Читать книгу RALPHIE NAISED - Christine Rimmer - Страница 8

Preeriakuningannal on teravmeelne vastus igale kehvale külge­löömiskatsele.

Näide: Mees: Kas oleme varem kusagil kohtunud?

Preeriakuninganna: Jah, sellepärast ma sinna enam ei lähegi.

– Goddess Jacks, Preeriakuninganna elujuhend

Rio ootas neli ja pool minutit enne kui Ralphie eksnaine taas läbi ümara aknaga tiibukse välja ilmus.

Kui Phoebe tuli, olid tema silmad ja nina punased. Ta oli jalga pannud madala kontsaga mustad kingad. Ta trügis tumedajuukselist pead püsti hoides läbi ukse ja marssis otse mehe juurde – jäädes baarileti taha, nii et pikk tammepuust lett nende vahele jäi.

Ta vaatas Riole nina luristamata tõsiselt silma ning mees mõtles sellele, mida Ralphie naise kohta alati öelnud oli: Phoebe on tugev tüdruk. Nagu kalju. “Vabandust selle pärast.”

“Pole midagi.” Mees teadis, et Phoebele ei meeldiks tema muretsemine, kuid leidis end siiski lähemale nõjatumas ja küsimas: “Kas kõik on korras?”

“Minuga on kõik hästi.” Iga sõna oli tugev ja lõplik, vaata­mata Oklahoma aktsendi ninatooniga venivatele täishäälikutele. Phoebe pilk kaldus kõrvale ja siis tagasi. “Nii. Sa tulid terve tee Californiast siia selle suure tsikliga seal väljas?”

“Just nii.”

“Sa reisid lihtsalt.”

“Mul on komps ja kiiver. Jätsin need motelli.”

Phoebe vaatas letile nõjatudes silmi kissitades mehe poole. Pahvak Phoebe parfüümi jõudis Rioni. Ahvatlev. Nagu kõik ülejäänugi naise juures. Siis taganes Phoebe taas ja asetas käe letile. “Ei tahaks küll kedagi solvata, aga äkki sa näitaksid mulle mõnda dokumenti.”

Phoebe soov meest ei üllatanud. Kui kohtusid kellegagi Ralphie Stylesi kaudu, oli alati hea küsida isikut tõendavat dokumenti. “Siin see on.” Mees tõmbas nahkvesti seesmisest taskust rahakoti ning lõi selle lahti, ulatades rahakoti üle baarileti, et naine tema juhiluba vaadata saaks.

Phoebe sirutas oma tumedajuukselise pea lähemale, et juhi­luba uurida. Mees vaatas naise kaitsetut pealage ja tundis taas tema võrgu­tavat lõhna. Kui naine end sirgu ajas nägi Rio tema punaste servadega rohelistes silmades ikka veel kahtlust. “Vean kihla, et hea võltsija suudab teha mõne sellise, mis näeb välja nagu päris.”

Rio keeras rahakoti ümber, nii et tema eradetektiivi tõend vastassahtlis õigetpidi jäi. Phoebe silmitses seda veelgi kauem kui juhiluba. Lõpuks viipas ta veidi kurnatult ohates käega, et mees selle ära paneks. Too pistis rahakoti tagasi vestitaskusse.

“Sa oled siis eradetektiiv?”

Rio noogutas. “Töötan vahetevahel ka kautsjonikäendajate heaks ja toon pahasid poisse koju.”

Naine vaatas kõrvalt tema poole. “Nagu pearahakütt?”

“Täpselt nii.”

“Noh,” ütles Phoebe, “ja nüüd on sul pool minu baarist.” Ta rõhutas kergelt sõna minu. Tema huuled olid mossis. “Tundsime sinust matusel puudust.” Ilmselge nöök.

“Millal see oli?”

Phoebe pilgutas silmi ja tema huuled lõdvenesid, isegi värisesid veidi. “Sa ei teadnud.”

“Mitte enne eelmist nädalat, kui sain testamendi ja kirja, et Ralphie on surnud.”

“Mul on kahju.” Mees nägi Phoebe silmis tõelist kahetsust. “Ralphie ei rääkinud palju oma sõpradest väljaspool linna. Kuid ta mainis sind vahetevahel. Küllap oleksin pidanud püüdma sinuga ühendust võtta.”

Rio polnud kunagi matustest eriti hoolinud. “Pole viga.”

“Nojah, neil kordadel, mil ta sinust rääkis, rääkis ta head.”

Okei, nüüd oli ta uudishimulik. “Näiteks mida?”

