Читать книгу Nääps - Christine Dwyer Hickey - Страница 5

Ta on peaaegu viieaastane ja läheb võiduajamistel kaduma. Ühel hetkel seisab ta oma isa taga tema pika pruuni vihmamantli all, järgmisel hetkel on ta kadunud.

Ta seisab isa pika pruuni vihmamantli all ja näib, nagu oleks ta omaenda väikeses telgis. Ta kuuleb kõike, mis väljaspool toimub, ent näeb üksnes seda, mis on telgi sees. Vooder on läikima kulunud ja mõnes kohas on lohud kogu sellest kraamist, mis tal vihmamantli taskutest läbi on kukkunud: terava otsaga pliiats, ümarik tabletitoos, paar münti, mis on ilmselt päris alla, palistuseni välja veerelnud. Suuremad asjad jäid taskutesse pidama: ajalehed, märkmik, maksarohu karp. Ja siis on see suur paks raamat hobuste nimedega, mida ta alailma loeb.

Ta näeb, kuidas binokkel isa mantlit kaugemat poolt pungitab, ja kuuleb, kuidas pisikesed märgid rihma küljes üksteise vastu kõrisevad iga kord, kui ta kätt liigutab. Ta näeb tema tumedat kogu ülikonna sees ning kuuleb inimeste jalgu mööda jooksmas, kui nad vihma käest sisse tulevad ja jälle vihma kätte lähevad.

Iss ütleb talle, et kui ta müksu annab, peab tüdruk tema jakist kinni kahmama, sest siis ta pistab jooksu ja tüdruk peab tema selja taga välja jooksma. Just nagu tsirkusehobune, ütleb ta, said aru?

Ta ei saanud, aga talle meeldib see ikkagi ja ta ei suuda ära oodata, millal iss jalad alla saab.

Ta tirib käed käpikutest välja, et saaks jakist korralikult kinni võtta. Siis tantsiskleb edasi-tagasi, et ta jalad oleksid valmis jooksu pistma, niipea kui ta müksu saab. Aga iss ütleb, et vihma sajab liiga kõvasti. Vihm on pikk ja jäine. Niisiis muudab ta meelt ja ütleb, et peab tüdruku maha jätma. Ta tõmbab mantlisaba üles, tõstab tüdruku kätele ja paneb ta haisvate meestekempsude juures koridoris maha.

Sina jääd siia, ütleb ta, kuni ma tagasi tulen. Kas sa kuuled mind? Sa ei tohi siit paigast liikuda, mitte tolligi.

Ta sikutab krae üles kõrvade ümber, käsib tüdrukul käpikud jälle kätte panna, tõmbab ta haldjamütsi otsaesisele ja läheb siis ära.

Niipea kui tüdruk enam pikka pruuni vihmamantlit ei näe, läheb ta issi järel välja. Aga tee peal on liiga palju suuri kogusid ja liiga palju pruune mantleid ja külm vihm muudkui peksab talle näkku. Niisiis tuleb ta tuppa tagasi ja läheb soojuse kannul baari.

Kui iss uksele tuleb, ei paista tüdrukut kusagil ja mees läheb sedamaid puhta pööraseks. Ta jookseb igal pool ringi ja sikutab inimesi varrukast. Kas olete näinud? Kas olete näinud? Väike tüdruk, nii suur… vasekarva juuksed, tukk ees…?

Ta muudkui jutustab tukast, ehkki seda ei ole näha, sest ta on juba unustanud haldjamütsi ja et ta selle tüdruku otsaesisele tõmbas.

Hääl taevast hüüab tüdruku nime. Hääl taevast räägib temast kõigile – tema vanusest, suurusest, sellest, kus ta elab ja mis tal seljas on: pruun jakk, pruunid püksid, kollane džemper. Iss ütles häälele, mida rääkida; kui see oleks olnud emps, oleks riided olnud teistsugused.

