Читать книгу Tavalised mehed - Christoper R. Browning - Страница 3

1942. aasta märtsi keskpaiku oli 75–80 protsenti kõigist holokausti ohvreist veel elus, hukkunud oli 20–25 protsenti. Kõigest üksteist kuud hiljem, 1943. aasta veebruari keskel, olid need arvud täpselt vastupidised. Holokausti tuumaks oli lühike ja intensiivne tapatalgu. Selle raskuskese asus Poolas, kus 1942. aasta märtsis olid kõik suuremad juudi kogukonnad kaks ja pool aastat kestnud kohutavatest kannatustest, paljaksriisumisest ning tagakiusamisest hoolimata veel alles, ent kus üksteist kuud hiljem võis Poola juudi elanikkonna jäänuseid leida vaid suurematest getodest ja sunnitöölaagritest. Lühidalt, sakslaste rünnak Poola juutide vastu ei olnud pikale ajale kavandatud järkjärguline ega kumuleeruv programm, vaid tõeline välksõda, suure hulga löögiüksuste mobiliseerimist nõudev massiivne pealetung. Vähe sellest, see pealetung toimus just siis, kui Saksa sõjaline ponnistus Venemaal seisis noateral – ajavahemikus, mis algas sakslaste uue edasitungiga Krimmi ja Kaukasuse suunas ning lõppes katastroofilise lüüasaamisega Stalingradi all.

Kui Saksamaa 1942. aasta pealetung lõppes kokkuvõttes lüüasaamisega, siis välksõda juutide vastu mitte, eriti Poolas. Juba ammu on teada, kuidas mõrvati juudid suuremates getodes, näiteks Varssavis ja Lódźis. Kuid enamik Poola juute elas väiksemates linnades, mille elanikest juudid moodustasid sageli üle 30 protsendi ja mõnel juhul isegi 80 või 90 protsenti. Kuidas organiseerisid ja teostasid sakslased selle laialdase juudi elanikkonna hävitamise? Ja kust leidsid nad sel pöördelisel sõja-aastal tööjõudu oma vapustava massimõrva-alase logistilise saavutuse jaoks? Surmalaagrite personal oli võrdlemisi tilluke. Kuid väiksemate getode likvideerimiseks – Poola juutide enamiku kinnivõtmiseks ja deporteerimiseks või mahalaskmiseks – vajalik inimjõud polnud seda kaugeltki mitte.¹

Nende küsimuste vastuste otsingud viisid mind Stuttgardi lähedal asuvasse Ludwigsburgi linna. Siin asub Justiitsvalitsuse Keskamet (Zentrale Stelle der Landesjustizverwaltungen), Saksamaa Liitvabariigi natsismikuritegude uurimise keskus. Töötades läbi keskuses asuvat mahukat allikamassiivi, mis sisaldab peaaegu kõigi Poola juutide vastu toime pandud kuritegude alusel Saksamaal peetud protsesside süüdistusi ja kohtuotsuseid, sattusin ma esimest korda ühe Saksa Korrapolitsei üksuse, 101. reservpolitseipataljoni (101. RPP) süüdistusasjale.

Ehkki olin holokausti puudutavaid arhiivimaterjale ja kohtudokumente uurinud juba ligi kakskümmend aastat, mõjus seesinane süüdistusasi mulle iseäranis sügavalt ning masendavalt. Ma ei olnud valikuvabaduse küsimusega nii dramaatilises vormis ja vähemalt mõne täideviija poolt ka nii avameelselt käsitletud kujul varem kokku puutunud. Mitte kunagi varem polnud holokausti jubedused seisnud minu jaoks ka nii lähestikku tapjate inimliku poolega.

Süüdistusest, mis sisaldas üsna pikki sõnasõnalisi väljavõtteid pataljoni meeste eeluurimisel antud ütlustest, oli otsekohe näha, et kohtuasi põhines ebatavaliselt rikkalikul tunnistusmaterjalil. Paljudes tunnistustes võis seejuures tajuda siirust ja ausust, mis sarnastes kohtuasjades antud ennastõigustavatest, alibitest tulvil ja valelikest ütlustest nii sageli puudub. 101. RPP süüasja uurimine ja menetlemine oli kestnud kümme aastat (1962 kuni 1972) ning seda juhtis riigiprokuröri büroo (Staatsanwaltschaft) Hamburgis. Kõnealuse kohtuasja materjalid olid endiselt selle büroo valduses – kahtlemata on tegemist Saksamaa Liitvabariigi ühe kõige püüdlikuma ja pühendunuma natsikuritegude uurijaga – ning mul õnnestus taotleda luba nendega tutvumiseks.

