Читать книгу Tavalised mehed - Christoper R. Browning - Страница 5
3.
KORRAPOLITSEI JA „LÕPPLAHENDUS“: VENEMAA 1941
ОглавлениеEsmakordselt ei osalenud korrapolitsei „lõpplahenduse“ juures – see tähendab natside korraldatud Euroopa juutide massilises mõrvamises – siiski mitte Poolas, vaid Venemaal 1941. aasta suvel ja sügisel. Valmistudes sissetungiks Venemaale ja „hävitussõjaks“, mida Hitler seal kavandas, formeeriti ja õpetati 1941. aasta suvel välja neli mobiilset SS-eriüksust, mida tuntakse Einsatzgruppe’dena. Nende tuumik võeti Heydrichi julgeolekupolitseist (Gestapost ja Kripost), samuti luuresüsteemist (julgeolekuteenistusest ehk SD-st). Neid täiendati väikeste Relva-SS-i üksustega (see oli Himmleri SS-i sõjaline haru). Lisaks anti kolmele Einsatzgruppe’le neljast juurde üks kompanii 9. politseipataljonist.14 Seega oli eriüksustesse suunatud 3000 mehe hulgas umbes 500 korrapolitseinikku.
Einsatzgruppe’d kujutasid endast Venemaal poliitilisi ja rassilisi massimõrvu toime pannud Saksa üksuste vahedat teravikku. Juuli alguses saadeti Venemaale kindralkubermangu julgeolekupolitsei liikmetest moodustatud viies ad hoc eriüksus. Enamik neist jäi püsiva julgeolekuüksusena pidama Ida-Poola aladele, mida 1939–1941 okupeeris Nõukogude Liit, algsed neli Einsatzgruppe’t aga liikusid edenevate Saksa armeede järel sügavale Venemaale.
Venemaa okupeerimise jaoks oli Himmler määranud ametisse kolm kõrgemat SS- ja politseijuhti – põhja-, kesk- ja lõunapiirkonna jaoks. Nende meeste töö oli kooskõlastada kõik SS-i operatsioonid okupeeritud Venemaal. 1941. aasta juuli keskel, eufoorilistel päevadel, mil lõplik võit tundus Saksa sõjaväe esialgse vapustava edu taustal olevat käeulatuses, käskis Hitler tõhustada rahustusmeetmeid edasiliikuva armee tagalas. 16. juulil kuulutas ta, et Saksamaa ei lahku iial äsja idas omandatud aladelt: lahkumise asemel rajatakse seal „Eedeni aed“, mille saavutamiseks rakendatakse kõiki vajalikke meetmeid. Väga hea, et Stalin andis käsu alustada partisanisõda, ütles Hitler: „See annab meile võimaluse hävitada kõik, kes on meie vastu vaenulikud. Mõistagi tuleb kogu see hiiglaslik territoorium rahustada nii kiiresti kui võimalik; parim vahend selle saavutamiseks on maha lasta igaüks, kes meie peale vähegi viltu vaatab.“15
Himmler reageeris peremehe õhutusele aega raiskamata. Juba nädala pärast oli ta tugevdanud nii keskpiirkonna HSSPF-i Erich von dem Bach-Zelewski kui ka lõunapiirkonna HSSPF-i Friedrich Jeckelni jõude ühe SS-brigaadiga kummalegi, lisades sellega SS-i mõrvakampaaniasse üle 11 000 mehe.16 Kolme Venemaa HSSPF-i vahel jaotati veel vähemalt üksteist politseipataljoni – üheksa neist kandis numbreid üle 300 ja koosnes seega äsja värvatud noortest vabatahtlikest –, mis lisas juba eelnevalt Einsatzgruppe’desse määratud 500 korrapolitseinikule veel 5500.17 Juuli lõpust kuni augusti keskpaigani sõitis Himmler isiklikult idarindel ringi ja kannustas oma mehi Vene juute tapma.