Need oleksid olnud niisugused: biskviidikarva lambanahkne mantel, šokolaadpruunid püksid, sinepivärvi rullkaelusega sviiter, kreemikas haldjamüts. Sest niiviisi räägib emps riietest alati, just nagu saaks neid süüa. Aga emps ei käi võiduajamistel. Tema jääb koju Deirdre ja Jeannie ja Briani ja tita Luke’i juurde. Sest Jeanniel võib tulla astmahoog ja niikuinii ei meeldi empsile paluda kedagi Deirdret hoidma, sest et ta kriiskab kogu aeg.

Kui iss ta üles leiab, istub ta leti taga õllekasti otsas. Tema taga seisev suur soojapuhur on ta põse punaseks teinud ja ta imeb läbi kõrre pudelist kihisevat apelsinijooki. Üks käsi on tal soojapuhuri peal ja ta käpik lehvib jakivarrukasse õmmeldud tripi otsas. Iss hakkab karjuma, et see oleks võinud ju põlema minna. Siis hakkab ta baarimehe peale karjuma. Kas sa ei kuulnud, kuidas ta nime maha hõigati? Igavene lollpea, oled sa kurt või?

No kuidas ma oleksin saanud seda kuulda – säärase lärmi sees? Ja kas tal ei olnud siin mõnus olla, polnud ju häda midagi? Vähemalt oli tal soe?

Sul polnud mingit õigust teda niiviisi kaasa viia.

Tema ei viinud mind kaasa, ütleb tüdruk. Ma läksin ise sisse.

Mispärast sa seda tegid?

Sest et vihm muudkui peksis mulle näkku ja mulle ei meeldi haisvad meestekempsud.

Siis hakkab iss naerma nagu arust ära. Ta tõstab tüdruku üles ja istutab letile ja kõik mehed peavad kuulda saama, kuidas ta lapse üles leidis, kui see kaduma läks. Ja tema muudkui korrutab: ma ei läinud kaduma, ma ei läinud kaduma, ei läinud.

Ent keegi ei kuule teda, sest baar on suurte meeste hõiklevaid hääli pilgeni täis.

Ära sellest parem emale räägi, ütleb iss. Või muidu läheb põrgu lahti. Kas sa kuuled mind, mis? Sa ei jäta mind pigisse?

Ei jäta.

Kas see on üks suur pirakas lubadus?

Jah, iss.

Korda.

See on üks suur pirakas lubadus.

Kui iss eesukse avab, jookseb ta tema käe alt sisse ja hüüab majja jõudes: Emps! Emps! Ma ei läinud kaduma. Ei läinud. Nad ütlesid, et ma läksin kaduma. Aga ma ei läinud kaduma. Ei läinud.

Sellest algaski see, et Nääps sai oma nime. Aga mitte sel päeval. See juhtus ühel hilisemal päeval, kui ta oli natuke üle viie aasta vana. Ühel teisel päeval, kui ta võis issiga igale poole kaasa minna.

Kui lähed issiga koos tööle, tuleb pimedas üles, tulla ja rääkida ei tohi, muidu ajad terve maja üles, ja sellepärast ka, et iss peab kuulama raadio ilmameest. Siis istud autosse ja hulk aega on see ainus auto teel.

Iss läheb meestele järele. Auto peatub nende kõigi majade juures ja iss laseb sul pasunat vajutada. Jackie Maci maja on ilmatu suur, terve hulga ustega ja iga natukese aja tagant on jälle aken. Ta pistab pea välja, kui pasunat kuuleb; tal on särk seljas ja lips ees. Iss ütleb, et see tuleb sellest, et ta magab riietega ja voodi on otse akna all, nii et tal pruugib ainult istukile tõusta ja tundub, et ta ongi valmis tööle minema.

Ja nii naljakas on mõelda, kuidas Jackie Mac magab riietega ja pistab pea aknast välja, et tüdruk ei saa naeru pidama. Iss ütleb, et ta on nagu vana kala, kes tagaistmel laksu lööb. Ja see ajab teda veel rohkem naerma, nii et ta teeb peaaegu püksid märjaks, ja siis hakkab iss ka naerma.

Kuule, iss?

Mis on?

Kui sina oled boss, miks siis tema maja on palju suurem kui meie oma?

See ei ole maja, need on korterid.

