Читать книгу Üle sidrunite. Optimist Andaluusias - Chris Stewart - Страница 2

„NO SEE KÜLL EI LÄHE, MA EI TAHA SIIN ELADA!“ protesteerisin, kui mööda valgeks lubjatud majade tagant kulgevat järjekordset asfaltteed sõitsime. „Ma tahan elada mägedes, jumal hoidku, mitte mingi orulinnakese ääres.”

„Ole vait ja sõida edasi!” käsutas mu kõrval istuv naine nimega Georgina. Ta andis järgmisele kange musta tubakaga suitsule tuld ning ujutas mu tossupilvega üle.

Olin Georginaga tutvunud alles sama päeva pärastlõunal, kuid tal polnud läinud kuigi kaua, et mind paika panna. Ta oli enesekindel noor inglanna, kelle stoiline suhtumine ümbritsevasse maailma oli ebatavaliselt vahemerelik. Viimased kümme aastat oli ta elanud Alpujarrases Sierra Nevada jalamil Lõuna-Granadas ning töötanud siin välja oma niši, vahendades talunikke, kes tahtsid enda mägedes asuvad cortijo’d1 maha müüa ja linna kolida, välismaalastega, kes soovisid neid osta. See oli karm amet, kuid need, kes olid näinud, kuidas ta oli meelitanud ka kõige kohtlasema talupoja lepingut sõlmima ja vaielnud kanalisatsiooni ehitamise pärast maailma põikpäiseimate bürokraatidega, ei kahelnud hetkekski, et Georgina on sellele kohale just õige naine. Tema nõrkuseks võis pidada ehk vaid seda, et ta ei kannatanud rumalaid ja otsustusvõimetuid inimesi.

„Kas sa käsutad kõiki oma kliente niimoodi?” mossitasin.

„Ei, ainult sind. Siit vasakule.”

Keerasin kuulekalt rooli ja me jätsime selja taha viimased majad väikeses turulinnas Órgivas, kus mu agent mu enda hoolde oli võtnud. Jõudsime kruusateele ning võtsime suuna allamäge jõe poole.

„Kus mäed on?” vingusin.

Georgina ei teinud minust välja ning silmitses hoopis kummalegi poole teed jäävaid apelsini- ja oliivisalusid. Valged majad olid uppunud eelmise aasta luidratesse väätidesse ning ehitud erksavärviliste pelargoonide ja bugenvilleatega; muulad kündsid; töötunkedes põlluharijad koogutasid, tagumikud uppis, kesk täiuslikult joondatud köögiviljapeenraid; palmipuu varjutas teel tatsavaid kanu, kes olid mattunud tolmupilve. Koerad magasid tee peal varjus, kassid magasid tee peal päikese käes. Auto oli siin madalaima tähtsusega olend. Pidurdasin ja tagurdasin pisut, et ühest sidrunist mööda manööverdada.

„Sõida üle sidrunite,” käsutas Georgina.

Tõepoolest, seal oli kuradima palju sidruneid. Mõned hulpisid meist mööda, kandjaks läheduses pulbitsev veenire, sõidutee oli paaris kohas kaetud purustatud puuviljade vaibaga ning puudealused helendasid mahapudenenud kollastest keradest. Mulle meenus pooleldi ununenud laulujupp, midagi armunäljas mustlasest, kes loobib vette sidruneid, kuni jõgi muutub kullaks.

Sidrunid, loomad ja lilled soojendasid veidi mu südant. Sõitsime läbi lauskja kapsaste ja ubadega pikitud põllumaa, mille lõpus kõrgus väike mägi. Kui olime banaaniistanduse juurest alla laskunud, pöörasime järsult üles paremale ja tõusime mäkke, mille punases kaljuseinas olid sügavad lõhed.

„Juba parem.”

„Oota, me pole veel kohal.”

Ronisime muudkui üles, kurv kurvi järel, ning jõeorg rullus me all lahti nagu aerofoto. Sõitsime läbi mäekuru ja sööstsime äkitselt uude orgu. Ületatud tasandik kadus sootuks, massiivne mägi varjas ta inimsilma eest, orus mäslev jõgi summutas aga viimsegi heli.

