Читать книгу Tõeprojekt - Clare Pooley - Страница 10

Hazard küsis endalt, kui suure osa oma elust oli ta juba veetnud kummargil tualetipottide loputuspaakide kohal. Kui kõik kokku liita, võis tulemust ilmselt ööpäevades arvutada. Kui palju potentsiaalselt surmavaid baktereid ta endale koos lohakalt peenestatud Colombia parima narkotsiga sisse oli hinganud? Ja kui suur osa sellest pulbrist oli päriselt kokaiin ja mitte talgipulber, rotimürk või lahtisti? Kõik need küsimused ei pidanud teda varsti enam vaevama, kuna see praegune oli viimase kokaiinigrammi viimane triip, mida ta üleüldse kunagi osta kavatses.

Hazard tuulas taskutes, et rahatähte leida, kuni talle meenus, et oma ainsa kahekümnese oli ta välja käinud veinipudeli eest, mis tal parajasti pooleli oli. Selles peenes ülemäära kallis veinibaaris sai kahekümneka eest pudeli, mis meenutas rohkem puupiiritust kui head veini. Kuid asja ajas see ära. Ta kontrollis kõiki taskuid ja tõmbas põuetaskust välja kokku volditud A4 paberilehe. See oli tema lahkumisavaldus. Kenasti sümboolne, mõtles ta paberilehel nurka ära rebides ja seda kõvaks torukeseks rullides.

Pärast tublit ninnatõmbamist tekkis Hazardi kurku tuttav kemikaalimaitse ning paari minutiga asendus ta turtsakus kui mitte just eufooriaga (need ajad olid ammu igavikku kadunud), siis vähemalt mõnutundega. Ta kägardas paberitorukese koos tillukese kilekotiga, mille sees oli pulber olnud, kokku ja viskas tualetipotti, jälgides, kuidas need Londoni kanalisatsiooni sügavustesse imeti.

Hazard kergitas ettevaatlikult loputuskasti rasket keraamilist kaant ja toetas selle vastu seina. Ta võttis taskust oma iPhone’i, mis oli ilmselgelt värskeim mudel, ja poetas selle loputuskasti. See vajus mõnusa sulpsatusega põhja. Hazard pani kastile kaane peale tagasi, jättes telefoni selle sisse pimedasse üksindusse lõksu. Nüüd ei saanud ta enam oma diilerile helistada. Ega ka mitte kellelegi teisele, kes ta diilerit tundis. Ainus number selles telefonis, mida ta peast teadis, oli ta vanemate oma, ja see oli ka ainus number, mida tal üldse vaja läks, ehkki järgmisel korral neile helistades pidi ta mõndagi luiskama.

Hazard uuris peeglist oma väljanägemist, pühkis kõik reetlikud valged pulbriterad punetavate sõõrmete alt ära ning läks siis oma laua juurde tagasi hoopis hoogsama kõnnakuga, kui tal sealt lahkudes oli. Ta rõõmsameelsus oli küll osaliselt keemilise koostisega, kuid ta tundis ka midagi, mida polnud ammu tundnud – uhkust.

Ta silmitses mõtlikult lauda. Miski oli teistmoodi. Veinipudel oli alles, kaks klaasi samuti – see pidi jätma mulje, et ta ootab kedagi, mitte ei napsita üksi – ja kapsaks loetud Evening Standard, mille lugemist ta oli teeselnud. Kuid miski oli lisandunud. Kaustik. Tal oli selline olnud siis, kui ta kauplemises veel kollanokk oli ning kogus sinna Financial Timesist ja mujalt veterankaupmeeste nõkse, mis olid kui innukale kutsikale visatud maiustused. Kuid siinse kaanele oli kirjutatud Tõeprojekt. Kõlas nagu mingi esoteerikajama. Ta vaatas ringi, otsides sobilikult „spirituaalset” inimest, kes võis selle ta lauale unustada, kuid kohal olid vaid tavalised nädala keskpaiga joodikud, kes tööpäeva stressi endalt innukalt maha raputasid.