Mida tähendab korterid?

See tähendab, et sa ei ole boss.

Ja alguses on auto ruumi täis, siis potsatavad mehed ükshaaval sisse ja sind litsutakse akna alla või pead kellegi süles istuma.

Sigudik Quigley süli on tore ja paks, aga Jackie Maci oma on hästi kondine. Tema tuleb autosse, nagu magaks alles: kui ta pea taha vajub, kostab tema vaikne norskamine otse sulle kõrva. Siis saab auto täis meeste lõhna ja värvi lõhna ja seebi lõhna ja kõikide meeste lõunasöögi sibuljat lõhna. Ja keegi ei räägi, vahest ehk ainult iss annab selle päeva töökäsud kätte, nii et kuulda pole midagi peale köhatuste ja haigutuste või tikkude kraapsatuste ja sügava suitsupahvimise, mis vihinal läbi hammaste välja läheb.

Iss sõidab mööda maad ringi, mehi välja lastes ja peale korjates, ja kõik on must, aga siis võid sa järk-järgult näha, kuidas päev välja tuleb, ikka tagant ettepoole. Siis peab iss oma tööd ära tegema. Ta sõidab mitmesugustest väravatest sisse-välja ja mitmesuguste õuede peale. Koputab ustele, surub käsi; ronib oma suure mõõdulindiga redelist üles; seisab vabrikutrepi all ja loeb kokku hõbedasi värvitünne, mis kallakust alla veerevad. Ja ta lööb ukse pauguga kinni, kui välja läheb, ja lööb ukse pauguga kinni, kui uuesti autosse istub. Ja ta teeb seda kogu aeg: pauh! pauh! Ja siis on aeg pubisse minna.

Kui lähed koos meestega välja, siis lähed pubisse. Sind upitatakse baaripukile. Sa võid teha asju, millest ei tohi pärast empsile rääkida. Mõnikord saad väikese pindi porterit.

Pint mulle, ütleb iss, ja väike pint minu semule.

See maitseb nagu must petipiim, hapukas ja tihke. Alla minnes kõrvetab see torukesi su kõrvade sees. Aga sa jood kõik ära ja teed „Haaa!“ nagu iss ja pühid käeseljaga suud. Siis ütled, et tahad kempsu minna, isegi kui ei taha, ja sind tõstetakse pukilt maha ja mehed unustavad su otsemaid.

Võib kõiki kraane lahti keerata; võib korraldada kempsude võiduajamise, joostes ühest kabiinist teise ja tõmmates kõigist kettidest vett. Võib avada kõiki uksi ja neid jälle kinni plaksatada; võib välja tagasi tulla ja kõikide seinaäärsete pikkade vetruvate istmete peal ringi roomata.

Mõnes pubis leiad sa üles, kus pubimehe naine on, ja ta on alati köögis. Mõnikord tuleb kööki minna pimedast trepist üles, seal on terve maja koos elutoa ja söögitoaga ja puha. Ühes neist on trepimademel isegi klaver. Aga mõnikord tuleb minna läbi külma hoovi, nokkivatest punastest tibudest mööda, või siis on see lihtsalt baari tagumises otsas.

Talle meeldib, kui tuleb minna läbi baari.

Võib vaadata kõiki riiulisse litsutud pudeleid; apelsinmustikas-vaarikas-sidrun, ja klaaside ja sinepipotsikute ridu ja suuri pappkarpe, mille sees liuglevad krõpsupakid. Seal on prügikast, kuhu baarimees viskab kõik suitsukonid ja lödised salvrätid ja singi küljest äralõigatud pekiribad. Seal saepuru sees on tema segamini trambitud jalajäljed; hõbedased pudelikorgid; maha loksunud porteri loigud. Seal on madal kraanikauss, kus ta oma klaase peseb, ja kõrge kast, kus ta hoiab kõiki kihlveopabereid. Kui kõnnid läbi baari, võid kõiki neid asju näha, ja kui jõuad lõppu välja, pöörad ringi, et kindla peale õiget teed minna. Siis ütleb baarimees: lase käia, ära pelga. Mine aga edasi, tal pole selle vastu midagi.

