Читать книгу Kord sa kahetsed - Chris Forester - Страница 2

Oli meeldiv õhtu. Päevane leitsak oli taandumas saabuva öö jaheduse ees ja ookeanilt puhuvad karged tuuleiilid tõid suvekuumusest väsinud New Yorki kauaoodatud lohutust.

Frank Steel istus oma büroos mugavas tugitoolis, jalad lauale tõstetud, ja nautis mahedat õhtut. Ta oli äsja seganud endale teise dringi ja pannud plaadimängijasse uue plaadi. Viskit rüübates tundis ta mõnusat laiskust kontidesse ronimas ja ta ei mõelnud mitte millelegi. Oli viimane aeg paariks nädalaks linnast lahkuda ja endale puhkust lubada.

Ootamatult katkestas rahu nõudlik telefonihelin. Frank sirutas end laisalt, haaras laualt telefoni ja ütles erilise vaimustuseta: “Frank Steel kuuleb.”

“Tere, vanapoiss! Tore, et su kätte sain!” kostis reibas hääl. Hääl oli kare, tuttav ja ebameeldiv.

“Tere, leitnant Brace! Milline au! Nagu kuulen, ei ole kuumus sinu indu põrmugi vähendanud.”

“Oh ei! Sa kuula vaid – seekord on täistabamus!”

“Mis? Jälle totalisaator! Kas said lõpuks õige vihje?”

“Jäta jama! Totalisaator! Wanda on siin!”

Pärast hetkelist vaikust kõlas toas terav vile ja Frank tõstis klaasi. Naeruhoog pani ta läkastama ja kallis viski loksus põrandale.

Jälle Wanda!

“Mees, Wanda on läinud, lepi sellega,” lausus Frank läbi naeru.

“Ta on siin, otse minu nina ees!” urises kare hääl.

Frank rüüpas taas lonksu viskit ja jälle loksus märjukest maha.

“Milline ta siis seekord välja näeb: blond, brünett, punapea või sirelililla? Kus teie meeldiv kohtumine toimus, kas mõnes baaris?” päris Frank suuri vaevu naerust võitu saades.

“Naera aga naera! Sul on täielik õigus minu üle naerda, käitusin viimati tobedalt. Aga seekord… tunnen, et seekord ma ei eksi, ainult… neid on kaks…”

“Kaks Wandat? Elagu Wanda!” Frankil oli lõbus. “Tom, sa hakkad vanaks jääma. Vanasti suutsid kõik poisid laua alla juua, nüüd aga näed juba pärast paari drinki topelt. Ega sa pole hakanud midagi kangemat pruukima?”

Vastuseks kostis põlastav nohin.

“Sul on õigus, nägin teda baaris, Ralfi baaris,” jätkas leitnant. “Tõeline Wanda – tal oli jultumust Green Islandile tagasi tulla! Ta esineb Ralfi uue äsja avatud baari revüüprogrammis, särtsu täis ja seksikas nagu vanasti, ning nagu ütlesin, minu piirkonnas.”

Frank mõtles hetke. “Mida Ralf asjast arvab?” küsis siis. “Ta teab ju, kellega on lepingu sõlminud, aga ikkagi… Miks sa ütlesid, et neid on kaks?” Frank tõmbas portsigarist sigareti ja seda süüdates tundis, et temas hakkab huvi tekkima.

“Olukord ei ole nii lihtne, kui sa mõtled. Ralfil on leping duoga, Duo Evelyn. Üks plikadest on Wanda õde Eve, aga teine…? Ralfi arvates on teine tüdruk Brighton Beachilt pärit illegaal, kuid kuna nad on head, isegi väga head ja esinevad ainult sügiseni, pole ta asja vastu huvi tundnud. Vastavalt lepingule maksab ta esinemistasu Eve’i kätte ja muu teda ei huvita.”

“Aga nende välimus?” päris Frank kasvava huviga.