Kuid tegelikult õnnistas korrapolitsei oma verise karjääri Venemaal sisse juba enne juuli lõpus toimunud suurt jõudude koondamist. See juhtus peaaegu poolenisti juutidest koosneva elanikkonnaga Białystokis. Venemaale sissetungimise ehk operatsioon Barbarossa eelõhtul kohtus 309. politseipataljoni ülem major Weis oma kompaniiülematega. Nagu kõigis teistes Venemaale saadetavates sõjaväe- või politseiüksustes, nii oli temalgi edasi anda mitu käsku, mida võis meestele avaldada üksnes suuliselt. Esiteks kurikuulus Komissarbefehl ehk komissaride seadus, mille kohaselt ei tohtinud ühtki Punaarmee kommunistlikku funktsionääri ega tsiviiladministratsiooni liiget, keda kahtlustati saksavastasuses, lugeda sõjavangiks, vaid nad tuli hukata.18 Teine käsk oli „Barbarossa dekreet“, millega Saksa sõdurite teod Vene tsiviilisikute suhtes sõjakohtute kompetentsist ära võeti ja tervete külade kollektiivne karistamine otsesõnu heaks kiideti.19 Sisuliselt oli tegemist loaga tulistada Vene tsiviilisikuid. Kuid major Weis ei olnud veel lõpetanud. Sõda, ütles ta, käib juutide ja enamlaste vastu, ning ta tahtis, et oleks üheselt selge: pataljon peab juutidega käituma halastamatult. Tema arusaamist mööda tähendasid füüreri korraldused seda, et kõik juudid, hoolimata soost ja vanusest, tuleb hävitada.20
Olles Białystokki 27. juunil sisse marssinud, käskis major Weis oma pataljonil juudi linnaosa läbi kammida ja meessoost juudid kinni võtta, kuid ei täpsustanud, mida nendega teha. See oli ilmselt jäetud kompaniiülemate otsustada, keda oli sissetungi eelsel kohtumisel teatud viisil mõtlema õpetatud. Operatsioon algas pogrommina: peksmine, alandused, habemete põletamine ja suvaline tulistamine, mille käigus politseinikud juudid turuplatsile ja sünagoogi juurde kokku ajasid. Kui juudi kogukonna liidrid 221. julgestusdiviisi staapi kindral Pflugbeili ette tulid, põlvili laskusid ja sõjaväelt kaitset palusid, tõmbas üks 309. politseipataljoni meestest püksiluku lahti ja kusi nende peale, kindral aga pööras selja.
Pogromm kasvas kiiresti üle süstemaatilisemaks massimõrvaks. Turuplatsile koondatud juudid viidi parki, pandi müüri äärde seisma ja lasti maha. Tapatalgu kestis pimedani. Sünagoogis, kuhu oli aetud vähemalt 700 juuti, valati sissepääsudesse bensiini. Siis visati hoonesse granaat, mis süütas tulekahju. Politseinikud lasid maha kõik, kes põgeneda üritasid. Tuli levis ka lähedalasuvatesse hoonetesse, kus juudid end varjasid, ja nemadki põlesid elusalt sisse. Järgmisel päeval veeti ühishauda kolmkümmend vankritäit laipu. Hinnanguliselt tapeti 2000 kuni 2200 juuti. Kui kindral Pflugbeil saatis käskjala major Weisi käest tulekahju kohta küsima, oli major purjus. Hiljem esitasid Weis ja tema ohvitserid Pflugbeilile juhtunu kohta valeliku ettekande.21
Kui esimene korrapolitsei korda saadetud juutide massimõrv Białystokis 27. juunil oli üksiku komandöri töö, kes oletas ja aimas õigesti füüreri soove, siis järgmine toimus juuli keskel juba selgelt ja süsteemselt SS-i kõige kõrgema ešeloni, nimelt Erich von dem Bach-Zelewski, Kurt Daluege ja Heinrich Himmleri mahitusel. 309. politseipataljon saadeti edasi itta, selle asemel saabusid Białystokki 316. ja 322. pataljon. 322. politseipataljoni ametlik igapäevane kroonika ehk sõjapäevik (Kriegstagebuch) on koos väheste teiste säilinud korrapolitsei materjalidega Nõukogude arhiividest läände jõudnud. Need võimaldavad meil jälgida järgnevaid sündmusi Białystokis.
