Читать книгу Warcraft. Durotan. Eellugu - Christie Golden - Страница 6

Jäist õhku rebestasid jahti pidavate orkide ulvavad hüüded. Durotan oli saanud maitsta ka teiste klannidega peetud lahinguid, ehkki siin, nende põhjamaisel põlisalal, julgesid neile vaenukinda heita üksnes vähesed. Klanni liikmete verejanu ja kuulsuseihaluse rahuldasid enamasti – nii nagu praegugi – huilged ja võidulaulud, mille saatel huntidel ratsutavad orkid jälitasid võimast saaklooma, kes üritas nende eest pakku pääseda.

Sõrgjalakari põgenes, nii et maa vappus. Tokerjad ja lahjad olid need loomad nüüd, kui talve raudne haare, mis ei tahtnud ega tahtnud maad vabaks lasta, oli viimaks ometi hakanud lõdvenema. Härmahundid järgnesid neile innukalt. Olles veetnud kaks päeva karja otsinguil, tundsid nad rõõmu ja uut energiat, teades, et varsti on neil jälle liha.

Rühma juhtis Garad, kelle pikkades mustades juustes leidus halle triipe, ent keha oli ikka veel rühikas ja tugev. Temast paremat kätt ratsutas Durotani ema Geyah, kehalt küll saledam kui kaasa, ent niisama kärmete liigutuste ja surmavate löökidega. Garad ei võtnud sugugi alati juhtimist enda peale, vaid astus nii mõnigi kord tagasi ja laskis ohjad haarata Durotanil, kuid noor ork ei tundnud ühestki teisest olukorrast nii suurt rõõmu kui sellest, et võis pidada jahti isa vasakul käel.

Ning lõpuks: Durotanist vasakul ratsutas tema parim sõber Orgrim Viimsepäevavasar. Neid kahte oli teineteise poole tõmmanud juba sestsaadik, kui mõlemad olid vaevalt kõndima õppinud ning võtsid teineteiselt alatasa mõõtu kõikvõimalikes võistlustes ja vempudes, mis ei lõppenud iial pahanduse ja tüli, vaid hoopis nalja ja naeruga. Orgrimi ema kinnitas, et tema väike sõdalane oli olnud täis nii suurt võitlusindu, et lõi sündides ämmaemandale peaga vastu kätt ning vaimud jätsid tema pruunile kolbale selle märgiks punaka laigu. Orgrimile endale see lugu meeldis ning ta ajas pea alati paljaks – isegi talvel, ehkki enamik Härmahunte pidas seda tobedaks. Nood neli olid sageli niisuguses rivistuses jahti pidanud ja tundsid üksteise liigutusi sama hästi kui omaenda südamelööke.

Durotan vaatas sõrgjalgadele järele kihutades Garadi poole. Isa naeratas ja noogutas. Klann oli pidanud juba pikalt tühja kõhtu kannatama, aga täna õhtul tuleb neil pidusööming. Geyah surus pikad jalad oma hundi, Laulja külgedesse, seadis noole vibule ja jäi ootama kaasa märguannet.

Garad tõstis Piksenooleks kutsutud oda, mis oli kaunistatud ruunide, nahkmähiste ja kahesuguste tärgetega. Horisontaalsed tähistasid tapetud looma, vertikaalsed surmatud orki.

Piksenool oli täis nii horisontaalseid kui ka vertikaalseid ning viimaseid ei olnud sugugi vähe. Durotan teadis, et need kõik tehti siis, kui vaenlane oli võidelnud vapralt ja surmatud puhtalt. Niisugune oli Härmahuntide komme.

Orkide pealik osutas odaga ühele sõrgjalale. Sõnu olnuks selles lakkamatus müdinas raske kuulda, seepärast vaatas Garad ringi ja nägi teisi Härmahunte odasid tõstes märku andmas, et saakloomas on kokku lepitud.

