Читать книгу RALPHIE NAISED - Christine Rimmer - Страница 7

Kui elu on aja raiskamine ja aeg on elu raiskamine, raisakem siis kõik koos ja veetkem elu parim aeg.

– Goddess Jacks, Preeriakuninganna elujuhend

Kell kolm pärastlõunal, oma kolmekümnendal sünnipäeval, seisis Phoebe Jacks baarileti taga, kandes neljatollise kontsaga rihmiksandaale ning trükitud roosidega musta suvekleiti. Ta poleeris õlle­klaasi. Phoebe arvates oli klaaside poleerimine rahustav ning just praegu vajas ta rahustavat tegevust. Tema eksabikaasa, Ralphie Styles, oli talle korraliku käki kokku keeranud – hauast, mitte vähem.

Oh, jah, mõtles ta tumedat juuksekiharat silme eest ära puhudes, palju õnne mulle sünnipäevaks.

“Ja ma tahan teada, kes kuramus see Rio Navarro on?” Cimarron Rose Bertucci, üks kahest Phoebe parimast sõbrast sünnist alates – ja Ralphie teine naine – lõi rusikaga vastu tamme­puust letti. Ta tegi seda piisavalt kõvasti, nii et suur Margarita tema ees hüppas. Õnneks oli Rose’i klaas pooltühi ning ühtki tilka ei läinud maha.

Phoebe pani värskelt poleeritud klaasi letile. Ralphie oli Navarro nime aastate jooksul aeg-ajalt maininud. “Mingi Ralphie vana sõber,” ütles ta. “Mitte Oklahomast. Elab minu arust Californias.”

Toolil Rose’ist paremal raputas oma blondi pead Tiffany Sweeney, Phoebe teine eluaegne sõber – ja Ralphie kolmas naine. “Isegi mitte Oklahomast.” Tiff ei kiitnud seda heaks. “Kes ta on? Mida ta teeb?”

“No ma arvan, et saame seda üsna varsti teada.” Phoebe haaras uue klaasi ja asus seda läikima lööma.

“Selline see Ralphie oli,” pomises Tiffany. “Polnud südant ega lubadust, mida ta murda poleks suutnud.”

Rose viibutas näppu ning häälitses halvakspanevalt. “Sa tead, milline ta oli. Tõeliselt armastusväärne. Ta tahtis alati head.”

Tiffi sinised silmad muutusid kahtlaselt uduseks. “Ja-jah, ma tean…” Ta pilgutas tunded eemale ja pöördus uuesti Phoebe poole. “Ja Pheeb, kes ütleb, et sa pead oma uue partneriga üldse kunagi tegemist tegema? Ralphie tundis paljusid kahtlaseid tüüpe. Navarro on väga tõenäoliselt üks nendest. Ma poleks sugugi ülla­tunud, kui sellel Ralphie nõmedal advokaadil poleks aimugi, kuidas toda meest leida.”

Phoebe ohkas. “Helistasin advokaadile eile, kui sain postiga oma koopia testamendist. Advokaat ütles, et saatis Navarrole tema koopia nädal aega tagasi FedExiga. See toimetati kohale ja Navarro andis selle eest allkirja.”

“See ei tähenda midagi,” jäi Tiff endale kindlaks. “Usu mind. Hr Rio Navarro on mõni suli või kaabakas, kes ei püsi iial küllalt kaua paigal, et oma posti eest allkirja anda. Ilmselt kirjutas selle eest alla tema juua täis sõbratar ja vajus siis kohe ära. Testament ootab tõenäoliselt täiesti tähelepandamatult suure maksmata arvete kuhja all. Ära loodagi, et sa oma uut partnerit varsti kohtad.”

Rose võttis oma joogist veel ühe suure lonksu. “Jätke see Ralphie hooleks,” pomises ta ühtaegu õrnalt ja vihaselt.

Ralphie Styles oli surnud laostununa, kuid tal oli alati olnud vajadus endast pärandus maha jätta. Seepärast oli ta aastate vältel koostanud üksikasjaliku testamendi, milles ta jagas ära iga oma rämpsutüki. Rose ja Tiffany said mõlemad päranduse. Rose sai kassikujulise seinakella. Tiffany oli nüüd kulunud kuldse plaa­diga võtmehoidja uhke omanik. Mõlemal esemel oli ilmselt eri­line tähendus. Veidi varem sel päeval, lõuna ajal, oli Rose’i näole ilmunud kurb, eemalviibiv naeratus, kui ta seda kella mainis. Tiffi silmad läigatasid, kui ta võtmehoidjast rääkis. Tiff ütles, et Ralphie kandis seda, kui nad armunud olid.