322. politseipataljoni invasioonieelne meeleolu ei olnud kindlasti nii õel kui 309. pataljoni oma, kuid kahtlemata ei jäänud seegi puutumata ideoloogilisest ajupesust. Kindralmajor Retzlaff pidas pataljonile 10. juulil Varssavis lahkumiskõne. Kõik mehed pidid kindrali õpetuse kohaselt meeles pidama, et nad „astuvad slaavi rahvaste ette peremeestena ja peavad neile näitama, et on sakslased“.22 2. juulil, enne Venemaa poole teeleasumist, informeeriti mehi, et „poliitkomissarid tuleb maha lasta“ ning käituda tuleb „karmilt, otsusekindlalt ja halastamatult“.23
Pataljon jõudis Białystokki 5. juulil ja kaks päeva hiljem anti käsk „linn põhjalikult läbi kammida … otsides enamlikke komissare ja kommuniste“. Sõjapäeviku järgmise päeva sissekanne selgitab, mida selle all mõeldi: „juudi linnaosa läbiotsimine“, väidetavasti selleks, et otsida röövsaaki, mille juudid olevat kokku riisunud enne Saksa vägede saabumist. Tegelikult oli see Saksa politsei, kes läbiotsimise käigus linnaosast kakskümmend vankritäit vara välja vedas. 8. juuliks oli pataljon maha lasknud kakskümmend kaks inimest. „Tegemist oli … peaaegu eranditult juutidega.“24
Sama 8. juuli pärastlõunal, pärast läbiotsimist, tegid pataljonile üllatusvisiidi SS-i Reichsführer ja Saksa politsei kõrgeim ülemus Heinrich Himmler ning korrapolitsei ülem Kurt Daluege. Pataljoniülem major Nagel kutsuti õhtusöögile, mille Himmleri auks andis keskpiirkonna HSSPF Bach-Zelewski. Järgmisel hommikul inspekteeris Daluege Himmleri saatel Białystokis dislotseeruvaid politseipataljone. Oma kõnes rõhutas Daluege, et korrapolitsei „võib olla uhke oma kaasalöömise üle maailma vaenlase, enamluse, purustamises. Mitte ükski varasem sõjakäik ei ole nii tähtis kui käesolev. Nüüd hävitatakse enamlus lõpuks nii Saksamaa, Euroopa kui, jah, kogu maailma hüvanguks“. 25
Kaks päeva hiljem, 11. juulil, andis politseirügemendi (mis hõlmas 316. ja 322. politseipataljoni) kolonelleitnant Montua järgmise käsu:
Salajane!
1. SS-i ja Politsei Kõrgema Juhi korraldusel … tuleb kõik riisumises süüdi mõistetud meessoost juudid vanuses 17 kuni 45 vastavalt sõjaseadusele maha lasta. Mahalaskmised peavad toimuma linnadest, küladest ja teedest eemal.
Hauad tuleb tasandada nii, et neist ei kujuneks palverännakukohti. Keelan pildistamise ja hukkamistele pealtvaatajate lubamise. Hukkamised ja hauad ei tohi teatavaks saada.
2. Pataljoni- ja kompaniiülematel kanda erilist hoolt selles operatsioonis osalevate meeste vaimse tervise eest. Päevased muljed tuleb kustutada õhtuste meelelahutusüritustega.
Meestele tuleb pidevalt selgitada selliste abinõude poliitilist möödapääsmatust.26
Seejärel jääb sõjapäevik kummaliselt vait, kirjeldamata, mis juhtus Białystokis pärast Montua hukkamiskäske, kuid hilisemad kohtuprotsessid Saksamaal on sündmuste käigule valgust heitnud.27 Loomulikult ei toimunud niinimetatud rüüstajate asjus, kes tuli sõjaseaduse alusel maha lasta, mingit uurimist, kohtupidamist ega süüdimõistmist. Kõik silma järgi 17- kuni 45-aastased meessoost juudid aeti lihtsalt kokku ja konvoeeriti 12. juulil Białystoki staadionile. Kui staadion oli peaaegu täis, käis kohal Bach-Zelewski ja juutidelt korjati ära väärtasjad. Päev oli väga palav, juutidele ei antud juua ega lubatud neid käimlasse.
Kas samal päeval või järgmisel hommikul hakkasid mõlema pataljoni masinaparkidest pärit veoautod vedama juute staadionilt linnast välja, metsasele alale tankitõrjekraavidesse. Enamik 316. pataljonist ja üks 322. pataljoni kompanii valvasid hukkamispaiga ümbrust ja neist olid moodustatud mahalaskmiskomandod. Taas ilmus välja Bach-Zelewski ja pidas toimuvat õigustava kõne. Mahalaskmine kestis pimedani, misjärel politseinikud püüdsid hukkamist jätkata autotulede valgel. Kuna tulemus osutus mitterahuldavaks, aktsioon katkestati ja viidi lõpule järgmisel päeval. Saksa kohtud tuvastasid, et maha lasti vähemalt 3000 juuti (kusjuures tuleb silmas pidada, et protsessi sujuvuse huvides kujutavad sellised arvud endast alati minimaalset vaieldamatut suurust, mitte aga kõige tõenäolisemat arvu, mis võiks saada kohtuliku vaidluse objektiks).
