Читать книгу Sinu tuhat palet - Claudia Gray - Страница 2

Ma pole füüsik nagu mu ema. Ma ei tee füüsikas doktorikraadi nagu Paul ja Theo. Ma olen kahe teadlase koduõppe saanud tütar, kellel olid oma hariduse suunamisel paljuski vabad käed. Ainukese pereliikmena, kellel on dominantne parem ajupoolkera, järgisin oma kirge ja pöörasin märksa rohkem tähelepanu maalimisele kui kõrgema taseme reaalainetele. Sügisel lähen Rhode Islandi Disainikooli, kus mu põhiaine on kunsti restaureerimine. Nii et kui soovite õlivärve segada, lõuendit venitada või Kandinskyst rääkida, võite minu poole pöörduda. Kuid dimensioonidevahelist liikumist uuriv teadus? See pole minu rida. Aga ma tean järgmist.

Universum on tegelikult multiversum. Eksisteerib lõputu hulk reaalsusi, kõik kihiti üksteise sees. Lihtsuse mõttes nimetagem neid dimensioonideks.

Iga dimensioon esindab ühte võimaluste komplekti. Põhimõtteliselt on nii, et kõik, mis juhtuda võib, juhtubki. On olemas dimensioon, kus natsid võitsid Teise maailmasõja. Dimensioon, kus hiinlased koloniseerisid Ameerika ammu enne seda, kui Kolumbus sinna jõudis. Dimensioon, kus Brad Pitt ja Jennifer Aniston on ikka veel abielus. Isegi täpselt samasugune dimensioon nagu minu oma, ainult ühel päeval otsustas sealne neljandas klassis käiv Marguerite panna selga sinise pluusi ja mina siin rohelise pluusi. Iga valik, iga kord, kui saatus kulli ja kirja viskab, lõhestab dimensiooni, lisades reaalsusele kihte juurde. See toimub igavesti, lõpmatult.

Need dimensioonid ei ole kusagil kaugel kosmoses. Need on sõna otseses mõttes kõikjal meie ümber, isegi meie sees, aga kuna need eksisteerivad teises reaalsuses, ei taju me neid.

Oma karjääri alguses püstitas mu ema doktor Sophia Kovalenka hüpoteesi, et me peaksime olema suutelised neid dimensioone mitte üksnes tuvastama, vaid neid ka jälgima, nendega isegi suhtlema. Kõik naersid. Ta kirjutas ühe töö teise järel, edendas oma teooriat aasta-aastalt, kuid keegi ei kuulanud teda.

Siis, ühel päeval, kui näis, et ta lõplikult peast põrununa maha kantakse, õnnestus tal avaldada artikkel, mis tõi välja paralleelid laineteooria ja tema dimensionaalset resonantsi käsitleva uurimuse vahel. Terves maailmas suhtus sellesse tõsiselt vist üksainus teadlane – doktor Henry Caine, inglise okeanograaf. Ja füüsik. Ja matemaatik. Ja ilmselgelt üliedukas teadlane. Kui ta artiklit luges, suutis ta seal tabada potentsiaali, mida keegi teine polnud selles teoorias enne näinud. See oli ema jaoks suur vedamine, sest kui neist said teadustööpartnerid, hakkas uurimus tõepoolest kusagile liikuma.

Veel õnnelikum oli see juhus Josiele ja mulle, sest doktor Henry Caine’ist sai meie isa.

Jätame nüüd kakskümmend neli aastat vahele. Nende töö oli jõudnud punkti, kus see hakkas huvi äratama isegi väljaspool teadusringkondi. Teised teadlased Stanfordis ja Harvardis olid korranud katseid, millega nad olid tõestanud paralleelmaailmade olemasolu ning keegi ei naernud enam nende üle. Nad olid valmis katsetama dimensioonidevahelist retke või vähemalt välja töötama sellise seadme, mis retke võimalikuks teeks.

