Читать книгу Üle sidrunite. Optimist Andaluusias - Chris Stewart - Страница 3

KUI MA LINNA ÄÄRES ASUVASSE BAR RETUMBASSE sisse tormasin, toetus Georgina parasjagu mänguautomaadile ja luges raamatut alkeemiast.

„Georgina, mida paganat see tammi-värk veel tähendab?” prahvatasin.

„Tammi? Mis tammi?” Ta näis olevat siiralt hämmeldunud.

„Pedro Romero ütles just, et ehitatakse tamm ja org ujutatakse üle.”

„Ah see.”

„Mis mõttes „ah see“!?”

Küllap mu ahastust täis näoilme liigutas teda, sest Georgina hääletoon mahenes pisut. „Nojah, kakskümmend viis aastat tagasi oli küll mingi plaan, et lõhe ette ehitatakse tamm ja org ujutatakse üle, aga tehtud uuringud näitasid, et tammi ei saaks ökonoomselt majandada. Ümbritsev kalju on nagu käsn. Ja pealegi, isegi kui nad selle plaaniga uuesti päevavalgele tulevad, saab sinu vaev kenasti tasutud. Nii et tegelikult probleemi pole.”

„Kas selles saab kindel olla? Tähendab, kohe täiesti kindel?”

Ta jäi hetkeks mõttesse, pani siis raamatu kinni ja sirutas käekoti järele.

„Tead mis, otsime Domingo üles. Tema on orus su lähim naaber. Ta elab põhjapoolses otsas, La Colmenas. Tema perekond on seal juba aastaid elanud. Tema kindlasti teab. Nägin enne ta autot, nii et ta peab kusagil siin kandis olema.”

Ning ta asus endale omasel rutakal sammul mööda Órgiva peatänavat marssima ja mina kõmpisin tema kannul.

„Hoia silmad lahti,” käsutas ta. „Teda on lihtne märgata – ta on üks siitkandi kenamaid mehi. Umbes kolmekümnene, lühike, aga seda on siin kõik, ning pealaelt veidi kiilanev …”

„Pole just kõige paljutõotavam portree,” kommenteerisin, sest tundsin, et mulle võib kerge pahuruse antud olukorras andeks anda.

„Ah, aga oota vaid. Tal on profipoksija keha ja maailma armsaim naeratus.” Paistis, et sel mehel oli õnnestunud Georgina oma sarmiga ära võluda.

Ja nii me sammusime, mööda uhket nime kandvast Singimuuseumist, mis oli tegelikult tavaline väike pood, ja raekojast, mille küljes rippusid Andaluusia ja Hispaania lipud, ning edasi järjekordseid baare täis pikitud peatänavale.

Siit leidsimegi minu naabri, kes toetus nagu muuseas laternaposti najale ja lobises mustlasega. Ta püüdis mustlasele lehma müüa, vähemalt nii tundus. Ootasime, et tehing mingisugusegi lõpu leiaks, kuid aeg läks ning kuna mõlemad pooled olid absoluutselt kõigutamatud, ei jõutud kuhugi. Mõned möödujad olid nende ümber kogunenud ja tahtsid kangesti tehingust osa saada. Georgina juhatas mind üle tee asuvasse baari ning andis Domingole käega märku, et ta meiega pärast kauplemise lõpetamist liituks.

Jälgisin laua tagant, kuidas Domingo asju ajas. Teised osalised kuulasid hoolikalt igat tema sõna. Jäi mulje, et ta on kõneleja rolliga harjunud. Ta kandis puhtaid siniseid teksaseid, valget avatud kaelusega särki ja jalas tenniseid. Tema pealagi oli kiilas nagu läikivpruun pähklikoor, täpselt nagu Georgina enne maininud oli.

Viimaks astus ta baari, et meiega ühineda. Ta surus meil häbelikult naeratades kätt ning uuris mingit laua alla jäävat punkti, kui Georgina meid tutvustas.

„Kas tulete vaid puhkama?” küsis ta.

„Pagan võtku, ei, kavatseme siin elada ja maad harida.”

Selle peale ilmus Domingo suule naeratus ja ta tõstis kohemaid pilgu. Georginal oli täielik õigus. Uus näoilme muutis ta seletamatult nägusaks.

„Mida sa La Colmena oru tammist tead?” päris Georgina. „Pedro Romero on rääkinud Cristóbalile mingitest plaanidest …”

„ära kuula Romerot,” lausus Domingo vaikselt. „Aastaid tagasi oli üks projekt, aga sellega ei jõutud kuhugi. Pole vähimatki ohtu, et see taas päevakorda tõuseb.”