Ja järgmise asjana oledki juba köögis.

Siis võib baarimehe naine küsida, kas sa oled õhtust söönud? Ja sina vastad alati, alati ei.

Sest teiste inimeste köögis saab naljakaid õhtusööke. Selliseid õhtusööke, mis ei maitse nii nagu empsi omad.

Söök võib olla sama, aga nad sätivad seda taldrikule kuidagi teisiti ja sellepärast ei maitse see üldse samamoodi.

Kord sai ta praetud ja täidetud südame alumise otsa, teine kord kastmega muna ja kaalikaid, mis olid viiludeks lõigatud nagu praekartulid. Ühe õhtusöögi järel sai ta viis Kimberly küpsist ja kruusitäie teed ja siis ta oleks justkui ahnitsenud endale kaks söögikorda ühekorraga. Sest emps annab ainult kaks küpsist ja ainult teeajal. Ükskord sai ta valget pudingit ja kartuliputru ja konservikarbi seest midagi, mis nägi välja nagu okse, aga selle nimi oli Vene salat, ja see oli kõige naljakam õhtusöök.

Naine, kes sulle õhtusöögi valmistab, võib sinult küsimusi küsida. Ja ehkki emps hoiatab alati, et ta ei räägiks kõigest neile uudishimulikele vanamooridele, läheb ta vahel omadega sassi ja unustab ära. Ja nii raske on teada, mida tohib rääkida ja mida mitte, sest ühel hetkel on „räägi tõtt ja kõik muu käigu põrgu,“ ja järgmisel „ah, miks sa pidid neile sellest rääkima? Ma võiksin su siinsamas maha lüüa.“

Emps ütleb, et kui keegi sult millegi kohta küsib, pead ütlema ainult „ei tea“. Aga küsimused on peaaegu alati ühesugused nagu: kas sul on telekas? Ja kui palju magamistube ja õdesid-vendi? Ja liiga nõme oleks mitte teada, kas sul on telekas või mitte, või kui mitu magamistuba või õde-venda sul on.

Kimberly küpsistega naine küsis temalt teistsuguseid küsimusi. Kimberly küpsistega naine küsis: kuidas su emme käsi käib ja kas ta on ikka veel selline vuhva?

Mis on vuhva?

Kas ta kannab ikka ilusaid rõivaid?

Ei tea.

Noh, kas ta on siis ikka ilus ja sale?

Oh ei. Ta kõht on ikka veel päris paks pärast seda, kui tal sündis tita Luke.

Veel üks? Jumal küll, ta ei andnud talle kuigi palju aega, või mis?

Kimberly küpsistega naisel oli köögis telekas ja üks mees ja naine riidlesid selles telekas. Kimberly naine ütles, et ta tundis issi varasemal ajal ja ta oli tõeline südametemurdja ja keegi ei suutnud seda uskuda, kui ta lõpuks empsi-sarnase noore plikaga abiellus. Siis hakkas ta telekat vaatama.

Telekanaisel oli satsidega põll ees. Tal oli käsi puusas ja ta vehkis pidevalt sõrmega mehe poole ja iga kord, kui ta jälle temaga kurjustas, hakkasid inimesed, keda ei olnud näha, kõigest kõrist naerma.

Kas sinu emme kurjustab kunagi sinu issiga? küsis Kimberly-naine.

Ei tea, ütles tüdruk.

Kui ta näiteks purjuspäi koju tuleks, kas siis emme oleks tema peale kuri?

Ei tea.

No kas pole tore? Sinu emme peab siis olema väga rahumeelne – kas on?

Hmm…?

Nii et sinu emme ja issi ei kakle kunagi – kas sa pead seda silmas?

Kas sa mõtled nagu poksimatšis?

Ei. Ma mõtlen riidlemist, nagu see paar telekas.

Ei tea. Ma ei pruugiks neid kuulda, kui ma magan, aga ma kuuleksin, kuidas kõik naeravad.

Ah, ei, ütles Kimberly-naine, seal ei oleks kedagi, kes naeraks. See ei ole päris, see on kõigest telekas.