Emal on teooria, et füüsiliste objektide liigutamine dimensioonide vahel on äärmiselt keeruline, aga energia peaks liikuma üsna hõlpsasti. Tema sõnul on ka teadvus energia. See tõi kaasa kõikvõimalikke hullumeelseid spekulatsioone, kuid peamiselt keskendusid ema ja isa niisuguse seadme ehitamisele, mis muudaks dimensioonidevahelise rändamise unistusest tõelisuseks. Niisuguse seadme ehitamisele, mis võimaldaks inimestel soovi korral teise dimensiooni liikuda ja, mis veelgi tähtsam, sama teed ka tagasi tulla.

See oli julge ettevõtmine. Isegi ohtlik. Seadmed tuleb ehitada kindlatest materjalidest, mis liiguvad kergemini kui muud mateeria vormid; need peavad suutma pakkuda pidepunkti rändaja teadvusele, ning vastama veel umbes miljonile tehnilisele üksikasjale, millest ainuüksi arusaamiseks peaksin omandama mustmiljon teaduskraadi füüsikas. Lühidalt: neid seadmeid on tõeliselt raske valmistada. Mistõttu ehitasid mu vanemad mitu prototüüpi, enne kui nad selle katsetamist üldse kaalusid.

Kui neil oli siis viimaks seade, mis tundus töötavat – ja see oli vaid paar nädalat tagasi –, pidime seda tähistama. Ema ja isa, kes ei joo tavaliselt midagi Darjeelingi teest kangemat, avasid šampanjapudeli. Theo ulatas ka mulle pokaali ja keegi ei pannud seda pahaks.

„Tulilinnu terviseks!” ütles Theo. Lõplik prototüüp lebas laual, mille ümber me seisime, osad nõrgalt helkimas, keerukad metallikihid üksteise peale volditud nagu putuka tiivad. „Mis on saanud nime vene legendidest pärit olendi järgi, kes saadab kangelasi nende imetabastel otsirännakutel ja seiklustel.” Siinkohal noogutas Theo mu emale, enne kui jätkas. „Ja muidugi minu muskelauto1 järgi, sest see on just niisama äge.” Theo on kutt, kes kasutab sõnu nagu „muskelauto” irooniliselt. Tema ütlemised on peaaegu alati iroonilised. Aga ta silmist paistis tõeline imetlus, kui ta tol õhtul mu vanemaid vaatas. „Meie tulevaste seikluste terviseks!”

„Tulilinnu terviseks!” ütles Paul. Tal oli tegevuskava arvatavasti valmis juba siis, kui ta klaasi tõstis ja isaga kokku lõi.

Pärast aastakümnetepikkust võitlust ja naeruvääristamist olid mu vanemad lõpuks jõudnud punkti, kus olid saavutanud tõelise lugupidamise ning seisid läbimurde lävel, mis tõotas neile veelgi säravamat tulevikku. Ema oleks kuulutatud üheks ajaloo juhtivamaks teadlaseks. Isa oleks saanud vähemalt Pierre Curie seisuse. Oleksime ehk võinud lubada mulle suvise kunstiringreisi Euroopas, kus oleksin saanud külastada Ermitaaži ja Pradot ja kõiki muid suurepäraseid galeriisid, millest olin kuulnud, aga mida polnud kunagi näinud. Kõik, millest kunagi unistanud olime, oli silmapiiril.

Ja siis varastas mu vanemate assistent Paul Markov, kes oli nende usalduse võitnud, prototüübi, tappis mu isa ja põgenes.

Ta oleks võinud sellest puhtalt pääseda, lipsates teise dimensiooni, seaduse käeulatusest välja. See oleks võinud olla täiuslik kuritöö. Ta kadus oma ühikatoast jälgi jätmata, uks seestpoolt lukus.

(Dimensioonide vahel rännates pole inimese füüsiline keha enam näiliselt vaadeldav – see on seotud kvantmehaanikaga ja selle selgitamiseks tuleks rääkida ära kogu jutt karbis olevast kassist2, kes on karbi avamiseni ühtaegu elus ja surnud, ning see jutt on tõsiselt keeruline. Ärge mitte kunagi küsige füüsikult selle kassi kohta.)