Phoebele oli Ralphie jätnud kõik vanad Preeriakuninganna reklaamplakatid, mis kaunistasid oliivirohelisi ja tellistest seinu baaris, mida Ralphie ja Phoebe pärast kaheksa aastat tagasi toimunud lahutust koos pidanud olid. Neil kümme aastat vanadel piltidel naeratasid Rose, Tiff ja Phoebe avalalt kaamerale. Siis olid nad kõrgseisus, esinesid kõikjal linnas ning plaadileping oli töös. Ralphie oli nende mänedžer olnud.

Phoebe oli ise need fotod kokku kogunud, raaminud ja seintele riputanud. Vaid Ralphie võis pärandada tüdrukule selle, mis juba talle kuulus.

Ning kummalisel kombel oli see, et mees talle tema pildid jättis, Phoebet liigutanud, muutnud ta tunded hellaks ja silmad häguseks, justkui Tiffil võtmehoidja ja Rose’il kella pärast. Pärandades naisele asjad, mis juba tema omad olid, oleks Ralphie talle justkui mingil moel meelde tuletanud kõike, mis oli olnud – kirglikku, imelist, kauget armastust, mida nad jaganud olid ning kui lõbus neil olnud oli.

Mis puutus Ralphie baari poolde, mis nüüd kuulus salapärasele Rio Navarrole, noh, Phoebe teadis, et ta oleks pidanud selle kirjalikult saama ühel nendest umbes tosinast korrast, mil Ralphie oli talle rääkinud, kuidas see kõik Phoebe omaks saab, kui teda enam pole. See oli juhtunud põhiliselt siis, kui Ralphie raha vajas. Ta oli naiselt laenu palunud ning talle meenutanud, kuidas kõik lõpuks laheneb, et ühel päeval kuulub Ralphie’s Place talle ja ainult talle. Mees oli surnud, võlgnedes Phoebele kakskümmend tuhat dollarit.

Phoebe poleeris järgmist klaasi.

Jah, kõigist inimestest just tema oleks pidanud targem olema ning Ralphie sõnu mitte uskuma.

Phoebe oli üheksateist aastat vana, kui ta Ralphiega ära põgenes. Mees oli nelikümmend seitse: legendaarne Ralphie Styles. Armunud temasse. Lõpuks. See, et mees teda lõpuks naisena nägi, tähendas Phoebele kõike. Ta oli meest kogu oma elu tundnud, olnud temasse armunud sellest saadik, kui oli piisavalt vana, et sõnu välja öelda ja neid tõsiselt mõelda. Mees polnud abiellunud kellegagi, kuni ta tema naiseks võttis. Phoebe arvas, et see muudab ta teistest erinevaks.

Kuid ei muutnud. Ralphie murdis ta südame just nii nagu teistelgi – murdis ta südame ning sai siis mõne aja pärast tema tõeliseks sõbraks.

Ja ei. Phoebe ei saanud öelda, et ta oleks väga üllatunud olnud, saades teada, et tal on uus partner. See, et tema uus partner oli mingi võõras väljastpoolt osariiki, tekitas temas tahtmise lõhkuda paar klaasi nende poleerimise asemel. Alates sellest, kui Ralphie oli end alla ajada lasknud, oli Phoebe enam või vähem oodanud, et peab hakkama äri ajama mehe neljanda naise, Darla Jo’ga.

Ja Darla Jo’st rääkides…

Tagumises nurgalauas, mida Ralphie tihti oma “kontoriks” kutsunud oli, imes Darla Jo puhast toonikut, küürutades üle oma väga raseda kõhu ja südantlõhestavalt nuuksudes. Ta oli saanud oma koopia testamendist kätte eile, nagu ka Phoebe, Rose ja Tiff. Vapustatuna teada saades, et mingi võõras saab endale Ralphie poole baarist, kui tema oli Ralphie naine ja oleks pidanud selle endale saama, oli Darla helistanud Phoebele ja talle kõrva nuuksunud. Phoebe ei suutnud takistada end kutsumast Darlat oma sünnipäevalõunale koos Kuningannadega.

Pärast lõunat olid nad kõik baari tulnud. Oli teisipäev, tavaliselt vaikne päev, ning nad arvasid, et baar on enam-vähem nende päralt. Darla vend Boone, kes oli nüüdseks juba peaaegu viis kuud päevases vahetuses töötanud, oli juba seal, kui nad kohale jõudsid.

Nüüd istus Boone Darla juures, tool naise oma lähedale nihu­tatud. Tema käsi oli Darla ümber ning liivakarva juustega pea naise oma lähedal.

“Kõik on korras, kullake.” Boone püüdis pisut naise selga hõõrudes teda rahustada. “Darla, ole nüüd, kõik saab korda.” Kuid Darla Jo vaid halises kõvemini. Ta oli lohutamatu.

Kaks naist baarileti taga vaatasid tagumise laua poole ja vangutasid päid.

“Kurb,” ütles Tiff. “Ei. Hullem kui kurb. Lausa masendav.”

