Читать книгу Wanda, sa oled meeletu - Chris Forester - Страница 2

“Kas eradetektiiv Frank Steel?” küsis nõudlik hääl.

“Kuulan teid,” vastas Frank tüdinenult ja vaatas akna taga tuules õõtsuvate puude latvu. Sel aastal oli sügis saabunud liiga varakult.

“Mister George Freemanil on teile ettepanek,” jätkas hääl, vaikis hetkeks ja teatas siis enesekindlalt. “Kümne minuti pärast jõuab must Buick teie büroo ette. Juhile on antud korraldus viia teid mister Freemani juurde.” Hääletooni järgi otsustades ei olnud selle omanik harjunud vastuväidetega.

Frank puhus kopsudest pika suitsujoa ja vastas muiates: “Mind vaevab sügismasendus, kardan, et must värv ei mõju mulle hästi, mister…”

“… mister Drawer,” lausus hääl kiretult. “Millist värvi te eelistaksite… punast või valget? Loodan, et punane parandab teie enesetunnet. Mister Freeman ootab teid täpselt kell neli oma kabinetis.” Kõne lõppes otsustava klõpsatusega, nii et Frank ei jõudnudki öelda, mida ta arvab punasest Buickist.

Ikka veel muiates astus Frank raamatukapi juurde, võttis riiulilt teatmiku “Kes on kes” viimase väljaande, sirvis seda mõne hetke ja leidis nimede rodust George Freemani nime. Selgus, et mees on tunnustatud arhitekt, eduka projekteerimisbüroo omanik ja American Buildingu üks kolmest aktsionärist. Toa vaikuses kõlas meeldivat üllatust väljendav vile ja teatmik lendas plaksatades kinni. Frank tunnistas endale, et temas oli tärganud huvi. Ta haaras nagist äsja keemilisest puhastusest toodud pintsaku, tõmbas selle heledale särgile ja kohendas särgivarrukaid, et mansetid paistaksid ikka nõuetekohaselt viis sentimeetrit pintsakuvarruka ääre alt välja. Heitis siis hindava pilgu peeglisse ning lahkus büroost, rahulolev ilme näol.

Mõni minut enne nelja peatus tumepunane Buick Broadwayl kõrguva hoone ees. Juht avas abivalmilt Frankile auto ukse ja lausus kergelt kummardades: “Neljakümne viies korrus.” Lift sööstis välgukiirusel, nagu südalinna kõrghoonetes ette nähtud, kõrgusesse ja täpselt kell neli sisenes Frank George Freemani kontorisse. Suhkurmagusa naeratusega nooruke blond sekretär tõusis kiirustades laua tagant ja viipas kutsuvalt. “Mister Freeman ootab teid juba. Palun järgnege mulle!” Frank astus erutavalt nõtkuva blondiini kannul piki koridori massiivse tammepuust ukseni. Ukse juures tüdruk peatus ja heitis Frankile kiire pilgu, naeratas julgustavalt, nagu oleks bossiga kohtumine hirmuäratav ettevõtmine, koputas õrnalt ja avas ukse. “Mister Frank Steel, söör!”

Frank sisenes ruumi. Kabinet oli suur ja esinduslik. Tänu ukse vastas olevale klaasseinale tundus talle, nagu astuks ta Hudsoni jõe kohal hõljuvale pilvele. Hiigelsuur kirjutuslaud oli leidnud kindla koha toa parempoolse seina ääres. George Freeman seisis mõttesse vajunult pilvede foonil ja suitsetas sigarit. Kui uks avanes, pöördus ta ringi ja noogutas Frankile nagu vanale tuttavale.

“Palun võtke istet.” Ta viipas kirjutuslaua ees seisva tugitooli poole, läks ümber laua ja vajus selle taga ootavale bürootoolile, mis imes ta otsekohe endasse. Frank vajus mõnusasse külalistele määratud tugitooli ja uuris meest enda vastas.

George Freeman oli viiekümnendates eluaastates pikk ja laiaõlgne mees. Ta mustad kergelt laines juuksed olid meelekohtadelt halliks tõmbunud, tumedate silmade pilk puhmas kulmude all oli terav, otsusekindel suu sobis hästi kandilise jõulise lõuaga. Mees kandis Hugo Bossi musta, beežide triipudega hästi istuvat ülikonda ja kreemikat triiksärki. Käes, mis lebas laual, sädeles võimukas musta kiviga klotser.