Märkasin kaugel allpool hobuseraua-kujulises orus üht väikest jõeäärset talu. Hüljatud maja oli ehitatud kaktuseid täis kaljunõlvale ning ümbritsetud söötis põldudest ja iidsetest oliiviastangutest.

„La Herradura,” teadustas Georgina. „Kuidas tundub?”

„Unistada on ju tore, aga selle piskuga, mis meil on, saaksime endile vaevalt sellist kohta lubada.”

„Selle rahaga saate endale nii selle koha lubada kui ka ta ülejäänu eest korda teha.”

„Ma ei usu sind. Sa ei mõtle ju seda tõsiselt.”

Ma ei suutnud Georginat uskuda, sest tema pakkumine ületas kõiki mu lootusi. Olin tulnud Hispaaniasse rahadega, mille eest Lõuna-Inglismaal vaevu aiamajakese välja venitaks, ja eeldasin, et ostan parimal juhul mõne varemeis maja, millel ehk väike maalapike ka juures.

„Noh, siis pole mõtet enam edasi sõita. Võtan selle ära. Lähme alla ja vaatame maja üle.”

Pöörasime teeservale ja ronisime mööda rada alla. Olin erutusest ja rõõmust nii elevil, et ajas lausa iiveldama. Noppisin puu otsast apelsini, esimest korda elus. See oli üsnagi kindlalt kõige vastikum apelsin, mida olin iial maitsnud.

„Magusad apelsinid,” ütles Georgina. „Siin on enamjaolt magusad apelsinid – neist saab head mahla. Ja hammasteta vanameestele meeldivad need kah.”

„See ongi see, Georgina. See on paradiis. Ma tahan seda. Tähendab, ma ostan selle kohe.”

„Pole kuigi mõistlik selliseid asju liiga rutakalt otsustada. Lähme vaatame muid kohti ka.”

„Ma ei taha mingeid muid kohti näha. Tahan siin elada, ja pealegi, ma olen sinu klient. Me teeme ju ilmselgelt seda, mida mina tahan, mitte seda, mida sina!”

Sõitsime edasi, jõudsime veelgi kaugemale orgu ja Georgina viis mind vaatama varemeis kivihoonet, mis näis aeglaselt alla kuristikku langevat. Seda ümbritsesid mädanevad kaktused ning rõõmutut mäenõlva katsid surnud puude salud. Valduste alaosas immitses okaspõõsapuhmast välja mürgine allikas.

„Pagana päralt, ei. Miks sa tahtsid, et ma seda vaataksin?”

„Sel on omad boonused.”

„Selle koha ainsaks plussiks on see, et ta asub lähimast golfirajast võimalikult kaugel, kuid see on ka kõik.”

Seejärel käisime vaatamas betoonist kasti, räsitud kanakuuti, räpast ja nahkhiirtest vallatud hütti ning midagi koopataolist täis junne ja vanu ajalehetükke.

„Ma ei taha enam selliseid asju vaadata. Lähme La Herradurasse tagasi.”

Nõnda saigi, ja ma istusin jõesängi veerel soojal kivil ning unistasin sellist haruldast unistust, mis vahel täiesti äkitsi silme ees kindlat kuju võtma hakkab, kuni Georgina mulle vahele segas.

„Ma tean, et siin on väga kena, Chris, aga La Herraduraga on pisut muret. Sellel on mitu omanikku ning mitte kõik ei taha müüa – ja üks neist, kes müüa ei taha, omab ligipääsu toale, mis asub täpselt keset maja. See võib osutuda ebamugavaks, kui mitte isegi vastuvõetamatuks. Ja siis veel veeprobleem …”

Tema sõnad jäid õhku rippuma, sest pöörasime üheskoos pead, kuuldes jõesängi veerelt meie poole kaikuvat laulujuppi. Tabasin sõnu „konn” ja „kristallklaasid”, kuid ülejäänu kadus rämeda baritoni varju. Kalju tagant ilmus nähtavale punane kits, kellel oli vaid üks sarv. Loom silmitses meid hetkeks ning sai siis hakkama trikiga, mis on kitsed juba aegade algusest inimesele nii kalliks teinud – üheaegse röhitsuse ja peeruga.