Kari tormas tihedas tropis edasi: keskel olijatele pidi see tagama elu, kui nad just ei komista ega kuku. Väljavalitud lehm jooksis küll ühtlasel sammul, aga oli teistest natuke eemaldunud.

Tema kõht ei kummunud vasikast – ükski Härmahunt ei oleks tapnud tiinet sõrgjalga, eriti veel nüüd, kui üha karmimaks muutuvad talved nende arvu niigi järjekindlalt vähendasid. Samuti ei tapnud kütid iial rohkem loomi kui jaksasid endaga Pakasetule seljandikule kaasa viia või sööta huntidest ratsudele selle eest, et nood olid neid jahil aidanud.

„Metshundid vaadaku ise, kust süüa saavad,” oli Garad kord öelnud, sügades Jääd kõrva tagant. „Meie, Härmahundid, hoolitseme omade eest.”

See polnud sugugi alati nõnda olnud. Garad oli Durotanile jutustanud, et tema noorpõlves oli klann ohverdanud vaimudele tänutäheks vähemalt ühe looma, aga mõnikord koguni mitu. Nood jäeti sinna, kuhu olid langenud – kiskjate ja kaarnate roaks. Durotani ajal sellist pillamist enamasti ette ei tulnud. Toit oli liiga hinnaline, et seda oleks raatsitud raisata.

Garad kallutas end ettepoole. Jää, kes tundis selles ära rünnakumärgi, laskis pea alla ja sööstis edasi.

„Ära jokuta!” See heatahtlik nüke tuli Orgrimilt, kelle hunt Pureja tuhises Durotanist mööda, just nagu vibust lastud. Durotan andis sõbrale sama mõõduga vastu ning Teravkihv, kes aimas, et varsti saab süüa, tuiskas samuti edasi.

Hundid ja ratsanikud langesid õnnetule lehmale peale nagu laine. Olnuks too kas või paar sammu karjale lähemal, pakkunuks see talle juba ainuüksi oma suurusega kaitset, aga nüüd võis ta pasundada palju tahtis, kaaslased lisasid üksnes kiirust. Juhtpull oli ta hüljanud: liiga tähtis oli toimetada kari hirmuäratavatest orkidest nii kaugele, et lehmadest ja vasikatest ükski teine ei hukkuks. Sõrgjalad ei olnud rumalad ning lehm sai õige pea aru, et see lahing tuleb tal võita – või kaotada – omal jõul.

Ta pöördus hiigelsuure looma kohta ootamatu kiirusega ja seisis oma tapjatega silmitsi. Sõrgjalad olid küll saakloomad, aga see ei tähendanud, nagu poleks neil olnud oma isikupära, ega sedagi, nagu olnuksid nad ohutud. See lehm, kes praegu jälitajate ees seisis ja mörisedes sõrgadega lund kaapis, polnud teistest kehvem võitleja, ning ilmselgelt oli tal plaanis võtta hinge heites endaga kaasa nii mõnigi ork ja hunt.

Durotani nägu kiskus naerule. See siin oli vääriline vastane! Tappa looma, kes ei hakanud vastu ega võidelnud elu eest, polnud auasi, ja kui seda tehti, siis ainult hädavajadusest. Ta oli rõõmus, et see vapper sõrgjalg oli otsustanud end kaitsta. Võitluskaaslasedki nägid looma vastuhakku ja tõstsid rõõmsamalt kisa. Lehm norsatas, langetas võimsate teravate sarvedega kroonitud pea ning sööstis otsejoones Garadi peale.

Orkide pealik ja tema hunt liikusid, nagu oleksid nad ühte kasvanud, ja põikasid kõrvale, nii et Garad sai aega saata Piksenool lendu. Oda tungis suurele loomale külje pealt sisse. Jää valmistus hüppeks. Kui tema ja teised valged hundid sõrgjalale kõrri kargasid, külvasid Garad, Durotan, Orgrim, Geyah ja teised kütid looma üle odade, noolte ja võitlushüüdudega.

