Читать книгу Warcraft. Durotan. Eellugu - Christie Golden - Страница 7

Garad palus Durotanil ja Orgrimil koos enda ja Geyah’ga Pakasetule seljandikule tagasi pöörduda. Teistel jahilistel, parimas meheeas orkil Nokraril, tema välkuvate silmadega kaasal Kagral ja tünja kerega Grukagi-nimelisel orkil, käskis ta jääda tegelema liha ja nahkadega, et need saaks külasse toimetada.

Durotanil kibeles keelel hulk küsimusi, aga tal oli piisavalt oidu jätta need esitamata. Pealegi: mida osanuks Garad talle vastata? „Läbirääkimistest” oli pealik poisikesepõlves kahtlemata kuulnud, ent vaevalt oli ta sellele vahepealsetel aastatel mõelnud.

Pinevas vaikuses ratsutasid nad oma küla poole. Iidsetesse ürikutesse talletatu järgi olid Härmahundid kunagi olnud rändrahvas. Nad liikusid jahisaagi kannul läbi kogu Draenori – järgnesid loomadele, kuhu nonde tee ka poleks viinud. Nende kodu oli võimalik üks-kaks-kolm osadeks võtta, kimpu siduda ja huntidele selga riputada. Vastas see nüüd tõele või mitte, igatahes oli Härmahuntide elukorraldus juba mäletamata aegadel muutunud.

Klann oli jäänud paikseks Pakasetule seljandikul, kus lõunas pakkus kaitset Vaarisa mägi, põhjas sisendas turvatunnet vaimude päriskodu ning idas ja läänes laiusid metsadest palistatud rohumaad. Nii nagu enamik teisigi orke, nõnda tähistasid ka Härmahundid oma piire lippudega, mida ehtis tumesinisel taustal valge hundi pea. Nad ehitasid kividest, mudast ja puidust vastupidavaid hütte. Vanasti hoolitses iga pere enda eest ise ning otsis klanni ühtsusest tuge ainult harukorril – näljahäda või vaenlase kallaletungi puhul.

Nüüd oli enamik äärmisi hütte seisnud juba aastaid mahajäetud ahervaremena, mille puitki oli laiali tassitud, kui nende asukad pere-perelt asunduse keskmele lähemale kolisid. Toit, rituaalid ja töö olid ühised. Ja praegu oli ühine ka uudishimu.

Kui väikesed toiduvalmistamislõkked süüdati külas siinseal vajadust mööda, siis päris keskel oli suur süvend, kus tuli eales ei kustunud. Talvel andis see sooja, mida oli hädasti vaja. Ehkki madalamalt, miilas see seal isegi suvel ning selle ümber koguneti, et juttu vesta ja einestada. Garadile oli eraldatud aukoht – kivirahn, mis kunagi, vanal hallil ajal, oli tahutud troonikujuliseks.

Ei leidunud ainsatki Härmahunti, kes poleks kuulnud Kivitrooni lugu. See ulatus tagasi aegadesse, kui klann olevat olnud veel rändava eluviisiga. Jõudnud kord oma klanniga Pakasetule seljandikule, oli üks pealik tundnud selle paigaga nii tugevat sidet, et ei tahtnud sealt enam lahkuda. Klann muutus kärsituks. Mis pidi neist saama, kui nad jahisaagi kannul edasi ei rända?

Pealik ei tahtnud sundida oma rahvast vastu tahtmist paigale jääma, seepärast laskis ta šamaanil vaimudelt paluda, et nood ta vastu võtaksid. Ta siirdus palverännakule nii kaugele põhja kui üldse võimalik – maailma veerele. Seal, vaimude päriskodus, sügaval maa südames asuvas pühas koopas, istus ta söömata ja joomata kolm päeva ihuüksi pilkases pimeduses.

Viimaks saadeti talle nägemus, mis ütles järgmist: kui ta pole oma põikpäisuses nõus lahkuma, ülendavad vaimud tema kangekaelsuse vooruseks. „Sa oled sama järeleandmatu kui kivi,” ütlesid nad. „Oled kõndinud maha pika tee, et leida vaimude valitsuskoha troon. Mine tagasi oma rahva juurde ja vaata, mille me oleme sulle kinkinud.”