Phoebe vehkis käega. “Üldisi asju. Kuidas ta sinu peale alati loota võis. Ükskord kui ta Californiasse läks, rääkis ta midagi sinu juures peatumisest. Kuidas te olite justkui perekond. Kuidas ühel päeval kavatses ta veenda sind Oklahomasse tulema, kas või külla. Ja siis, kui tema ja Darla abielluda otsustasid, rääkis ta midagi sinu pulma kutsumisest.”

Ralphie oli teda kutsunud. “Ta helistas mulle. Oleksin tulnud, kui oleks saanud.” Riol oli siis Mehhikos töö olnud. Ta ei tahtnud sellest ära öelda. Rio leidis end soovimas seda, mida mehed ikka soovivad siis, kui on juba liiga hilja: et ta oleks valinud oma sõbra üüri maksmise asemel.

Phoebe ütles: “Sa tundsid Ralphiet kaua, jah?”

Kurbus kriipis mehe kurgus. Ta neelas selle alla. “Jah. Meil on pikk ajalugu.”

Phoebe silmad muutusid pisut märjemaks. Ta köhatas kurgu puhtaks. “Ta suri tuludeklaratsiooni esitamise päeval, kas suudad seda uskuda?”

Mees vangutas pead. “Ralphie. Deklareeris alati oma tulud…”

Phoebe naeratas uduselt. “Talle ei meeldinud seda teha, aga ta tavatses öelda …”

““Olen näinud palju kõrgelennulisi, kes on alla toodud,”” Rio jäljendas Ralphie viskikaredat venivat kõneviisi. ““Ja kõik selle­pärast, et nad ei vaevunud deklaratsioonile aega raiskama.””

Phoebe pöördus veidi kõrvale, pühkis silmi ja vaatas siis taas mehele otsa. “Ma ikka veel ootan, et üles vaadates näen teda uksest sisse tulemas ja otse plaadimasina poole suundumas.”

“Las ma arvan. “Home Sweet Oklahoma.””

“Just too see olekski.” See tuli raskelt. Tunded peab ohjes hoidma. Phoebe neelatas. “Ralphie armastas Leon Russelli. Ükskõik, kuhu tema suured unistused teda viisid, alati tuli ta koju Oklahomasse tagasi.”

“Ja sellepärast sobiks ka Woody Guthrie.”

“Tõsi.” Phoebe silmad särasid mehele vastu, täis mälestusi ning kasvavat mõistmist, et ka Riol on mälestusi.

Saabus vaikus. Selles oli kõik, mida Rio oleks võinud rääkida, kuid ei rääkinud. Kehv mõte end liiga kaugele mälestustemaale rändama lasta. Ta alles kohtas seda naist. Pole mõtet ärikohtumist peieteks muuta.

Ralphie eksnaine lasi oma pilgul baariletile langeda. “Mis su plaanid siis on?” Ta asus asja kallale.

Aja võitmiseks küsis mees selgitust, mida ta ei vajanud. “Sa mõtled selle baari suhtes?”

Phoebe noogutas end sirgu ajades, küsides tõsiselt: “Ma mõtlen, kas tahad baariäriga tegelema hakata?”

Rio oleks pidanud lihtsalt ei vastama. Kuid asjad ei tundunud enam nii lihtsad. “Sa tahad jõuda pakkumiseni, et ostad mu osa välja, eks ole?”

Phoebe tõstis oma saledad käed ja vajutas sõrmeotstega õrnalt vastu pisaratest paistes nahka oma silmade all. Tema paljad õlad helkisid pärljalt ülevalt paistvas hämaras valguses. “Jah.” Ta lasi käed alla langeda. “Jah, tahan.”

See oli just see, mida mees teda ütlevat ootas – või oli oodanud. Kuni ta oli kuulnud, kuidas naise sõbrad Ralphie lahkumise üle arutlesid.

Ja Ralphie väga raseda pruudiga oli väikene probleem.

Asjad ei klappinud. Kui surnud mees oleks keegi teine olnud, oleks Rio asjadel omasoodu minna lasknud. Aga Raplhie Styles kõigi oma puudustega oli olnud parim sõber, kes Rio Navarrol üldse kunagi oli. Kui nad kohtusid, oli Rio kümneaastane ja Ralphie kolmekümnendate keskpaigas. Rio mäletas siiani esimest soovitust, mille Ralphie Styles talle andis.

“Hoia pea püsti, poiss. Ja ära lase ühelgi närukaelal end muretsemas näha.”

Naine baarileti taga nõudis: “Mida sa siis arvad?”

Rio käskis mõtetel minevikust olevikku naasta – ja venitas veel pisut. “Kas sul on raha, et mind välja osta?”

“Praegu ei ole. Aga lõpuks ma saan selle. Vahepeal saaksid Ralphie osa, poole sellest, mis me siin teenime – pärast kulude mahaarvamist.”

“Mul on järelemõtlemiseks veidi aega vaja.”