George Freeman lükkas laual oleva hõbedast sigarikarbi Franki poole ja naeratas. “Ehk liitute minuga?” Frank raputas pead ja tõmbas taskust oma portsigari. “Kui lubate?” Boss noogutas mõistvalt ja küsis: “Mida te joote?”

“Šoti viskit jää ja soodaveega,” vastas Frank automaatselt.

Freeman vabastas end ülimugava tooli embusest, astus baarikapi juurde ja valmistas joogi. Endale valas ta sortsu Prantsuse konjakit ning tuli siis klaase käes hoides laua juurde tagasi. Mehed maitsesid vaikides jooki. Mister Freeman naeratas sunnitult.

“Tundun endale koolipoisina ja tunnistan ausalt, et mul on piinlik sellest rääkida, kuid ma ei suuda tekkinud olukorda enam kauem taluda – minu naine petab mind!” Tumedates silmades sädeles võimetu viha. Mees tõmbas närviliselt käega üle juuste ja must sõrmus sätendas hoiatavalt. Märgates, et Frank tahab midagi öelda, tõstis ta tõrjuvalt käe ja jätkas. “Võib-olla ma eksin, aga ma ei saa aru, mis on juhtunud, mis minu ümber toimub. Tahan, et selgitaksite, millega mu naine tegeleb… millesse on end mässinud.”

Franki pilk langes raskes hõberaamis fotole, mis seisis kaustade vahel kirjutuslaua nurgal. Fotol naeratas mustade juuste ja väikeste tumedate mõtlike silmadega, vilgast hiirekest meenutav noor naine. Märganud Franki pilku, raputas boss pead, nagu aimates mehe mõtteid.

“Ei, mitte tema. See siin on minu tütar eelmisest abielust, ainus inimene kelle armastuses ma ei kahtle.” Ta vaatas mõni hetk fotot ja kehitas õlgu. “Pärast abiellumist olen teda väga harva näinud, õnnetuseks ta ei sobi Jacklyniga, minu uue naisega. Kaotasin selle naise pärast oma tütre ja nüüd…” Mees tühjendas klaasi ja vaatas otsustavalt Franki poole. “Mister Drawer annab teile ümbriku avansi ja Jacklyni fotoga. Jackie sõidab tavaliselt punase Caddyga või siis tumehalli Fordiga, autonumbrid leiate ümbrikust.” Mees tõmbas kalendermärkmiku enda ette ja uuris seda hetke. “Ootan teid tagasi reedel kell neli. Loodan, et oskate siis juba üht-teist rääkida.” Ta vajutas kirjutuslaua plaadil olevale nupule ja tõusis. Niisiis ei olnud talle tulnudki pähe mõte, et Frank võib tema pakkumisest keelduda.

“Abielukolmnurgad ei ole minu eriala, mister Freeman,” lausus Frank tagasihoidlikult. “Kardan, et pean teile pettumuse valmistama ja tööst loobuma. Soovitan teil mõne kogenenuma detektiivi poole pöörduda.”

George Freeman naeratas üllatunult. “Ma tean, keda palkan, ja ma ei karda, et te loobute, kui olete ümbrikusse vaadanud,” lausus ta rahulikult. Sel hetkel sisenes nagu hästi ajastatud lavastuses kuulekas mister Drawer ja ulatas Frankile kopsaka ümbriku. Boss ei hakanud ootama, kuni Frank ümbriku avab. “Kohtumiseni!” lausus ta enesekindlalt.

Franki hääl osutus taevalaotuse kabinetis liiga mannetuks – siin rääkis raha. Niisiis, mõeldes oma pangakonto nigelale seisule ja tasumata arvetele, väljus ta kuulekalt uksest, mille abivalmis Drawer pärani lükkas, ning lahkus blondile iludusele naeratades kontorist. Liftiga alla laskudes püüdis ta välja nuputada, kas võluv sekretär on hea investeering.