Hazard nihutas kaustiku lauanurgale, nii et see omanikule silma jääks, kuni tema saab ühele poole enda ees seisva veinipudeli tühjendamise tähtsa tegevusega. Oma viimase veinipudeliga. Sest kokaiin ja vein käisid kokku nagu kala ja kartul, munad ja peekon, ecstasy ja seks. Kui ta kavatseb lõpetada ühega, tuleb tal loobuda ka teisest. Ja samasse auku pidi minema ka tema töökoht, sest pärast aastaid turgudel narkootikumide toel surfamist ei uskunud ta, et suudaks või tahaks seda ametit kaine peaga pidada.

Kaine. Mis õudne sõna. Tõsine, mõistlik, pühalik, püsiv, stabiilne – ükski neist mõistetest ei klappinud kokku Hazardi endaga, sest tema oli otsustava tegutsemise etalon. Hazard toetas käe karmilt oma paremale kintsule, mis kippus laua all üles-alla jõnksuma. Ta taipas, et on hakanud hambaid krigistama. Ta polnud kolmkümmend kuus tundi korralikult sõba silmale saanud, Blanche’iga veedetud ööst saati. Ta pea lõhkus ning nõudis meeleheitlikult mingit uut stimulatsiooni, võideldes kehaga, mis oli surmväsinud ja igatses ainult unustust. Hazard mõistis, et ta on kõigest surmani ära kurnatud, oma elust ja selle pidevast Ameerika mägedel üles-alla kihutamisest, diilerile tehtud närustest meeleheitekõnedest, pidevast ninnatõmbamisest ja üha vingemateks muutuvatest ninaverejooksudest. Kuidas oli juhtunud, et juhuslik ninnatõmbamine ühel peol, mis tekitas tunde, nagu suudaks ta lennata, oli kasvanud kohustuslikuks tegevuseks, et üldse hommikul voodist välja saada?

Kuna keegi ei paistnud unustatud kaustiku vastu huvi tundvat, tegi Hazard selle lahti. Lehekülge kattis tihedalt kirjutatud tekst. Ta proovis seda lugeda, kuid tähed vihtusid lehel tantsu. Hazard sulges ühe silma ja vaatas siis uuesti. Nüüd sättisid sõnad end juba korrapärasematesse ridadesse. Mees lehitses kaustikut pisut kaugemale ning avastas, et kirjutatud on kahe erineva käekirjaga – esimene oli peen kalligraafia, teine aga lihtsamate ümaramate tähtedega ja tavainimese moodi. Hazardit hakkas asi huvitama, kuid ühe silmaga lugemine oli tüütu ja pani ta peast põrununa paistma, nii et ta sulges kaustiku ning toppis selle pintsakutaskusse.

Kakskümmend neli tundi hiljem otsis Hazard pintsakutaskust pastakat ning sattus uuesti kaustikule. Tal kulus natuke aega meenutamiseks, kuidas see taskusse sai. Ta aju oli üksainus udukogu. Tal oli tappev peavalu ja ehkki ta oli rohkem väsinud kui oma minevikust meenutada suutis, põgenes uni ta eest. Mees heitis voodisse niiskete higiste linade ja vatiteki puntra otsa, võttis kaustiku pihku ja hakkas lugema.

Kui hästi sa tunned enda läheduses elavaid inimesi? Kui hästi tunnevad nemad sind? Kas sa üldse tead oma naabrite nimesid? Kas sa märkaksid, kui nad on hätta sattunud või kodust pikaks ajaks lahkunud?

Hazard naeratas endamisi. Ta oli kokaiinikoll. Ainus isik, kes teda huvitas, oli tema ise.

Mis juhtuks, kui sa teistele selle kohta tõtt räägiksid?

Hahaa! Tõenäoliselt ta vahistataks. Töölt lastaks kohe kindlasti lahti. Ehkki praegu oli vist juba väheke hilja teda vallandada.

Hazard luges edasi. Julian täitsa meeldis talle. Kui tema oleks sündinud umbes nelikümmend aastat varem või Julian nelikümmend aastat hiljem, oleksid nad vabalt võinud sõbrad olla, linnas kahekesi seelikuid jahtida ja põrgulärmi teha. Kuid selles ta kahtles, kas ikka maksab oma lugu jutustada – ta ei tahtnud seda endalegi rääkida, mis siis veel teistest mõelda. Tõde oli asi, milleta sai ta hakkama. Ta oli end selle eest juba aastaid varjanud. Ta pööras lehte. Huvitav, mõtles ta, kes selle kaustiku enne mind üles korjas?

