Читать книгу Tõeprojekt - Clare Pooley - Страница 9

Monica oli alati numbreid armastanud. Ta armastas nende loogikat ja ettearvatavust. Tema meelest oli võrduse ühe poole teisega tasakaalu viimine, x-i leidmine ja y-i tõestamine meeletult rahuldust pakkuv tegevus. Kuid praegu tema ees lebaval paberil ei käitunud numbrid üldse hästi. Kui palju numbreid ta ka ei lisanud vasakpoolsesse sissetulekute tulpa, ei suutnud need ikkagi võistelda parempoolse väljaminekute tulbaga.

Monica meenutas oma kunagisi päevi kesklinna firmas töötava juristina, kui numbrite kasvatamine oli küll tüütu, kuid nende pärast ei pidanud kunagi unetuid öid veetma. Iga tund, mille ta mõne lepingu väikeses kirjas teksti kallal pead murdes või lõputuid määrusi lehitsedes mööda saatis, tähendas ta kliendile kahesaja viiekümne naelast arvet. Selle summa saamiseks tuli tal nüüd müüa sada keskmise suurusega cappuccino’t.

Miks ta oli lasknud endal elus teha niisuguse kannapöörde nii innukalt ja puht emotsionaalsetel põhjustel? Tema, kellel oli raske ilma mõttes pikalt poolt- ja vastuargumente kaalumata, hindu, toiteväärtust ja kaloreid võrdlemata isegi seda otsustada, millist võileiba ta tahab.

Monica oli läbi käinud kõik kohvikud oma korteri ja kontori vahel. Olid hingetud kohvikud, väsinud ja räpased kohvikud ning täpselt ühesugused masstoodangut müüvad ketikohvikud. Iga kord, kui ta andis raha välja ülemäära kalliks hinnatud keskpärase kaasa võetava kohvi eest, kujutles ta omaenda ideaalset kohvikut. Seal ei oleks betooni, vormitud plastmööblit, paljaid juhtmeid ega industriaalstiilis lampe ja laudu, pigem oleks seal tunne, nagu oleks sind kellegi poole koju kutsutud. Seal oleksid mõnusad üksteisega kokku sobimatud tugitoolid, eklektiline kunstivalik seintel, ajalehed ja raamatud. Raamatud peavad olema igal pool, mitte dekoratsioonidena, vaid sellised, mida sa võid kätte võtta, lugeda ja koju kaasa viia, kui riiulisse teise raamatu asemele jätad. Baarimees ei küsiks seal su nime, et mitte seda su kruusile valesti kirjutada, sest tema – või baaridaam, lisas Monica kiiresti – teaks seda juba. Nad küsiksid su laste käekäigu kohta ja mäletaksid su kassi nime.

Ja siis märkas ta Fulham Roadil kõndides, et igivana tolmune kommipood on lõpuks uksed sulgenud. Selle esiküljel kuulutas suur silt: VÄLJA ÜÜRIDA. Keegi kohalik võrukael oli maalinud kahe sõna vahele suure K-tähe.

Iga kord, kui Monica tühjast poeruumist möödus, kuulis ta peas oma ema häält. Viimastel nädalatel, mis lõhnasid haiguse ja mädanemise järele ning tõid pidevalt kuuldavale meditsiini aparaatide elektroonilisi piiksatusi, oli ema püüdnud tütrele kiiruga veel mitmekümne aasta elutarkust edasi anda, enne kui oli liiga hilja. Monica, kuula mind. Monica, kirjuta see üles. Monica, ära seda unusta. Emmeline Pankhurst ei aheldanud ennast sellepärast aia külge, et me elaksime oma elu tillukeste hammasratastena kellegi teise masinas. Ole ise enda ülemus. Loo midagi. Anna inimestele tööd. Ole kartmatu. Tee midagi, mis sulle tõeliselt meeldib. Tee oma elu elamisväärseks. Monica siis tegigi seda.