„Nupukalt teevad, eks ju?”

Georgina ei teinud mu tähelepanekust väljagi. „See mees, keda näed meie poole tulemas,” sosistas ta kiiruga, „on üle jõe jääva koha omanik – ja ma arvan, et ta tahab seda müüa.”

Ühe sarvega kitse järel ilmus nähtavale hiigelsuur mees, punane nägu habetunud, ise kaksiratsa hobuse seljas. Tema lauliski, küllap enese lõbustamiseks, ning valvas samal ajal kitse ja selle mitmeid kompanjone, kelle hulka kuulusid mõned lehmad, vasikas, kasimata lammas ja kaks koera. Mees peatus, ajas end sadulas ettepoole ning silmitses meid räpase rannakaabu alt. Vandesõnaga seiskas ta ka oma kaaskonna.

„Hola, buenas tardes2. Kas meil võib olla au Pedro Romeroga, kellele kuulub üle jõe asuv talu?” alustas Georgina.

Mees mühatas.

„Olen kuulnud, et tahate seda ehk ära müüa.”

„Võib-olla tahangi.”

„Siis soovime meie seda vaatama tulla.”

„Millal?”

„Homme hommikul.”

„Olen kohal.”

„Kuidas me sinna saame?”

Sellele järgnes pikaleveniv selgitus, millest püüdsin kinni vaid juhuslikud viited puudele, põldmurakapõõsastele ja kividele. See kõik tundus küllaltki ebavajalik, sest otsisime talu, mis ei jäänud kilomeetri kauguselegi.

„See võõramaalane tahab kohta osta?” Mees saatis minu poole hindava kõõrdpilgu,.

„Võib-olla tahab, võib-olla mitte.”

„Homseni siis.”

„Homseni.”

Sellega asutas väike rongkäik end taas kolinal allajõge teele. Romero ei laulnud enam ja tundus olevat mõtteisse vajunud.

Jälgisin võlutult, kuidas loojuv päike loomade sammudest kerkinud väikeseid kuldseid tolmupilvi sütitas.

„Ma tean sest ärist üht koma teist,” ütles Georgina, „ja seda talu tasub kindlasti vaatama minna. Selle nimi on El Valero.”

Jõime enne oru poole teele asumist hommikukohvi ja Georgina vaatles mind mõtlikult.

„Kuule, sa pead tasa püsima, kui ma just märku ei anna. Jäta rääkimine minu hooleks.”

„Olgu. Aga pea nüüd hoogu. Kas me oleme tegelikult ka kindlad, et ma tahan El Valerot osta? Mina arvasin, vabandage väga, et tahan hoopis La Herradurat.”

Georgina vaatas mulle täpselt silma sisse. „Olen pisut järele mõelnud ja otsustanud, et sina ja El Valero sobite hästi kokku. Küll näed, kui kohale jõuame.”

Sõitsime orgu, saatjaks soe jaanuaripäike. Talunikud töötasid köögiviljapõldudel, koerad ja kassid olid naasnud oma harjumuspärastele kohtadele teel. Seekord tundus kõik juba tuttav. Kui me La Herradurast mööda sõitsime, vaatasin igatsevalt alla selle poole, ning seejärel kerge eelarvamusega üle jõe jääva koha suunas.

Mõne aja pärast sai tee sootumaks otsa ja me võtsime kingad jalast ning sumasime läbi jõe, mille vesi oli põlvekõrgune, kohati kiirevooluline ja hirmus külm. „No vabandage väga,” hüüdsin, „aga see on kuhugi kohale jõudmiseks küll paganama hull viis!”