Tagasi jõudnud, nägi pealik, et täpselt Härmahuntide laagri keskele oli veerenud suur kivirahn. Ta kuulutas, et oli vaimude päriskodus läbi tehtud katsumuse järel saanud vaimudelt loa muuta see rahn aegade lõpuni trooniks – sellest saab Härmahuntide pealiku iste, kuni ajahammas kivi põrmuks murendab.

Kui Durotan ja teised külasse jõudsid, kattis maad juba hämarus. Ühiskoldes lõõmas tuli ja selle ümber seisid kõik Härmahuntide klanni liikmed. Garadi, Geyah’, Durotani ja Orgrimi lähenedes tõmbus rahvahulk kahele poole.

Durotani pilk langes Kivitroonile.

Sellel istus ork, kes oli tulnud läbirääkimiste lipu all.

Leekide visklevas oranžis valguses nägi Durotan, et võõras ning tema kõrval kössitav naisolend, kelle saledat kaela ümbritses raske metallvõru, on tõepoolest samblakarva.

Mees oli küürus, võib-olla vanadusest, sest tema habe oli hall. Rüü ja riiete all oli tüüakas kere. Mantlist turritasid välja ogad. Videvas valguses ei seletanud Durotani silm täpselt, kuidas need kanga külge olid kinnitatud. Õudusega, ent ometi lummatult silmitses ta kaht oga, mille otsa olid torgatud tillukesed kolbad. Kas need olid kunagi olnud väikeste draeneuste pead ... või kuulunud koguni – vaimud hoidku! – orkide lastele? Nende juures oli midagi valesti: need olid moondunud. Võib-olla kuulusid need mõnele olendile, kellest Durotan pole kuulnudki.

Ta lootis kogu südamest, et see on just nõnda.

Võõras toetus kepile, mis oli nagu tema mantelgi kaunistatud luude ja kolpadega. Sellele olid uuristatud sümbolid ning neidsamu märke võis näha ümbritsemas tundmatu peakotti. Selle veere alt kiiskasid istuja silmad – mitte peegelduvast lõkkevalgusest, vaid omaenda sisemisest rohelisest hõõgusest.

Ehkki mitte nii põnev vaadata, kuid seejuures võib-olla isegi mõistatuslikum oli naisolend. Too nägi välja nagu ork, aga tema veri oli ilmselgelt segatud. Mismoodi see võis juhtuda, polnud Durotanil aimugi, kuid juba ainuüksi säärane mõte oli talle tülgastav. Naine oli pooleldi ork ja pooleldi ... midagi muud. Midagi mannetumat. Kui Geyah’l ja teistel klanni naistel ehk polnudki nii massiivseid lihaseid ega võimsat keha kui isastel orkidel, siis nende tugevuses polnud põhjust kahelda. See naisolend paistis tema silmale õbluke nagu oksaraag. Aga ometi – kui Durotan talle silma vaatas, ei pööranud ta pilku kõrvale. Tema keha võis olla küll habras, aga vaim oli tugev.

„Ta ei näe just orja moodi välja,” lausus Orgrim nii vaikselt, et seda võis kuulda ainult Durotan.

Durotan raputas pead. „Ei – vaata ainult, kuidas tema silmad kiiskavad!”

„Ei tea, kas tal nimi ka peaks olema?”

„Keegi kuulis, et Gul’dan nimetas teda ... Garonaks.”

Seda sõna kuuldes kergitas Orgrim kulme. „Teda nimetatakse siis äraneetuks? Mis imelik ... asi... ta õieti on? Ning miks on tema ja ta isand ... ?” Orgrim raputas peaaegu koomilises hämmingus pead. „Mis nende nahaga on juhtunud?”

„Ei tea ja küsima ka ei hakka,” vastas Durotan, ehkki temagi lausa põles uudishimust. „Mu ema peaks seda häbematuks ja ma ei taha teda vihale ajada.”

„Seda ei taha ükski klanni liige ja sellepärast toda võõrast ilmselt veel maha notitud polegi, ehkki ta on toetanud oma rohelise taguotsa Kivitroonile,” arvas Orgrim. „Pärimusehoidjaga ei vaielda, aga ta ei paista olevat just rõõmus, et tollele ... ebardile tuleb sõna anda.”

