Читать книгу Betty Boop - Claudia Piñeiro - Страница 4

Samal ajal kui Gladys Varela karjub La Maravillosa country club’i umbtänaval, püüab Nurit Iscar oma kodu korda seada. Oma kolmetoalist korterit Barrio Norte vaeseimas – õigemini öeldes kõige allakäinumas – osas French y Larreas. Tema veel ei tea, et Pedro Chazarreta on surnud. Uudis levib küll kiiresti, kuid mitte nii nobedalt. Kui Nurit uudist teaks, oleks ta televiisori ja raadio juba sisse lülitanud ning püüaks end viimaste teadetega kurssi viia. Või istuks internetis ajalehtede veebilehekülgedel ja otsiks juhtunu kohta üksikasju. Kuid Nurit Iscar ei tea. Veel mitte. Ta kuuleb sellest mõni tund hiljem.

Tema kodu on kui seapesa: veinipära mitmes klaasis, eelmise päeva laiali paisatud ajalehed, põrandal puru, suitsukonid. Nurit Iscar ei suitseta, ei ole kunagi suitsetanud, ta vihkab suitsuhaisu ning loodab, et lubades teistel oma kodus suitsetada, näitab ta üles armastust, mitte allaheitlikkust. Ometi küsib ta eneselt aeg-ajalt, kindlat vastust leidmata: on see armastus või allaheitlikkus? Ja seda mitte ainult suitsetamise kohta. Eelmisel päeval olid tal külas Paula Sibona ja Carmen Terrada – kes mõlemad suitsetavad – ning üheskoos peeti igakuist, iga kuu kolmandal pühapäeval toimuvat kokkusaamist, millest kujunes juba mitme aasta eest raudkindel kombetalitus. Mitte et nad muul ajal ei kohtuks, et näiteks kohvi juua, kinos käia, koos lõunatada või muid kombetalitusi läbi viia, teha kõike seda, mis õieti on vaid kattevarjuks tegelikule eesmärgile: lasta ajal mööduda – mis toimub niikuinii –, kuid lasta sel mööduda üheskoos. Ometi on iga kuu kolmas pühapäev sündmus omaette. Mõnikord ühineb nendega ka Viviana Mansini, kuid mitte alati, ning selle viimase üle on neil alati hea meel, sest Viviana Mansini peab end kaljukindlalt nende sõbrannaks, ehkki ülejäänud kolm nõnda ei arva. Juhtub Viviana seltskonnaga liituma, keerleb jutt eelkõige tema isiku ümber ning iga kord poetab ta jutu sekka mõne lause, mille ilmsüüta tooni varjus virutab kellelegi kohalviibijatest valusa hoobi alakõhtu. Nagu siis, kui Carmen rääkis, kuidas pisike sõlmeke rinnas oli teda pikalt vaevanud, kuni arst lõpuks kinnitas, et see on kõigest düsplaasia, mispeale Viviana Mansini teatas ingelliku naeratusega: Mina mõistan sind, tundsin end paari kuu eest, kui mulle biopsia tehti, samamoodi, ma ei tea, kas sa mäletad, ei, sina kindlasti ei mäleta, sest sina olid ainus, kes mulle ei helistanud ega tundnud tulemuse vastu huvi. Ning lausele järgnenud vaikushetkel vaatas Carmen teda ilmega „jälle sa tegid seda mulle, sa vana tõbras“, kuid ei öelnud midagi. Seevastu Paula Sibona astus Carmeni kaitseks välja ning lausus Viviana inglitooni püüdlikult järele aimates: On ju ilmselge, Vivi, et kõik läks hästi, su rinnad on ju omal kohal. Ning oma sõnade rõhutamiseks ajas ta sõrmed harali ja liigutas käsi omaenda rindade kohal üles-alla, märkimisväärsel kaugusel, et rõhutada Viviana rindade lopsakust. Kuid lisaks pääsemisele Vivi iroonitsemisest andis Vivi puudumine võimaluse teda kritiseerida. Sest, nagu ütleb Paula, minu vanuses annab Mansini taga rääkimine peaaegu keppimisega võrreldava adrenaliinilaksu. Ning tollel pühapäeval, päev enne esmaspäeva, kui leiti läbilõigatud kõriga Pedro Chazarreta, toimus igakuine kokkusaamine väikeses ringis Viviana Mansini osavõtuta Nurit Iscari korteris. Kohtutakse järgemööda igaühe kodus, kuid tseremoonia ise ei muutu. Kogunetakse enne keskpäeva, perenaine muretseb kõik päevalehed – ning kõik tähendab siinkohal tõepoolest kõiki – ja sel ajal kui ta valmistab oma erirooga – mis Nurit Iscari puhul tähendab harva enamat pihvidest salatiga või nuudlitest koorekastmega –, kammivad teised ajalehti ning loevad uudiseid ja valivad välja sellised, mida hiljem teistega jagada. Uudiste vahetamine toimub pärast sööki kohvitassi taga. Kuid ei otsita mistahes uudist, igaühel nagu ka söögi puhul on oma