Liigutused sulasid ühte meeletuks mölluks: möiratused, korsked ja sõjahüüud liitusid kirjeldamatuks kakofooniaks. Hundid ründasid välkkiirelt ja tõmbusid kohe tagasi, nende kihvad rebisid ja käristasid liha, samal ajal kui ratsanikud püüdsid pääseda piisavalt lähedale, et anda omalt poolt hoope. Nagu alati, vilksatasid Durotanil peast läbi tema esimese jahi mälestused ning ta liikus sinnapoole, kus käis kõige ägedam võitlus. Pärast toda ammust lumes kulgenud vererada oli ta alati tundnud vastupandamatut tungi olla see, kes annab surmahoobi. See, kes lõpetab looma piinad. Talle polnud tähtis, kas teised seda tihedas võitluskeerises tähele panevad ja tapmisau talle annavad. Tähtis oli üksnes see, et halastav löök tuleks temalt.

Ta tegi endale valgete vihuritena sähvivate huntide ja karusrõivaid kandvate klannikaaslaste vahel teed, kuni vere ja loomanaha hingemattev lehk tal pea pööritama pani. Kohe leidis ta vaba koha. Pigistades odavart, süüvis Durotan endasse, tema vaateväli ahenes, võimaldudes tal keskenduda eesmärgile. Nüüd eksisteeris tema silmis ainult üks asi – koht, mis paiknes täpselt lehma vasaku esijala taga. Sõrgjalad olid suured ja suur oli ka nende süda.

Tema oda tabas märki ja hiigelelukat läbistas värin. Looma kasukale ilmus erepunane verelaik. Durotani löök oli olnud puhas ja täpne. Püsinud surmaheitluses veel mõne hetke jalul, prantsatas lehm viimaks maha.

Taevaalust täitis võidurõõmus rõkatus ja Durotani kõrvad lõid kumisema. Ta naeratas hingeldades. Täna saab klann süüa.

Kaasa võeti alati rohkem kütte, kui looma tapmiseks vaja läks. Jahi võlu seisnes jälitamises, võitluses ja looma surmamises, aga abikäsi oli vaja ka saagi nülgimiseks ja tükeldamiseks, et liha külasse toimetada. Selles töös osalesid kõik, alustades Garadist ja lõpetades noorima jahilisega. Ühel hetkel ajas Durotan end püsti ja sirutas loomakere tükeldamisest küünarnukkideni veriseid käsi. Tema pilk oli tabanud mingi liikumise ja ta jäi, kulm kipras, kaugusse vaatama.

„Isa!” hüüatas ta. „Käskjalg!”

Seda sõna kuuldes jätsid kõik töö pooleli. Vahetati murelikke pilke, ent kõik hoidusid targu rääkimast. Käskjalad ei tulnud kunagi jahilistele järele – seda tehes võinuksid nad saaklooma pakku ehmatada –, kui just kütid polnud ära jäänud nii kauaks, et oli põhjust muretseda nende turvalisuse pärast. Üksik käskjalg saadeti välja ainult neil juhtudel, kui Garadil tuli kiiresti külla tagasi pöörduda, ning see ennustas halba.

Vaadanud korraks sõnatult Geyah’le otsa, ajas Garad end sirgu ja ootas, kuni käskjalg lähemale jõudis. Kurg’nal, vana halli habemega ork, kelle juuksed olid lumivalged, hüppas hundi seljast maha ja tervitas pealikut, lüües endale suure kämblaga vastu laia rinda.

Ta ei raisanud sõnu. „Suur pealik, üks ork tuli läbirääkimiste lipuga ja tahab sinuga kokku saada.”

Garadi kulm tõmbus kortsu. „Läbirääkimised?” See sõna tundus pealiku keelele võõras ja tema häälest aimus ebalust.

