Harry Augusti esimesed viisteist elu
Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Оглавление
Claire North. Harry Augusti esimesed viisteist elu
SISSEJUHATUS
1. PEATÜKK
2. PEATÜKK
3. PEATÜKK
4. PEATÜKK
5. PEATÜKK
6. PEATÜKK
7. PEATÜKK
8. PEATÜKK
9. PEATÜKK
10. PEATÜKK
11. PEATÜKK
12. PEATÜKK
13. PEATÜKK
14. PEATÜKK
15. PEATÜKK
16. PEATÜKK
17. PEATÜKK
18. PEATÜKK
19. PEATÜKK
20. PEATÜKK
21. PEATÜKK
22. PEATÜKK
23. PEATÜKK
24. PEATÜKK
25. PEATÜKK
26. PEATÜKK
27. PEATÜKK
28. PEATÜKK
29. PEATÜKK
30. PEATÜKK
31. PEATÜKK
32. PEATÜKK
33. PEATÜKK
34. PEATÜKK
35. PEATÜKK
36. PEATÜKK
37. PEATÜKK
38. PEATÜKK
39. PEATÜKK
40. PEATÜKK
41. PEATÜKK
42. PEATÜKK
43. PEATÜKK
44. PEATÜKK
45. PEATÜKK
46. PEATÜKK
47. PEATÜKK
48. PEATÜKK
49. PEATÜKK
50. PEATÜKK
51. PEATÜKK
52. PEATÜKK
53. PEATÜKK
54. PEATÜKK
55. PEATÜKK
56. PEATÜKK
57. PEATÜKK
58. PEATÜKK
59. PEATÜKK
60. PEATÜKK
61. PEATÜKK
62. PEATÜKK
63. PEATÜKK
64. PEATÜKK
65. PEATÜKK
66. PEATÜKK
67. PEATÜKK
68. PEATÜKK
69. PEATÜKK
70. PEATÜKK
71. PEATÜKK
72. PEATÜKK
73. PEATÜKK
74. PEATÜKK
75. PEATÜKK
76. PEATÜKK
77. PEATÜKK
78. PEATÜKK
79. PEATÜKK
80. PEATÜKK
81. PEATÜKK
82. PEATÜKK
Отрывок из книги
Teine kataklüsm algas minu üheteistkümnenda elu lõpus, 1996. aastal. Ma olin parajasti suremas oma tavalist surma ja kustusin soojas morfiinihägus, kui tuli tüdruk nagu jääkuubik, mis mööda selgroogu alla libiseb.
Tema oli seitsmeaastane, mina olin seitsmekümne kaheksane. Temal olid heledad sirged juuksed, mis langesid pika patsina seljale, minul olid helehallid juuksed, õigemini nende jäänused. Minul oli seljas haigla hommikumantel, mis oli loodud steriilset tagasihoidlikkust silmas pidades, temal erksinine koolivorm ja vildist koolimüts. Ta istus minu voodi servale, jalad rippu, ja vaatas mulle silma. Ta uuris minu rinna külge pandud pulsiandurit, nägi alarmijuhet, mille ma olin lahti ühendanud, katsus mu pulssi ja lausus: „Ma oleksin peaaegu hiljaks jäänud, doktor August.”
.....
Jenny lahkus sellelsamal õhtul, pani mantli kleidi peale ja tõmbas kummikud jalga. Ta läks oma ema juurde, kes elas Northferrys, kohe Dundee lähedal, ja jättis mulle lauale kirjakese, kus ütles, et tal on vaja aega. Ma ootasin päeva ja siis helistasin, tema ema ütles, et ma Jennyst eemale hoiaksin. Ma ootasin veel päeva ja helistasin uuesti, anusin Jennyt, et ta tagasi helistaks. Kui ma kolmandal päeval helistasin, oli telefon lahti ühendatud. Jenny oli läinud meie autoga, niisiis sõitsin ma rongiga Dundeesse ja taksoga edasi Northferrysse. Ilm oli imeilus, meri ranniku ääres täiesti tüüne, päike oli madalal ja roosa ja kaunist hetkest nii huvitatud, et ei tahtnud loojuda. Jenny ema majake oli väike ja valge, lapsemõõtu välisuksega, mis oli söekarva kaljust ainult pisut eemal. Kui ma koputasin, tuli uksele Jenny ema, naisterahvas, kelle kehakuju oli loodud täpselt sellest uskumatult madalast uksest läbi mahtuma. Ta paotas ust, kuid ei avanud ketti.
„Ta ei saa teiega kohtuda!” pahvatas ta. „Andke andeks, aga te peate ära minema.”
.....