Vaikselt, nii et need kaks seal taga ei kuuleks, nentis Rose ilmset. “On raske kaotada abikaasa, kui oled kakskümmend üks ja rase ning ilma märkimisväärsete tööoskusteta.”

“Jah,” ütles Tiff. “Aga see tüdruk on nutnud iga päev juba kolm nädalat. See ei saa lapsele hea olla. Ta peaks veidi kergemalt võtma.”

Siis sõnas Phoebe vaikselt, oma eluaegsete sõprade lähedale kummardudes. “Darla armastas teda ja ei suuda leppida, et ta läinud on. See rebib ta hinge tükkideks.”

Teised kaks vaatasid Phoebe lõputut tarkust peegeldavat ilmet, mis omandatakse selleks ajaks, kui tüdruk saab kolmekümneseks ja tal on olnud küllalt võimalusi pealt näha – ja osaleda selles – mis meeste ja naiste vahel toimub.

Lõpuks ütles Rose vaikselt: “Pheeb, kallis. Ta süda võib olla murtud. Kuid ta on ka täiesti laostunud. Ralphie ei jätnud talle midagi. Ei raha, elukindlustust ega baari. Ütleksin, et vähemalt pool sellest lõputust töinamisest on su-la-ra-ha totaalse puuduse pärast.”

Tiffani röhitses – kuid peenetundeliselt. “Oh. Vabandage mind.” Ta kummardus baariletile ning sosistas nii, et Ralphie nuuksuv lapspruut ei kuuleks: “Noh, ta sai ju topeltlaia maja, eks ole? Mitte et selle eest küll makstud oleks.”

“Vabandage mind.” Rose rääkis vaikselt ja tehtult nipsaka hääletooniga. “See pole topeltlai. See on kokkupandav maja.” Ta laksas käega letile. “Muusikat. Kohe.” End toolilt alla libistades kohendas Rose oma teksajakki – pannes selle võltsteemantidest kaunistused hämaras valguses särama – ning lonkis plaadima­sina juurde. Oma lopsakat keha selle servale toetades valis ta mõned lood välja. Esimene oli Creed, “My Sacrifice.”

“Oh, jumal,” virises Tiff. “Kas sa pidid?”

Rose vaid naeratas laialt ja kõndis uhkelt oma tooli juurde tagasi, must salsaseelik õõtsumas. Just siis, kui ta istumas oli, raputas Harley-Davidsoni mootorratta eksimatult tuntav möirgav mürin laia akent baari vastasseinas.

Phoebe vaatas järgmise poleeritava klaasi pealt üles, kui suur ronkmustade, õlgadeni ulatuvate juustega mees säraval kaherattalisel kroomi- ja terasekamakal tänavalt ühele baari ees olevale parkimiskohale veeres. Pärastlõunane päike peegeldus tema mustadelt päikeseprillidelt tagasi. Phoebe pidi pimestava valguse käes silmi kissitama.

Tüdrukud baarileti ääres pöördusid samuti vaatama.

“Oh, taevake,” ütles Cimarron Rose. Ta lehvitas endale käega tuult.

“Kena Harley,” lisas Tiff mokaotsast.

Rose köhatas kõlavalt kurgu puhtaks. “Tagasi käesoleva töö juurde…” Nad pöördusid mõlemad taas näoga baarileti poole ja tõstsid klaasid üles. Rose ütles toosti. “Ralphiele. Ta oli ainu­laadne ja see on tõde.”

“Ralphiele,” kordas Tiff tema järel, silmad taas märjalt helkimas. Nad jõid koos, kui Darla aina kõvemini nuuksus ning akna taga mustade juustega, luitunud teksades, mustas T-särgis ja mustas nahkvestis kompu Harley pealt maha tuli. Ta lõi tugijala oma suure musta saapaga alla. Ning siis ta hetke lihtsalt seisis seal, musklis käed külgedel rippumas, vahtides akent, justkui näeks ta läbi selle Phoebet sees baarileti taga seismas ja talle vastu vahtimas. Muidugi ta ei näinud. Sees oli pimedam kui väljas ja aken oli toonitud. Kuid siiski jooksis mööda Phoebe selga alla võdin, justkui jääveenõre ning tema kõhu all tekkis kuumavärin.

“Phoebe kallis, järgmine ring,” ütles Tiffany.

Phoebe asus veel kahte Margaritat valmistama, vaadates üles, kui suur mees sisse lonkis.

Rose’il oli õigus olnud. Oh, taevake…

Kõnealune võõras hõivas tooli baari otsas ja võttis oma mustad päikeseprillid eest. Neid tuhatoosi kõrvale visates saatis ta pilgu Phoebe suunas.

“Tulen kohe.” Phoebe noogutas talle ja mees noogutas vastu. Phoebe teenindas Kuningannasid ja liikus siis mehe juurde, seistes tema vastas.