Tagasi tumepunases Buickis, avas Frank ümbriku ja tõmbas välja oma eeloleva nädala huviobjekti, Jacklyn Freemani foto. Foto oli tehtud luksusjahi tekil. Valges pükskostüümis Jacklyn seisis jahi ninas, tumepunased juuksed tuules lendlemas. Ta pea oli heidetud kuklasse, täidlased huuled paotunud naeratuseks ja tumedates silmades sädeles rõõm. Frank vilistas tahtmatult. Nii kaunist naist oli lausa lust jälgida. Ka sajadollariliste pakk oli muljetavaldav. Võib-olla ei osutugi see töö kõige hullemaks ettevõtmiseks, kinnitas ta endale.

Jõudnud oma büroosse, asetas Frank Jacklyni foto laualambi najale, segas endale dringi, viskus mugavasse tugitooli ja tõstis jalad lauale. Ta ei lubanud endale kunagi alkoholi, kui töötas – seda ranget reeglit jälgis ta juba aastaid – , ja täna oli viimane mõnus õhtupoolik, kui ta võis viskiklaasi ääres lõõgastuda. Homme algab töö!

Õhtu eel oli ilm külmemaks muutunud. Tugev tuul undas akna taga ja sasis kirglikult puulehtedes. Päike vajus graatsilise kaarega silmapiiri taha, andes maad hämarusele, ja vastas oleva maja akendes süttisid tuled. Frank valmistas endale veel teisegi dringi ja vajus fotot uurides mõttesse.

Teda äratas mõtetest nõrk koputus uksele. Koputus oli nii nõrk, et seda võis pidada ka vastu aknaklaasi paiskuvaks tuuleiiliks. Frank lasi jalad põrandale langeda ja hakkas mugavast tugitoolist tõusma, kui uks avanes ja tuppa astus nääpsuke tütarlaps.

“Kas ma olen ikka õiges kohas?” küsis tüdruk uudistavalt ringi vaadates.

“Oleneb sellest, kuhu te tahate minna,” naeris Frank ja tõusis toolilt.

“Kas teie olete Frank Steel?” See oli juba asjalik küsimus.”

“Mul on au,” vastas mees ikka veel naerdes.

“Tere õhtust,” nüüd naeris ka tüdruk. “Kas ma tohin sisse tulla, ma pean teiega ilmtingimata rääkima.”

“Ilmtingimata rääkima?” Naermist oli raske lõpetada. Frank osutas kirjutuslaua ees olevale toolile. “Istuge palun ja tundke end nagu kodus. Mida ma tohin teile pakkuda?"

“Jooksin meeleldi ühe martiini… julgustuseks,” arvas külaline, “ja ka selleks, et sooja saada.” Põhjendused olid ammendavad ja Frank kiirustas kokteili valmistama. Täna lisas ta joogile ohtramalt kui tavaliselt jääkuubikuid ja sidruniviile. Drinki segades vaatas ta oma külalist. Tüdruk oli väga elegantne. Ta kandis valgest naaritsast suvekasukat, mille avatud hõlmade vahelt paistis avara väljalõikega veinpunane siidkleit. Jalas olid tal kleidi juurde sobivad kõrgekontsalised punasest nahast kingad ja ta käed näppisid närviliselt väikest punast nahkridiküli.

Frank ulatas tüdrukule dringi ja istus tema vastu oma töölaua äärde. Nääpsuke külaline seadis end mugavamalt istuma, rüüpas jooki ja vaatas tõsiste silmadega hindavalt detektiivi.

“Minu nimi on Marion Freeman,” tutvustas ta end ja naeratas ebalevalt. “Küllap tundsite mu ära, minu pilt on ju isa kirjutuslaual. Sain teie aadressi Tomi, see tähendab Tom Draweri käest. Te käisite täna papsi juures, eks? Aga ärge Jumala pärast isale öelge, et ma seda tean! Tomil tuleks sellisel juhul suuri pahandusi. Lubasin, et ei sega teda mängu.” Tumedad silmad uurisid teraselt Franki. Tüdruk vaikis hetke ja ütles siis otsustavalt: “Tahan rääkida Jackiest. Ta on meile kõigile suureks probleemiks."

“Jah?”

“Arvan, et tean tema saladust… või saladusi, sellepärast pidasingi vajalikuks teie juurde tulla.” Ilmselt oli tüdruk kulutanud nende kahe lause väljaütlemiseks kogu oma julgusetagavara, nii et tal tuli martiiniklaasist lisa ammutada.

Frank vaikis ja naeratas julgustavalt. Pärast väikest pausi jätkas Marion uue jõuga.

