Читать книгу Betty Boop - Claudia Piñeiro - Страница 5

Mõni tund hiljem, pärastlõunal, kui Nurit Iscar tõstab koti pühapäevaste ajalehtedega trepikotta, et majahoidja selle koos muu prahiga ära viiks, ei tea ta ikka veel, et Pedro Chazarreta on surnud. Et tema kõri on läbi lõigatud. Ometi kuuleb ta sellest peagi. Paari tunni pärast. Einepausi ajal. Sest siis hakkab uudis levima. Natuke pärast seda, kui Nurit korteri kraamimisega ühele poole saab ning kavatseb viia veidi vett rõdu kaunistavatele potililledele – ta ei ole küll eriline rohenäpp, kuid teab, et taimed on selles korteris tema kõrval ainsad elusolendid, mistõttu ei ole ta nõus neil kuivada laskma –, heliseb El Tribuno toimetuse sisetelefon 3232, telefon, mis asub Jaime Brena laual. Või lihtsalt Brena, nagu kutsuvad teda need, kes tunnevad teda krimiajakirjanduse kaudu, ehkki Brena enam krimiuudiste osakonnas ei tööta. Ta viidi üle ühiskonnauudiste peale. Mitte ei viidud üle, vaid alandati, parandab Brena harilikult. Mille üle sa kurdad? küsis Brenalt kord tema ülemus, kõigi ülemus Lorenzo Rinaldi; kui sa töötaksid mõnes teises ajalehes, oleksid igal juhul ühiskonna all, või ei ole sa ehk märganud, et peaaegu üheski esimese kategooria päevalehes ei esine enam rubriiki nimega krimiuudised? Krimiuudised on viidud kas ühiskonna või üldiste uudiste alla. Ning kuna Brena viidi üle teise osakonda, ei kirjuta ta tol pärastlõunal, kui tema kabinetis hakkab helisema sisetelefon, mitte politseikroonikat, vaid refereerib küsitlust, mille järgi 65 % valgetest naistest magab selili, seevastu 60 % samast rassist meestest kõhuli. Fakt, mis muude tähelepanekute kõrval tõstatab tema jaoks häiriva matemaatilise küsimuse: miks ei võinud olla, et 65 % naistest magab selili ja ainult 40 % meestest magab samas asendis? Või et 60 % meestest magab kõhuli, sellal kui ainult 35 % naistest magab samas asendis? Sama küsimuse esitab ta endale iga kord ka siis, kui ilmateates kuulutatakse: vihma tõenäosus on 30 %. Kui ainult 30 %, kas poleks sel juhul õigem teatada: 70 % tõenäosusega ei saja? Mida õigupoolest esile tõstetakse? Kas erinevust, kokkulangevust, enamust, vähemust, soovitut, soovimatut? Kuid kõige hullem on Jaime Brena arvates – vähemalt mis puudutab valgete meeste ja naiste magamisasendi teemalist küsitlust – asjaolu, et enne uudisnupu koostamist ei tundnud nende küsimuste vastu huvi mitte keegi. Ta on veendunud, et infonupu koostaja pani sellise pealkirja põhjusel, et niisugusel kujul saabus talle informatsioon. Uudisteagentuuridel ja ajalehetoimetustel ei ole enam aega mõelda süntaksile ega sõnakasutusele, õige natukene ehk õigekirjale. Õige natukene. Agentuuri infonuppu küsitluse tulemuste kohta täiendavad Massachusettsi ülikooli teadlaste kommentaarid, kes võimalikele sotsioloogilistele, kultuurilistele ja isegi psühholoogilistele põhjustele viidates püüavad faktile seletust leida. Kas see on mõni uudis? Kellele peaks korda minema, mis asendis milline protsent inimesi magab? imestab Jaime Brena endamisi. Kas teisi rasse ei kaasatud küsitlusse sellepärast, et uurija ei saanud, ei tahtnud või ei huvitunud selle uurimisest? Vaat sellest saaks uudise: uurida välja, miks kaasati ainult üks rass – valge. Küllap jäeti teised rassid välja põhjusel, et