Ah soo? Noh, ma ei tea, sest ma ei pruugiks neid sellegipoolest kuulda. Ma ei pruugiks neid kuulda, kui nad karjuksid ja teineteist sõimaksid. Ma ei pruugiks teada, kui emps kisab ja iss ustega paugutab. Ja kui siis emps ihuüksi elutoas nutaks? Noh, ma ei pruugiks seda teada.

Või niimoodi…? ütles Kimberly-naine.

Tal hakkas sees kripeldama, kui Kimberly-naine küsis talt empsi ja issi kohta. See pani teda tundma häbi ja ka hirmu, juhuks kui ta ütles kogemata midagi ja tal tuleb nüüd empsiga suur pahandus.

Nii et kui baarimehe naine temalt järgmine kord küsis, ei öelnud ta, et ei tea, vaid luiskas vastuseks. Ta ütles, et neil on kolm telekat ja kümme magamistuba ja et emps kannab nõusid pestes ja põrandat pühkides oma pulmakleiti ja suurt kübarat, ja see pani naise täiest kõrist naerma ja ta nimetas teda kõvaks pähkliks.

Oi, sa oled üks päris kõva pähkel, ütles naine ja puhkes uuesti naerma.

See oli tore, et ta sai naise naerma panna. See oli tore ja palju kergem kui tõtt rääkida.

Kui lähed naistega välja, lähed poodi või hoopis mõnda majja külla. Sind võidakse välja mängima lubada, kui ei saja. Aga kui sajab, pead jääma tuppa ja end hästi üleval pidama. Kui see ei ole mõne õiendaja maja, võib emps lasta sul tema elutuppa minna. Kui telekas on juba käima pandud, võib vaadata saateid nagu „Unistan Jeanniest“ või „Jackanory“ või „Crackerjack“, kui on reede. Mõnikord nimetatakse elutuba saaliks või võõrastetoaks või hoopis eestoaks. Aga kui maja kuulub empsi sõbrale Alice’ile, siis kutsutakse seda salongiks.

Mispärast nimetab Alice oma elutuba salongiks, päris ta issilt, kui see ei ole isegi pubi?

Sest ta võiks, kuradi päralt, sama hästi ollagi pubi, oli issi vastus.

Kui maja kuulub mõnele õiendajale, pead jääma sinna, kus emps saab sul silma peal hoida, juhuks kui sa peaksid midagi ära lõhkuma. Niisiis tähendab see, et sa pead naiste juurde jääma.

Nemad püsivad köögis; nad istuvad laua taga ja suitsetavad sigarette ja joovad teed ja siunavad mehi ja see on natuke ebaõiglane, sest mehed ei siuna neid kunagi. Mehed ei ütle nende kohta üldse mitte midagi.

Nemad ütlevad: noh, tubli mees, mida sina võtad? Või: kuidas läheb? Või räägivad hobustest ja sellest, mida lehtedes kirjutatakse. Siis võivad nad saata sind välja sõnumit viima.

Myo baarimees andis talle paki krõpse, mille nimi oli Kuningakrõpsud. Ta andis tüdrukule krõpsud, sest too läks üle tänava kihlveokontorisse täitsa üksi, väga tähtis sõnum ümbrikus. Ta vaatas paremale, vaatas vasakule ja siis jälle paremale. Ta sirutas end kikivarvule ja upitas käe üles ja kihlveokontori mees tõmbas ümbriku sisse. Siis andis ta ümbriku tagasi ja selle sees olid väikesed värvilised piletid.

Ta vaatas paremale, vaatas vasakule ja siis jälle paremale. Ta lükkas suurt klaasust lahti nii kõvasti, kui ta käsivarred jaksasid. Siis oli ta pubis tagasi. Ta ütles, et krõpsud olid kõige toredam asi, mida ta oli kunagi maitsnud, ja päris issilt, kas nad ei koliks Castleknocki, nii et ta saaks kogu aeg Kuningakrõpse süüa. Iss ütles, et ta peab ootama, kuni suureks saab, ja siis võib ta leida endale rikka abikaasa ja Miljonäride teel elada.