“Klaas Cuervot.” Mehel oli sügav, justkui sametine hääl. Veidi kareda kõlaga. “Õllega.” Ta lõi kahekümnese lauale ja kui ta seda tegi, vaatas Phoebe ta käsi. Suuri käsi.

Naine vaatas üles ja nende pilgud kohtusid. Oh, taevake. Sama mustad silmad kui juuksedki. Ja suu, mis pani Phoebe mõtlema sügavatest, märgadest suudlustest…

Phoebe peas hakkas häirekell lööma.

Ära üldse mõtlegi selle peale, tüdruk.

Phoebe oli kolmekümne aasta jooksul piisavalt vigu teinud, kuid talle meeldis mõelda, et on nendest õppinud. Peale Ralphiet oli tema elus teisigi mehi olnud, igaüks neist suur, metsik ja ohtlik.

Ei mingil juhul. Enam mitte.

Ta katkestas silmside ja keskendus mehe teenindamisele hooga tequila’t kallates, soola koos värske laimiviiluga tema ette lükates, õlleklaasi kraani alla pannes ja õllele just parasjagu vahtu peale lastes.

“Naudi,” ütles Phoebe mehele üht kiiret pilku heites, laskmata sel pikalt viibida.

“Tänan.”

Baarileti ääres kaebles Tiffany: “Aitab sellest Creedi-jamast.”

“Su soov on mulle seadus, kallis,” ütles Rose.

Justkui märguande peale laul lõppes ning Rose tõstis käe üles, justkui oleks see tema teene. Phoebe tuli tagasi oma töökohale sõprade lähedal ning Kuningannad naersid koos kui plaadimasin surises ning kõlama hakkas palju mahedam Dave Matthewsi lugu.

Ralphie lauas aitas Boone jätkuvalt nuuksuvat Darla Jo’d jalgele. Naine toetus Boone’i peale ning viimane tugevdas haaret. Kõikudes koos, justkui paar surmavast plahvatusest eemale taaruvaid pommiohvreid, hakkasid nad liikuma baari tagaosas asuva ukse poole, mis läbi laoruumi baari taga olevale töötajate parkimisplatsile viis.

“Kas võin vaadata, et ta korralikult koju saab?” küsis Boone, toetades Darlat kui too komistas.

“Lase käia,” ütles Phoebe. “Võta päev vabaks. Saan siin hakkama, kuni Bernard tuleb.”

“Palju õnne, Pheeb,” ütles Darla Jo raskelt Boone’ile toetudes vaikse, murtud häälega. Naise meepruunid juuksed rippusid sirgelt tema nukunäo ümber.

Phoebe südant läbis torge nähes kui valus Darlal oli. “Tänan, kullake. Võta rahulikult, eks?”

“Ole tubli, Darla Jo,” ütles Rose.

Ning Tiffany lisas: “Hiljem näeme, kallis.”

Nad vaatasid kõik pühalikul ilmel, kuidas Boone raseda lese tiibukse juurde ja läbi selle juhtis.

“Ralphie, Ralphie,” mõtiskles Rose valjult oma pilku taeva poole pöörates, kui uks Darla Jo ja Boone’i taga kinni langes. “Ralphie, mida sa ometi mõtlesid?”

Tiffany noogutas tõsiselt ning tema kuulsaid põselohke polnud kusagil näha. “Sul on täiesti õigus, Rose. Ta poleks pidanud vaest väiksekest üldse rasedaks tegema. Ise pea kuuskümmend aastat vana, kuid polnud mõistust oma suurele asjale vihmamantlit peale panna.”

“Mõistust? Ralphiel?” Rose kuristas pilkavalt. “Vot need on kaks sõna, mis pole ühes lauses kasutamiseks mõeldud.” Kõik noogutasid selle peale, isegi Phoebe. Siis Rose’i nägu mahenes. “Siiski, mõelge sellele. Sellest beebist saab ainuke laps, kes tollel pöörasel mehel üldse kunagi olnud on.”

Tiffany parandas teda. “Nii palju kui meie teame.”

Tiffi jutus oli mõte. Ralphiel võis veel kusagil lapsi olla. Ralphie oli naisi armastanud. Ja naised olid teda armastanud. See ei lugenud, et ta oli liiga kõhn ja liiga vana ning tema nina oli näo kohta liiga suur. Kui ta tüdrukut oma poolpilukil silmadega vaatas, armus tüdruk kiirelt ja sügavalt ega hoolinud põrmugi sellest, et lõpp võis olla karm.

Kui Phoebe ja Ralphie abiellusid, olid nii Tiff kui Rose mehesse armunud. Kuigi Phoebe teadis, et sõbrad ei reedaks teda kunagi, oli ta pahaks pannud, et nad ei suutnud hoiduda tema meest tahtmast. Salaja oli ta kartnud, et saabub päev, mil Ralphie temasse enam armunud pole, nii nagu oli juhtunud paljude naistega enne teda. Ta oli peljanud, et mõeldamatu võiks juhtuda: et ta leiaks mehe magamas Rose’i või Tiffiga.