“Kes kurat nendest tänapäeva naistest aru saab. Kõik on võlts! Isegi vanemad ei tunne enam oma lapsi ära! Tüdrukud on nagu kaks tilka vett: neis on midagi Wandast, midagi Eve’ist ja midagi Jacklynist. Mõlema juuksed on leekivpunased, nende figuur võib tappa ja nad kannavad ühesuguseid rõivaid, õigem oleks küll öelda, et nad on ühtemoodi poolpaljad. Mina ei suuda neil vahet teha ja sama ütleb ka Ralf. Siin läheb sinu teravat pilku vaja. Enam ma end narriks ei tee! Tahan olla täiesti kindel, kui astun mängu ja annan lõpliku hävitava hoobi!”

Frank vilistas, et mitte laginal naerda – hävitava hoobi! Milline enesekindlus!

“Tom, oled sa mõelnud, et võid eksida? Võib-olla ei olegi tüdruk Wanda? Võib-olla hõiskad enne õhtut?” küsis ta ettevaatlikult.

“Muidugi on see võimalik, kuid küll kõik selgub omal ajal. Millal sa tuled?” Leitnandi hääles kõlas kärsitus.

“Kui aus olla, siis mulle ei meeldi see lugu. Olen Wandast tüdinenud. Tunnistan au salt, et ta osutus minust kavalamaks, ja ma ei taha tema peale enam mõelda, veel vähem temaga kohtuda. Pealegi oli mul plaanis paariks nädalaks puhkusele sõita, kuhugi, kus kõlaks ainult tuule ja ookeani duett.”

“Meiesugused puhkavad alles… ma ei pea ju seda sulle meenutama! Kuid meenutan, et politseiga koostööst keeldumine on toonud nii mõnelegi eravõmmile tõsiseid sekeldusi.”

Paar sekundit kostis Franki kõrva ääres vaid rasket hingamist, siis jätkas kare hääl: “Vanapoiss, sa lasid end kaks korda ninapidi vedada, kas ei oleks juba aeg arveid klaarida.”

“Oh, jäta!” Frank tundis, et vajab uut drinki.

“Ei, ma ei jäta!” Brace oli visa. “Seekord teeme koostööd! Miks sa ei võiks liita tööd lõbuga? Kutsu mõni kuum punapea Green Islandile, et võiksid temaga päeval rannas hullata, ja õhtuse dringi ajal viska nagu muuseas pilk Wandale.”

“Ja see on kõik?” küsis Frank umbusklikult. “Sa ei oota minult muud?”

“Tule siia, vaata tüdrukuid ja ütle siis, mis mulje sulle jäi. Hiljem arutame!” veenis Brace.

“Sinu ettepanekus on jumet. Ma mõtlen sellele. Okei?”

“Okei! Kuid ära venita,” lausus leitnant resoluutselt. “Kell tiksub!”

Lõpetanud kõne, astus Frank baarikapi juurde ja segas endale uue joogi, vajus siis klaasi käes hoides tagasi tugitooli ning tõstis jalad lauale. Ta mõtles Brace’ile ja muigas. Mehe lapsik jonn oli hämmastav, kuid kas see viib kuhugi? Vaevalt küll! Pärast hoolikat mõttetööd otsustas Frank leitnandi rahustamiseks Green Islandile sõita, kuigi ei uskunud, et ta seal Wandat kohtab. Naine ei olnud nii rumal, et oleks hakanud oma õega koos esinema. Frank oli veendunud, et kui Wanda peaks veel kunagi nende teele ilmuma, siis mitte enam džässi helide saatel. Võib-olla valib ta järgmiseks börsimaakleri või lõbumaja perenaise rolli.

Kuid kas ta sõidab Green Islandile ikka ainult leitnandi rahustamiseks? Frank pidi tunnistama, et teda oli vallanud mingi mõistmatu rahutus.

Niisiis oli otsustatud, et ta sõidab, aga kas kutsuda kedagi kaasa? Kas oli mõtet koormata end mõne naise pideva kohalolekuga? Frank haaras laualt märkmiku ja, libistanud pilgu üle seal leiduvate naiste nimede, otsustas üksi sõita. Ta hakkas juba märkmikku sulgema, kui märkas viimasele lehele punase pliiatsiga kritseldatud pikavurrulise kassi pilti ja selle all Ma rioni telefoninumbrit. Muidugi Marion! Kes tunneks Wandat paremini kui tema, ehkki Marion tundis Wandat kui Jacklyni.