Keegi ei leiaks Pauli, keegi ei suudaks teda kätte saada. Aga Paul polnud arvestanud Theoga.

Varem sel õhtul, kui istusin tagaaias vanal vildakal terrassipõrandal, tuli Theo minu juurde. Ainsateks valgusallikateks olid meie pea kohal särav täiskuu ja troopikakaladekujulised tuled, mille Josie oli eelmisel suvel piirdeaia külge riputanud ning mis akvamariinsiniste ja oranžidena kumasid. Olin elevandiluukarva pitskleidi peale tõmmanud ühe isa vana kampsuni. Detsembriõhtud võivad isegi Californias jahedad olla, ja pealegi oli kampsunil veel isa lõhn.

Ma arvan, et Theo oli mind juba mõnda aega jälginud ja oodanud, et ma end koguksin, enne kui välja astus. Mu põsed punetasid ja olid pisaratest kriimulised. Olin nii palju kordi nina nuusanud, et see andis iga hingetõmbe juures valusalt tunda. Pea tuikas. Aga selleks hetkeks olin end tühjaks nutnud.

Theo istus mu kõrvale trepile, ärev ja murelik, jalg närviliselt trummeldamas. „Kuule,” ütles ta, „ma kavatsen teha midagi rumalat.”

„Mida siis?”

Tema tumedate silmade pilk kohtus minu omaga, nii intensiivne, et ühe hullumeelse hetke jooksul arvasin, et juhtunust hoolimata kavatseb ta mind suudelda.

Selle asemel sirutas ta käe. Tema pihus olid kaks Tulilinnu versiooni. „Ma lähen Paulile järele.”

„Sa…” Mu kähedaks nutetud hääl murdus. Mul oli nii palju küsimusi, et ma ei suutnud esimese hooga ühtegi esitada. „Sul on vanad prototüübid? Ma arvasin, et need on kõik hävitatud.”

„Seda arvas ka Paul. Ja, noh, tõtt-öelda arvasid seda ka su vanemad.” Ta kõhkles. Isa mainimine päev pärast tema surma tegi tohutult haiget, Theole peaaegu sama palju kui mulle. „Aga ma hoidsin alles osad, mida me enam ei kasutanud. Lappisin neid, laenasin mõningaid asju Triadi laboritest. Kasutasin viimase Tulilinnu juures tehtud uusi arendusi nende kahe täiustamiseks. On suur võimalus, et üks neist töötab.”

Suur võimalus. Theo Beck kavatses võtta uskumatu riski, sest see andis talle „suure võimaluse” Paulile juhtunu eest kätte maksta.

Hoolimata sellest, et Theoga oli alati väga lõbus, ja sellest, kui flirtivalt me aeg-ajalt teineteisega käitusime, olin vahel mõelnud, kas see üles putitatud 1981. aasta Pontiaciga sõitev ning indie-bändide T-särke ja hipsterimütsi kandev poiss pole sisimas täiega mõttetu tüüp. Nüüd tundsin häbi, et olin temas kunagi kahelnud.

„Kui inimesed läbi dimensioonide rändavad,” ütles ta prototüüpe vahtides, „jätavad nad sinna jälgi. Subatomaarseid… ühesõnaga, ma kavatsen teda jälitama asuda. Asja tuum on see, et saan Paulile järgneda. Ükskõik kui tihti ta hüppab, mitut dimensiooni ta proovib läbida, jääb sellest alati jälg. Ja ma tean, kuidas häälestada seadmeid jälgi mööda minema. Paul võib küll põgeneda, aga ta ei saa end igavesti peita.”

Tulilinnud helkisid tema pihus. Need olid nagu veidrad asümmeetrilised pronksmedaljonid, nagu ehted, mis kujundatud art nouveau ajastul, kui orgaanilised vormid olid üldlevinud. Nende üks koostismetall oli nii haruldane, et seda kaevandatakse kogu maailmas ainult ühesainsas orus, aga see, kes asjast ei tea, peaks neid lihtsalt kenaks. Kuid Tulilinnud olid hoopis võtmed, mis avavad universumi. Ei, universumid.