„Oled sa selles kindel?” sabistasin. „Tähendab, see on meile väga tähtis. Tahame siin oma elupäevade lõpuni elada, mitte kompensatsiooni pealt kasu lõigata.”

„Jah, loomulikult olen kindel, aga kui tahad ametlikku kinnitust, käime linnapea juurest läbi.”

Asusimegi pikema jututa teele. Domingo marssis tennistes ja teksapükstes otsejoones linnapea kabineti lahtisest uksest sisse.

„Hola, Antonio. See võõramaalane, Cristóbal, ostis La Colmena kõrvale koha ja muretseb tammi pärast. Rääkisin talle juba, aga ma arvan, et ta tahaks seda linnapea suust kuulda. Ütle sina.”

Antonio kordas kõike seda, mida olin äsja Domingolt kuulnud. Aga sellel hetkel ei mõtelnudki ma enam tammile. Sellel hetkel tegelesin ma hoopis iseenda õnnitlemisega, et olin enesele nõnda väärt naabri saanud.

Koorem õlult raputatud, võtsin Ana lennujaamast peale ja kimasin küpsisekarbisuuruse üüriautoga tagasi Granada poole. Jälgisime, kuidas linna taustal kõrguvad Sierra Nevada lumised mäetipud ilmuvad läbi sinise hägu nähtavale ning viimased päikesekiired need roospunaselt hõõguma panevad. Ana oli võlutud ning minulgi pani säärane ilu pea kergelt pöörlema. Milline koht, kuhu elama tulla! Granada jäi selja taha ning ees ootas sõit üle Suspiro del Moro, „Mauri viimse ohke”, kust viimane moslemite kuningas eksiili saadetuna veel viimse pilgu tagasi armastatud linnale heitis ja nuttis. Mõni ime.

Pedro ja María olid meid öömajale palunud, ning hilisel õhtutunnil pöörasimegi oru poole, kus Anal avanes võimalus heita esimene pilk meie uuele kodule. Teeäärsed põllud näisid loojuva päikese valguses veelgi ilusamad, kui olin ette kujutanud. Ana paistis rahul olevat ja ma näitasin talle tähtsalt kõike. Oliivid, apelsinid, sidrunid … kapsad … kartulid …

Tõusime üle mäekuru kaljude ja jõudsime orgu.

„Seal ongi!”

Orgu sisenedes on El Valero vilksamisi näha, enne kui see taas kaljuseina taha kaob.

„Kus?”

„Seal, kas näed? Seal mäeseljal, teisel pool jõge.”

„See?”

„Mis mõttes „see“?”

„Otseses mõttes – „see“.”

„Nojah, „see“ ongi jah. El Valero. Mida sa arvad?”

„Ma ei arva sellise kauguse pealt midagi. Annan hinnangu siis, kui oleme lähemale jõudnud.”

Sõitsime sügavamale orgu ja peatusime veidi lähemale jäävas vaatluspunktis. „No ma arvan, et see tundub päris kena.”

Silmitsesin Anat hämmelduse ja rõõmuga. Säärased entusiasmipursked pole talle kuigi omased.

Sõitsime veel veidi edasi ja parkisime auto sinna, kus tee sai otsa. Edasi tuli minna jala. „Sigalad?” päris ta. Polnud kahtlustki, et ta esitas mulle küsimuse.

„Mida?”

„Sigalad?” küsis ta taas.

„Mis sigalad? Siin pole mingeid sigalaid!”

„Rääkisid, et El Valero jääb sama kaugele kui sigalad.”

„Kas tõesti?”

Hämardus, ning ma teadsin, et tallu jõudmiseks ootab ees pikk ja küllaltki raske jalutuskäik läbi oru. Asusime allamäge suunduvat rada mööda teele, kalpsasime üle vesisema koha, kus tee ristus kraaviga, ning rühkisime läbi hiigelsuurte eukalüptipuude tihniku, mis lõhnas magusalt, sahises õhtuses tuules ning lausa helises linnulaulust. Jõudsime jõekaldale. Mäslev vesi langes otse järsust kaljunõlvast alla, tormas ragiseva ja müriseva kärestikuna üle siledate kivide ning keerles vaiksemates veesõlmedes.

Naeratasin ja pigistasin Ana kätt, kui me vapralt üle väikese silla sammusime, põnevil väljavaatest, et näeme peagi esmakordselt üheskoos oma uut kodu.