Juhtuski nii, et Ralphie ei armastanud teda enam. Ning läks voodisse kellegi teisega. Kuigi mitte Rose’i või Tiffiga. Jumal tänatud. Oma valus ja raevus, et mees talle niimoodi tegi, oli Phoebe temast lahutanud ning võtnud valurahaks poole baarist. Ta lahkus bändist ning Rose’il ja Tiffil polnud südant temata jätkata.

Mõnda aega oli Phoebe Ralphie Stylesi vihanud sama kirglikult, kui teda armastanud oli. Kuid vihkamine ei jäänud kestma. Ta ei suutnud mehe peale igavesti tige olla. Ralphie oleks andnud oma särgi seljast, kui seda vaja oleks olnud. Vaid hiljem oleksid avastanud, et ta oli selle särgi kelleltki teiselt laenanud.

Teda lihtsalt pidi armastama, isegi kui enam temasse armunud polnud. Pealegi, kui paar aastat möödunud oli, sai Phoebe temast romantilises mõttes täiesti üle ning muutus immuunseks kirgede möllu vastu, mille mees põhjustada võis.

Rose ja Tiff polnud siiski mehe vastu immuunsed. Nad mõlemad olid temaga abiellunud – kõigepealt Rose, hiljem Tiff; lühikesed abielud, mis lõppesid samal moel nagu tema abielu Phoebega: murtud südame ja lahutusega. Lõpuks olid nii Rose kui ka Tiff Ralphiele andestanud. Ning mõne aja jooksul leidsid nad end teda sõbraks kutsuvat.

Baaris püüdis mootorrattur Phoebe pilgu ning tõstis oma tühja klaasi üles. Naine läks tema juurde ja valas talle uue joogi, kurk äkitselt peas keerlevatest mälestustest kuidagi kare. Sel korral mehe ette õlut pannes heitis Phoebe talle pikema pilgu. Mees vaatas vastu. Naist läbis taas värin – värin, mis kuumalt allapoole rappus, siis voolavaks muutus ning tema alakõhus soojaks järveks laienes.

Ei, mõtles naine.

Kuid sügaval sisemuses sosistas keegi lõputu reana jah – jah, mille suhtes, tuletas Phoebe endale meelde, ta midagi ette ei võta.

Oli lihtsalt kehv päev, muud midagi. Päev, mis sundis teda poleerima iga klaasi baaris ning kujutlema, kuidas oleks tähis­tada kolmekümneseks saamist, tehes midagi ohtlikku mehega, kellega ta äsja kohtunud oli – mehega, kes siiani talle täpselt neli sõna öelnud oli: Klaas Cuervot. Õllega. Tänan.

Pole mingit kahtlust. Hingestatud silmad. Palju lihaseid. Ronkmustad juuksed ja paar klaasi tequila’t. See oli sügava ja tähendusrikka sõpruse algus.

Kui Phoebe Kuningannade juurde tagasi pöördus, olid nood Ralphie salapärase lahkumise teema juurde edasi liikunud.

“Ma palun vabandust,” ütles Rose. “Aga mul on tunne, et meil on tegemist kuriteoga.” Kes iganes Ralphiest üle sõitnud ja siis sündmuskohast põgenenud oli, peaks juba tabatud olema.

“No, kuule,” ütles Tiff. “Otsasõit ja põgenemine ongi kuri­tegu.” Ta rüüpas kulmu kortsutades oma Margaritat. “Kas pole?”

“Otsasõit ja põgenemine on ettekavatsemata kuritegu,” selgitas Rose. “Ja ma ei usu, et Ralphie surm ettekavatsemata oli. Räägin sellest, et keegi tüdines Ralphiest surmani ära. Räägin planeerimisest. Kuulsite, mida ma ütlesin? Sellist asja on varemgi juhtunud. Kas mäletate eelmisest aastast seda naist Tulsast? Istus oma sportautosse, sõitis sinna, kus tema mees oma sõbratariga ine­tusi tegi ja ajas selle tõpra alla, kui too ja teine naine oma lemmikmotellist välja astusid. Sõitis mehe pikali ja tagurdas siis tast üle, paiskas ta sõiduteele ja sõitis veel kord üle.”

“Minu arust polnud see Tulsas,” ütles Tiff. “See oli “Law and Order’is”, kas polnud?”