Ronisime eukalüptipuude kõrvalt kaldast üles ja üle põllu ning kõndisime mööda kitsast rada apelsini-, sidruni- ja oliivipuude varjus läbi lilli tulvil astangute. Siin ja seal voolasid puhta vee ojakesed, mis murdusid üle kivide koskedeks ning hargnesid, et kasta astanguil kasvavaid puu- ja köögivilju. Rada läks üle kraavi ning väänles siis läbi õitsevate mandlite salu. Georgina pööras end ringi ja naeratas mulle.

„Mida sa arvad?”

„Sa ju tead, mida ma arvan – ma pole kunagi varem midagi sellist näinud!”

„Siin see maja ongi.”

„Maja?! See näeb välja nagu terve küla. Ma ei saa küla osta.”

Võimsa järsu kalju eri astangutele olid ehitatud mõned majakesed ühes lautade, kitseaedikute, kanakuutide ja kuuridega. Kompleksi alumises osas kasvava granaatõunapuu kõrval seisvasse roostes bensiinivaati nirises voolikust vaevaliselt vett.

Pedro Romero seisis kas maja või lauda kõrval ja hõõrus käsi kokku, nägu laia naeru täis.

„Haa! Oletegi kohal. Istuge ja jooge veini, sööge liha!”

Istusime madalatele toolidele, põlved vastu nina, ja nautisime vaatepilti, mida pakkusid istmetest moodustatud ringi keskel ennastunustavalt paarituvad koerad. Ma ei teadnud, kas sobilikum oleks pillata mõni nilbe kommentaar või teeselda, et olen pime. Georgina kortsutas minu suunas kulmu ja ma hoidsin suu kinni, nagu olime kokku leppinud.

Nähtavale ilmus pisike kortsus naisterahvas, Romero naine María, kes valas majaperemehe käskiva žesti peale välja Coca-Cola pudelisse villitud pruuni veini ja heitis laua aset täitvale kastile mütsatusega paraja singikäntsaka. Päike paistis lagipähe, kärbsed porisesid. Jõime veini, sõime sinki ja vahtisime armatsevaid koeri, pead alkoholist üha uimasemad.

Georgina ja Romero lobisesid elavalt naabritest ja piiridest ja veest ja hindadest ja õigustest ning mina kiigutasin end oma toolil edasi-tagasi, arulage naeratus suul. Koerad olid nüüd vagusi, küllap seepärast, et isane oli emase sisse kinni jäänud, ning vaatasid ujedalt eri suundades, justkui kahetseksid, et olid üldse niivõrd suure vaeva ette võtnud. Veini ja sinki toodi muudkui juurde ja ma jäin tukkuma ning avasin raske silmalau alles siis, kui Georgina mind ribidesse müksas.

„Laksa talle see pihku ja näita, et sul on tõsi taga.”

Ta ulatas mulle suurekupüüriliste peseetade pataka.

„Sa oled nüüd El Valero uus õnnelik omanik ja see siin on señal – sissemakse.”

Georginaga polnud tõepoolest mõtet vaielda, nõnda tegin, nagu ta ütles, ja ostsin koha ära. Järgnes hulk selgadele patsutamist, käte surumist ja laiu naeratusi.

„Saite selle hinna eest tõelise kingituse,” kurtsid Romero ja tema naine. „Oleme laostunud, müüsime oma kodu maha … ostsite vaid pennide eest tõelise paradiisi, aga mis sinna ikka parata?”

Tahtsin neile juba raha juurde pakkuma hakata, kuid Georgina saatis minu suunas vaigistava pilgu. Nõnda saingi endale veidi vähem kui viie miljoni peseeta (umbes 25 000 naela) eest talu, mille poole ma enne poleks söandanud üle aiagi kiigata. Sedasi sai minust, rändavast lambapügajast ja Sussexi lennujaama maandumisraja all asuva farmi rentnikust pelgalt minutitega Andaluusia mägitalu omanik. See tahtis pisut harjumist.