“Mille üle mõtlemiseks? Mida sa ootad poolelt ärilt Okla­homa City baaris? Las ma ostan su osa välja.”

Mees ootas enne vastamist mõne hetke. “Arvan, et jätan endale mõneks ajaks valikuvõimaluse. Kui see sulle sobib.”

Phoebe näole tuli taas pinevil ilme, nagu tal enne tagaruumi põgenemist olnud oli. “See ei sobi mulle. Mitte kuidagi. Ei mingil moel. Ja vabanda mind, aga kas sa teadsid?”

Mees istus veidi tahapoole. “Mida?”

“Sellest baarist. Et saad tema poole sellest endale kui…” ta pidi neelatama, enne kui suutis jätkata “…Ralphie sureb?”

Phoebe vaatas meest paluvate silmadega. Ta ei tahtnud tegelikult tõde teada. Mees avaldas selle talle siiski. “Teadsin.”

Phoebe pidi taas kurgu puhtaks köhatama. “Ralphie rääkis, et jätab oma poole baarist sulle?”

“Jah.”

“Kui kaua aega tagasi see juhtus?”

“Kolm aastat.”

Phoebe sulges oma udused silmad ja hingas nina kaudu sügavalt sisse. Rio vaatas, kuidas roosid tema kleidil tõusid ja langesid.

Seesama vana Ralphie, mõtles Rio. Ralphiel oli halb harjumus lubada inimestele asju, mis temale ei kuulunud. Ja kui midagi talle kuulus, lubas ta seda kõigile.

Kui Ralphie eksnaine taas tema poole vaatas, oli tema kaunis suu vihaseks kriipsuks sätitud ning näis, et tema küsimused on otsa saanud – vähemalt selleks hetkeks.

Rio otsustas püüda ise mõned vastused saada. “See oli tema lesk, eks ole? See väike rase, kes lahkus koos…” Ta ei teadnud mehe nime ja jättis Phoebele võimaluse see öelda.

Phoebe tegi seda. “Boone on Darla Jo vend. Ta töötab siin, minu juures.”

“Ja Darla on täpselt kui rase?”

Naine baarileti taga tõi kuuldavale vaikse tigeda häälitsuse ning rohelised silmad välgatasid hoiatavalt. “Darla Jo oli rase enne, kui ta Ralphiega abiellus, kui sa selleni jõuda tahad. Kas see šokeerib sind või midagi?”

“Mind ei šokeeri just palju.”

“Ja ongi nii?”

“Jah, ongi nii.”

“Miks sa siis üldse küsid?”

“Lihtsalt uudishimust. Lihtsalt… mõne asja kokkuviimiseks.”

“Tead mis? Olen isegi veidi uudishimulik. Mõtlen paratamatult, miks sul polnud viisakust esitleda end kohe, kui sa sisse astusid.” Phoebe osutas peaga kahekümnelise poole, mille Rio baariletile pannud oli. “Miks sa tavalist klienti teesklema pidid?”

“Mul on kahju,” ütles mees, kuigi tal polnud. “Tahtsin oodata. Sinuga omavahel rääkida.”

“Kui mõistlik.” Phoebe andis sellele sõnale täiesti uue tähenduse. Ja mitte meeldiva.

Rio ei suutnud hoiduda veidi nuga keeramast. “Ja siis kõik need huvitavad asjad, mida su sõpradel Ralphie surma kohta rääkida oli.”

Phoebe tõi kuuldavale veel ühe napi vastikust väljendava häälitsuse. “Teiste vestluse pealtkuulamine. Kas sinu ema ei rääkinud kunagi, et salaja pealtkuulamine on inetu?”

“Seda tuleb minu töö juures sageli ette.”

Phoebe vehkis käega, justkui tüütut kärbest ära ajades. “See kõik on nagunii lihtsalt tühi jutt, mis Rose rääkis.”

Rio kergitas kulmu. “Pead tunnistama, et tema väited olid kohati vettpidavad.”

Selle peale kõlas pikk, väsinud ohe. “Kuula. See juhtus kolm nädalat tagasi ja politseil pole mitte midagi – ja ära vaata mind sellise näoga. Nad tegid oma tööd. Kuulasid üle kõik, kes vaateväljas olid. Ja alati, kui ma neile helistasin ja küsisin, mis toimub, suhtusid nad sellesse väga hästi, tähelepanelikult ja abivalmilt. Aga neil pole midagi: ei autot, mis ta alla ajas, ühtki tunnistajat ega midagi sündmuskohalt, mis neile mõne vihje annaks. Otsasõit ja põgenemine. See on kõik, mida me teame. Ja Tiff ütles, et tõenäoliselt ongi see kõik, mis juhtus. Õnnetus.”