Monica oleks tahtnud kohvikule ema nime panna, kuid ta ema nimi oli Charity³ ja tundus ülimalt halva ärilise otsusena anda kohvikule nimi, mis vihjab, et seal ei pea millegi eest maksma. Kuid nagu selgus, oli muresid selletagi küllalt.

See, et kohvik oli Monica unistus, ei tähendanud, et teised inimesed pidanuks tema unistust jagama. Igatahes ei teinud nad seda niigi palju, et kulusid katta ning Monica ei saanud ju igaveseks ajaks miinusesse jääda, pank poleks lihtsalt lasknud tal seda teha. Ta pea valutas. Ta läks baarileti juurde ning kallas pudelisse jäänud punase veini jäägi endale suurde klaasi.

Boss olla on muidugi tore, ütles ta mõttes emale, ja ta ka armastas oma kohvikut, mille hõngust oli ta üleni läbi imbunud, kuid see oli üksildane koht. Naine igatses kontori keelepeksu veeautomaadi juures, ta tundis puudust seltsimehelikust pitsa jagamisest hilisõhtustel töötundidel, ta avastas end isegi meenutamas õrnusega tobedaid meeskonnatreeningu päevi, kontori argood ja tõlkimatuid kolmetähelisi lühendeid. Ta armastas oma kohviku töötajaid, kuid nende vahel oli alati kerge distants, sest Monica oli vastutav teiste elatustaseme eest, aga praegu ei suutnud ta isegi enda oma hoida.

Talle meenusid küsimused, mida too mees Julian oli sellelesamale lauale jäetud kaustikus küsinud. Naine kiitis ta kohavaliku heaks. Monica hindas tahtmatult inimesi selle järgi, kuhu nad kohvikus endale istekoha valisid. Kui hästi sa tunned enda läheduses elavaid inimesi? Kui hästi tunnevad nemad sind?

Ta mõtles kõikidele inimestele, kes tänasel päeval olid tulnud ja läinud, kõlksutades ukse kohal kellukest saabumisel ja lahkumisel. Nad olid kõik omavahel seotud rohkem kui iial varem, tuhandete inimestega, oma sotsiaalmeedia sõpradega ja sõprade sõpradega. Kas nemad tundsid just nagu tema, et mitte kellegagi pole tegelikult rääkida? Mitte hiljutisest kuulsuse väljatõstmisest mingist majast või saarelt või džunglist, vaid tähtsatest asjadest, sellistest, mis sul öösel magada ei lasknud. Näiteks numbritest, mis ei kavatsenud su käskudele alluda.

Monica korjas paberid kausta tagasi ning võttis telefoni, avas Facebooki ja keris uudisvoogu. Sellest Duncanist, kellega ta enne paari viimast nädalat sotsiaalmeedias oli suhelnud, polnud ikka veel midagi kuulda. Monica oli olematuks kuulutatud. Duncan oli vegan, kes keeldus avokaadosid söömast, sest farmerid ekspluateerisid nende tolmeldamisel mesilasi, kuid kelle meelest oli täiesti normaalne Monicaga seksida ning seejärel lihtsalt kaduda. Mees hoolis mesilaste tunnetest rohkem kui Monica omadest.

Naine keris voogu edasi, ehkki teadis, et see ei lohuta teda, vaid on pigem kerge masohhism. Hailey oli oma suhtestaatuseks märkinud „kihlatud”. Hõissa-hõissa. Pam oli postitanud pildi endast ja oma kolmest lapsest, mis oli kohmakalt enesekriitikaks maskeeritud hooplemine, Sally aga oli jaganud oma kaheteistnädalase kõhubeebi ultrahelipilti.

Ultrahelipildid. Mis mõte oli neid jagada? Need nägid kõik ühesugused välja ning viimane kui üks neist sarnanes päris lapsega sama palju kui Põhja-Hispaania kohal asuvat kõrgrõhuala kujutav ilmakaart. Ometi lõi iga sellise nägemine Monical hinge kinni ning uputas ta igatsusse ja alandavasse kadedustundesse. Ta tundis end mõnikord nagu kiirtee äärde toppama jäänud vana Ford Fiesta, millest kõik mööda tuhisevad.