ainult valge rassi esindajad olid nõus säärase tobedusega kaasa minema, järeldab Brena ning vastab telefonile, mis veel hetk tagasi helises. Halloo, ütleb Brena. Kuid enam ei ole toru otsas kedagi, kostab vaid kinnine toon. Brena kasutab juhust, et ringutada: ta tõstab käed üle pea, ristab sõrmed, pöörab peopesad lae poole, justkui püüdes seda puudutada, tema luud nagisevad. Sel moel lõdvestab ta oma pisut üle kuuekümne aastast vöökohta, mis ei talu enam tundide kaupa ühe koha peal istumist. Ütle, miks magab 65 % naisi selili ja 60 % mehi kõhuli? küsib Brena kultuuriajakirjanikult Karina Viveselt, kes istub temast vasakul kirjutuslaua taga ning kelle töökohta valgustab üks vähestest toimetuse akendest, ainus tänavapoolne. Ning Karina, kes tunneb meest sestsaadik, kui ta ise kaheksa aasta eest toimetusse tööle tuli, ning teab, mida tähendab Jaime Brena jaoks krimiuudiste vahetamine selliste uudiste vastu nagu see siin, vaatab teda juhmil ilmel ja pakub: Sest tisse on valusam muljuda kui nokut? ning hoiab vastust oodates Brena pilku. Riista, plika, riista, ütleb Brena ning hakkab klaviatuuril tusaselt pealkirja ja juhtlõiku tippima: „Naised selili, mehed kõhuli“. Jaime Brena teab, et selline pealkiri ajab lugejad segadusse, kuid vähemasti on tal endal lõbus, kui ta kujutleb võimalikke tõlgendusi. Millal ta õieti ühiskonda üle toodigi? Oli see kolme nädala eest? Või kahe? mõtiskleb ta musta pliiatsiga parajalt tugevasti kukalt sügades. Brena ei mäleta. Liiga palju aega on möödas. Ja kõik sellepärast, et ta ütles ühes telesaates, mille stuudiokujundus koosneb kahest tugitoolist ja lambist: Ma töötan El Tribunos, kuid loen konkureerivaid väljaandeid, sest neid ma usun rohkem. Veel praegugi heidab ta öeldut endale ette. See ei olnud kohane, tunnistab Jaime Brena. Kuid ta saabus kolleegiga lõunasöögilt ning oli natukene, õieti küll üsna rohkelt veini joonud. Ja õigupoolest rääkis ta ju tõtt. Seda ei saa keegi kahtluse alla seada. Viimastel kuudel olid paljud tema sõbrad ajalehte vahetanud. Mõned kolleegid samuti. Kuid tõsi on ka see, et keegi neist ei ole piisavalt tobu, et asja avalikult tunnistada. Ja hoopiski mitte telekaamera ees, olgu see kas kaabel- või antennitelevisioon. Kõik need uudiseid presidendi varast, presidendi sõnapursetest, presidendi hammastest, presidendi äritegevusest, presidendi kingadest olid Brena surmani ära tüüdanud. Presidendi hambad ja kingad ei lähe talle korda ning kõik ülejäänu, mis esimesel korral on uudis, on teisel juba kordus ning kolmandal – eriti kui see võtab enda alla poole esiküljest ning samal päeval toimunud lennuõnnetus, milles hukkus ühe Euroopa Liidu riigi president, ei mahtunud samale küljelegi või kui, siis pisikese nupukesena – on juba midagi muud, midagi, millele ta ei söanda nimegi anda. Aga kindlasti ei ole see uudis. Nõnda kahtlustab tema. Või arvab. Brenale meeldis, kui El Tribuno esiküljeuudised võeti välismaa rubriigist. Või spordi omast. Või muidugi krimiuudistest, sest sel juhul oli tema, Jaime Brena, pealkirjas osaline. Ometi teab Brena, et need ajad on jäänud kaugele seljataha, ning mis kõige hullem, ta aimab, et tagasi need vaevalt enam tulevad. Vähemasti mitte lähiajal. Või kui ükskord siiski, vaevalt tema seda enam näeb, arvab ta.