Vene juutide mõrvakampaania kogus 1941. aasta suvel ja sügisel hoogu ning 322. politseipataljoni sõjapäevik kajastab üksuse osavõttu sellest. 23. juulil tugevdati pataljoni seni formaalset alluvust tagalapiirkonna sõjaväeülemale. „Pataljoni vahetute ülesannete täitmise huvides allutatakse see otseselt HSSPF Gruppenführer von dem Bachile.“28 Augustis viidi 322. politseipataljoni kolm kompaniid Białystokist Minskisse, kusjuures leitnant Riebeli 3. kompanii paistis silma hukkamiste jätkamisega isegi marsiteel. Kirjeldades 3. kompanii haaranguid Białowieża ümbruse metsades 2. augustil, märgib sõjapäevik: „Enne lahkumist peab 3. kompanii teostama juutide likvideerimise.“29 Seejärel raporteeris Riebel: „10. augusti varastel hommikutundidel likvideeris 3. kompanii Białowieża koonduslaagri kongidesse majutatud juudid. Maha lasti seitsekümmend seitse juuti vanuses 16 kuni 45 aastat. Operatsioon viidi läbi vahejuhtumiteta. Ühtki vastuhakujuhtumit ei esinenud.“30 Tegu ei olnud sugugi üksikjuhtumiga, sest viis päeva hiljem teatas Riebel: „15. augustil 1941 teostas 3. kompanii Narevka-Mala juudioperatsiooni. Selle käigus viidi Kobrinisse 259 naist ja 162 last. Kõik mehed vanuses 16 kuni 65 aastat lasti maha. Kokku hukati 15. augustil üks poolakas riisumise eest ja 232 juuti. Juutide hukkamine toimus plaanipäraselt ja ilma vahejuhtumiteta.“31
Augusti lõpuks oli pataljon jõudnud Minskisse, kus 29. augustil kohtusid Bach-Zelewski ja Daluege.32 Nagu varem Białystokis, nii kujunes ka Minskis kohtumisest eelmäng 3. kompanii osavõtule järjekordsest massilisest juutide mahalaskmisest. 30. augustil kutsuti pataljoni komandör major Nagel arutama „põhjalikku juudiaktsiooni“, mis pidi toimuma 31. augustil ja 1. septembril. Pataljonil tuli välja panna kaks kompaniid.33
31. augustil suundusid 322. politseipataljoni 1. ja 3. kompanii (nüüd keskpiirkonna politseirügemendi 7. ja 9. kompanii) Minski getosse, kus nad võtsid kinni umbes 700 juuti, neist 74 naised. Järgmisel päeval osales Riebeli 9. kompanii enam kui 900 juudi hukkamises, kelle hulgas olid ka kõik eelmisel päeval kinni võetud. Tegemist oli esimese juudi naiste suuremahulise hukkamisega ja sõjapäeviku pidaja tundis vajadust tegu õigustada. Naised lasti maha, selgitas ta, „sest nad tabati haarangu ajal ilma juuditäheta. … Ka on Minskis tuvastatud, et eriti just juuditarid eemaldavad tähistuse oma rõivastelt.“34 Tapetute hulga pealt innukalt kannuseid teenida sooviv Riebel raporteeris kohusetundlikult: „1. septembri juudiaktsiooni käigus lasti maha 31. augustil kinni võetud juudid. 9. kompanii hukkas 290 meest ja 40 naist. Hukkamised toimusid tõrgeteta, keegi vastu ei hakanud.“35
Oktoobri algul Magiljovis toimunud järjekordse operatsiooni puhul juuditaride mahalaskmise õigustamise järele enam vajadust ei tuntud. Sõjapäeviku 2. oktoobri sissekanne ütleb: „9. kompanii. Alates 3.30 pärast lõunat täies koosseisus. Juudiaktsioon Magiljovi getos koostöös Venemaa keskpiirkonna ning Ukraina abipolitsei kõrgema SS- ja politseijuhiga: kinni võetud 2208 mõlemast soost juuti, 65 kohapeal põgenemiskatsel maha lastud.“ Järgmine päev: „7. ja 9. kompanii koostöös Venemaa keskpiirkonna kõrgema SS- ja politseijuhi meeskonnaga – kokku 2208 juudi mehe ja naise hukkamine Magiljovist väljas metsalaagri lähedal (7. kompanii 378 ja 9. kompanii 545 mahalastut).“36
Politseipataljonide kaasamine ei olnud Venemaa keskpiirkonna eripära. Väheldane allesjäänud dokumentatsioon osutab, et sarnasel kombel toimiti ka põhjas ja lõunas. Venemaa lõunapiirkonna HSSPF Friedrich Jeckeln, kelle käsutuses oli viis politseipataljoni (lisaks lõunapiirkonna rügementi kuuluvaile 45., 303. ja 314. pataljonile ka 304. ja 320. pataljon – seega koosnesid kõik peale ühe äsjavärvatud noortest vabatahtlikest), jagas oma krüptilistes päevaraportites usinalt kiitust, kus see oli ära teenitud. Järgnev põhineb nende raportite mittetäielikul kogul:37
19. august: 314. pataljon lasi maha 25. juuti. 45. pataljon Slavutas 522 juuti.
22. august: 45. pataljon lasi kahe aktsiooni käigus maha vastavalt 66 ja 471 juuti.
23. august: 314. pataljon lasi „puhastusaktsiooni“ käigus maha 367 juuti.