Erinevalt nii paljudest natside tapakomandodest, mille liikmeskonna võib tuvastada vaid osaliselt, oli 101. RPP liikmete nimekiri uurijatele kättesaadav. Kuna enamik neist oli pärit Hamburgist ja elas seal ka uurimise ajal, võisin lugeda tervelt 210 mehe ülekuulamistoimikuid pisut alla 500-st, kes kuulusid täiskoosseisus pataljoni, kui see 1942. aasta juunis Poolasse saadeti. See tunnistuste kogum oli piisavalt esinduslik, et teha statistilisi järeldusi vanuse, partei ja SS-i liikmelisuse ning sotsiaalse tausta kohta. Peale selle olid umbes 125 tunnistust küllalt sisukad, et võimaldada hukkamisüksuse sisemise dünaamika rekonstrueerimist ja jälgimist ning seda ühtlasi analüüsida.

Laias laastus sai holokaust võimalikuks seetõttu, et kõige lihtsamal tasandil tapsid ühed inimindiviidid suurel hulgal ja pika aja jooksul teisi inimindiviide. Rohujuuretasandi täideviijaist said „professionaalsed tapjad“. Püüdes mõne sellistest meestest koosneva üksuse ajalugu kirjutada, satub ajaloolane arvukatele takistustele, sealhulgas allikaprobleemile. Mis puutub 101. RPP-sse, siis erinevalt paljudest Nõukogude Liidus tegutsenud hukkamisüksustest leidub selle kohta vähe omaaegset materjali ja üldse mitte sellist, mis puudutaks rõhutatult just pataljoni tapatööd.² Väheste ellujäänud juutide tunnistused lasevad tuvastada mõnes pataljoni tegevuspiirkonnas asunud linnas korraldatud operatsiooni kuupäeva ja ulatuse. Aga erinevalt eluga pääsenute meenutustest esileküündivamate täideviijate kohta, kes toimetasid getodes ja laagrites, kus oli võimalik pikemaajaline kokkupuude, pakuvad pealtnägijate tunnistused vähe sellise liikuva üksuse kohta nagu 101. RPP. Tulid kohale mingid tundmatud mehed, tegid oma tapatöö ära ja lahkusid. Tegelikult suutsid ellujäänud asjassepuutuva üksuse kindlakstegemiseks hiljem harva meenutada isegi korrapolitsei erilist rohelist vormi.

Seetõttu olen 101. RPP raamatut kirjutades olulisel määral toetunud nende umbes 125 mehe ülekuulamisprotokollidele, mis pandi kirja 1960. aastail. Lugeda tekste ühe üksuse läbi elatud ühtede ja samade sündmuste kohta, nii nagu nad filtreerusid 125 mehe mälu kaudu enam kui kakskümmend aastat pärast toimumist – see on tõsikindlust otsivale ajaloolasele raske koorem. Igaühel neist 125 mehest oli eri roll. Igaüks nägi ja tegi midagi muud kui teised. Kõik nad püüdsid hiljem unustada või unustasidki pataljoni tegevuse mingeid aspekte või siis kujundasid oma mälestused erineval viisil ümber. Seetõttu kujutavad ülekuulamisprotokollid endast vaatevinklite ja mälestuste segadusseajavat sasipundart. Paradoksaalsel kombel oleks mul tekkinud ajaloolise tõsikindluse illusioon pataljoniga toimunu kohta pigem siis, kui mu käsutuses olnuks üksainus detailne meenutus, mitte 125.

Eri vaatenurkade ja mälestuste kõrval on oma mõju olukorral, milles tunnistus on antud. Otse öeldult mõned mehed valetasid, sest kartsid juriidilisi tagajärgi, mida tekitanuks tõe rääkimine nii, nagu nad seda mäletasid. Nii et tunnistajate ütlusi ei vorminud mitte üksnes mälu vingerpussid, vaid ka tahtlik vale. Ja veel – ülekuulajad lähtusid küsimusi esitades ülesandest hankida teavet konkreetsete inimeste sooritatud ja neile süüks pandavate kuritegude kohta, kuid ei uurinud süstemaatiliselt laiemat pilti, politseinike läbielamiste sageli tunduvalt impressionistlikumaid ja subjektiivsemaid tahke, mis on olulised ajaloolasele, kuid mitte advokaadile.