„Kas sa saad talle järgneda igale poole?”

„Peaaegu igale poole,” vastas Theo ja vaatas mulle otsa. „Sa ju tead piire, eks? Sa ei lülitanud end ju iga kord teisele lainele, kui me sellest lõunalauas rääkisime?”

„Ma tean piire,” vastasin haavunult. „Ma pidasin silmas nendes piirides.”

„Nendes saan.”

Elavad olendid saavad minna ainult dimensioonidesse, kus nad juba olemas on. Dimensiooni, kus mu vanemad kunagi ei kohtunud, ei näe ma iialgi. Dimensiooni, kus olen juba surnud, ma siit ei pääse. Sest kui inimene rändab teise dimensiooni, materialiseerub ta tegelikult enda teise mina sees. Kus iganes see teine versioon ka on, mida iganes ta teeb, just seal sa oled.

„Mis siis, kui Paul hüppas mõnda kohta, kuhu sa talle järele ei pääse?” küsisin.

Theo kehitas õlgu. „Küllap satun järgmisse universumisse. Aga sellest pole lugu. Kui ta uuesti hüppab, on mul võimalus sealt tema jälg üles võtta.” Tulilinde peos veeretades uitas tema pilk kaugusesse.

Minu kõrvale kõlas see nii, et Pauli parim võimalus oleks jätkata liikumist nii kiiresti kui võimalik, kuni ta leiab universumi, kus meid ülejäänuid olemas pole. Sinna võib ta jääda nii kauaks, kui tahab, ilma et teda kätte saadaks.

Asi oli aga nii, et Paul tahtis arvatavasti midagi muud, mitte üksnes mu vanemaid hävitada. Ükskõik milliseks jõledikuks ta ka osutus, rumal ta polnud. Ma teadsin, et ta ei tee seda puhtast õelusest. Kui ta oleks ainult raha tahtnud, oleks ta müünud seadme kellelegi siinsamas dimensioonis, mitte pagenud teise.

Mida ta ka taotles, ei saa ta igaveseks peitu jääda. Varem või hiljem peab Paul hakkama täide viima oma salajast eesmärki. Kui ta seda teeb, saaksime ta kätte.

Meie saaksime ta kätte. Mitte Theo üksi, meie koos. Theo hoidis käes kahte prototüüpi.

Jahe tuul sasis mu juukseid ja pani tuled verandapiirde küljes kiikuma, otsekui püüaksid plastist kalad minema ujuda. Ütlesin: „Mis siis juhtub, kui Tulilind tegelikult ei töötagi?”

Theo toksis oma Doc Martensi saabastega põranda vana puitu ja üks puupind lendas eemale. „No see ei pruugi midagi teha. Võib-olla jään siia lihtsalt lolli näoga seisma.”

„Kas see on halvim stsenaarium?”

„Ei, halvim stsenaarium on lahustumine suurde atomaarsesse suppi.”

„Theo…”

„Seda ei juhtu,” ütles ta, enesekindel nagu alati. „Igatahes, ma sügavalt kahtlen selles.”

Mu hääl oli vaevu sosinast valjem: „Aga sa võtad selle riski. Isa pärast.”

Meie pilgud kohtusid ja Theo vastas: „Teie kõigi pärast.”

Suutsin vaevu hingata.

Sekundi möödudes pööras Theo pilgu ära, lisades: „Nagu ma ütlesin, seda ei juhtu. Üks neist ikka töötab. Mina ju ehitasin need ümber ja me mõlemad teame, et ma olen hiilgav.”

„Kui te arutasite nende võimalikku katsetamist, ütlesid sa, et selle kaalumine ei tule kõne allagi.”

„Noh, jah, ma kipun kõvasti liialdama. Nüüdseks peaksid seda juba teadma.” Theo võib ju eputada, aga ühte ma ütlen: ta vähemalt teab seda ise. „Ja pealegi oli see enne, kui nende kallal nokitsesin. Tulilinnud on praegu paremad kui kunagi varem.”