Brena avab sahtli ja võtab välja vabatahtlikult töölt lahkumise paberid. Võib-olla on aeg küps. Võib-olla tuleks asi lõpuks ära teha – võtta raha ja kaduda. Oleks ma tark, ütleb ta iseendale, teeksin ma seda, kuid mina olen eluaeg olnud paras totu. Kohe päris totu. Brena alustas El Tribunos kaheksateistkümneaastasena. Seal ta töötama õppiski. Ta küll suudab end kujutleda igal hommikul mõnd muud ajalehte lugemas – õieti ta seda ju teebki –, ometi ei suuda ta kujutleda end töötamas mõnes teises toimetuses. Olgugi et päevast päeva Lorenzo Rinaldi nägu näha käib talle närvidele. Kohe väga. Brena ei tea, kui kaua ta veel kannatab, enne kui Rinaldi lõplikult kuradile saadab. Aga ükskord ta saadab, kohe kindlasti. See on aja küsimus. Ja ruumi. Sest kuradile ei saa inimest saata mitte igal pool. Ülerahvastatud liftis ta näiteks ei suudaks. Brena, kata palun Puerto Madryni Patagoonia Lamba festivali. Sõidad kaheks-kolmeks päevaks. Saad linnast välja. Sa ju kunagi käisid seal vaalu vaatlemas? Küllap naudid ka lambafestivali. Ning Jaime Brena, kes vihkab linnast lahkumist – Rinaldi teab seda – ning kellele vaalad kuigivõrd huvi ei paku, Patagoonia lambast rääkimata, oleks talle hea meelega vastanud, laku panni, Rinaldi, kuid tookord ei olnud piisavalt ruumi. Sest pärast säärast vastust tuleb valmis olla kolakaks. Pealegi oleks see tähendanud ka lõppu, oleks olnud sama hea, kui sahtlid tühjaks teha ja lahkuda. Ja tema, kui ta kord lahkub, ei kavatse ometi lahkuda selle piskuga, mis vedeleb tema kirjutuslaua sahtlis. Gustavo Quiroz välisuudistest lahkus kena patakaga ja Ana Horozki reisiuudistest samuti. Isegi Chela Guerti, kes oli kolm aastat varem viimasele küljele kupatatud, lahkus väidetavalt korraliku varandusega. Töötajatest, kelle palk aastate jooksul on tublisti kasvanud, püütakse lahti saada ning nad asendatakse poole madalama palgaga algajatega. Vanadele makstakse, et nad lahkuksid. Mis sest, et uued ei saa hakkama tegusõna pööramisega, ei tea, millal tuleb kirjutada „garantii“ ja millal „karantiin“ ega tee vahet Tracy Austinil ja Jane Austenil. Küll keegi enne ilmumist ära parandab. Ja kui ka ei paranda, tühja sest. Tähtis on, et vanad ja kulukad lahkuksid, tasapisi, kuid pidevalt. Ehkki Brena võib kihla vedada, et Rinaldi tema puhul nii suure summaga ei nõustu ja teistega võrreldes saab ta vaid sandikopikaid. Hüvitist talle küll makstakse, kuid täpselt nii palju kui ette nähtud või vähem kui ette nähtud, nii nagu seaduses kirjas. Jaime Brena võtab toru ja helistab personaliosakonda. Mis see omal soovil lahkumise avalduse esitamise tähtaeg oligi? Aasta lõpuni võid sisse anda, Brena, vastab naishääl. Ei, sisse andma ma sulle ei hakka, usk ei luba, kuid omal soovil lahkun ma võib-olla küll, ütleb Brena, mispeale naine toru teises otsas naerab: Sina ka ei muutu, Brena. Annaks jumal, vastab Brena. Ning seda mõtleb ta tõsiselt. Annaks jumal, et ta ei muutuks, kuid juba mõnda aega teab Brena, et on vanemaks jäänud. Enam ta ei või mängida lolli, nagu veel mõne aasta eest, ja teeselda, et on kümme aastat tegelikust noorem. Või teeselda, et tal polegi vanust. Pole kunagi olnudki. Kuid ühel hetkel, veider küll, hakkas ta end tundma vanana. Vanana kõige jaoks: töötamiseks, reisimiseks, isegi naistega