Nagu suure hulga allikate kasutamise puhul ikka, tuli erinevad tunnistused ja vaatepunktid läbi sõeluda ning läbi kaaluda. Tuli hinnata iga tunnistuse usaldusväärsust. Paljud tunnistused pidi kas osaliselt või täielikult kõrvale heitma, sest need läksid vastuollu mõne teise, usaldusväärsemaga. Mõni valik oli ilmselge ja enesestmõistetav, teised keerulisemad. Kui pingsalt ma ennast ka kontrollida ei püüdnud, kahtlemata langetasin mõnikord enesele täiesti teadmatult puhtalt instinktiivseid otsuseid. Teine ajaloolane kirjeldaks sündmusi nendesamade allikate põhjal mõnevõrra teisiti.

Viimastel aastakümnetel on ajalookirjutus üha enam hakanud huvi tundma „alt üles“ ajaloo vastu, mis rekonstrueerib rahva enamiku läbielatut, mida seni valitsenud poliitiline ja kõrgkultuuri ajalugu on ignoreerinud. Eriti tugevalt ilmneb see Saksamaal, kus uus vool kulmineerub nn Alltagsgeschichte („igapäevaajaloo“) kujul, milleni jõutakse tavaliste inimeste olmeliste elukogemuste „tiheda kirjelduse“ kaudu. Paraku on sellise lähenemise rakendamine Kolmanda Riigi puhul põhjustanud etteheited teemast möödahiilimises: tegu oleks justkui viisiga, kuidas tõmmata tähelepanu natsliku režiimi võrreldamatutelt kuritegudelt argielu tavalistele külgedele, mis jätkusid üsnagi vanaviisi. Niisiis võib juba see katse ise – kirjutada üheainsa pataljoni mikroajalugu või juhtumiuurimus – tunduda kellelegi ebasoovitav.

Meetodina on „igapäevaajalugu“ siiski neutraalne. Sellest saab tähelepanu kõrvalejuhtimine, katse „normaliseerida“ Kolmandat Riiki vaid siis, kui see ei suuda näidata, millisel määral oli natsiaegne tavaelu läbi imbunud režiimi kuritegelikest aspektidest. Iseäranis vallutatud Ida-Euroopa maadesse paigutatud Saksa okupantide jaoks – need olid sõna otseses mõttes kümned tuhanded mehed kõigilt elualadelt – ei olnud režiimi massimõrvade poliitika sugugi mingi hälve ega erandlik nähtus, mis oleks põgusalt värelnud vaid igapäevaelu pealispinnal. Nagu 101. RPP lugu näitab, said massimõrvad rutiini osaks. Normaalsus kui selline aga muutus üha enam ebanormaalsuseks.

Teine võimalik vastuväide sellisele uurimismeetodile puudutab empaatia määra, mida on vaja tunda täideviijate suhtes, et püüda neid mõista. On ilmne, et sellise ajalookirjutuse jaoks on vaja loobuda igasugusest demoniseerimisest. Pataljoni ridadesse kuulunud politseinikud, kes massimõrvu ja küüditamisi teoks tegid, olid lihast ja luust inimesed. Mõistmaks maksimaalselt nii tapjat kui ka sellest kõrvalehoidjat, pean aru saama, et samasuguses olukorras oleksin ma võinud olla kas üks või teine ja mõlemad olid inimesed. Arusaamine tähendab tõepoolest katset olla empaatiline. Ent millega ma sellegipoolest ei nõustu, on vana klišee, mille kohaselt selgitamine tähendab vabanduse leidmist ja arusaamine andestamist. Selgitamine ei ole vabandamine, arusaamine ei ole andestamine. Kui loobuda püüdest kuritegude täideviijaid inimlikus plaanis mõista, ei muudaks see võimatuks mitte üksnes seda uurimust, vaid mis tahes uurimust holokausti roimaritest, mis üritab olla enamat kui ühemõõtmeline karikatuur. Napilt enne surma natside käe läbi kirjutas Prantsuse juudist ajaloolane Marc Bloch: „Kui kõik välja öelda, üks sõna valitseb ja valgustab meie uurimusi: „aru saada“.“³ Just selles vaimus olen püüdnud kirjutada ka oma raamatut.