spetsialiteet. Nurit Iscaril on selleks krimiuudised, ega teda asjata mõne aasta eest Argentiina kirjanduse karmiks daamiks ei nimetatud. Ja kuigi see on tema jaoks maha maetud minevik, mille ta parema meelega unustaks, ei sõdi ta ometi vastu, kui sõbrannad temalt „verd ja mõrva“ nõuavad, vähemasti senikaua, kuni nad ei nõua temalt ilukirjandust. Ja parem, kui seks oleks mängus, kõlab sageli Paula Sibona erisoov. Carmeni valdkonnaks on siseriiklikud uudised ning ta otsib mõnuga poliitikute avaldustest vasturääkivusi, süntaksivigu ja – miks mitte – lausrumalusi. Kõige enam lõbustab teda linnapea. Linna ei saa juhtida inimene, kes rääkida ei oska, kordab Carmen väsimatult. Ning tema kommentaar, olemata sugugi elitaristlik, viitab ilmselgelt teatud jõuka ühiskonnakihi – kuhu linnapea kuulub – keelepõlgusele (see tähendab põlgust sõna, tähenduse, süntaksi, tegusõna pööramise, eessõnade kasutuse, võõrsõnade vastu), millega üle kolmekümne aasta keskkoolis keele ja kirjanduse õpetajana töötanud Carmen leppida ei suuda. Paula uudistevalik ei ole seotud (erinevalt sõbrannadest ning ehkki nood seda ei tea) niivõrd tema isiklike huvidega, kuivõrd austusega Nurit Iscari vastu: teatrikriitika, kinouudised ning kõik muu näitekunsti puutuv. Paula on näitlejanna (või kas ikka on, kui juba kaks aastat ei ole keegi talle helistanud ega rolli pakkunud?), tuntud näitlejanna, kes aastate möödudes vahetas telenovela’de pearollid „kellegi ema“ rollide vastu ning lõpuks vajus ebaõiglaselt unustustehõlma. Kui on midagi, mis Paula Sibonale sugugi korda ei lähe, siis on need ajaleheuudised. Need mõjuvad mulle halvasti, ütleb ta. Kuid ometi osaleb ta ühistel üritustel suure innuga, lootes salamisi, et tal õnnestub uudiste abil aidata Nuritil vabaneda ühest ammusest ülekohtust, mis talle Paula arvates osaks langes. Ühest valust. Ning ehkki ta ei tea, kas see kunagi ka õnnestub, ei anna ta alla. Sest Nurit Iscar, Argentiina kirjanduse karm daam, kes veel viis aastat tagasi oli abielus, kelle kaks poega olid keskkooli lõpetamas ja ülikooli astumas, armus teise mehesse, lahutas abielu ning kirjutas oma esimese armastusromaani. Mis takkapihta lõppes halvasti. Halvasti lõppes lugu ise, kuid jahe vastuvõtt järgnes ka kriitikute ning Nurit Iscari iga uut romaani vaimustusega oodanud lugejate poolt. Hästi ei lõppenud ka Nuriti enda armulugu, mille ta hea meelega tahaks unustada. Mõned Nuriti arvukatest lugejatest jäid küll temaga, kuid mitte need, kes pettusid varasemast liiga erinevas romaanis, kus nad ei leidnud seda, mida otsisid – mõrva. Siis aga otsustasid krimikirjanduse spetsialistid, kes seni olid kritiseerimise asemel romaani lihtsalt ignoreerinud, Nurit Iscari hävitada. „Ta püüab olla kirjanduslik ning see on viimane asi, mis tal õnnestub.“ „Iscar pidanuks endiselt panustama süžeeliinidele, mida ta eeldatavasti valdab, ning jätma metafoorid, poeetilised taotlused ja keeleeksperimendid neile, kel on vastav haridus, intuitsioon ja anne – midagi, mis Iscari puhul, isegi kui need tal olemas on, sugugi välja ei paista.“ „Romaan, mis jääb loodetavasti tähelepanuta, kergesti ununev romaan.“ „On arusaamatu, miks Iscar, kes oli leidnud bestselleri kirjutamise imevalemi, hakkas tegelema millegagi, mida ta ei valda – kirjutama tõsimeelselt.“ Ning veel palju teisi sarnaseid näiteid. Nuritil on tema viimast romaani „Ainult kui sa mind armastad“ käsitlevatest artiklitest terve karbitäis ajaleheväljalõikeid. See on hiigelsuur valge karp – mitte selline, kus hoitakse (või õigemini hoiti) armastuskirju –, millest jookseb risti üle lipsuks sõlmitud sinine satäänpael, ning seda lipsu ei ole Nurit kordagi lahti sõlminud. Ega kavatsegi seda teha. Ta hoiab karpi nagu kuriteo asitõendit. Kuigi ta ei tea, milles täpselt tema kuritegu seisnes: kas romaani kirjutamises, arvustuste lugemises või selles, et ta neid liialt südamesse võttis. Arvustused, romaani kirjutama ajendanud armusuhte luhtumine ning