Durotan vaatas ema poole. Geyah palmitses juustesse kibekähku mingeid värvilisi helmeid. Küllap pidid need kuuluma läbirääkimisrituaali juurde ning ema kiirustas, et jõuda ettevalmistustega ühele poole. Pilk, mille ta võõrale heitis, oleks võinud põrmustada isegi tolle hõivatud Kivitrooni.

„Ta ei ole asjade käiguga sugugi rahul. Aga tuleta meelde, mida ta meile ütles,” vastas Durotan ning tema pilk libises uuesti haprale, kuid mitte nõrgale orjatarile ja isa toolil istuvale ülbele külalisele. „See pole häbiks meile, vaid Gul’danile.”

Midagi jättis ta Orgrimile siiski ütlemata: nimelt et naine, keda nad enda ees näevad, meenutab talle üht teist naisolevust, kelle Härmahundid klannist minema olid kihutanud. Tolle nimi oli Draka ning isegi väljasaatmise ja peaaegu kindla surma palge ees oli tema hoiak olnud sama enesekindel kui sellel orjataril.

Isa oli tampinud talle pähe, et Härmahundid ei tapa ega piina kedagi mõttetult ning põlastavad seepärast kommet võtta vange – olgu orjadeks või vahetuskauba tegemiseks. Aga samal ajal ei sallinud nad ka nõrkust ja hädisena sündinud arvati nõrgestavat kogu klanni.

Neil lubati saada klanni kaitsva tiiva all peaaegu täiskasvanuks, sest oli ju teada, et sellest, mis esialgu paistis nõrkusena, võidi aastate jooksul välja kasvada. Aga noorukiikka jõudnud, pidid haprad ja väetid lahkuma ning proovima omal käel toime tulla. Kui see neil mingi ime läbi õnnestus, võisid nad kord aastas tagasi pöörduda, et oma südikust tõestada – suvise pööripäeva ajal, kui toitu oli kõige rohkem ja tuju kõige parem. Enamik väljasaadetuid ei pöördunud kunagi Pakasetule seljandikule tagasi. Viimastel aastatel oli naasnute arv sootuks kokku kuivanud, sest maa oli hakanud muutuma ja siin ellu jäämine muutus järjest raskemaks.

Draka oli Durotaniga ühevanune ning kui ta valmistus klannist lahkuma, oli pealiku poeg tundnud südames pitsitust. Ta polnud oma kurbuses üksi. Leidus teisigi, kes väljendasid pominal imetlust, vaadates Drakat lahkumas. Neidis võttis kaasa ainult nädalajagu toitu ning riistad, millega pidada jahti, valmistada endale rõivad ja püstitada ulualune. Tema surm oli vaat et vältimatu ning kahtlemata teadis ta seda ise ka. Ometi oli tema kitsas selg sirge, ehkki peenikesed käsivarred värisesid, kandes klanni ande, mis võisid otsustada, kas ta jääb ellu või hukkub.

„Tähtis on minna surmale vastu püstipäi,” oli üks täiskasvanu öelnud.

„Vähemasti selle poolest on ta tõeline Härmahunt,” oli vastanud teine.

Draka oli läinud, vaatamata kordagi tagasi. Durotan oli jälginud, kuidas ta oma kõhnadel jalgadel eemaldub, piha ümber tuules lipendamas Härmahuntide klanni sini-valge lipp.

Veel praegugi läks Durotani mõte sageli Drakale ja sellele, mis tüdrukuga lõpuks oli juhtunud. Ta lootis, et teistel orkidel oli õigus ning Draka käitus oma viimsetel minutitel vapralt.

Nende ees kössitavale orjatarile ei pidanud sellist au eales osaks saama. Durotan pööras pilgu Äraneetu nime kandvalt söakalt rohenahkselt orjalt tema isandale.

„See ei meeldi mulle,” kuulis Durotan oma kõrva ääres madalat kõmisevat häält. Ütleja oli Drek’Thar, kelle juuksed olid nüüd juba täiesti valged, aga keha endiselt lihaseline ja sirge – nii erinev võõra köökus kehast. „Selle orkiga käivad kaasas varjud. Teda saadab surm.”