24. august: 314 pataljon lasi maha 294 juuti, 45. pataljon 61 juuti, „politseieskadron“ (ratsapolitsei) 113 juuti.
25. august: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 1324 juuti.
27. august: esimese raporti kohaselt lasi lõunapiirkonna politseirügement maha 549 juuti ja 314. pataljon 69 juuti. Teine raport lisab lõunapiirkonna politseirügemendi arvele 914 mahalastud juuti.
28. august: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 369 juuti.
29. august: 320. pataljon pidas valvet, sellal kui HSSPF-i staabikompanii lasi 26. ja 27. augustil Kamenets-Podolskis maha 15 000 juuti ja 28. augustil veel 7000.
31. august: 320. pataljon lasi Minkovitsõs maha 2200 juuti.
1. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 88 juuti; 320. pataljon 380 juuti.
2. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 45 juuti.
4. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 4144 juuti.
6. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 144 juuti.
11. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 1548 juuti.
12. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 1255 juuti.
5. oktoober: 304. politseipataljon lasi maha 305 juuti.
Saksa Liitvabariigis sõja järel toimunud kohtulik uurimine, mis võrsus neist andmekildudest, tõi päevavalgele veel uusi andmeid 45. ja 314. politseipataljoni mõrtsukaliku teekonna kohta 1941. aasta sügisel läbi NSV Liidu alade. 24. juulil, kui 45. politseipataljon oli jõudnud Ukraina linna Šepetivkasse, kutsuti pataljoniülem major Besser lõunapiirkonna politseirügemendi ülema kolonelleitnant Franzi juurde. Franz teatas Besserile, et Himmleri käsul tuleb kõik Vene juudid hävitada ja tema 45. pataljon peab selles kaasa lööma. Mõne päevaga mõrvas pataljon mitusada alles jäänud Šepetivka juuti, sealhulgas naisi ja lapsi. Augustis järgnesid kolmekohaliste arvudega hukkamised veel mitmes Ukraina linnas. Septembris panustas pataljon valvurite, konvoeerijate ja hukkajatena tuhandete juutide mõrvamisse Berdõtšivis ja Vinnõtsjas. Pataljoni brutaalsus saavutas kõrgpunkti 29. ja 30. septembril Kiievis, kui politseinikud taas valvurite, konvoeerijate ja hukkajatena osalesid 33 000 juudi tapmises Babõn Jari orus. Väiksemaid hukkamisi viis pataljon täide aasta lõpuni (Horol, Krementšuk, Poltaava).38 Ka 314. politseipataljon alustas 22. juulil võrdlemisi väikestest kolmekohaliste arvudega hukkamistest. Seejärel tapeti koos 45. politseipataljoniga 1941. aasta septembris Vinnõtsja ümbruses juba mitu tuhat juuti ja lasti 10.–14. oktoobril Dnipropetrovskis maha 7000 kuni 8000. Viimane uurimise käigus tuvastatud mahalaskmine toimus 1942. aasta jaanuari lõpus Harkivis. 39
Lõuna-Venemaa kohta säilinud dokumendid annavad üldise ülevaate, kui laialdane ja pidev oli korrapolitsei üksuste osavõtt juutide mahalaskmisest, kuid puudu jääb detailidest; Põhja-Venemaad puudutava materjaliga on aga täpselt vastupidi. Siin puudub meil ülevaade, kuid olemas on ebatavaliselt värvikas kirjeldus 1941. aasta juuli algul Kaunase piirkonda paigutatud 11. politseipataljoni operatsioonist, kus pataljoni 3. kompanii sai ülesandeks valvata Kaunase getot.40 Oktoobri keskel saadeti 11. pataljoni ülem koos kahe oma kompanii ja kahe Leedu abipolitsei kompaniiga Minskisse. 707. julgestusdiviisi operatiivülem andis politseinikele esimese ülesande (mille nad hiljem väitsid olevat esimese vaid kahest sellisest aktsioonist): Minskist idas asuva Smaljavitšõ küla kõigi juutide hävitamine väidetavalt heidutuseks ja hoiatuseks tsiviilelanikele, et need ei aitaks partisane. Pataljoniülem kuulutas hiljem, et ta protestis selle vastu, kuid operatiivülem ja diviisiülem vastasid vaid, et Saksa politseinikud peavad tagama julgestuse ning leedulased toimetama mahalaskmise. Smaljavitšõ juutide massimõrv toimus täpipealt käsu kohaselt.
Oktoobri lõpus andis sõjavägi kahele korrapolitsei ja kahele Leedu kompaniile käsu likvideerida Minskist lõuna pool asuva Slutski juudid, kes moodustasid umbes 12 000 elanikkonnast kolmandiku. Taas õigustati seda heidutusega Saksa vägede kaitseks. Slutskis 27. oktoobril toimunu kirjelduse leiame sealse Saksa tsiviiladministratsiooni juhi aruandest oma ülemusele Wilhelm Kubele Minskis.
