kui ema unes kõndis, ei paistnud ta märkavat isegi külma. Ühel märtsiööl, kui hiliskevadine tuisk oli Bartletti Currier’ ja Ivesi reproks muutnud, võttis ta oma suusad ja läks meie maja tagant algavatesse metsadesse pikemale suusaretkele. Järgmisel hommikul sööma tulles ei mäletanud ta sellest enam midagi, vaid tema riided kuivasid ahju kõrval – kuhu ta öösel tule tegi –, ja mina järgisin tema suusajälgi, kui koolist koju olin tulnud.

Kõigi nende kuutõvehoogude ühine joon oli aga see, et need ilmnesid üksnes siis, kui isa linnast ära oli – kaasa arvatud öö, mil ema lõpuks igaveseks kadus. Sellepärast välistaski politsei isa peaaegu silmapilk kahtlusaluste hulgast: ta oli parajasti Iowa Citys luulekonverentsil.

Muidugi tähendas see ühtlasi, et ema kadumisest sai meile õega süütunde ja enesepõlguse allikas. Lõpuks ei ärganud ju kumbki meist tol ööl üles. Miks ei kuulnud kumbki meist midagi, ei roninud voodist välja ega peatanud teda? Ning vanema õena, kes ma kord juba olin ema sillarinnatiselt tagasi tõmmanud ja tema teistegi öiste ekstravagantsustega kokku puutunud, tajusin mina süümepiinu eriti tugevalt. Sellepärast otsustasingi viimaseks aastaks kolledžisse mitte tagasi pöörduda. Ma ei suutnud isa ja õde siia üksi jätta. Ei suutnud normaalse elu juurde tagasi pöörduda. Amherst oli sellest aru saanud. Minu plaan, niipalju kui seda üldse oli, oli tagasi suunduda pärast jõule, aegsasti kevadsemestriks.

Mõned oletasid, et ootan ema tagasitulekut – et ma ei lakka lootmast enne, kui surnukeha on leitud ja kogu lootus kadunud. Soovisin, et nii see olekski, kuid sügaval sisimas teadsin, et ei ole – see oli südamevalu, mitte lootus, mis mind siin paigal hoidis.

„Kas tead, mis kell issi koju tuleb?“ küsis Paige.

„Ei tea.“

„Kas oled temaga täna rääkinud?“

„Ei ole.“

Paige tõusis istukile ja raputas hukkamõistvalt pead. „Emme oleks temaga rääkinud. Tema oleks teadnud, mis toimub.“

„Ma pole su ema. Olen su õde.“ Kui Paige midagi ei vastanud, paiskasin välja küsimuste litaania nii sarkastiliselt, kui suutsin: „Kuidas koolis läks, Paige? Kuidas sa oma polünoomidega hakkama saad? Kas tõid „Kärbeste jumala“ koju? Kes sa kavatsed halloween’i ajal olla? Või on see alles liiga kaugel? Kas sina ja su väikesed sõbrad olete nüüd kostüümide jaoks liiga vanad?“

Paige vaatas mulle otsa ja tema tumedad silmad muutusid hetkega väikeseks. Ma teadsin, et tüdruk on äkiline, eriti vihastades. Mõnedel inimestel tõmbub ärritudes suu kriipsuks kokku ja nägu muutub ilmetuks, aga mitte Paige’il. Juba kaheteistkümnesena hakkas ta vihasena üleni hõõguma. „Miks sa kõige üle nalja viskad?“ küsis ta viimaks. „Kõik on sinu jaoks ainult sõnamulin. Miks sa oled alati nii… nii küüniline?“

Ohkasin. Enamik seitsmenda klassi õpilasi ei kasuta selliseid sõnu nagu sõnamulin ja küüniline. Kuid enamiku seitsmendike isaks ei ole ka inglise kirjanduse professor ja isehakanud luuletaja. Neil puudub vanem õde, kelle suviseks tööks on võlumine: „Võluritar Lianna“. (Enne ema kadumist olin mõelnud, et oleks aeg oma lavanime muuta. Leiutada midagi, mis ei kõlaks nagu isiklik reklaam eskortteenusele.) Mäletasin, et Paige’i vanusena olin ka mina oma sõnavara üle uhkust tundnud. „Pingutan selle nimel kõvasti. Inimesed arvavad, et selline on kerge olla. Tegelikult ei ole,“ vastasin lihtsalt.

„Sul on kanepi lõhn.“

Arvatavasti oligi ja see tekitas minus süütunde. Küllap lõhnasid mu rõivad. L.L.Beani flanellsärkidele hakkas marihuaanalõhn külge nagu Gorilla liim. Minu keskkooliaegsetest headest sõpradest polnud ainult Heather Prescott valinud kolledžit Maine’is, Massachusettsis või New Yorgis, nii et olin viimasel ajal peamiselt koos temaga ringi lonkinud. Ta oli Vermonti ülikooli viimasel kursusel, aga ikkagi väga tõsine peoloom. Olin veetnud pärastlõuna koos Heatheri ja paari kena, kuid mitte eriti terase tudengipoisiga. Nuusutasin nüüd oma varrukat ja muidugi lõhnas see kõvasti ja teravalt. Nagu skunks. Tõendiks sellest, kui palju kaastunnet tahtsid inimesed pakkuda mulle – Warren Ahlbergi tütrele, tüdrukule, kelle ema oli ära kadunud ja kes polnud kolledžisse tagasi läinud –, oli asjaolu, et neil päevil ei küsinud minult ükski hing, miks ma mõnikord lehkan nagu rohupoe tagaruum.

„Nojah, ma siis helistan papsile kolledžisse ja uurin, mis kellaks ta õhtusöögile jõuab,“ ütlesin, soovimata tüli suuremaks puhuda. Tegelikult oli mul tunne nagu mõnel halva osatäitja näidiseksemplaril ja mingil tasandil tahtsin ma Paige’i vastu parem olla. „Kavatsesin just meile poest vrappe ja kartulisalatit osta. Aga ehk teen siis pikkpoissi. Kas tahad, et ma pikkpoissi teeksin? Ema pikkpoiss sulle meeldis.“

„Kas sa siis oskad pikkpoissi teha?“

„Kui raske see ikka olla saab? Tuleb võtta hamburgeripihvi liha, ketšupit ja sibulaid. Võib-olla üks muna. Aga vaatan kokaraamatust järele. Usu mind, ega empski ole mingi prantsuse kokk. Arvan, et see on kõik, mida ta oskab.“

Paige noogutas. „Hea küll.“ Ja siis taas: „Hea küll“, ning hakkas küünitama lestade poole, et need koju viia. Ent hetke pärast ta peatus, jäädes üksisilmi vaatama jõge, mis meist tõrksalt mööda voolas. Ja uuesti pilku tõstes ta nuttis. Hääletult. Hakkasin tal ümbert kinni võtma, kuid ta laksas ühe lestaga mulle vastu õlga. „Jäta, mul pole viga midagi!“

Aga muidugi tal oli. Meil mõlemal oli.