Читать книгу Kord sa kahetsed - Chris Forester - Страница 3

Uus baar asus esinduslikus hoones, mis paiknes Ralfi vana hubase baari kõrval. Maju ühendas väikeste lauakeste ja hämarduvat õhtut elustavate värviliste laternatega terrass. Baarist kostsid ülemeelikute trompetite hõisked ja külastajate häälte sumin.

Frank avas ukse ja nad sisenesid hämarasse ruumi, mille parema seina ääres viis trepp avatud rõdule ja vasakul ootas külluslik baar. Ruumi keskel oli läikiva parketiga kaetud tantsupõrand ja selle taga lava. Värviliste prožektorite kuma muutis ruumi saladuslikuks ja tantsupõrandal liuglevad paarid meenutasid värvilistes lainetes suplejaid.

Marion vaatas küsivalt mehe poole ja osutas väikestele laudadele. Nad trügisid tantsijate vahel endale teed tehes baarileti kõrvale paigutatud laudadeni. Frank aitas Marionil end istuma seada ja küsis: “Kas armastad ikka veel martiinit?” Astus siis baarileti juurde ja tellis ühe martiini kok teili ning ühe šoti viski jää ja soodaveega.

Kui ta mõne aja pärast kahe klaasiga laua juurde tagasi jõudis, oli Marion kadunud, tuhatoosi kohal hõljus poolikult suitsetatud sigaretist tõusev sinine vine. Frank istus mugavale toolile, rüüpas viskit ja vaatas saalis ringi.

Tantsupõrandal oli arvukalt tantsijaid – punakaid, rohekaid, kollakaid. Ta märkas kollakas valgusvihus Ma rioni naeratavat nägu, kaotas selle hetkeks ja leidis taas punakast valgussõõrist.

Tantsijate taha jäävale lavale olid reastatud trompetid, saksofonid, tromboonid, rütmipillid – kõik nagu korralikus big-bändis ette nähtud. Edasi rändas Franki pilk pianistile ja jäi lummunult temal peatuma.

Pianisti ovaalne nägu oli selgete õrnade näojoontega, säravsinised silmad hõõgusid ülipikkade ripsmete peidus ja tumepunased huuled olid paokil. Ta nägu raamisid kergelt laines sinakasmustad kaeluseni ulatuvad kohevad juuksed. Pianist kandis silmade tooniga sobivat helesinist avarat volangidega pluusi, mille neli ülemist nööpi olid lahti ununenud, ja musti liibuvaid siidpükse. Frank ei osanud öelda, oli pianist mees või naine. Tugev lõuajoon viitas mehele, aga pikad saledad sõrmed, milles särasid teemandid – võib-olla küll ainult tsirkoonid – , kuulusid kindlasti naisele. Märganud Franki uurivaid silmi, naeratas pianist malbelt ja saatis mehele igatseva pilgu.

Orkester vaikis ja tantsijad lõpetasid ahvatlevate pooside võtmise – tänapäeva inimeste tants – ning lahkusid tantsupõrandalt. Marion jõudis laua juurde tagasi, istus rahulolevalt ohates toolile ja sirutas käe klaasini.

Meeleoluka õhtu terviseks!

Ruum värvus ühtlaselt punaseks ja õhus oli ootust. Trompetid alustasid hoogsat meloodiat, nendega liitusid teised pillid ja hetke pärast jooksis lavale punapäine tütarlaps. Mõni minut hiljem järgnes talle teine punapea. Nad naeratasid, saatsid publikule mõned õhusuudlused ja alustasid esinemist. Nende hääled olid kõlavad ja tants temperamentne, sihvakad sääred ning suurepäraselt vormitud kehad pilkupüüdvad. Tüdrukud kandsid sädelevate litritega tikitud musti kleite, mis lõppesid seal, kus algasid jalad. Lühikesed leekivpunased juuksekiharad, mis meenutasid kohevat karvamütsi, lendlesid tantsu rütmis. Nad olid ühepikkused ja äravahetamiseni sarnased.