Poolteist tundi hiljem oli veelgi pimedam ja meie tatsasime kesk põldmurakaid, jalad pahkluuni mustas märjas mudas. Hispaania põldmurakad on salakavalamad kui Inglismaa omad. Iga okas kujutab endast kõverat kida ning kui need juba külge jäävad, ei taha nad kuigi meelsasti lahti lasta.

„Ma ei mõista, kuidas sul sai olla jultumust väita, et talu jääb sama kaugele kui sigalad.” Paistis, et see ei andnud Anale rahu.

„Vahemaad on sellisel maastikul väga petlikud,” selgitasin tähtsalt mudas ukerdades, ühe kõrva küljes küllaltki ebaelegantselt tilbendav põldmurakaoks. „Aga ma ei kujuta ette, mis on juhtunud. Ostsin selle talu alles mõne päeva eest ja nüüd ei suuda ma seda isegi enam üles leida.”

„See pole küll tõesti üldse sinu moodi.”

Ma ei teinud tema märkusest väljagi ja silmitsesin meid ümbritsevat võsa lähemalt.

„Paistab, et tulin eelmine kord ka siit, aga teed pole enam hästi näha. Lähme tolle suure oleandri juurde tagasi ja proovime teistkaudu.”

Murdsime õhtuhämaruses viimaks kiuslikust pampaheinapuhmast läbi ja Ana märkas lagedale viiva teeraja heledat pinnast.

„See ongi. Ma teadsin, et see rada siit kusagilt läheb.”

Nii see oli. Rühkisime hingeldades ülespoole mööda kaljuastmeid, mis olid mind alguses nii vaimustanud, ja ma pöördusin võidukalt Ana poole ning naeratasin talle pimedas. Oli soe õhtu ja tuul kandis tundmatute õite lõhna, ning mida kõrgemale me jõudsime, seda nähtavamaks muutus pimeduses meie ees kõrguv talu.

Lillelõhn asendus peagi sõnniku ja kitsede omaga. „See’p see ongi,” teatasin ning viipasin käega maja sünge silueti poole, kuid Ana vastus kadus koerte klähvimise ja rüselemise varju. Uks lükati prõmaki lahti ning öhe kaikus hirmuäratav vandumine.

„Meie võõrustaja,” selgitasin.

Kui olime juba lähemal, löödi uks mürtsatuse saatel taas kinni. Koputasin ja ootasin. Koerad urisesid ja rüselesid me põlvede ümber. Uks avati uuesti ning seal seisiski Romero, pisike María tema koguka kere taga peidus. „Tere tulemast,” säras ta.

„See on minu naine Ana.”

„Ilus naine,” ütles Romero ja uuris teda pealaest jalatallani, silmis tiirane pilk.

„Kui noor sa oled ja kui kaunis!” hüüdis María innukalt ja suudles Anat põskedele. „Tulge sisse, tulge sisse.”

Astusime tuppa. Romero lükkas meie kotte nuhutavad koerad jalaga vilunult eemale ja sulges seejärel ukse.

El Valero elutuba oli väike ja neljakandiline ning üleni valgeks lubjatud, kui läikiv tsementpõrand välja arvata. Toas oli must kunstnahast diivan, näoga kahe puidust tooli poole, ning ümmargune laud televiisoriga. Ühel seinal rippus kaunistusena plastmassist nukusöögiriistade komplekt ja teisel ajakirjast välja lõigatud Jeesus Kristuse pilt. Muud ei midagi – ning toas polnud tolmukübetki. Keset lage rippus paljas pirn, mis heitis toale vaevu valgust.

Meid utsitati diivanile istuma. „¡No, no!” protesteerisin enda kehvapoolses hispaania keeles. „Me ei saa istuda ainsal mugaval toolil, peame istuma kõval puidul.”

„Olgu,” ütles Romero ja vajus diivanile, kust oligi parem Anat kiibitseda. Ana tõusis püsti, sobras kotis, võttis välja kalli küpsisekarbi ning ulatas selle Maríale. María näis hämmeldunud ja ulatas karbi omakorda Romerole. Kõik vahetasid piinlikkust täis pilke, välja arvatud Romero, kes oli parasjagu ametis karbi lahtikangutamisega. Ta võttis küpsise välja, uuris seda ja hammustas ühest nurgast.

„Aaahh! Ma ei saa seda süüa. See maitseb juustu järele!”

„Need on Inglismaal väga populaarsed, arvasime, et need võiksid teile meeldida.”

„Aga ei meeldi.” Romero lai naeratus oli sõbralikkus ise.