Slutsk, 30. oktoober 1941
Slutski piirkonnakomissarilt
Ülemkomissarile Minskis
Teema: juudiaktsioon
Vastavalt oma telefoniraportile 27. oktoobril 1941 lisan kirjalikult järgmist:
27. oktoobri hommikul umbes kell 8 ilmus Kaunasest (Leedus) minu juurde 11. politseipataljoni ülemleitnant. Ta tutvustas ennast kui julgeoleku[sic!]politsei pataljoniülema adjutanti. Ülemleitnant teatas, et politseipataljon on saanud ülesande teostada Slutski linnas kahe päevaga kõigi juutide likvideerimine. Pataljoniülem oli teel nelja kompaniiga, kaks neist Leedu abiüksused, ja operatsioon pidi algama otsekohe. Seepeale ma vastasin ülemleitnandile, et pean operatsiooni igal juhul kõigepealt pataljoniülemaga läbi arutama. Umbes poolteise tunni pärast jõudis politseipataljon Slutskisse. Nagu ma nõudnud olin, toimus vahetult pärast nende saabumist vestlus pataljoniülemaga. Kõigepealt seletasin pataljoniülemale, et vaevalt on võimalik aktsiooni teostada ilma eelneva ettevalmistuseta, sest kõik [juudid] on tööle saadetud ja tekiks kohutav segadus. Ta peaks andma vähemalt ühe päeva aega. Siis ma palusingi tal aktsioon päeva võrra edasi lükata. Ta keeldus sellegipoolest, märkides, et peab operatsioonid teostama kõigis ümberkaudsetes linnades ja Slutski jaoks on tal vaid kaks päeva. Nende kahe päeva järel peab Slutsk olema täiesti juudivaba. Ma protesteerisin selle vastu teravalt, rõhutades, et juutide likvideerimine ei saa toimuda organiseerimatult. Enamik veel linna jäänud juute on oskustöölised ja nende perekonnad. Ilma juudi oskustöölisteta ei saa lihtsalt hakkama, sest nad on majanduselu käigushoidmisel asendamatud. Seejärel osutasin tõsiasjale, et valgevene oskustöölisi ei ole nii-öelda üldse saada, mistõttu kõigi elutähtsate ettevõtete töö oleks kõigi juutide likvideerimise korral hoobilt halvatud. Meie arutelu lõpuks ma märkisin, et asendamatutel oskustöölistel ja spetsialistidel on käepärast ka vastav tõend ja et neid juute ei tohiks töökodadest ära viia. Seejärel leppisime kokku, et veel linna jäänud juudid, eriti oskustööliste perekonnad, kelle likvideerimist ma samuti ei soovinud, tuleks tuua kõigepealt getosse sorteerimisele. Selle töö jaoks tuleks määrata kaks minu ametnikku. Pataljoniülem minu arvamusele vastu ei vaielnud, niisiis lootsin heas usus, et aktsioon teostatakse vastavalt räägitule.
Mitu tundi pärast operatsiooni algust hakkasid ilmnema ülimalt suured raskused. Nägin, et pataljoniülem ei pea meie kokkuleppest üldse kinni. Vastupidi sellele võeti tehastest ja töökodadest kinni kõik juudid ilma eranditeta ja saadeti minema. Igatahes üks osa liikus läbi geto, kus ma paljud kinni pidasin ja välja tõin, kuid enamik laaditi otse veoautodele ja saadeti pikema jututa linnast välja likvideerimisele. Varsti pärast lõunat hakkas kõikjalt tulema kaebusi, et töökojad ei saa enam tegutseda, sest kõik juudi oskustöölised on ära viidud. Kuna pataljoniülem oli sõitnud Baranavitšõsse, võtsin pärast pikka otsimist ühendust tema asetäitjaga, ühe kapteniga, ja nõudsin, et operatsioon kohe lõpetataks, sest see ei kulgenud minu juhiste kohaselt ja juba tekitatud majanduslikku kahju ei olnud enam võimalik heastada. Kapten imestas väga minu seisukoha üle ja selgitas, et tema on saanud oma ülemalt korralduse puhastada linn juutidest ilma ühegi erandita, nii nagu nad on teinud teistes linnades. Puhastus on toime pandud poliitilistel motiividel ja mitte kuskil ei ole majanduslikud tegurid siiani mingit tähendust omanud. Minu energilise vahelesegamise peale ta siiski katkestas operatsiooni õhtu eel.