Durotan silmitses uuesti Gul’dani saua küljes rippuvaid kolpasid ja uuris ogadega kaetud mantlit. Niisuguse märkuse võinuks teha igaüks, kel silmad peas, aga ta lähtunuks seejuures külalist ehtivatest ohtratest luudest. Pime šamaan nägi samuti surma, kuid mitte nõnda kui teised.

Drek’Thari sõnu kuuldes surus Durotan alla hirmuvärina. „Ka mägesid katavad talve jooksul pikad varjud ning minagi surmasin täna ühe olendi. Need ei ole veel halvad ended, Drek’Thar. Sama hästi võiksid öelda, et tema kannul käib elu, sest eks ole ta ju roheline.”

„Jah, roheline on küll kevade värv,” vastas Drek’Thar. „Aga temas ei taju ma mingit taassündi.”

„Kuulame parem ära, mida tal öelda on, enne kui otsustame, kas ta kuulutab ette surma või elu või ei kuuluta üldse midagi.”

Drek’Thar hakkas vaikselt naerma. „Oled noor ning su silmad on läbirääkimiste lipust liiga pimestatud, et näha sügavuti. Küllap ükskord hakkad nägema. Loodame, et su isa on läbinägelik.”

Just nagu kuuldes, et räägitakse temast, astus Garad nüüd valgussõõri. Jutukõma vaibus. Paistis, et Gul’dani-nimeline võõras naudib endale osaks saavat tähelepanu. Tema paksud huuled kõverdusid võhkade ümber naeratuseks, võinuks koguni öelda, et irveks, ja ta ei mõelnudki end Kivitroonilt püsti ajada. Klanni pealikule oli toodud teine tool – lihtne, puust, tavaline. Garad võttis sellel istet ja toetas käed reitele. Geyah, kes kandis nüüd oma kõige pidulikumat, helmeste ja luukaunistustega peenelt tikitud talbukinahast rüüd, astus kaasa selja taha.

„Härmahuntide juurde on saabunud muistsetes tavades mainitud läbirääkimiste lipp kantuna Gul’danist, kelle isa on ...” Garad jäi vait. Tema robustsete joontega näol võis näha kerget segadust ja ta pöördus küsivalt Gul’dani poole.

„Minu isa nimi ei puutu asjasse ja tähtis pole ka minu klann.” Gul’dani häält kuuldes tundis Durotan, kuidas karvad tema käsivartel turri tõusevad. See oli kärisev ja ebameeldiv ning nii ülbe, et sundis hambaid kiristama. Aga häälest hullemad olid võõra sõnad. Vanemate ja klanni nimi olid orkidele pühad ning see, kui kiiresti ja ükskõikselt nende pealiku küsimus tõrjuti, rabas Härmahunte. „Tähtis on see, mida mul on öelda.”

„Gul’dan, kes sa oled isata ja klannita,” lausus nüüd Geyah nii meeldiva tooniga, et ainult teda väga hästi tundvad klannikaaslased võisid aimata tema hääles alla surutud viha, „sa eirad rituaale ning häbistad nõnda sedasama lippu, mille all oled tulnud paluma läbirääkimisi. See võib panna mu pealiku arvama, et sa ei vajagi enam selle kaitset.”

Durotan naeratas nüüd juba avalikult. Ema võis olla sama ohtlik kui isa ning kogu klann teadis seda. Roheline ork näis nüüd taipavat, et oli ehk läinud liiga kaugele.

Gul’dan langetas korraks pea. „Jah, tunnistan seda. Ning ei, ma ei soovi loobuda lipu kaitsest. Jätka Garad.”

Garad pidas kombekohase kõne. Selle sõnad olid pikad ja keerukad, mõned nii arhailised, et Durotan ei tundnudki neid, ning ta hakkas muutuma kärsituks. Orgrim näis olevat veel läbematum. Kõne mõte oli see, et läbirääkimisi palunule tagatakse turvalisus ja ta kuulatakse rahulikult ära. Lõpuks sai see läbi ning Garad vaatas ootavalt Gul’dani poole.