Mu nimi on Monica ja ma leidsin selle kaustiku oma kohvikust.

Kui lugesite Juliani lugu sellest, et ta tunneb end nähtamatuna, kujutlete ilmselt stereotüüpset pensionäri, kes riietub beeži, kannab kummivärvliga pükse ja ortopeedilisi kingi. Noh, seda ma teile ütlen, et Juliani kohta see ei käi. Ma nägin teda kaustikusse kirjutamas, enne kui ta selle maha jättis, ja ta on kõige vähem silmatorkamatu seitsmekümnendates eluaastates isik, keda ma kunagi olen kohanud. Ta näeb välja nagu ilma habemeta Gandalf ja riietub nagu Karu Rupert, tal on sinepikollane sametpintsak ja ruudulised püksid. Selles on tal õigus, et ta oli kunagi vägev mees. Vaadake vaid tema autoportreed. See rippus mõnda aega isegi Rahvuslikus Portreegaleriis.

Hazard sirutas käe mobiiltelefoni järele, et Juliani portreed guugeldada, kuid siis meenus talle, et see hulbib endiselt kohaliku veinibaari peldiku loputuskastis. Miks ta oli arvanud, et see on hea mõte?

Ma kardan, et olen Julianist palju vähem huvitav.

Selles ei kahelnud Hazard üldse. Juba ettevaatlik ja kena käekiri andis teada, et naine on närvihaige õudus. Kuid vähemalt polnud ta sedasorti naine, kes kõik oma o-d naerunägudeks joonistab.

Minu tõde on hirmus ettearvatav ja tüütult bioloogiline: ma tahaksin väga last saada. Ja abikaasat. Ilmselt ka koera ja Volvot. Tegelikult kogu seda stereotüüpset ühiskonna algrakukese värki.

Hazardile jäi silma, et Monica kasutas koolonit. See ei sobinud pildiga kokku. Hazardi meelest ei kasutanud inimesed enam grammatikat.

Nad isegi kirjutasid harva. Sõnumeid ja emotikone.

Oh jumal, kirjapanduna näeb see jube välja. Ma olen ju lõppude lõpuks feminist. Mulle on vastuvõetamatu arvata, et mul on vaja meest täiuslikkuse saavutamiseks, minu toetamiseks või millegi tegemiseks. Ma olen ärinaine ja omavahel öeldes väheke kontrollifriik. Tõenäoliselt oleksin ma kohutav ema. Aga kui väga ma ka ei pinguta, et asju mõistusega võtta, tunnen ikkagi, nagu oleks minu sees üha avarduv vaakum, mis ühel päeval mu üleni endasse neelab.

Hazard pidas lugemisega vahet, kuni ta veel kaks tabletti paratsetamooli alla kugistas. Ta polnud kindel, kas suudab sellest hormoonivihast praegu üle olla. Üks tablettidest jäi kurku kinni ning ajas ta öökima. Ta märkas enda kõrval padjal vedelemas üksikut pikka blondi juuksekarva, mis meenutas eelmises elus juhtunut. Ta pühkis selle põrandale.

Ma olin kunagi kesklinna firmas jurist. Teenisin seal väikese varanduse selle eest, et lasksin nende sugupoolte võrdsuse numbreid parematena paista ja vahetasin oma elu tasustatud töötundide vastu. Töötasin kogu aeg, kui vaid sain, sealhulgas ka suuremal osal nädalavahetustest. Kui mul tekkis mõni vaba hetk, käisin võimlas endast stressi välja jooksmas. Mu ainsaks seltsieluks olid firmapeod ja klientide meelelahutus. Mul oli tunne, nagu sõbrustaksin oma kooli- ja ülikoolisõpradega ikka veel, sest ma nägin Facebookis nende suhtestaatuse muutumisi, kuid silmast silma pole ma neist paljusid juba hulk aastaid näinud.

Mu elu oleks võinud kulgeda niiviisi igavesti, ikka tööd rügamas, tegemas, mida minult oodatakse, pingutamas ametikõrgenduse ja mõttetute kiituste nimel, kui poleks olnud ühte mu ema lauset ja tüdrukut nimega Tanja.