suhtlemiseks. See pole mitte ainult tunne, ka tema keha on viimase aastaga vanaks jäänud. Sellest annab märku kõht, mis tükib esile otse rinna all, miks küll, kui ta pole kunagi tüse olnud? Ja juuksed, mis ei lange veel küll välja suurtes kogustes, on üsna hõredad kohtades, mis üsna pea jäävad paratamatult kiilaks. Ja kannikad, mida ta küll võimalikult harva peeglist vaatab, on ära vajunud nagu kaks pirni. Või pisarat. Mida sa enam tahad, kui oled üle kuuekümne, ütleb ta endale lohutuseks, kuid taipab kohe, et säärasel lohutamisel on risti vastupidine tulemus: ta ei taha olla üle kuuekümne. Brena asetab paberid tagasi sahtlisse ning silmitseb üle vaheseina, mis eraldab tema lauda kõrvalolevast, noormeest, kes pandi tema asemel mõrvade ja röövkallaletungide peale, uudiste peale, mis olid alati temale kuulunud. Tore poiss, aga täiesti saamatu. Jube hellik. Google’i põlvkond – ei tea, mis väljas toimub, ainult klaviatuur ja ekraan, ainult internet. Pastakatki ei oska kasutada. Poiss küll pingutab, seda tuleb tunnistada, saabub esimesena, lahkub viimasena, ning Rinaldi muudkui aga kiidab takka, et näidata temale, Jaime Brenale, kui hiilgavalt krimiuudised tematagi hakkama saavad. Vahel tuleb ette, et inimene juhtub tegema asju, mis pole kuidagi seotud tööga, milleks ta palgati, asju, mille eesmärgist ta arugi ei saa. Nii hakatakse kellegi käpiknukuks, ning just säärased on praegu lood krimiuudiste noormehega, leiab Brena: Rinaldi kasutab teda selleks, et Brenale koht kätte näidata. Kuid vaatamata ülemuse soosinguga kaasnevatele eelistele ning asjaolule, et poiss isegi ei kahtlusta tema palkamise taga olevaid mahhinatsioone, näib ta hirmunud, koguni ähmi täis, unustab tähtsaid asju. Noormees ei tee küll teiste algajate kombel rumalaid vigu, ometi kumab tema uudiste koostamise viisist läbi ebakindlus, kõhklus, mis ei jää Brenale märkamata. Esimest korda ilmuvad tähtsatest roimadest ja kallaletungidest kõnelevad sõnumid kõigepealt konkureerivas väljaandes ja alles siis El Tribunos. Pidasin paremaks seda mitte kajastada, öeldi, et allikas ei ole usaldusväärne, põhjendab noormees. Või: Ma ei pidanud seda oluliseks, või: Oli vähe ruumi ja palju uudiseid, mille hulgast valida. Kuid Jaime Brena seda ei usu, ta kahtlustab, et poisil puuduvad õiged kontaktid. Ning iga hea krimiajakirjanik toetub nimelt kontaktidele, kes saadavad talle andmeid, mis varem või hiljem kasvavad uudisteks. Ning parem, kui andmed jõuavad sinu kätte enne teisi. Sest kui sa pead ootama eeluurimise saladuse lõppemist, oled omadega küps. Tähtis pole mitte see, kas kontaktideks on politseinikud, uurijad, pätid, kohtunikud või vangid, vaid see, et nad varustavad sind õige infoga. Korraks tundub Brenale, et äkki peaks ulatama abikäe. Noormehele. Kuid hetk hiljem mõtleb ta, et milleks, kui temalt ei ole seda palutud. Las Rinaldi ise koolitab, on ju tema see, kes, olemata küll krimiuudiste toimetaja, figureerib vaikimisi tolle ajuta osakonna peana. Muidugi ei hakka Rinaldi iialgi poissi koolitama, seda Brena teab, pigem virutab sobival hetkel jalaga tagumikku. Kui poisist enam kasu pole. Ja see saab olema valus hoop. Mis kõige hullem – ning seda Jaime Brena meelsasti ei tunnista –, noormees äratab temas vastuolulisi mõtteid. Lõppude lõpuks ei