“Teate, Jackie on mängur. Pole võimatu, et tal on isegi mänguvõlad… ja teate isegi, mis sellele järgneb!” Tüdruku silmad tõmbusid pilukile ja hääl vaibus salapäraseks sosinaks.

“Ei, ma ei tea, palun öelge mulle!” Ka Frank rääkis poolsosinal.

Marion võpatas ja heitis mehele pettunud pilgu. “Te ei võta mind tõsiselt. Mul olid siia tulles kõige paremad kavatsused, aga…” Ta nägu lõi õhetama, kuid seda võis põhjustada ka pooltühi martiiniklaas.

Frank tõstis lepitavalt käe. “Ärge saage minust valesti aru! Teie jutt huvitab mind isegi väga. Rääkige palun lähemalt,” lausus ta kannatlikult.

Marion neelatas. “Asi on selles, et Jackiet on nähtud tihti Atlantic Citys. Ta käib Claridge’is mängimas… ruletti. Ärge ainult küsige, kes seda mulle rääkis! Jackie sõidab vahetevahel kogu nädalalõpuks sinna, hiljem on aga närviline ja morn. Kui ta võidaks, oleks tal ju hea tuju, eks? Kardan, et tal võivad mänguvõlad tekkida ja nii satub ta varem või hiljem väljapressijate, või mis veel hirmsam, maffia küüsi. Mis saab siis aga papsist?” Tüdruku pilukil silmade pilk oli murelik.

“Kas te olete oma kahtlustest ka isale rääkinud?” päris Frank mõtlikult.

“Ei! Ma ei saa seda teha!” Puna tüdruku näol süvenes. “Ei, ei!”

“Kas sellepärast, et ka teie olete mängur?” küsis Frank muiates. “Isa ei usuks ebamääraseid vihjeid ja teil tuleks ka endast rääkida. On mul õigus?”

“Ei, ei! See ei ole mina!” Marioni suu tõmbus kitsaks triibuks. “Teie külastamine ei olnud vist kõige parem idee. Mul on kahju, et raiskasin asjatult aega,” lausus ta nukralt. “On parem, kui ma lahkun.”

“Kas te elate koos isa ja Jackiega?” küsis Frank ootamatu mõtte ajel.

“Ei, kuni sügiseni elasin koos emaga, aga nüüd on mul omaette korter. Miks see teid huvitab?” oli tüdruk hämmastunud.

“Kas te elate üksinda?”

“Ee… jah, üksinda,” vastas ta ja punastas taas. Seda vastust oli raske uskuda.

Marion asetas ettevaatlikult klaasi lauale ja tõusis. “Võib-olla on minu jutust siiski natuke abi. Tahaksin loota, et…”

Ka Frank tõusis, läks ümber laua tüdruku juurde ja asetas käe õblukesele õlale. “Tänan teid, et mind külastasite. Kindlasti aitab teie jutt tõe väljaselgitamisele kaasa.” Ta vaatas väikestesse tumedatesse silmadesse, mis olid lähedalt väga ilusad, ja tundis, et tal on tüdrukust kahju. “Vanemate patud…” mõtles ta kibedusega.

Ootamatult osutas Marion Jackie fotole laual. “Kas ta pole ilus… kuratlikult ilus! Teda vaadates tõuseb mul mõnikord klimp kurku. Tema ilus on midagi hirmuäratavat,” lausus tüdruk ja teda läbis kerge värin.

Frank vangutas pead ja naeris.

“Marion, teil on elav kujutlusvõime ja arvatavasti olete vaadanud mõne thrilleri üle normi – mänguvõlad, maffia, kuratlik ilu! Laskuge meie juurde tavalisse ellu ja vaadake asju sellistena, nagu need on: Jackie on tavaline, võib-olla keskmisest natuke kenam naine; mängukirg, arvan, et olete seda isegi kogenud, ei vii kohe maffia küüsi, ja mis kõige olulisem, teie isa suudaks ka ise Jackie kasiinovõlad kinni maksta.”

Marion raputas otsustavalt pead. “Öelge nüüd veel, et Jackie ei käigi Claridge’is mängimas, vaid veedab hoopis kõik päevad mõne machomehega hotellitoa voodis! Oh, mister Frank Steel, ma olen teis pettunud! Selles loos on midagi palju enamat… ja ma ei eksi, kui ütlen, et kurjakuulutavat!”