Rose vaatas talle otsa. “Pole tähtis – mõelge selle üle. Kui keegi sind ei näe ja sa ei keera asja untsu ega tüüpi elama jäta, et ta sind ära tunneks, on allaajamine ja põgenemine parem kui püssikuul või rotimürk või südamesse pussitamine.” Ta vaikis hetkeks sügavalt Margarita-klaasi vaadates. Pilku tõstes jätkas ta: “Jah, siis peaksid autost lahti saama…”

“Nojah,” ütles Tiff. “Kellelgi õnnestus autost lahti saada. Või see ära peita. Või midagi taolist. Nad said sellest lahti pärast sündmust. Nad ei taha oma teo tagajärgedega silmitsi seista. Aga see ei tähenda, et see oli ette planeeritud.”

“Oo, jaa,” ütles Rose. “Ma arvan, et oli.”

Phoebe, kes seda kõike juba varem kuulnud oli, soovis, et nad lõpetaksid. Kuid nad ei teinud seda.

Tiffany jäi endale kindlaks: “Mõni joodik ja muud midagi. Või mõni emme telefoni otsas.”

“Haa,” ütles Rose. “See on alles nali. Emme, kes keset ööd Paseos ringi sõidab ja helistab… kellele?”

“Tahan lihtsalt, et näeksite,” ütles Tiff oma kõige kannatlikumal ja mõõdukamal toonil, “et me ei tea põhimõtteliselt, mis on selle taga, et keegi ta alla ajas ja ära sõitis.”

“Uh. Vabandage mind. Me teame, et ta oli Paseos jala, pärast südaööd.” Paseod, vana Hispaania piirkonda krohvitud majade ja savikividest katustega, tunti kõige paremini seal aktiivselt tegutseva kunstnike kogukonna poolest. Ralphie polnud kunstnik. Ta ei elanud Paseos, tal polnud seal sõpru ega äritegevust, millest Kuningannad teadnud oleks. “Ma küsin teilt,” ütles Rose, “mida ta seal tegi?”

Tiffany hingas sügavalt välja. “Ma vaid küsin, miks peaks arvama, et see mõrv oli?”

Rose’il oli Margarita-klaas taas käes. Ta võttis suure lonksu ja pani klaasi hooga letile. “Sest see oli Ralphie, kes surma sai, selle­pärast. Teame kõik, milline ta oli. Kõik armastasid teda – välja arvatud siis, kui nad teda vihkasid.”

Phoebe oli küllalt kuulnud. Enam kui küllalt. Ta haaras jäämasina pealt alumiiniumist jääkühvli, tõmbas masina terasest ukse lahti, toetas vaba käe jäämasina äärele ja pistis kühvli sisse. Tikk-kontsadel tasakaalu säilitamiseks laiemalt seistes purustas ta kühvliga jääd. See oli mõne päeva jooksul kamakaks muutunud ning see tähendas, et masin lekib. Peaks parandaja kutsuma.

Polegi seda mõnda aega teinud, mõtles Phoebe jääd purustades. Juba sellest ajast saadik, kui Ralphie linna tagasi tuli – sel korral jäädavalt, nagu ta Phoebele öelnud oli – ja Darla Jo’ga suhet alustas.

“Tiff, sa salgad,” kuulis ta Rose’i rõhutamas.

“Mina salgan…?”

Phoebe tagus kõvemini, vahtides jääkamakaid, kui ta neid kühvliga ründas, iga löök summutamas hääli tema taga.

Ta tegi jää pihuks ja põrmuks ning tema vaimusilmas hakkas mees kuju võtma.

Ralphie…

Phoebe nägi teda; nägi teekaarti tema näol, kus naerujooned sööbisid sügavale justkui kraatrid mehe täidlase suu kõrval, nägi sassis juukseid, mida mees looduses tundmatuks punakas-mustaks värvis ning mis mõne viimase aasta jooksul meelekohtadel nii kõrgelt hõrenesid, et paljad laigud tema pea peal kohtuda ähvardasid.

Mees oli masinatega alati osav olnud. “Astu kõrvale,” oleks ta öelnud, kui masin tõrkuma hakkas. “Las Ralphie teeb oma võlukunsti – ja kas sa ulataksid mulle sealt selle mutrivõtme palun, kallis?”

Phoebe tagus jääd kõvemini. Ta tahtis iga kamaka tükkideks purustada, kõik pulbriks pihustada.

“Phoebe, kallis.” See oli Rose. Phoebe lõi kühvli veel korra jää sisse. Rose hüüatas: “Hei!”

Kiiresti pilgutades, et kogunevaid pisaraid tagasi hoida, tõmbas Phoebe pea jäämasinast välja ja heitis pilgu üle õla Kuningannade poole.

Rose ütles talle õrnalt: “Kullake, pane see kühvel ära.”

Phoebe viskas kühvli masinasse, lõi ukse kinni ja pöördus näoga sõprade poole. “Mul on sellest jutust juba süda paha.”

“Vabandust,” ütles Rose.

“Ei ühtki sõna enam,” tõotas Tiffany.