ole tal midagi poisi vastu. Noormees meenutab talle ammuseid aegu, kui ta enam kui neljakümne aasta eest ise toimetuses esimesi samme tegi. Nelikümmend neli aastat, terve igavik. Miks ta siis toimetusele kulukaks ei lähe, miks nad ei peaks tal paluma omal soovil lahkuda? Kuid erinevalt noormehest olid temal õpetajad, nii toimetuses kui ka tänaval, ning tulles otse keskkoolipingist, jäi tema puhul ära ka algajale omane nipsakus, mis iseloomustab mitmeidki tänaseid ülikoolist tulijaid. Poisil jääb Google’ist ja ülikoolist tarkust ülegi, kuid tänaval toimuvat ta ei tunne, mõtleb Brena. Noormees töötas varem Jaime Brena kolleegi ja lähedase sõbra/vaenlase Zippo käe all konkureeriva väljaande krimiuudistes. Ning Brena teab, et Zippo käe all töötamine tähendab Zippo sekretäriks olemist ja ei enamat, sest Zippo ei usalda isegi omaenese ema. Samal hetkel kui Brena mõtleb, et „ei usalda isegi omaenese ema“, tõstab noormees pead ning tabab Brena pilgu. Ta tervitab Brenat peanoogutusega ning Brena vastab tervitusele, tehes liigutuse, nagu kergitaks ta kujutletavat kaabut, ehkki Jaime Brena kaabut ei kanna. Brena küsib oma laua tagant: Kas sul homseks on juba midagi? Ei midagi olulist, kostab noormees. Ei midagi olulist, kordab Brena, sa vaata, millega ülejäänud toimetus tegeleb, soovitab ta, kas sa üldse tead, mis on kõige tähtsam, kui tahad välja selgitada, kas politseijuhtumist võib saada uudis või mitte? Küsimus üllatab noormeest ja isegi kui Brena küsiks temalt, mis värvi oli kindral San Martíni valge hobune, ei suudaks ta vastata. Noormees jääks parema meelega vastuse võlgu, talle näib, et Brena sunnib teda vägisi sooritama üllatuseksamit, milles ta kardab läbi kukkuda. Ometi avab ta suu ja tahab vastata, kuid Brena hoiatab: Ja ära hakka vuristama, et „kuriteo toimumise koht, asjaga seotud isikud või sündmuse raskusaste,“ sest sa ei ole enam ülikoolis. Jaime Brena ootab. Noormees mõtleb. Või püüab mõelda. Brena ei ütle, kuid teab, et kui poiss peaks hoiatusest hoolimata verest välja lööma ja oma teadmiste tõestamiseks ette vuristama 5 w-d: who, what, when, where, and how – kusjuures viimasel on „w“ ilmtingimata lõpus ja mitte alguses –, peaks Brena end kõvasti tagasi hoidma, et mitte poisile kõrvakiilu anda. Eksimuse eest ja inglise keele kasutamise eest. Miks mõned lisavad kuuenda „w“ – why ja teised mitte? Võib-olla sellepärast, et sellele küsimusele on kõige keerulisem vastata, see on kõige subjektiivsem ning sellega kaasneb vajadus tungida kurjategija mõtetesse – miks? Lase tulla, ei jäta Brena. Ma ei tea, mul ei tule enam midagi pähe, poetab noormees alandlikult. Brena naeratab ja teatab: Teised samal päeval toimetuses ringlevad uudised. Ära iial unusta: rahulikel aegadel võib mõni hull sinult viimasel hetkel paluda ükskõik mida, mis kõlbaks esiküljele, ja sinu ülesandeks on see uudis talle välja võluda. Mulle näib, ütleb poiss, et homme läheb esiküljele majandusministeeriumi finantsosakonna kõrge ametniku vande all esitatud ütlused ja varalise seisu kasv. Brena katkestab teda ja ütleb varjamatu irooniaga: On see vast uudispomm. Kas see eelmisel nädalal juba ei olnud? Jah, aga nüüd leidsid kinnitust mõned uued faktid. Tore on, ja niimoodi loodetakse viimastest lugejatest kinni hoida, ja pärast