Too tõusis sauale toetudes püsti. Tema seljal ripnevad tillukesed kolbad näisid vaikides, suu ammuli, protestivat. „Tavad ja iidsed riitused, mis kaitsevad mind teie viha eest, näevad ette, et teataksin teile kolme asja. Kes ma olen. Mida ma pakun. Ja mida ma vastu tahan.” Ta libistas peaaegu hindava pilgu üle tule äärde kogunenud Härmahuntide. „Olen Gul’dan. Ning kui ütlesin, et mul pole ei päritolu ega klanni, siis klann – või midagi selletaolist – mul siiski on.” Võõras puhkes korraks naerma ja see heli ei aidanud põrmugi hajutada tema välimusest jäänud ebameeldivat muljet. „Aga sellest räägin ma hiljem.

Nüüd siis ... Mida ma pakun? Kõige lihtsamat, kuid seejuures kõige kallimat asja maailmas.” Gul’dan tõstis käed ja pealuud kolksatasid õõnsalt üksteise vastu. „Pakun elu.”

Durotan ja Orgrim vaatasid kulmu kortsutades teineteisele otsa. Kas too Gul’dan on võtnud nõuks neid varjatult – või suisa avalikult – ähvardada?

„See maailm on ohus. Ning ühes sellega oleme ohus ka meie. Rändasin nii kaugele selleks, et pakkuda teile elu, mida tõotab uus kodumaa – haljas, täis jahiloomi, puuvilju ja põldudel lokkavat teravilja. Mida ma palun, on, et sina, Härmahuntide pealik Garad, võtaksid mu ettepaneku vastu ja liituksid minuga sel retkel.”

Just nagu oleks lükanud tüünesse järve hiiglasliku rahnu, võttis ta uuesti istet ja jäi Garadile äraootavalt otsa vaatama. Tõtt-öelda olid kõigi pilgud nüüd Garadil. Võõra ettepanek polnud pelgalt solvav ega ülbe – see oli hullumeelne!

Oli ju?

Tundus, nagu ei oskaks Härmahuntide juht esimese hooga midagi öelda, aga lõpuks hakkas ta rääkima.

„Sul veab, et oled lipu kaitse all, klannita Gul’dan,” kõmistas Garad. „Vastasel korral rebiksin su valeliku kõri omaenese hammastega lõhki!”

Gul’danit ei paistnud pealiku vastus üllatavat ega solvavat. „Nõndasamuti on enne sind öelnud teisedki,” lausus ta rahulikult, „ent ometi kuuluvad nad nüüd minu klanni. Olen kindel, et su šamaan näeb nii mõndagi sellist, mis jääb tavaliste orkide pilgu eest varju, ning maailm – olgu see pealegi rahutu – on lai. Palun teil kaaluda võimalust, et leidub asju, millest teil aimugi pole, ja mul on Härmahuntidele tõepoolest pakkuda midagi säärast, mida nad vajavad. Kas pole paaril viimasel aastal teiegi kõrvu puutunud jutud, mis räägivad ühest ... sortsist?”

Neid jutte oli kuuldud. Kahe aasta eest oli üks Härmahuntide jahisalk löönud mesti rühma Sõjalaulu klanni kuuluvate orkidega. Nood olid jälitanud talbukikarja. Tundmata nende ilusate nõtkete loomade kombeid, ei osanud võõrad arvata, et üht talbukit karjast eraldada on võimatu. Vöödilised talbukid olid sõrgjalgadest märksa väiksemad ja peene kondiga. Täiskasvanud sõrgjalg võis karjast irduda, sest suutis juba ainuüksi oma tohutu massi tõttu vastasele enam kui tõhusat vastupanu osutada. Talbukitel jäi üle loota ainult üksteise kaitsele. Rünnatuna ei põgenenud need loomad kohe. Selle asemel kaitsesid nad sihtmärgiks valitud õde või venda rühmana, seades kiskjatele vastu sajad kõverad sarved ja tugevad kabjad. Härmahundid teadsid, kuidas sundida talbukeid, nii vaprad kui nood ka poleks olnud, endi seast paari looma elu ohverdama. Üheskoos küttides õnnestus Härmahuntidel ja Sõjalaulu klanni orkidel toita ära mõlemad jahisalgad ja nende ratsud ning hulk liha jäi ülegi.