Suutsin vaevu erutust vaos hoida ja sõitsin lähimasse baari, et helistada Inglismaale enda naisele Anale – ning jäin seal ühtäkki pidama. Kuidas osanuks ma selgitada, millega olin just hakkama saanud? Mängisin laual olevate müntidega ja põrnitsesin inspiratsiooni saamiseks veiniklaasi kogunenud setet. Kui rangelt võtta, siis oli minu eesmärgiks olnud Andaluusias pisut ringi sõita ning tutvuda võimalustega osta maja ühes maalapiga, kus saaksime ühist tulevikku punuda. Ma ei saanud kuidagi peast mõtet, et olin mõnevõrra üle piiri läinud. Inimsaatusel on ikka omad looded3 … aga kas Ana näeb seda samas valguses?

Nii ei läinud. Kuid oleksin ise tõenäoliselt samamoodi reageerinud. Meie mõlema õnneks pole Ana siiski kunagi olnud suurem asi süüdistaja, nõnda asus ta mind peagi ettevaatlikult küsitlema nagu õnnetuspaigale saabunud arst.

„Kui kaugele lähim tee jääb?” päris ta esmalt. Igapäevaküsimustega tegelemine oli tõeline kergendus.

„Ah, see on umbes sama nagu majast sigalani.” Püüdsin ette kujutada, kuidas Ana pilk üle Sussexi taluõue libiseb. „Ja see pole ju kaugel, ega? Tähendab, see pole sigalast väga kaugel … Ei, veevärki pole … oota, ma ajan pada – majast umbes kahekümne meetri võrra madalamal mulksub bensiinitünni külge seotud voolik.”

Kõnelesin pikalt ja laialt tünni pinnal hulpivatest tulipunastest pelargooniõitest, rahulikest lojustest, kes sealt vett rüüpavad, ning heledatest lilledest, mis seda kaunist veesilma vaibana ümbritsevad. Aga Ana ei lasknud oma tähelepanu kõrvale juhtida.

„Jah, tegelikult on vannituba täitsa olemas, isegi bidee … Ei, tuleb tunnistada, et vesi sinna ei jõua … allikas pole piisavalt kõrgel, saad aru … kui voolik tünnist kõrgemale tõsta, siis vett enam ei nirise, ptüi, tähendab, ei voola … Ei, tünnivett ei saa juua, see on mürgine. Nad ei pese ka sellega – nad pesevad oma juukseid jões, ja see on minu meelest päris vahva. Nad ütlesid, et kui taimi sellega liiga palju kasta, surevad need ära … Ei, ma ei tea, miks nad selle tünni sinna üldse panid! Ma ei oska ju nende mõtteid lugeda, või mis? Loomad joovad seda – jah, selles asi ongi, seda joovad loomad. Ja ei, ma ei tea, miks loomad jõest ei joo – äkki sellepärast, et inimesed pesevad seal pead!”

Mässisin end üha sügavamale. Proovisin teisiti.

„Elekter on sees – päikesepaneel, nii et elektriarvet pole ja kulutada võib nii palju, kui süda lustib. Telekas on, ja mõned tuled, muuseas ka selline lüliti, millega saab voodi juurest tuled ära kustutada, kas sa kujutad ette? Suveajal tuleb sellega kuuldavasti pisut säästlikumalt ringi käia …

Talvel? Noh, talvel ei tööta see vist üldse, aga ega alati ei saagi kõike, mida hing ihaldab, eks?”

Kuigi mu romantiline pilt El Valero võludest polnud Anat päriselt veennud, ütles ta, et on kõigi nende õudusunenäoliste aspektidega nõus tingimusel, et seal pole tuuline. Tuul oli tema jaoks kõige hullem asi maailmas.

„Maja on jõeoru kääru taga mõnusasti peidus,” kinnitasin. Tegelikult ei ole. El Valero asub mäeseljandikul ning on valla nii kahe jõe kui ka kahe suure mäeaheliku tuultele. Ometi suutsin selle pisikese hädavalega Anat piisavalt innustada, nii et ta lubas isegi, et püüab olla võimalikult eelarvamustevaba, kui järgmise tšarterlennuga kohale jõuab.