Mis veel sellesse aktsiooni puutub, siis pean oma suurimaks kahetsuseks kõige lõpuks rõhutama, et see küündis sadismini. Aktsiooni käigus pakkus linn kohutavat vaatepilti. Saksa politseinikud, aga iseäranis veel Leedu omad, käsutasid juute ja ka valgevenelasi kirjeldamatu jõhkrusega nende elukohtadest välja ning ajasid kokku. Linnas kostis kõikjalt laskmist ja teatud tänavatel kuhjusid mahalastud juutide laibad. Valgevenelastel oli ülimalt raske ahelikust välja murda. Lisaks asjaolule, et juute, kelle hulgas oli ka oskustöölisi, koheldi valgevenelaste silme all kirjeldamatult toorelt, peksti ka viimaseid kumminuiade ja kaigastega. Siin ei saa rääkida enam juudiaktsioonist, see nägi rohkem revolutsiooni moodi välja. Mina ja mu ametnikud olime päev otsa hetkegi puhkamata selle kõige keskel, et päästa veel, mis päästa annab. Mul tuli korduvalt sõna otseses mõttes revolvriga ähvardades ajada töökodadest välja nii Saksa kui ka Leedu politseinikke. Andsin oma sandarmitele sama ülesande, kuid hirmsa tulistamise tõttu pidid nad sageli tänavatelt lahkuma, et neid endid maha ei lastaks. Kogu vaatepilt oli koledam kui kole. Pärastlõunal seisis tänavail palju vankreid, hobune ees, aga ilma hobusemeheta, nii et pidin linnavalitsusele tegema ülesandeks viivitamatult rakendite eest hoolt kanda. Hiljem selgus, et tegemist oli juutide vankritega, mille sõjavägi oli määranud laskemoona transpordiks. Juudid olid lihtsalt vankritelt maha võetud ja minema aetud, ilma et keegi oleks hoolinud, mis vankreist saab.
Linna taga toimunud mahalaskmiste juures mina ei viibinud. Seetõttu ei oska ma jõhkruse koha pealt midagi öelda. Kuid piisab, kui märgin, et veel tükk aega pärast hauda viskamist ronisid mõned mahalastud sealt välja. Mis puutub majanduslikku kahjusse, siis ütlen, et kõige hirmsamalt sai kannatada parkimistöökoda. Seal töötas kakskümmend kuus asjatundjat. Ühe hoobiga lasti parimatest spetsialistidest maha viisteist. Neli hüppas konvoeerimisel vankritelt maha ja põgenes, seitse põgenes juba enne, vältides kinnivõtmist. Ratassepatöökojas töötas viis meest, kellest neli lasti maha ja nüüd peab töökoda edasi tegutsema vaid ühe ratassepaga. Puudu on ka teisi meistrimehi, nagu näiteks tislerid, sepad jt. Ma pole siiani suutnud endale olukorrast täpset ülevaadet luua. Nagu ma juba alguses mainisin, oli alguses kavas säästa ka oskustööliste perekondi. Praegu aga tuleb välja, et peaaegu kõigist perekondadest on mõni inimene puudu. Selliseid teateid tuleb kõikjalt, mille põhjal võib öelda, et mõnes peres on kaduma läinud meistrimees ise, teises tema naine, kolmandas aga lapsed. Seega on peaaegu kõik perekonnad lõhutud. Sellises olukorras on väga väheusutav, et allesjäänud oskustöölised teeksid oma tööd ja annaksid toodangut innukalt, seda enam, et praegu on nende näod alles jõhkrast peksmisest sinised. Valgevenelased, kelle täieliku usalduse me olime võitnud, vaatasid õudusega pealt. Ehkki nad on ära hirmutatud ega julge vabalt oma arvamust avaldada, võib siiski kuulda arvamust, et see päev ei olnud Saksamaale küll auks ja et seda ei unustata kunagi. Minu arvamus on, et selle operatsiooniga sai hävitatud suurem osa sellest, mida olime viimaste kuudega saavutanud, ja läheb väga kaua aega, enne kui suudame taas võita elanikkonna usalduse.