„Mida see tähendab – „läbirääkimised”?” Orgrim oli orkide seas üks suuremaid, ent võis liikuda tarviduse korral hämmastavalt kiiresti. Durotan, kes oli keskendunud vestlusele, polnud märganudki, millal sõber tema kõrvale astus.

„„Läbirääkimised” tähendab, et ...” Durotan otsis õigeid sõnu. Orkidele ei andnud need end sugugi kergelt kätte, „... see võõras tuleb ainult selleks, et kõnelda. Ta tuleb rahumeelsete kavatsustega.”

„Mis asja?” Orgrim, võhkadega lõug natuke ripakil, nägi välja peaaegu naljakas. „See peab olema mingi riugas. Orkid ei kõnele.”

Durotan ei vastanud. Ta vaatas, kuidas Geyah astus kaasa kõrvale ja rääkis temaga vaikselt. Geyah oli šamaan nagu Drek’Thargi, aga tal oli kindel ülesanne. Durotani ema oli pärimusehoidja, tema hoole all olid iidsed ürikud, mida oli antud ühelt põlvkonnalt teisele ning mis pidid tagama, et Härmahuntide iidsed traditsioonid ja rituaalid ei vajuks unustuse hõlma. Kui keegi üldse teadis, kuidas on kombeks käituda läbirääkimiste lipu all saabunud orkiga, siis oli see Geyah.

Garad pöördus orkide poole, kes seisid vaikides ja ootasid kannatlikult tema vastust. „Meiega on tulnud rääkima Gul’daninimeline ork,” lausus pealik. „Ta soovib taaselustada iidse läbirääkimiste tava, mis tähendab, et ta on meie ... meie külaline. Me osutame talle austust ja lugupidamist. Kui tal on kõht tühi, anname talle süüa parimat toitu. Kui tal on külm, peab ta saama meie kõige soojema kasuka. Ma kuulan ära, mida tal on öelda, ning käitun kõiges nii, nagu meie traditsioonid ette näevad.”

„Aga mis siis, kui tema ei vasta samaga?” küsis üks ork.

„Mida me teeme, kui ta kohtleb Härmahunte lugupidamatult?” hüüdis teine.

Garad vaatas Geyah’ poole ning too vastas: „Siis langeb häbi tema peale. Eirates sedasama traditsiooni, mida on tulnud esindama, minetab ta vaimude soosingu. Tema on see, kes käitub autult, mitte meie. Meie oleme Härmahundid,” kuulutas ta valjult ja veendunult. Kuulajad tervitasid tema sõnu nõusolevate hõigetega.

Kurg’nal seisis ebalevalt, nagu oleks tal veel midagi öelda. Ta sikutas habet ja sosistas midagi pealikule. Durotan ja Orgrim olid piisavalt lähedal, et kuulda tema vaikselt lausutud sõnu.

„Mu pealik,” lausus Kurg’nal, „see pole veel kõik.”

„Räägi,” käskis Garad.

„See Gul’dan ... tal on kaasas ori.”

Durotan kangestus vastikustundest. Ta teadis, et leidub klanne, kes orjastavad teisi. Mõnikord sõdisid orkide klannid omavahel. Eks olnud ju temagi osalenud säärastes lahingutes, kui teised klannid juhtusid tungima üle Pakasetule seljandiku ja küttisid Härmahuntide jahiloomi. Härmahundid võitlesid hästi ja vapralt ega kõhelnud vajaduse korral tapmast, aga ei teinud seda kunagi sõgeda viha ajel või niisama heast peast. Nad ei võtnud vange, saati siis orje – lahing oli läbi siis, kui üks pool alistus. Durotan kuulis Orgrimit enda kõrval neid sõnu kuuldes samuti vastikusest uratamas.

Aga Kurg’nal polnud ikka veel lõpetanud. „Ja,” ta raputas pead, just nagu ei suudaks ise ka uskuda seda, mida tal on öelda, ning proovis seepärast uuesti: „Mu kõrge pealik ... ori ja tema isand ... on mõlemad rohelised!”