María võttis karbi ja viis selle kõrval asuvasse pimedasse sahvrisse. Neist saab sigadele hea suutäis, neist Harrodsi tartanmustrilisse karpi pakendatud Highland Shortbreadsi küpsistest.

Istusime natuke aega vaikuses ja vahetasime pilke.

María murdus esimesena. „Tere tulemast meie tagasihoidlikku koju,” sõnas ta. „Elame väga vaeselt ja väga räpaselt, aga me oleme väga vaesed inimesed, nii et mis meil muud üle jääb?” Ta laiutas leinalisel ilmel käsi.

„Ei, ei, kõik on imeline, väga ilus – ja laitmatult puhas.” Noogutasin Ana suunas, et ta minuga nõustuks. Ana naeratas Maríale.

„Eksisime ära ega leidnud teed läbi oru,” ütlesin Romerole ja lootsin, et Ana jätkab vestlust puhtuse – või ülepea majapidamise – teemal, mida olin tema heaks nii hoolitsevalt alustanud.

„Muidugi et eksisite. Sa ei teadnud teed,” vastas Romero küllaltki kaastundetult ega näidanud üles vähimatki huvi sellest rohkem vestelda.

Veel vaikust. Köhatasin ja näpistasin enda jalga ning naeratasin siis kõigile kordamööda. Romero mühatas, loivas televiisori juurde ja lülitas selle sisse. Laes rippuv pirn tuhmus. Tuba täitus läbilõikava kahina ning heliga, mis sarnanes kusagil eemal tiigi ääres koha sisse võtnud konnade ühiskrooksumisega. Viimaks ilmusid ekraanile lumetormis üheaegselt nii üles-alla kui ka paremale-vasakule liikuvad varjud. Romero nihkus kõrvale, et saaksime kõik koos ekraani jälgida, ning tõstis imetlemist oodates küsivalt pea.

„Tore televiisor,” prahvatasin rutakalt. „Uskumatu, et siin kandis saab televiisorit vaadata. Hah! Kahekümnenda sajandi imed!” Aga keegi ei kuulanud mind: kõik olid süvenenud telesaatesse – millest iganes see ka rääkis.

Romero naasis diivanile ja me jälgisime ekraanil toimuvat dešifreerimatut jama vähemalt viis minutit jutti. Minu elus on viis minutit varemgi pikalt kestnud, kuid see kord ületas neid kõiki. Seejärel ajas Romero end taas püsti ja klõpsas mingit nuppu, et kanalit vahetada. Järjekordne lumetorm, veelgi rohkem varje, mis olid kahtlemata teistsugused, taustaks kauged kahepaiksete krooksatused. Jäime taas vagusi, et uut vaatemängu jälgida.

Pärast järjekordset viit pikka minutit oli Romerol ka teisest saatest küll saanud, nõnda tõusis ta püsti ja vahetas taas kanalit.

„Imeline,” sõnasin. „Täiesti imeline. Ütle, palju ses suurepärases masinavärgis ka kanaleid on?”

„Ah, ainult need kaks,” vastas ta taunivalt. „See on jälle eelmine kanal.”

Nõnda me siis istusime seal neljakesi, võlutud ükskõik mis stseenist, mis meile ette söödeti, vahel üksteisele heakskiitvalt noogutades ja naeratades, kuni Romero viimaks püsti tõusis ning selle paganama masina välja lülitas.

„Noh, aitab kah” naeratasin. „Mitte et mulle ei meeldiks telekat vaadata … aga ausalt, see ei asenda siiski … eee … mõnusat vestlust … või mis?”

Järgnes läbitungimatu vaikus. Tundsin end nagu surnud siga teemajas. Näpistasin taas jalga. Mulle küll meeldib oma hääle kõla, kuid see siin oli isegi minu paksu naha jaoks liig.

„Eh, eee … kuidas siis on tunne linna lähedale cortijo’sse kolida? Ma olen kindel, et teil saab seal väga kena olema.”

„See on täielik õudusunenägu,” ulgus María. „Surm. Me kuulume siia, oma armsasse El Valerosse. Oleme siin õnnelikud. Aga pidime talu maha müüma ja teie saite selle praktiliselt niisama. Oleme vaesed inimesed ja nüüd veelgi vaesemad – aga mis sinna ikka parata?” Ja ta laiutas taas endale omase meeleheidet väljendava žestiga käsi. Kogu jutt kanti ette sooja ja laia naeratusega.

„Oh jessake, me ei taha teid kodust välja ajada. Me ei kavatse veel niipea sisse kolida. Võite siin terve suve elada. Ei, jumal hoidku, parem jääge nii kauaks kui …” Ana äge köhahoog summutas mu lause teise poole.