Ma ei langetanud otsust mingil kindlal hetkel. Kui Theo mu kõrvale istuma tuli, tundsin jõuetust tragöödia ees, mis oli mu pere puruks käristanud. Selleks ajaks, kui ma suu lahti tegin, tundus, nagu oleksin juba ammu täpselt teadnud, mida kavatsen teha. „Kui sa nii kindel oled, siis olgu nii. Ma tulen kaasa.”

„Vau! Pea hoogu. Ma pole kordagi öelnud, et see reis on kahele.”

Osutasin Tulilinnu ripatsitele. „Loe kokku.”

Theo sõrmed sulgusid Tulilindude ümber ja ta jõllitas kätt, otsekui soovides, et poleks mõlemat kaasa toonud ja mulle niisugust mõtet pähe pannud. Kahju küll, kuid nüüd oli juba hilja.

Laususin vaikselt: „Pole sinu süü. Aga sul ei õnnestu mind ka ümber veenda.”

Theo naaldus minu suunas ja ta muie oli kadunud. „Marguerite, kas sa oled mõelnud riskidele, mida sellega võtad?”

„Need pole suuremad kui sinu riskid. Mu isa on surnud. Ema väärib õigluse jaluleseadmist. Seega tuleb Paul peatada. Ma saan aidata sul teda peatada.”

„See on ohtlik. Ma ei räägi praegu isegi dimensioonihüpete värgist. Me ei tea, millisest maailmast me end leiame. Teame ainult, et kuhu me ka välja jõuame, on seal Paul Markov, ja tema on üks ettearvamatu saadananahk.”

Paul, ja ettearvamatu? Kaks päeva varem oleksin selle üle naernud. Minu jaoks oli Paul alati tundunud vaikse ja kindlana nagu kaljurüngad, millel ta nädalalõppudel ronida tavatses.

Nüüd teadsin, et Paul on mõrtsukas. Kui ta oli tapnud isa, tapab ta kõhklemata ka Theo või minu. Enam polnud millelgi tähtsust.

Ütlesin: „Ma pean seda tegema, Theo. See on tähtis.”

„See ongi tähtis. Sellepärast ma seda teengi. See ei tähenda, et sina peaksid.”

„Mõtle. Sa ei saa minna ühtegi dimensiooni, kus sind olemas ei ole. Arvatavasti on dimensioone, kus pole olemas sind, aga mina olen.”

„Ja vastupidi,” tuli terav vastus.

„Ikkagi.” Võtsin Theo vaba käe, otsekui saaksin seda kõvasti pigistades talle selgeks teha, et mul on tõsi taga. „Mina saan talle järgneda kohtadesse, kuhu sina ei saa. Ma laiendan sinu tegevusulatust. Ma muudan tema leidmise võimalused märksa paremaks. Ära vaidle, sest ma tean, et see on tõsi.”

Theo hingas välja, pigistas mu kätt, laskis selle lahti ja tõmbas sõrmedega läbi oma turris juuste. Ta oli rahutu ja närviline nagu alati, aga ma nägin, et ta kaalub seda.

Kui tema tumedate silmade pilk minu omadel peatus, ohkas ta. „Kui su emal oleks aimugi, et me sellest räägime, nüliks ta mind elusalt. See ei ole metafoor. Ma usun, et ta nüliks mu sõna otseses mõttes. Tal on mõnikord metsik silmavaade. Temas voolab kasakate veri, tema puhul on kõik võimalik.”

Kõhklesin hetke, mõeldes, mida see emale tähendab. Kui rännuga midagi viltu läheb, kui minust saab atomaarne supp, on ta kahe päeva jooksul lisaks isale kaotanud ka minu. Polnud sõnu, mille abil kirjeldada, mida see temaga teeks.

Aga kui Paul minema pääseks, hävitaks see ta sama kindlalt. Ja minu samuti. Ma ei lase sel juhtuda. „Sa räägid juba minu ema kättemaksust. See tähendab, et teeme seda koos, eks ole?”