Ma pole Tanjaga kunagi kohtunud, või vähemalt usun, et pole, kuid tema elu sarnanes minu omaga – ka tema oli pealinnas kõrget karjääri teinud jurist, kuid minust kümme aastat vanem. Ühel pühapäeval läks ta kontorisse nagu tavaliselt. Tema ülemus oli seal. Ülemus ütles, et Tanja ei peaks igal nädalavahetusel tööl olema, et tal peaks olema ka mingi oma elu. Mees mõtles seda sõbralikult, aga see vestlus tabas kuidagi naelapea pihta ning Tanja hakkas taipama, kui tühi on ta elu, sest ta tuli ka järgmisel pühapäeval kontorisse, nagu tavaliselt, sõitis liftiga ülemisele korrusele ja hüppas katuselt alla. Ajalehed avaldasid tema foto kooli lõpetamise päevast ja pildil seisis ta oma uhkete vanemate vahel, silmis lootus ja ootused.

Ma ei tahtnud Tanjaks saada, kuid nägin, et mu elu on just sinnapoole kursi võtnud. Ma olin kolmekümne viie aastane, vallaline ning mu elus polnud midagi peale töö. Nii et kui mu vanatädi Lettice suri ja mulle väikese päranduse jättis, lisasin ma selle oma aastatega kogunenud kopsakale säästusummale ning tegin oma elu esimese ja ainukese ettearvamatu sammu: tulin töölt ära. Võtsin rendile Fulham Roadi hüljatud kommipoe, tegin sellest kohviku ja nimetasin selle Monica kohvikuks.

Monica kohvik. Hazard teadis seda kohta küll. See asus just selle baari vastas, kust ta kaustiku leidis. Ta polnud kunagi kohvikus sees käinud. Ta eelistas selliseid anonüümsemaid kohvikuid, kus ilmast ilma vahelduv personal tõenäoliselt ei märganud, kui paljudel hommikutel ta pohmas peaga sinna kohale tuikus või et ta pidi tihtipeale rahatähe enne üleandmist lahti rullima. Monica kohvik tundus alati kohutavalt õdus. Mõistlik. Kõik puha tervislikud ja vanaema lemmikretseptid. Sedasorti kohad tekitasid Hazardis tunde, nagu oleks ta räpane. Ka nimi oli teda eemale peletanud. Monica kohvik. See oli sedasorti nimi, mida võis õpetajanna kanda. Või ennustajamoor. Isegi bordellipidaja. Madame Monica, õnneliku lõpuga massaaž. Kohvikule see küll hea nimi polnud. Ta luges edasi.

Omaenese ülemus olemine selle asemel, et olla vaid kastikesse kirjutatud nimi organisatsiooni keerulises hierarhias, on minu jaoks ikka veel hullult põnev (nagu ka meeletu õppimise aeg; ütleme nii, et Benji ei ole mu esimene baarimees). Kuid ometi haigutab seal tohutu kuristik. Ma tean, kui vanamoeliselt see kõlab, kuid ma tõesti tahan muinasjuttu kogeda. Ma tahan ilusat printsi ja elu lõpuni õnnelikult elada.

Tinderit ma juba proovisin. Olen läbi teinud lõputu kohtamiste jada. Püüan mitte liiga valiv olla, vaadata mööda sellest, et nad pole Dickensit lugenud, nende küünealused on mustad või nad räägivad täis suuga. Mul on olnud üksjagu suhteid ning ühe või kahe puhul ma ausalt uskusin, et neist võib midagi välja tulla. Kuid lõpuks kuulsin ikka ühtesid ja samu vabandusi, et „asi pole sinus, asi on minus”, „ma pole veel valmis paigale jääma…” bla-bla-bla. Kuus kuud hiljem andis Facebook mulle teada, et tüübi suhtestaatus on nüüd „kihlatud”, ja ma tean, et põhjus oli ikkagi minus, ehkki ei tea, mis see võis olla.

Hazard riskis põhjust oletada.

Mul on kogu elu olnud planeeritud. Ma olen seda ise juhtinud. Ma teen tööplaane, panen paika eesmärgid ja vahepunktid, teen nii, et asjad saavad tehtud. Kuid ma olen kolmekümne seitsme aastane ja mu aeg hakkab otsa saama.

