Читать книгу Wanda, sa oled meeletu - Chris Forester - Страница 3

Frank ootas. Ta oli parkinud oma auto 73. tänavale Pargi avenüü nurga lähedale, kust avanes hea vaade nii Jackie maja uksele kui ka maa-aluse garaaži väljasõiduteele. Ta oli oodanud tuulisel tänavanurgal juba küllalt kaua, et muutuda kärsituks. Kõigile ebameeldivustele lisaks oli ilmateade lubanud õhtuks vihma ja esimesed vihmapiisad olidki kohale jõudnud. Frank süütas uue sigareti ja varus kannatust – selline oli kord juba tema töö.

Jackie väljus majast paar minutit pärast kuut. Ta oli riietunud väljapeetult musta: must sädelev siidkleit, hooletult õlgadele heidetud must naaritsakasukas, mustad kõrgekontsalised kingad ja must tuules lendlev šifoonsall. Ta tumepunased juuksed olid kuklasse kokku seatud ja kõrvades sädelesid suured briljandid. Jackie oli noor, hoogne ja enesekindel. Ta viipas mööduvale taksole, jooksis kiirustades selleni ja libistas end graatsiliselt autosse. Frank käivitas oma auto mootori ja järgnes parajat vahemaad säilitades kollasele taksole.

Teekond osutus lühikeseks. Juba pärast mõneminutilist sõitu peatus takso halli kõrghoone ees, mille esimese korruse nurgaakende taga kees vilgas elu. Jackie väljus autost, ulatas juhile raha ja tõttas, vahetusraha tagasi ootamata, hoogsa sammuga maja poole. Frank leidis oma autole kõrvaltänaval sobiva parkimisplatsi ja, lukustanud auto ukse, järgnes naisele.