Phoebe pani käed enda ümber ja vaatas alla oma kõrgete kontsadega rihmikute poole. Need olid punased nagu roosid tema kleidil. Punane on jõu värv – oli ta kusagilt kuulnud. Viimasel ajal pärast Ralphie surma tundis Phoebe, et ta vajab nii palju jõudu kui võimalik.

Tiff ütles vaikselt: “Oeh, Pheeb. Ole nüüd.”

Phoebe surus käed tihedamini piha ümber, tõstis pea ja tõmbas küüruvajunud õlad sirgu. “Tunnen sellest vaesest närukaelast puudust, tõeliselt puudust.” Tema kurk tõmbus kokku. Ülejäänu pidi ta sosistama. “Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ta läks ja lasi ennast ära tappa.”

Oli vaikus, välja arvatud Gwen Stefani plaadimasinas popsumas, laulmas laulu “Hollaback Girl”.

Rose’i näole ilmus malbe emakana pilk. “Oh, kullake…”

Phoebe surus huuled kokku ja raputas järsult pead. “Ah.” Ta tõstis käe. “Ma ei lähe endast välja. Minuga saab kõik korda.” Nutmist oli juba küllalt olnud. Darla Jo oli seda nende kõigi eest piisavalt teinud.

“Pole viga,” ütles Tiffany ettevaatlikult. “Vahel ei saa tüdruk sinna midagi parata. Ta lihtsalt vajab üht korralikku nutmist.”

Phoebe ei kavatsenud nutma hakata. Mitte praegu. Mitte täna. Ta võttis lonksu, et pitsitust kurgus kergendada, surus sõrmed silmade alla, et valamata pisarate põletavat valu leevendada ja ajas end taas sirgu. “Nii. Veel üks ring?”

Kuid lõbu oli otsas ja nad kõik teadsid seda. Phoebe vaatas Tiffilt Rose’ile ja tagasi Tiffi otsa. Neil mõlemal oli läikivate silmadega, tulekul pisaratega ilme. Veel üks jook ja asjad läheksid tõsiselt nutuseks.

Tiff, kes Rose’i sõidutanud oli, lükkas oma pooltäis klaasi Rose’i poole. “Joo see ära, kui tahad. Vajan üht minutit ja siis oleme siit läinud.” Ta tõusis ning läks lava kõrvalt ja mööda kori­dori naiste tualetti.

Rose vaatas Tiffany lõpetamata joogi sügavustesse ja siis üles Phoebe otsa. “Võtsin terve päeva vabaks. Tule mõneks ajaks minu poole. Võta vahelduseks vähe vabamalt. Sul on ju sünnipäev.”

Phoebe mõtles sellele, kuid otsustas keelduda. “Tänan. Ei.” Ta viipas käega suures osas tühjale ruumile ja üksikule mootorratturile baari tagaotsas. Mees ei vaadanud tema poole. Selle asemel vahtis ta otsejoones peeglist tagaseinal asuvate pudelite ridade poole, justkui universumi saladuste üle mõtiskledes. “Kes kõigi nende klientidega tegeleb, kui ma jalga lasen?”

Rose hoidis naeru tagasi ja küsis siis kahtlevalt: “Oled sa kindel?”

“Täiesti. Bernard tuleb kell kuus.” Bernardil, ühel kahest Phoebe täiskohaga baaritöötajast peale tema enda, oli täna õhtune vahetus. “Kui siin jääb vaikseks, lähen koju, kui ta siia jõuab. Panen jalad seina peale. Helistan emale. Pesen hambaid…”

Rose ohkas. “Pheeb, sa pead ettevaatlik olema.”

“Ohoh? Ja mille pärast?”

“Viimasel ajal on su elu lausa igavaks muutuma hakanud.”

“Ja tead mis? Mulle see meeldib.”

“Aga tüdruk vajab vahetevahel põnevust.”

“Mul on nii palju põnevust olnud, et jätkub terveks eluajaks – ja veidi kauemakski.”

Peruu kõrvarõngad blondide juuste pehmete lainete all kaela valge naha taustal tantsimas, tuli Tiffany rutates koridorist. “Olete kõik minekuks valmis?”

Rose võttis Tiffi hüljatud joogist pika sõõmu ja pani klaasi otsustavalt letile. “Valmis.”

Phoebe saatis nad ukseni, vastas nende hüvastijätu- ja sünnipäevaõnnitluste-duetile ja astus suure akna juurde nende minekut vaatama, kui nad istusid Tiffi antiiksesse, täiuslikult hooldatud Volvo sedaani, mille Ralphie talle kaks aastat tagasi kinkinud oli, kui Tiffi logisev väikeauto lõpuks otsad andis. Nad kinnitasid turvavööd ja Tiff tagurdas tänavale.