Lõpetuseks olen sunnitud tähelepanu juhtima, et aktsiooni käigus tegeles politseipataljon ohjeldamatu riisumisega ja seda mitte üksnes juutide majades, vaid täpselt sama palju ka valgevenelaste omades. Politseinikud võtsid ära kõik vähegi väärtusliku, nagu jalanõud, nahk, kangad, kuld ja muud väärisesemed. Sõjaväelaste tunnistuste kohaselt rebiti tänavail avalikult juutide kätelt kelli ja kisti kõige tooremal viisil sõrmest sõrmuseid. Üks arveametnik rääkis, kuidas ühel juudi tüdrukul kästi otsekohe tuua 5000 rubla, siis lastavat tema isa vabaks. Kõneldi, et tüdruk jooksis kõikjal ringi ja püüdis raha hankida. Ka getos, kus seisid juutide toorainelaod, mis olid tsiviiladministratsiooni poolt lastud kinni naelutada, murdis politsei ladudesse sisse ja röövis tühjaks. Isegi hoones, mis oli politseiüksusele kasarmuks antud, kisti aknaraamid ja uksed eest, et neist lõket teha. Hoolimata sellest, et mul oli teisipäeva hommikul pataljoniülema asetäitjaga riisumise teemal jutuajamine, mille käigus ta mulle lubas, et nüüdsest peale ei tule linna enam ühtki politseinikku, olin ma mõni tund hiljem sunnitud vahistama kaks täies relvastuses leedulast, sest nad tabati röövimiselt. Ööl vastu kolmapäeva lahkus pataljon linnast ja asus teele Baranavitšõsse. Kui uudis sellest levis, oli linnarahvas ilmselgelt rõõmus.
Niipalju on mul ette kanda. Tulen lähemas tulevikus Minskisse, et see asi suuliselt veel kord läbi arutada. Hetkel ei ole mul võimalik juudiaktsiooni jätkata. Kõigepealt peab rahu uuesti maad võtma. Loodan, et suudan rahu taastada nii kiiresti kui võimalik ja raskustest hoolimata majanduse uuesti käima lükata. Hetkel soovin vaid, et mulle tullakse vastu kõigest ühe palve osas: „Säästke mind tulevikus kindlasti sellest politseipataljonist.“
Carl41
Ehkki dokumentatsioon, mis puudutab politseipataljonide osavõttu Vene juutide hävitamisest, ei ole väga mahukas, piisab sellest siiski, et vähimagi mõistliku kahtluseta ümber lükata korrapolitsei juhtkonna sõjajärgne alibi – nimelt väide, et Daluege saavutas Himmleriga kokkuleppe, et korrapolitsei aitab julgeolekupolitseid valveteenistuse ja mis tahes muu abistava tegevusega enne mahalaskmisi, kuid et sel on keelatud osa võtta hukkamistest endist. See alibi, sarnane Relva-SS-i sõjajärgse väitega, et tegu oli tavaliste sõduritega ja nad ei osalenud ülejäänud SS-i ideoloogiliselt põhjendatud ettevõtmistes, toodi vähemalt ühes Saksa kohtus 11. politseipataljoni asja arutamisel edukalt vabanduseks. Kaitsjad veensid kohut, et pärast kõigest kaht hukkamist – sõjaväe korraldusel ja Minski piirkonnas – õnnestus politseinikel Daluege kokkuleppele apelleerides saavutada tagasipöördumine Kaunasesse.42
Dokumendid näitavad, et korrapolitsei osales 1941. aasta suvel ja sügisel ikka ja jälle Vene juutide massimõrvamises, tegutsedes nii põhja-, kesk- kui ka lõunapiirkonna HSSPF haldusalas ning Białystokis. Pealegi toimus juulikuine Białystoki veresaun vahetult pärast seda, kui Daluege ja Himmler olid seal kohtunud Bach-Zelewskiga ning 1. septembri Minski veresaun vahetult pärast Daluege ja Bach-Zelewski ühist visiiti sellesse linna. On ilmne, et Daluege mitte ei keelanud, vaid pigem õhutas korrapolitsei kaasalöömist massimõrvades. Korrapolitsei osalus pärast 1941. aasta sügist Venemaal korda saadetud massilistes hukkamistes ei ole dokumentidega nii hästi kaetud ja tõenäoliselt ei olnud see enam nii sagedane. Suurim erand oli korrapolitsei laialdane osavõtt juutide tapmisest Pinski piirkonnas 1942. aasta sügisel.43 Kui sõjaline olukord 1941.–1942. aasta talvel kriitiliseks muutus, saadeti paljud politseipataljonid rindele. Teistel tuli võidelda kasvava partisaniliikumisega. Lisaks tõusis kohaliku rahva hulgast korrapolitsei abiüksustesse mobiliseeritud meeste arv 1942. aasta jooksul peaaegu kümnekordseks, 33 000 mehelt 300 000 meheni.44 Järjest enam kiputi jätma mahalaskmisi just nende üksuste ülesandeks, et veeretada osa Saksa sõdurite psühholoogilisest koormast kollaborantide õlule. See psühholoogiline koorem oli tõepoolest raske ja rõhus isegi Bach-Zelewskit ennast. Kui viimane 1942. aasta kevadel raskelt haigeks jäi, kandis Himmleri SS-lasest arst Reichsführer’ile ette, et SS-i kõrge juht kannatab eriti „mälupiltide käes, mis on seotud tema poolt isiklikult läbi viidud juutide mahalaskmistega ja teiste idas saadud raskete kogemustega“.45