Täna oli keegi ajakirja Hello! lauale jätnud ja esikaanel hõisati neljakümne kolme aastase Hollywoodi näitlejanna titerõõmu. Monica oli kohvipausi ajal seda lehitsenud, otsides vihjeid, kuidas naine asja oli korraldanud. Kehaväline viljastamine? Annetatud munarakk? Oli ta oma munarakud aastaid tagasi külmutada lasknud? Või oligi see lihtsalt niisama juhtunud? Kui palju aega ta enda munasarjadele veel oli antud? Kas nood juba pakkisid vaikselt kohvreid, et Costa Bravale pingevaba pensionipõlve pidama sõita?

Monica võttis veiniklaasi ning tegi kohvikus tiiru, et kõik tuled ära kustutada ja toolid laudade taga otseks lükata. Ta astus välja tänavale, võtmed ühes ja klaas teises käes, lukustas kohviku ukse ning pöördus, et ülakorruse korterisse viiv uks lukust lahti keerata.

Järsku ilmus tont teab kust mehemürakas, blondiin käevangus nagu mootorratta külgkorv, ja mürtsatas Monicale niisuguse hooga otsa, et naisel jäi hing kinni ja veiniklaasist ta käes paiskus märjuke talle näkku ja mehe särgile. Ta tundis, kuidas Rioja nired ta nina mööda alla voolasid ja lõua otsast maha tilkusid. Monica ootas mehelt vabandust kuulda.

„Oh, kurat küll,” kirus mees. Monica tundis, kuidas ta rinnust kerkis kuumalaine, mis lõi ta näo õhetema ja sundis lõualuud kokku pigistama.

„Kuule, sina kõndisid mulle otsa!” kuulutas ta.

„Mida paganat sa enda meelest teed, seistes keset kõnniteed, veiniklaas käes?” mörises mees. „Kas sa ei või juua baaris nagu normaalne inimene?” Tema täiuslikult sümmeetriline nägu oleks võinud olla klassikaliselt ilus, kui sellel poleks laiutanud inetu irvitus. Blondiin tiris meest totakalt itsitades eemale.

„Loll lits,” kuulis ta meest ütlemas häält just nii palju tasandades, et Monica öeldut ikkagi kuulis.

Monica läks korterisse. „Kullake, ma olen kodus,” ütles ta nagu alati, vaikselt ja õieti mitte kellelegi, ja minutikese vältel mõtles ta, et hakkab nutma. Ta pani tühja klaasi oma tillukeses köögis nõrgumisalusele ja kuivatas köögirätikuga veini näolt ära. Ta oleks tahtnud nii hirmsasti kellegagi rääkida, kuid ei suutnud välja mõelda, kellele võiks helistada. Kõigil ta sõpradel oli omaenese kiire elugagi tegemist ja nad ei tahtnud, et ta oma õnnetust nende õhtutesse poetaks. Isale helistamisel polnud mõtet, sest kasuema Bernadette, kes nägi temas oma uue abikaasa ebameeldivat minevikupagasit, oli endale valvekoera rolli võtnud ning oleks kindlasti teatanud, et isa kirjutab ja teda ei tohi segada.

Siis märkas Monica kahvaturohelist Tõeprojekti kaustikut sealsamas diivanilaual, kuhu ta selle paar päeva tagasi oli jätnud. Ta võttis selle kätte ning avas uuesti esilehelt. Kõik valetavad oma elu kohta. Mis juhtuks, kui sa teistele selle kohta tõtt räägiksid? Ütleksid välja selle, mis määrab su olemuse, mis paneb kõik sind ümbritseva paika?

Miks mitte? mõtles Monica ning mõte talle mitteomasest hulljulgustükist ajas ta elevile. Kulus aega, enne kui ta korraliku pastaka leidis. Tundus küll pisut lugupidamatu Juliani hoolika kalligraafia järele katkise pastakaga varesejalgu kritseldada. Kuid naine pööras puhta lehekülje ette ja hakkas kirjutama.