Kolmkümmend seitse. Hazardi pehmenenud aju juurdles selle numbri üle. Selle vanusenumbriga naise oleks ta kohe kindlasti vasakule lükanud, ehkki ta ise oli kolmekümne kaheksane. Talle meenus, kuidas ta kunagi pangas töökaaslasele selgitas, et kui lähed supermarketisse puuvilju ostma – mitte et ta ise oleks kunagi puuvilju ostnud või supermarketis käinud –, siis ei vali sa roiskumise äärel olevaid virsikuid. Tema kogemust mööda olid vanemad naised vaid nuhtluseks. Neil olid ootused. Plaanid. Sa teadsid juba ette, et on vaid mõne nädala küsimus, mil sind ootab see vestlus. Sa pidid arutama, kuhu teie suhe kulgeb, nagu istuksite mööda Piccadillyt sõitvas kahekümne teise liini bussis. Ta judistas ennast.

Iga kord, kui mõni sõber postitab Facebooki oma kõhubeebi ultrahelipildi, panen sellele pöidla, helistan talle ja kudrutan, kui hea meel mul tema pärast on, kuid tegelikult tahaksin vaid valju häälega ulguda, et miks see ei võinud minuga juhtuda. Seejärel pean minema Peter Jonesi pudipadipoest midagi ostma, sest pudipadipoes lõngatokkide, heegelnõelte ja mitmesuguste nööpide vahel ei saa keegi stressi tunda, kas pole?

Tokk? Kas selline sõna oli tõesti olemas? Ja pudipadipoed? Kas sellised olid ikka veel olemas? Inimesed ostsid ju ometi kõik asjad Primarkist valmistoodanguna? Ja mis imelik viis stressi maandamiseks. Palju vähem tõhus kui lihtsalt topeltports viina alla kulistada. Oh issand, miks ta pidi praegu viina peale mõtlema hakkama?

Mu bioloogiline kell tiksub nii valjusti, et ei lase mul öösiti magada. Laman ärkvel ja kirun oma hormoone, mis mu tavaliseks naiseks muudavad.

Siin see siis nüüd on. Tegin, nagu Julian tahtis. Loodan, et mul ei tule seda kahetseda.

Aga mis Juliani puutub – noh, tema suhtes on mul plaan olemas.

Otse loomulikult on tal plaan olemas, mõtles Hazard. Ta tundis seda naisetüüpi. Plaan oli tõenäoliselt jaotatud pealkirjastatud lõikudeks.

See naine meenutas talle üht kunagist pruuti, kes ühel mälestusväärsel õhtul tegi talle PowerPointi esitluse nende suhte kohta, võttes läbi kõik tugevused, nõrkused, võimalused ja ohud. Ta oli selle loo otsad üsna nutikalt kokku tõmmanud.

Ma tean täpselt, kuidas teda kodust välja ning suhtlema saada. Ma koostasin kuulutuse, et otsin kohalikku kunstnikku, kes võiks kord nädalas kohvikus maalimist õpetada. Panin kuulutuse aknale, nii et nüüd jääb mul vaid oodata, millal ta kohale ilmub. Ja ma jätan selle kaustiku teisel pool tänavat asuvasse veinibaari. Kui sina oled see isik, kes selle sealt üles korjas, siis edasine on juba sinu kätes.

Hazard silmitses oma käsi, mis nägid välja „turvaliste käte” täieliku vastandina. Need värisesid ta viimatisest pattulangemisest saati, mis juhtus kaustiku leidmise päeval ja millest nüüdseks oli möödas kakskümmend neli tundi. Pagan küll. Miks just tema? Lisaks kõigele muule kavatses ta homme siit riigist sääred teha. Teel metroojaama pidi ta Monica kohvikust mööduma. Ta võiks ju korraks kohvikusse sisse astuda, naise üle vaadata ning talle kaustiku tagasi anda, et ta pakuks seda mõnele sobivamale isikule.

Just siis, kui Hazard oli kaustikut sulgemas, märkas ta, et Monica oli järgmisele leheküljele veel midagi kirjutanud.

P.S. Ma kleepisin kaantele puhta kile peale, et kaustik paremini vastu peaks, kuid palun, ärge seda mingil juhul vihma kätte jätke.

Hazard avastas enda mõningaseks üllatuseks, et ta naeratab.