Frank rüüpas viskit ja ta silme ette kerkis Marioni väike habras kuju. Oleks tore tüdrukuga taas kohtuda, kuulata kuumal liival lesides ta naiivset jutuvada ja seejärel end ookeanilainetes jahutada. See oleks suurepärane võimalus liita tööd lõbuga, nagu leitnant Brace oli soovitanud. Aga mida arvaks sellest Marion? Kas tal leiduks aega ja tahtmist ühe tüütu võmmiga paariks päevaks puhkama sõita? Ja kas ta viibib sellisel säraval suvekuul üldse New Yorgis? Frank kummutas klaasist viimase viskilonksu ja haaras pärast hetkelist kõhklemist telefoni ning valis Marioni numbri.

Marion oli New Yorgis ning tal oli aega ja tahtmist Frankiga kohtuda.

“Mul on niiii hea meel, et sa helistasid,” sädistas ta. “Ma polegi veel saanud oma uusi bikiine kanda. Jään nüüd kärsitusega homset ootama! Kas kell kolm sobib? Okei?”

“Okei!”

Kell kolm parkis Frank auto Lexingtoni avenüül tuttava maja kõrval olevale parkimisplatsile, tõusis liftiga Marioni katuse korterini ja vajutas peas kumiseva meloodia rütmis paar korda kellanupule. Uks avanes peaaegu kohe ja lävel seisis naeratav Marion.

“Astu sisse ja istu hetkeks, olen kohe valmis!” lausus tüdruk heatujuliselt ja kinkis Frankile kerge suudluse. “Mida võin sulle pakkuda? Allikavett?”

“Sobib!”

Frank astus tüdruku järel elutuppa ja istus toolile. Tema vastas tugitoolis tukkus suur punane kõuts – Mister Pink. Frank süütas sigareti ja kass tõstis laisalt pead ning uuris meest pilukil laugude alt.

Aeg ei olnud Marioni muutnud. Ta oli endiselt vilgas, elegantne ja seksikas. Tüdruk kandis valget õlapaeltega suvekleiti, mis liibus tihedalt ta rindadele ja taljele ning laienes nagu kelluke puusadelt allapoole. Ta mustad juuksed langesid vabalt õlgadele ja tumedad silmad särasid.

“Võimegi teele asuda,” teatas ta mõne hetke pärast, haaras tumbalt väikese punase reisikoti, tõmbas õlgadele kleidi juurde sobiva valge jaki ja paitas hüvastijätuks Mister Pinki.

Jätnud kuumuses vaevleva linna selja taha ja pöördunud Green Islandile viivale kiirteele, hingasid nad kergendatult. Teest vasakul laiusid metsatukad ning rohelusse ja lilledesse peitunud üksikud elamud, paremal sillerdas päikesepaistes sinine kutsuv ookean ning nendeni kandusid meeldivat puhkust tõotades esimesed karged tuuleiilid.

“Maailm on nii ilus!” ohkas Marion. “Kahju ainult, et kirsid on juba õitsemise lõpetanud.”

Frank vaatas tüdruku poole. Marion oli end mõnusalt istmel välja sirutanud, ta juuksed lendlesid tuules, valge kleit rõhutas keha ühtlast päevitust ja kerge tuuleõhk tõi meheni ta parfüümi erutava aroomi.

“Mitte kõik kirsid ei ole veel ära õitsenud,” lausus Frank muiates, “üks vastpuhkenud imeilus kirsiõis istub minu kõrval.”

Marion kohendas päikeseprille ja naeratas. “Mitte nii ilus, et teda võiks missis Steeliks kutsuda,” vastas ta õlgu kehitades.

“Marion, arvasin, et see teema on unustuse hõlma vajunud. Ma…”

“Loomulikult! Sa tegid mulle kõik selgeks: elu koos armetu võmmiga, keda võib iga hetk mõni juhuslik kuul teise ilma saata, pole mulle sobiv. Mind ootavat juba järgmise tänavanurga taga kopsaka pangaarvega meeldiv härrasmees. Oli ju nii?”