Ära tuleb rääkida ka üks tingimus, mis seati minu ligipääsule kohtulikele uurimismaterjalidele. Eriti viimasel aastakümnel on privaatsust kaitsvad eeskirjad ja seadused muutunud Saksamaal aina karmimaks. Hamburgi liidumaa ja sealsed kohtutoimikud ei ole erand sellest suundumusest. Seetõttu pidin enne 101. RPP kohta käivatele kohtutoimikutele ligipääsuloa saamist lubama, et ei kasuta meeste päris nimesid. Pataljoniülema major Wilhelm Trappi ja kolme kompaniiülema – kapten Wolfgang Hoffmanni, kapten Julius Wohlaufi ja leitnant Hartwig Gnade – nimed esinevad muudeski arhiividokumentides väljaspool Saksamaad. Nende puhul olen kasutanud õigeid nimesid, sest siin ei ole mingit saladust, mida välja rääkida. Kuid pataljoni kõigi teiste meeste puhul, keda selle raamatu lehekülgedel kohata võib, on tegemist pseudonüümidega (mis on esmakordsel esinemisel tähistatud tärniga). Tunnistuse andjale osutavates viidetes on ära toodud vaid eesnimi ja perekonnanime esitäht. Ehkki selline konfidentsiaalsuskohustus ja varjunimede kasutamine tähendab minu arvates kahetsusväärset järeleandmist ajaloolise täpsuse osas, ei usu ma siiski, et raamatu terviklikkus või põhiline väärtus sellest kaotaks.

Raamatu kirjutamise ja asjakohase uurimistöö tegemise juures sain hindamatut abi mitmelt inimeselt ning asutuselt. Oberstaatsanwalt (vanemprokurör) Alfred Streim võimaldas mulle ligipääsu Ludwigsburgi võrratule Saksa kohtudokumentide kogule. Oberstaatsanwältin Helge Grabitz soovitas mul uurida ka Hamburgi kohtutoimikuid, toetas mu taotlust nende lugemiseks ja aitas mind Hamburgis viibimise ajal lahkelt igal moel. Vaikse ookeani luteri ülikool eraldas toetussummad kahe sõidu jaoks Saksa arhiividesse, millega mu töö selle raamatu kirjutamisel algas ja lõppes. Alexander von Humboldti fond toetas samuti üht uurimisreisi Saksamaale. Uurimistöö ja kirjutamise põhiosa sai tehtud Vaikse ookeani luteri ülikooli võimaldatud akadeemilise puhkuse jooksul ja Fulbrighti Iisraeli uurimisgrandi toel. Ameerika–Iisraeli haridusfondi tegevjuht Daniel Krauskopf pälvib eritänu abi eest, mida ta osutas mulle mu uurimistöö korraldamisel nii Iisraelis kui ka Saksamaal.

Peter Hayes Loodeülikoolist ja Saul Friedländer California ülikoolist Los Angeleses võimaldasid mul esialgseid uurimistulemusi tutvustada konverentsidel, mida kumbki oma ülikooli juures korraldas. Paljud sõbrad ja kolleegid kuulasid kannatlikult, tegid ettepanekuid ja julgustasid mind jätkama. Eritänu on ära teeninud Philip Nordquist, Dennis Martin, Audrey Euyler, Robert Hoyer, Ian Kershaw, Robert Gellately, Yehuda Bauer, Dinah Porat, Michael Marrus, Bettina Birn, George Mosse, Elisabeth Domansky, Gitta Sereny, Carlo Ginzburg ja kadunud Uwe Adam. Iseäranis suur tänuvõlglane olen Raul Hilbergi ees. 1982. aastal juhtis ta tähelepanu tõigale, et „juudiküsimuse lõpplahendus“ poleks olnud võimalik ilma korrapolitseita, andes sellega – nagu nii sageli varemgi – suuna holokausti jätkuvale uurimisele.⁴ Seejärel jälgis ta isiklikult, et see töö ikka ilmuks. Raamatu pühendus suudab väljendada üksnes väikest osa austusest ja tänutundest, mida tunnen nii raamatu valmimisel kui ka varem kogu mu karjääri jooksul osutatud abi eest. Eriti tänulik olen toe ja mõistmise eest oma perekonnale, kes talus kannatlikult järjekordse raamatu sünnivalusid.

Tacoma, november 1991