„Ainult juhul, kui oled täiesti kindel. Palun mõtle enne järele.”

„Ma olengi järele mõelnud,” vastasin, mis polnud küll päris tõsi, aga see ei lugenud. Mõtlesin seda siis sama tõsiselt kui praegu. „Ma tulen kaasa.”

Nii jõudsin ma siia.

Aga kus see siin täpsemalt on? Hilisest tunnist hoolimata rahvarohkel tänaval kõndides, püüan ümbrust uurida. Kus iganes ma olen, California see pole.

See linn on otsekui Picasso maalitud – sellel on järsud nurgad, jäigad, hooneid läbistavad noahoope meenutavad tumedad terasjooned. Kujutlen end mõne tema maalitud naisena: poolitatud nägu, asümmeetriline ja vastuoluline, üks pool naeratamas, teine vaikselt kisendamas.

Teen oma teel peatuse. Olen jõudnud jõe äärde ja teispool tumedat vett on prožektoritega valgustatud hoone, mille ma ära tunnen: Püha Pauluse katedraal.

London, ma olen Londonis.

Okei. Olgu. See on loogiline, isa on… oli inglane. Ta kolis Ameerika Ühendriikidesse alles siis, kui nad hakkasid emaga koos töötama. Selles dimensioonis tuli ema vist hoopis tema ülikooli ja me kõik elame Londonis.

Mõte isast, kes on taas elus, kusagil lähedal, kerkib minus, kuni suudan vaevu millestki muust mõelda. Tahan kohe samal hetkel tema juurde tormata, teda kallistada ja paluda vabandust kõigi kordade pärast, kui talle vastu rääkisin või tema napakate kikilipsude üle irvitasin.

Aga siinne isa ei ole minu isa. Ta on tema teine versioon. Ta on siinse Marguerite’i isa.

Ma ei hooli sellest. Lähemale ma oma isale enam ei pääse ja ma ei kavatse seda võimalust raisku lasta.

Olgu. Järgmine samm: leida, kus asub selles versioonis kodu.

Minu senised kolm külaskäiku Londonisse tädi Susannah’ juurde olid olnud üsna lühikesed. Tädi Susannah tegeles ainult poodlemise ja klatšiga, ja kuigi isa armastas oma õde väga, suutis ta tema seltsis välja kannatada maksimaalselt kuus päeva, enne kui närv üles ütles. Aga ma olin viibinud Londonis piisavalt kaua, et teada – selline ei peaks London küll olema.

Isegi Thamesi lõunakallast pidi sammudes saan aru, et arvutid peavad olema siin pisut varem leiutatud, sest need on kaugemale arenenud. Nii mõnigi inimene on tibutavast vihmast hoolimata seisatanud ja loonud enda ette väiksed kumavad valgusruudud, nagu arvutikuvarid, ainult et need tekivad kasutajate ette õhku. Üks naine räägib õhus hõljuva näoga, arvatavasti on tegu hologrammkõnega. Seal seistes hakkab ühel mu käevõrul võbelema valgus. Tõstan randme näole lähemale ja loen käevõru sisse ilmunud väikest metalset trükikirja:

ConTechi isiklik turvalisus

KAITSJA Mudel 2.8

Sponsoreerib Verzion

Ma pole kindel, mida see tähendab, aga ma ei usu, et see käevõru on lihtsalt käevõru.

Millist edasijõudnud tehnoloogiat neil siin veel on? Kõigile teistele selle dimensiooni inimestele on see igapäevane. Londoni kohal lendavad hõljuklaevad ja pea kohal siuglevad rööbasteta monoraudteed, täis tülpinud reisijaid, kelle jaoks on see vaid ühe järjekordse igava päeva lõpp.

Pole paremat kohta kui kodu, mõtlen, aga see hale nali ei ole isegi mu enda meelest naljakas. Vaatan uuesti jalas olevaid kõrgete kontsadega kingi, mis erinevad täielikult mu harjumuspärastest baleriinadest. Rubiinkingad3 need küll pole.