süüdistatakse internetti ja võrguväljaandeid. Mis ajast on riigis, kus eluaeg on varastatud – nii enne Banelcot kui ka pärast –, kõrge riigiametniku varalise seisu kasv esiküljeuudis? Ja juba kaks nädalat jutti. Jaime Brena vangutab pead ja vaikib, see teema on teda surmani ära tüüdanud, millegipärast ründab ta alati lõpuks tänapäeva ajakirjandust. Kas tema siis ei vastutagi selle eest oma tegevuse või tegevusetusega? küsib ta endalt lõplikku vastust teadmata. Brena püüab vahetada teemat, kuid pea on tühi. Ometi seisab ta seal ja silmitseb veel mõne hetke krimiuudiste noormeest, justkui püüaks talle midagi öelda, sooviks teda suunata. Kuid too heldushetk ei kesta kaua ning Jaime Brena tuleb tagasi meeste ja naiste magamisasendit käsitleva küsitluse juurde. Telefon heliseb jälle ning seekord jõuab Brena jaole õigel ajal. Jaime Brena, kellega ma räägin? ütleb ta torru. Komissar Venturiniga, vastatakse teiselt poolt. Komissar, kordab Brena. Kuidas läheb, kallis sõber? Minul läheb hästi, kuid vaeselt, ja teil? Minul samamoodi. Jaime Brenal on hea meel kuulda komissari häält. See kutsub temas esile omamoodi Pavlovi refleksi ning tema keha tõmbub pingule, ta on pinevil, peaaegu et õnnelik; mingi aine, äkki adrenaliin? tulvab tema kehasse. Mul on midagi sinu jaoks, Brena, ütleb komissar. Kas midagi niisugust, mis läheb mulle maksma prae parima punase veiniga? Šampanjaga prae läheb see sulle maksma. Ma kuulan, ütleb Brena. Ta teab, et teeb seda lõbu pärast, sest päris kindlasti ei lähe ühiskonda midagi sellist, millest räägib talle täna komissar Venturini või ka keegi teine tema kontaktidest. Brena ei ole veel neile öelnud, ta ei söanda neid veel välja lülitada, sest need on toiminud väga kaua. Uudised, mis ta ühiskonnas avaldab, ilmuvad allkirjata, mistõttu väljaspool toimetust teatakse teda endiselt ning küllap jäädaksegi teadma kui lehe silmapaistvaimat krimiajakirjanikku. Ma kuulan, komissar, ütleb ta ning võtab pakist roosa märkmepaberi, et Venturini jutt kirja panna. Keegi, keda sa väga hästi tunned, leiti surnuna, aga ära ehmata, sa ei salli teda silmaotsaski, Brena. Kes see on? Chazarreta. Chazarreta? Kõri lõigati läbi. Milline kokkusattumus. Nii see on. Kas usaldusväärsest allikast? Ma seisan ise laiba kõrval, vahin kohtueksperdi saabumiseni lõiget kõris. Kus? Tema kodus, La Maravillosas. Ja mida te teete nii kaugel oma tegevuspiirkonnast? Juhus, nagu neid siin elus ikka ette tuleb, hiljem räägin; sa ju tunned seda maja, viimase intervjuu tegid vist siin, kas pole? Jah, tunnen. Chazarreta laiba leidis koduabiline, rääkis kakskümmend minutit järgemööda midagi olulist ütlemata ja nüüd on šokis. Kas on hüpoteese? Palju, aga ükski ei vääri täpsemat uurimist, palju roiskunud liha, tahtsin kuulda sinu arvamust, Brena. See asi tuli küll ootamatult, komissar, las ma seedin seda natuke, helistan kohe tagasi. Okei, kulla sõber, ma passin veel veidi aega mõrvapaigas, helista kohe; siia ma sind ei kutsu, uurija jalgealune põleb niigi ja pärast eelmisel korral juhtunut ei pääseks siit värvukegi läbi… Mõistan. Ja pane tähele, see oli eksklusiivne info, ainult sinule. Tänan. Helista mulle. Helistan, komissar, kas on veel midagi? Jah, Dom Perignon, Brena, ribi, karbonaad, piimaliha ja Dom Perignon. Saab tehtud.