Marion vaatas küsivalt mehe poole ja ta silmad naersid. Frank noogutas nõustumise märgiks ja ka tema silmades oli naerusädemeid.

“Minu viga, et ma pole seda tänavanurka veel leidnud, kuid küllap leian kord!” Marion lõi käega ja avas oma koti, et sigaretti võtta. Ilmselt ei olnud portsigar selleks ettenähtud kohas, sest pärast mõneminutilist otsimist valas ta koti sisu sülle. Põhjalik otsimine kandis vilja, esemete kuhjas olid ka sigaretid. “Käes,” lausus Marion võidukalt ja hakkas asju kotti tagasi panema. Frank märkas, et naise kotti täitva tavalise pudi-padi hulgas sätendas väike pärlmutterkaunistusega püstol. Marion suhtus relva täieliku ükskõiksusega, nagu oleks see huulepulk või puudritoos.

“Sul on relv! On see ka laetud?” uudistas Frank.

“Aga muidugi! Mis kasu oleks laadimata püstolist?” kehitas Marion õlgu.

“Kasu? Mida sa sellega öelda tahad? Milleks sa relva vajad?” küsis mees.

“Frank Steel, oled sina ikka naljahammas! Kas sina kannad siis laadimata relva?”

“Mina?” Frank oli üllatunud. “Mina kannan oma 38-list ainult väga harvadel juhtudel. Sina aga ei lahku oma mängukannist vist hetkekski. Kas sa oskad sellest ka tulistada?”

“Selge see! Käin pidevalt lasketiirus harjutamas. Peaksid teadma, et kui ma midagi ette võtan, teen seda alati põhjalikult. Miks minu püstol sind nii väga huvitab? Sa arvad… Ei! Sul pole vaja muretseda, relv on seaduslikult hangitud ja mul on relvakandmisluba.”

“Siis on kõik korras!” naeris Frank, kuid oli hämmastuses. Kui relv oli mõeldud enesekaitseks, siis oli sellest vaevalt abi. Enne kui tüdruk püstoli koti põhjast üles leiaks, oleksid kurjategijad oma töö teinud ja jalga lasknud.

“Kui tahad end kaitsta, siis oleks ehk kickboxingust rohkem abi,” arvas Frank.

“Ei, ma ei taha end kaitsta… ma tapan selle püstoliga Jacklyni. Miks sa ei võta mind kunagi tõsiselt? Mul on ju alati õigus olnud! Mäletad, ma lubasin ta tappa?”

Vastuseks kõlas pikk vile, mis väljendas nii suurt üllatust kui ka nördimust.

“Marion, ütle, et sa tegid nalja,” palus mees. “Juhtunut on raske unustada, kuid sa pead sellest üle saama. Inimese pihta ei ole kuigi kerge tulistada ja ma ei usu, et sa suudad seda. Pealegi on Jacklyn lahkunud ja ma ei usu, et teda enam kohtame.”

“Ära ole nii lihtsameelne!” naeris Marion põlastavalt. “Me ei ole temast veel pääsenud. Mõtle ise: ta tütar on New Yorgis ja meie sinuga veel elus. Varem või hiljem tuleb ta siia, et oma last tagasi saada ja meile kätte maksta. Seniks aga unustame ta ja naudime tänast päikeselist hetke.”

Frank noogutas nõustumise märgiks, kuid tundis rahutust hinge pugemas. Arvatavasti ei olnud Marioni Green Islandile kutsumine kuigi tark tegu. Ta otsustas tüdrukut teraselt silmas pidada.

Nad jätkasid sõitu ja peatusid poole tunni pärast ookeani kaldal asuva motelli ees. Marion hüppas rõõmsana autost ja sirutas käed pea kohale, nagu tahaks tulist päikest emmata.

“Milline imeilus õhtu meid ootab!” rõõmustas ta. “Lähme kõigepealt ujuma ja siis mõnda baari, eks? Muide, siin pidavat olema hoogsa revüüprogrammiga uus äsja avatud baar. Vaatame, kus see asub! Okei?”

“Okei! Okei!”