Siis tuletan endale meelde, et mul ripub kaelas üks vägevamaid tehnoloogiaid – Tulilind. Avan medaljoni ja vaatan selles olevat seadeldist.

See on keerukas. Väga keerukas. See meenutab mulle meie universaalpulti, millel on nii palju nuppe, nupukesi ja funktsioone, et mitte keegi meie majakondsetest – kelle seas on mitu füüsikut, kaasa arvatud mu ema, kes peaks olema järgmine Einstein –, mitte keegi meist pole suutnud välja mõelda, kuidas lülituda Playstationilt videomakile. Aga samamoodi nagu puldi puhul olen sellelgi ära õppinud mõned kõige tähtsamad funktsioonid: kuidas hüpata uude dimensiooni, kuidas naasta dimensioonist, mis tundub kohe ohtlik, kuidas vajaduse korral meeldetuletust käivitada.

(Mõte oli selline, et inimesed pole dimensioonide vahel rännates täielikult teadvusel, et nad nagu liiguvad magades teistesse enda versioonidesse. Sellepärast saab Tulilindu sisestada meeldetuletuse, mis pikendab mõneks ajaks teadvuse kontrolli. Nii palju siis teooriast. Enda kogemuse põhjal võin öelda, et meeldetuletused pole üldse vajalikud.)

Vaadates enda käes küütlevat Tulilindu, mõtlen, et kui õpiksin seda päriselt kasutama, suudaksin toime tulla kõigega, mis selles dimensioonis võib ette sattuda. Uue huviga asun tähelepanelikumalt silmitsema ümbritsevaid inimesi. Vaata ja õpi.

Üks naine puudutab varruka külge kinnitatud metall-liistu ja tema ette õhku ilmub hologrammekraan. Libistan kärmelt kätega üle enda riiete. Hõbedase jaki varruka küljes pole midagi, aga midagi sarnast on kinnitatud reväärile. Koputan sellel ja võpatan, kui mu ette tekib hologrammekraan. Hologramm, mis on metall-liistu kaudu minuga ühendatud, võpatab koos minuga.

Okei, see on… päris lahe. Mis edasi? Häälkäsklused nagu mu telefonis Siriga? Kas sellel võib olla puuteekraan, kuigi ekraani otseselt pole? Tõstan katsetamiseks käe ja ekraanile ilmub hologrammklaviatuur. Nii et kui ma teesklen trükkimist…

Igatahes tekivad kuvari otsinguaknasse trükitavad tähed: Paul Markov.

Tunnen end lollina, kui saan otsingule kaheksakümmend ziljonit tulemust. Markov on üsna levinud nimi Venemaal, kust Pauli vanemad emigreerusid, kui poiss oli neljane. Venepärane vorm Paulist, Pavel, on samuti populaarne. Nii et tuhanded ja tuhanded inimesed kannavad sama nime.

Proovin uuesti, sisestades Paul Markov ja füüsik. Pole mingit garantiid, et Paul ka siin füüsikatudeng on, aga ma pean kusagilt alustama ja füüsika on ilmselt ainuke valdkond, mida ta natukenegi jagab.

Uued tulemused on lootustandvamad. Enamikul on seos Cambridge’i ülikooliga ja ma valin ühe pealkirjaga „Teaduskonna profiil”. See on hoopis teise nimega professori kohta, kuid profiilil on tema uurimisassistentide nimekiri ja seal on ka Paul Markovi foto. See on tema.

Cambridge. See on samuti Inglismaal. Jõuaksin sinna paari tunniga.

Mis tähendab, et tema jõuaks siia paari tunniga.

Saame Pauli jälitada, sest Tulilind annab dimensioonide läbimisest teada. Aga see tähendab, et Paul saab ka meid jälitada.

Kui see on õige dimensioon, kui Paul põgenes pärast mu isa auto pidurivoolikute läbilõikamist ja viimase Tulilinnu varastamist siia, siis ta juba teab, et ma siin olen.

Võib-olla ta põgeneb, pagedes järgmisse dimensiooni.

Aga võib-olla on ta mul juba jälil.