Vaikisime taas, Romero pilk Anale naelutatud, kuni aknast järsu tuuleiiliga sisse kandunud tugev lehk mulle uueks vestluseks sobiva avangu ette mängis.

„Kitsed! Siin on ju kitsed, eks?”

„Jah, kitsed.”

„Neil on siin kitsed, Ana.”

„Kui huvitav.”

„Kas sooviksite klaasi piima?” päris María.

„Muidugi, aitäh,” vastasime kooris, janunedes mingigi sündmuse või kombetäite järele, mis aitaks surnud punktist üle saada.

Pedro ja María kargasid mõlemad püsti, tormasid kastruli ja taskulambiga välja ning lõid ukse enda järel kinni. Vaatasime Anaga hetkeks vaikides tõtt.

„See on ju kitsepiim,” sosistas Ana. Ta ei soovinud millegipärast valjusti vestelda, kuigi meie võõrustajad olid toast väljas. „Nad lüpsavad kitse ja valavad piima meile klaasi, justkui oleks see pudelist.”

Kuid Maríal ja Pedrol polnud midagi varjata. Kuulsime kusagilt altpoolt mütsatusi ja rüselemist, süngeid vandesõnu ja kitse peeretust; sellele järgnes metalse kõlaga kahin, kui kaks peenikest piimaniret leidsid tee kastrulisse. Varsti, kuid mitte liiga ruttu, sest olen kindel, et ka nemad püüdsid olukorda võimalikult pikale venitada, naasid meie võõrustajad terve kastrulitäie valge vahuga.

„Oh, piim,” sõnasin kohtlaselt. „Kas võib olla, et see on kitsepiim?”

„Muidugi. Nüüd peame seda keetma.”

María võttis priimuse ja asetas kastruli selle peale. Kogunesime kõik ümberringi vaatama.

„Nad keedavad piima, Ana.”

„Kuule, lisaks sellele, et ma näen, et nad keedavad piima, olen ma juhuslikult mitu aastat hispaania keelt õppinud. Ma saan ise ka enam-vähem aru, mis toimub.”

María selgitas, et piima peab laskma vähemalt kolm korda keema tõusta, enne kui seda juua võib. „Bangi tõbi.”

See meelelahutus venitas aega umbes kahekümne minuti jagu edasi ning siis saime hirmsat jooki ka maitsta. Romero ringutas ja haigutas. Avastasin, et räägin jälle midagi.

„On olnud tõesti meeldiv õhtu, aga … noh, oleme nii väsinud, et pea täitsa paks juba. On vist uneaeg.”

Kõik olid rohkem kui nõus. Pesime Anaga allpool granaatõunapuu varjus tünni tilkuva veega hambaid. Oli selge öö ning hele kuuriba lõi jõed all orus sätendama. Teisele poole orgu jäävad männid õõtsusid tugeva tuule käes.

„Taevane isa,” sisistas Ana pimedas. „Kui kauaks me siia jäämegi?”

„Oli vist viieks päevaks.”

„No mina küll ei usu, et ma veel ühe samasuguse õhtu välja kannatan. Sina vist nautisid seda, kõik oli ju nii „ehe”?”

„Nautisin on ehk liiga palju öeldud. Võib-olla peaksime järgmised ööd siiski linnas veetma. Mõtlen mingi vabanduse välja.”

Tuul tõusis öösel veelgi. See marutas läbi magamistoa lahtise akna ning lükkas tooli pikali. Toolil olid Ana riided ja veeklaas.

Muretsesin, et tuule ja tooli vahejuhtum paneb kogu meie Andaluusia seiklusele punkti – kui just pole tekkinud olukorda, et oleme kogu raha talule kulutanud ning sedasi ka lahkumisvõimalusele kriipsu peale tõmmanud. Kuid nii ei läinud.

„Minu arvates on siin väga ilus,” sõnas Ana, „aga mul on siiski teatud nõudmised.”

„Jumaluke, nimelt missugused?”

Ta luges mulle ette pika varem valmis mõeldud nimekirja. Sinna kuulusid muuhulgas nõudmised tee, juurdepääsu, veevärgi – mis polnud talle olemasoleval kujul siiski muljet avaldanud, hoolimata täisvarustusega vannitoast – ning hulga muude pisiasjade osas, mis liialt tähtsusetud, et neid isegi mainida.

„Heakene küll,” torisesin hajameelselt. „Hoolitsen selle kõige eest.”