Jaime Brena paneb toru hargile ning jääb silmitsema märkmepaberit. Ta peab endamisi aru, kuidas talitada edasi. Brena teab, et hoiab sõrmede vahel pommuudist. Paari tunni pärast vallutab see kõik toimetused, kuid neis asjades on nii nagu muudeski, kes esimesena lööb, lööb kõvemini. Mis sest, et mõni – näiteks Rinaldi viimasel esikaane-teemalisel koosolekul, kus Brena osales – väidab, et pärast interneti ja veebiuudiste pealetungi kestab uudise sensatsioonilisus täpselt nii kaua, kui kulub copy-paste’i tegemiseks ja edasisaatmiseks. Ometi läheb vana kooli ajakirjanikele – ning Jaime Brena on üks nendest – uudise sensatsioonilisus endiselt korda. Chazarreta abikaasa kolme aasta tagune mõrv hoidis kogu riiki süte peal. Olgugi et lesele süüdistuse esitamiseks ei leitud piisavalt asitõendeid, usub 99,9 % inimesi, et tapja oli Pedro Chazarreta. Ning selle 99,9 % hulka kuulub ka Jaime Brena, kes mitte ainult ei uurinud juhtumit El Tribuno jaoks, vaid kellele viitasid juhtumiga seoses ka teised väljaanded, mõrva päevast kuni kaasuse sulgemiseni. Kui uudis homme ajalehtedesse jõuab, ütlevad inimesed: õiglus seati jalule. Brena teab seda, kuid ta ise ei ole sugugi kindel, mis see õiglus üldse on, ega ka milleski muus. Tapetu seisukohast peaks õiglane olema tema elluärkamine, mitte mõrtsuka tapmine. Kuid Brena teab, et säärane õiglus ei lange osaks mitte kellelegi, isegi mitte Jeesus Kristusele. Brena astub noormehe laua juurde, roosa märkmepaber näpus. Kuule, on sul hetk aega? küsib ta. Seejärel paneb ta tähele, et noormees teeb teksti ekraanil väiksemaks, et Brena ei näeks, mille kallal ta töötab, ning ehkki noormees ütleb: Jah, ma kuulan, mõtleb Brena: Vale suhtumine, poiss, ning ta kägardab märkmelehe tillukeseks kuuliks, viskab selle otse krimiajakirjanikuhakatise jalge ees olevasse prügikorvi ja ütleb: Ah ei midagi, las ta olla. Siis pöörab Brena end Karina laua poole, näitab talle hetk tagasi särgi taskust võetud Marlboro pakki ja küsib: Kas tuled mulle seltsiks? Naine tõuseb ja lähebki.

Väljas ootab neid ees veel vähemalt kolm suitsu tõmbavat kolleegi. Suitsetamiskeeld Buenos Airese avalikes kohtades kutsus ellu kõnniteekultuuri, mille vastu Brenal ei ole kõige vähematki. Nad istuvad äärekivile. Kuidas läheb, pärib Karina, kes pärast hetkelist kõhklust Brena pakutud sigareti vastu võtab. Hästi, vastab Brena ning süütab suitsu. Mis sa selle lahkumisavalduse asjaga ette võtad? Ma veel ei tea, vahel tundub, et otsus on lihtne, kuid juba järgmisel hetkel ei suuda ma ette kujutada, et ei hakkagi enam iga päev toimetuses käima. Brena tõmbab suitsu sügavale kopsu ning hingab seejärel aeglaselt välja. Pealegi olen ma kindel, et Rinaldi ei kavatse mulle teistega võrdselt hüvitist maksta. Oleksid seda väärt, rohkem kui keegi muu. Mis see asjasse puutub? Mis ajast väärt olemine midagi garanteerib? Sul on õigus, nõustub naine ning asetab suitsu huultele, et Brena selle süütaks. Ja armuasjad? Oi, selles vallas olen ma küll omal soovil lahkumise paberid sisse andnud, ja naine naerab. Brena krigistab