Chazarreta naise Gloria Echagüe mõrv – teema, mida Nurit ei soovinud El Tribunole kajastada, sest „Ainult kui sa mind armastad“ oli ta ülepea endasse haaranud – viisid ta nii kaugele, et temast sai suure Salingeri isehakanud lapsik naissoost krimiversioon, ning sundisid teda sulguma igaveseks iseendasse, eemale maailmast, kuhu ta seniajani oli kuulunud. Kuid erinevalt Salingerist ei olnud Nuritil ei kuulsust, piisavalt raha ega ka kasseeritavaid autoritasusid, mis lubaksid end ka erakluses ära toita. Niisiis tuli leida töö, mis võimaldaks maksta elektri ja gaasi eest, teha toidupoes sisseoste ning ellu viia kõike muud, milleks on vajalik palk ning rahasumma pangakontol. Või siis rahakotis. Ning kuna ainus, mida Nurit oskab, on kirjutamine – ehkki ta ise tunneb, et pärast arvustusi sattus küsimärgi alla ka tema kirjutamisoskus –, siis seda ta teebki. Kuid teiste nime all, variautorina. Ghost writer’ina. Nurit eelistab hispaaniakeelset terminit, mille eest saab kiita sõbratar Carmen Terradalt, kes tänagi kaitseb emakeelt inglise keele sissetungi eest, ehkki teab, et see ühelt poolt romantiline võitlus on määratud lõppema kaotusega. Ja kuna Paula Sibona ei suuda leppida, et tema sõbranna ei tegele enam sellega, mida ta naudib – omaenda romaanide kirjutamisega –, püüab ta ikka ja jälle näidata, kui tühine on mõni arvustus, mis näib olevat kirja pandud pigem kirjutaja enda kiituseks ja tähelepanu äratamiseks kui millekski muuks. Umbes nagu kuulsus, mille saavutasid Lee Harvey Oswald või Mark David Chapman. Carmen Terrada võrdlus on erudeeritum: Jah, ka Jean Genet loobus viieks aastaks kirjutamisest, kui tema sõber Sartre ta ühes proloogis/raamatus „alasti kiskus“, kuid ära unusta, et nemad ei ole Jean-Paulid ega sina Genet, armas sõbratar.

Nüüd, pärast tuhatooside tühjendamist ja tubade konihaisust tuulutamist, pühib Nurit Iscar põrandat. Ja seejärel peseb ta puhtaks üksikud eelmisest õhtust jäänud nõud, paneb laudlina pesumasinasse, mille ta lülitab sisse hiljem, kui pesu juurde tekib, ning topib laialipillutud pühapäevased ajalehed musta kilekotti, mille ta paari minuti pärast koos muu prahiga koridori tõstab. Ta teeb samu majapidamistöid, mida vaid hetk varem oli oma majaperemehe Pedro Chazarreta kodus teinud Gladys Varela. Ent hetkel, mil Nurit Iscar parajasti musta ajalehtedega kilekoti sõlme seob, ei tee Gladys Varela midagi. Või õigemini istub ta nuttes elektriautos, millega viis minutit pärast seda, kui üks naabritest teatas, et keegi naine ‒ koduabiline, ütles ta – röögib tänaval nagu segane, saabus kohale La Maravillosa turvateenistus. Gladysel paluti istuda maasturisse, millega oli veidi hiljem saabunud turvaülem ja veel kolm turvatöötajat, et sõidutada ta esmaabisse. Kuid tema ei kavatse minna kuhugi enne, kui saabub päris politsei. Buenos Airese oma. Tema ei liigu poolt millimeetritki, ütleb ta. Ning seekord näivad ka turvamehed ettevaatlikumad. Kes kord supiga suu kõrvetanud, see puhub ka vee peale, vastab turvaülem naabrile, kes küsib, miks keegi ei viibi majas surnu juures. Mitte keegi, kel mälu korras, ei kavatse korrata turvameeste kolme aasta tagust viga, kui nad Gloria Echagüe surmapäeval samasse majja sisenesid. Nemad kuriteopaigale ei lähene ega luba läheneda ka kellelgi teisel, nad ei liiguta juuksekarvagi paljude meetrite raadiuses kohast, kus asub läbilõigatud kõriga laip, ning hoopiski ei luba nad kellelgi koristada verd ega tõsta laipa voodile ega võta kuulda kellegi palveid mitte teatada politseile üksi sellepärast, et kõik oli „vaid õnnetus“. Kui vaja, keelavad nad politsei saabumiseni kas või hingamise. Kord nad juba eksisid. Ning olgugi et keegi seda ei maini, ehkki turvamehed, naabrid, aednikud, vastasmaja koduabiline ja Gladys Varela ei vaata õieti üksteise poolegi ning kavatsevad Buenos Airese politsei ja uurija tulekuni vaikida, valdab kõiki veider tunne, et keegi annab neile võimaluse ajada seekord asju õigesti.