Kaunis vana auto libises tänavale – ja pidurdas järsult, kui Mustang mürisedes Westerni mööda alla tuli ja Tiffi autole peaaegu otsa sõitis. Mõlemad autod andsid signaali. Mees Mustangis keeras Volvost mööda, hüüdes möödudes midagi inetut. Rose pistis käe kaasreisija aknast välja, keskmine sõrm üleval.

Phoebe vangutas pead. Rose’il oli alati iseloomu olnud.

Volvo veeres edasi, näitas suunda Kolmekümne kuuendale tänavale ja kadus samas suunas, kuhu Mustangki läinud oli. Phoebe toetas otsmiku vastu jahedat klaasi ja sulges oma kipitavad silmad.

Ta juba igatses Kuningannade järele, kuigi viis minutit tagasi ei suutnud ta nende lahkumist ära oodata. Laul plaadimasinas lõppes. Masin surises hetke ja siis tekkis vaikus.

Oli küllalt vaikne, et kuulda, rehvide krabinat Westernil ja nelja kuldnoka vaikseid hüüdeid elektritraadil üle tänava asuva mööbli­poe kohal. Phoebe kuulis isegi selle kuramuse jäämasina tilkumist kaugel baarileti taga. Ja tema päkad valutasid. Ta tõstis vasaku jala üles ja libistas kinga jalast. Taevas. Ta võttis ka teise ära. Jahedad kulunud põrandalauad tundusid tema paljaste jalgade vastas nii mõnusad. Kingad käes pöördus ta baarileti poole.

Ka tsiklimees oli end pööranud. Mees istus näoga Phoebe poole, vaadates teda oma mustade, mustade silmadega.

Phoebe lasi väikesel siivutul värinal endast läbi virvendada – kehitas siis õlgu ning heitis kingad üle õla näpu otsa rippuma. “Ära ütle mulle ette. Sa oled uus tervisekaitseinspektor.” See oli kehv nali ning näis lame.

Mees kehitas õlgu. “Mitte mina.”

“Järgmise klaasi jaoks valmis?”

“Kaks on mu piir.”

“Arukas mees.”

Nad vahetasid pilke. See kestis sekund või paar kauem, kui pidanud oleks. Siis osutas mees oma tumeda peaga tühjale toolile enda kõrval.

Parem mitte, mõtles Phoebe. Aga mis teha? Tema paljad jalad loivasid siiski teda endaga kaasa kandes sinnapoole. Ta hüppas üles toolile, näoga samale poole, kui meeski, tõmmates kergelt seelikut, et see ei libiseks ta reitel liiga kõrgele.

Kingi põrandale visates pöördus ta mehe poole ja sirutas käe välja. “Olen Phoebe Jacks.”

Pärast kerget kõhklust võttis mees käe vastu. Tema suur, soe ja kare käsi neelas Phoebe oma ning naine tundis taas seda värinat, kuuma erutust oma käsivart mööda üles sööstmas ja üle keha levimas

Iha esimesest silmapilgust, mõtles ta, püüdes olla filosoofi­line ning endale taas meelde tuletades, et tal oli lihtsalt halb päev ning ta ei järgneks tungile rebida oma suvekleit seljast ja mehele sülle hüpata. Ehk oleks ta kunagi seda teinud. Aga mitte enam. Nüüd oli ta vanem ja targem. Ta oli elanud üle abielu Ralphiega ning pärast seda nõrkuse mustas nahas tumedate poiste vastu. Selle kõigega oli nüüd lõpp.

Nad kätlesid.

Phoebe ütles: “Ja sina oled?”

“Rio,” vastas mees. “Rio Navarro.”

Phoebe süda seiskus ja hakkas siis taguma. Ettevaatlikult tõmbas ta oma käe ära. “Minu uus partner.” Tema hääl oli vaikne. Täiesti rahulik. Justkui oleks ta klaasi poleerimas.

“Õige.”

“Ralphie on surnud,” ütles Phoebe, justkui mees veel ei teaks seda.

“Nii ma kuulsin.”

Phoebe vaatas Rio Navarrot ning arutles, kuidas oli võimalik, et see – kuidas see kõik – juhtunud oli. Ralphie lahkumine igaveseks. Darla lõputu nutmine. Selle tumedasilmse seksika võõra ilmumine eikusagilt tema sünnipäeval ning osutumine meheks, kes omab poolt tema elatusvahendist.

Seda kõike oli liiga palju, lihtsalt liiga kuramuse palju.

“Vabanda mind,” ütles Phoebe ning pidi vaikima, et raskelt neelatada. “Olen kohe tagasi.” Ta hüppas toolilt üles, haaras oma kingad ja kiirustas ümber baarileti, suundudes ukse poole, mis viis taha köögi- ja laoruumidesse.

Kuigi see nõudis temalt iga tema uhkuse- ja eneseaustuse­raasu, mis tal oli, ei puhkenud ta nutma enne kui uks tema taga sulgus.