Mina jäin seniks paigale ja uurisin uut valdust iga nurga pealt. Ukerdasin üles teisele poole jõge jääva paaristipulise mäe otsa ning vaatasin üle kuivetunud taimestiku ja männilatvade El Valero poole, mis näis ühes oma tumedate viljapuude ja heledate veekraavidega nagu väike oaas. Nägin Romerot, kes istus jõesängi veerel hobuse seljas, kaaskonnaks inetute loomade kari, ja tema naist ja tütart, kes koogutasid küüslauke istutades ühe astangu kohal.

Ronisin talu tagant järsust nõlvast nii kõrgele üles, et ei kuulnudki enam jõekohinat, ning ekslesin kesk rosmariini- ja tüümianitaimi, saatjaks vaid põõsaid saputava tuule hääl ja tundmatute lindude hüüded. Sealt avanes vaade tervele orule, mille ühes servas laiutasid kallakutele rajatud rohelised põllud ja istandused, kuni kadusid sügavasse kaljulõhesse, kust jõevesi läbi pahises, ning mis teises servas, oru lõunapoolseima väikese majapidamise, El Granadino juures ahenes kaljuseks mäekuruks.

Võimsa mäe jalamil asuv talu näis lõpmata pisike ja künkaline mäetipp ise meenutas kangesti ninasarviku sarve.

Pärastlõunases pehmes valguses sõitsin kõrgele Contraviesasse, edelapoolsesse uhkesse kindlustusrajatisse, ning leidsin koha, kust avanes vaade tervele mäeorule, mis roheline ja kaunis ja madala taimestiku ning astelpõõsastega kaetud kuivade mägede varjus pealtnäha ligipääsmatu,.

Mu pea käis erutusest ringi ning täitus meeletute ideede ja unistustega. Vaade oli täiuslik. Nii laias orus voolavad kaks ilusat jõge kui ka kitsas kaljunukkide vaheline avaus olid iga nurga pealt imetlust väärt. Ent siis hakkaski mulle kohale jõudma. Tegemist oli loomuliku paigaga reservuaari jaoks. Kui ehitada kaljulõhe ette kõigest umbes viiekümne meetri laiune tamm, täituks org mõne nädalaga – kaks jõge, kitsas kuru, mõni üksik kirjaoskamatu talunik, kellele tuleks uus eluase leida. Rannikulinnad vaid kahekümne kilomeetri kaugusel lõunas olid kuivaks pigistatud ja inimesed jõid kuivanud kaevudest soolast vett. Kõik loksus paika. Sellepärast nad oma talusid müüa tahtsidki. Mõne aasta pärast oleksid need üleni vee all.

See võigas teadmine kinnitas minus üha rohkem kanda ja uue maailma kohale kerkisid tumedad varjud. Kuidas, kuradi päralt, ma seda Anale selgitan? Ta võis just praegu läbi pilvede Lõuna-Hispaania suunas rühada. Tormasin nagu totakas alla jõe äärde, et otsida üles Romero ja tema lojused.

„Kas siia ehitatakse tamm ja org ujutatakse üle?”

Minu tulevik – rääkimata mu abielust – sõltus tema vastusest. Romero silmitses mind pisut üllatunult ning tema ebameeldivale näole ilmus kaval irve.

„Muidugi.”

„Kas sa tahad öelda,” piiksatasin, „et müüsid mulle just koha, mis võib juba mõne aasta pärast kahekümne meetri sügavusel veehoidlas olla?”

„Claro – loomulikult.”

„Kuidas sa võisid …?”

„Oh, sinuga ei juhtu midagi, nad maksavad sulle koha eest piraka kompensatsiooni.”

„Aga ma ei ostnud seda kohta mingi paganama kompensatsiooni pärast, tahan siin elada …”

„See võib osutuda küllaltki keeruliseks, kui olla vee all ja nii. Aga ma pean nüüd minema. Pean loomadele järgnema.”

Seepeale äigas ta hobusele puutokiga ja kadus ülesjõge.