välgumihklit, kuni leek nähtavale ilmub, ja naine astub lähemale. Seda ei usu küll mitte keegi, Brena. Ei, tõsiselt, ma tahan rahus elada. Ja Irinaga sa enam ei proovi? Ei, hoidku jumal selle eest. Mõlemad suitsetavad veidi aega vaikides, pilk tänaval. Tead mis? Ükspäev, juba pimedas, läksin ma välja, et midagi hamba alla osta, ja vastu jalutas üks tüüp koeraga, ilus suur peni oli, vist labrador. Ja kes see tüüp oli? Mis sest tüübist, tähtis on koer, tundsin, et minule sobiks ka säärane. Võib-olla ma võtangi koera. Brena, see on pöörane mõte, sul ei jätku kannatust. Mida sina ka tead? Ma tunnen sind, juba kahe kuu pärast tahad temast lahti saada. Koer ei ole ju terveks eluks nagu abielu; kui ei sobi, siis ei sobi. Minul oleks lihtsam abielu lahutada kui koerast loobuda, ütleb naine, kellele sa koera annaksid? Sa ei tea, mida tähendab abielu lahutada, ütleb Brena. Ega tahagi teada. Brena tõmbab viimase mahvi ning kustutab koni veenires, mis voolab otse äärekivi kõrval tema ja Karina jalge alt läbi. Naine, kes täna peaaegu ei suitseta, hoiab sõrmede vahel alles hõõguvat sigaretti ja mängib tuhaga. Mees vaatab teda ja ütleb: Chazarreta leiti tapetuna, läbi lõigatud kõriga. Kas Pedro Chazarreta? Jah. Ma ei usu sind. Mulle just helistati ja öeldi. Homme on see esiküljeuudis, ütleb Karina. El Tribunos? Ainult kui poiss jalad kõhu alt välja võtab, ütleb Brena, mina nii kindel ei oleks. Jah, kui poiss jalad kõhu alt välja võtab. Nüüd kustutab naine omakorda lõpetamata sigareti veevoolus. Sa peaaegu ei suitsetanudki, ütleb Brena. Jah, ainult paar-kolm mahvi, mul kurk veidi valutab, kas lähme? Kas tead, miks minu arvates naised magavad selili? küsib Brena. Miks siis? Mees vaatab teda, tõmbab sügavalt hinge, naeratab ja ütleb siis: Ah, ei midagi, las ta olla. Brena tõuseb ja ulatab naisele käe, et teda püsti aidata. Kas sa lähed sisse? Jah, kas sina ei lähe? Ma teen pisikese tiiru ja siis tulen, kas sa osutaksid mulle ühe teene? palub Brena. Jah, muidugi. Kui poisi lauast mööda lähed, ütle talle, et tema paberikorvis on kokkukägardatud roosa paber, ja ütle, et ma palusin tal seda lugeda. Jah, saab tehtud. Karina haarab tal käest ja jääb korraks seisma, nagu tahaks veel midagi öelda. Kuid lõpuks kordab ainult: Jah, saab tehtud. Ning lahkub.

Brena võiks kõndida ükskõik millises suunas, sest – ta teab seda väga hästi – tal pole plaanis kuhugi välja jõuda. Ta otsustab seada sammud ida poole, et päike kütaks selga, mitte nägu. Ei ole kuigi palav, ent päikesevalguse peegeldus heledal sillutisel sunnib teda juba nelikümmend neli aastat järgemööda nägu krimpsutama. Ja täna ei ole tal tahtmist krimpsutada. Brena lõdvestab kaelalihaseid, kallutades pead ühele ja teisele poole, ta tõmbab kopsud õhku täis ja kehitab pükste vöökohta. Seejärel heidab ta pilgu üle õla selja taha ning veendub, et on üksi, et läheduses ei ole teisi jalutajaid. Siis sirutab Brena parema käe veidi ettepoole, tema sõrmed on rusikas ning selles asendis jätkab ta teekonda, just nagu veetaks teda rihma pidi. Just nagu veaks koer teda rihma pidi.