Читать книгу Sinu tuhat palet - Claudia Gray - Страница 3

Hoian uduvihmas kõndides endal ümbert kinni. Tunnen, et killustun samal ajal tosinasse emotsiooni – lein, raev, paanika. Praegu ei tohi ma mingil tingimusel jalgealust kaotada. Sunnin end mõtlema sellest, mis mind alati rahustab ja mul keskenduda aitab: maalimisest.

Kui peaksin maalima enda ees laotuvat dimensiooni, paneksin paletile põletatud umbra, mattmusta, erinevaid halle, ei midagi sellest heledamat. Peaksin pildile midagi sõrmega vajutama, mingit liiva või tuhka, sest siin on tahm sügaval pindade sees. Isegi nahka kriipiv õhk tundub räpane. Selles Londonis on vähem vana kivi, kui mu mälus olevas Londonis, rohkem leidub karastatud metalli. Puid ja rohelist on samuti vähem. Jahe õhk torgib. On detsember ja mul on seljas ainult lühike must kleit ja fooliumist kiiskavam õhuke jakk.

(On kindlasti detsember. Seadmega saab liikuda dimensioonide vahel, aga mitte ajas. „See tagaks ühe hoopis teise Nobeli preemia,” ütles ema kord lõbusalt, nagu võiks ta selle teema kohe käsile võtta, kui tal vähegi vaba hetk tekib.)

Maalimise kujutlemine aitab pisut, aga see kujutlus kaob järsult, kui mu sõrmus plinkima hakkab.

Ehmunult jõllitan parema käe väikse sõrme ümber olevat hõbedast rõngast, mis tsükliliselt helkleb. Mu esimene mõte on, et see on mingi LED-tüüpi asi, mida kantakse ööklubides eputamiseks. Aga kui reväärile kinnitatud metallitükike suudab luua hologrammarvuti, siis mida see teha võib?

Niisiis tõstan käe ja koputan kõhklevalt sõrmust. Sellest tõuseb keerleva kumana miniatuurne punktvalgus ja mu ees õhus võtab kuju hologramm. Ühe kohkunud hetke pärast tunnen ära hõbesinises väreluses moodustuva näo: „Theo!”

„Marguerite!” Ta naeratab laialt, näol kergendustunne, mis särab sama eredalt kui hologrammivalgus. „Oled ju sina, eks ole?”

„Olen mina. Oh jumal, sa said hakkama. Sa oled elus. Mul oli jube hirm.”

„Kuule.” Kui ta vaid soovib, võib ta hääl kõlada soojalt. Kogu teeseldud ülbusest ja ka tõelisest ülbusest hoolimata näeb Theo inimestes enamat, kui laseb välja paista. „Ära raiska rohkem aega minu pärast muretsemisele, eks? Ma maandun alati õigel küljel. Nagu võltsitud täring.”

Isegi nüüd püüab Theo mind naerma ajada. Selle asemel tunnen kurgus klompi. Viimase kahekümne nelja tunni jooksul, päeval, kui mu isa suri, meie sõber meid reetis ja ma väljusin kodudimensioonist tundmatutesse paikadesse, olen energiast tühi. Vastan: „Ma ei usu, et oleksin vastu pidanud, kui oleksin su kaotanud.”

„Kuule. Minuga on kõik korras. Tunnen end väga hästi. Näed?”

„Näen tõesti.” Üritan seda öelda flirtivalt. Võib-olla see mõjub, võib-olla mitte. Ma olen flirtimises üldiselt mannetu. Igal juhul tekitab üritamine minus kindlama tunde.

Theo muutub asjalikuks või vähemalt nii asjalikuks, kui temasugune inimene võimeline on. Tumedad silmad, hologrammkuval kummaliselt läbipaistvad, uurivad mu nägu. „Niisiis, sa said hiljuti meeldetuletuse, sest sa mäletad mind. Kas seda või olen ma esmamulje jätmises ülikõva.”

„Ei. Mul polnud meeldetuletust vaja. Mäletasin niigi kõike.”

„Sa väidad, et mäletasid ennast niisama?” Ta naaldub huviga ettepoole ja see moonutab korraks hologrammi. „Ei mingit segaduseperioodi?”

„Mitte mingit. Paistab, et sinuga on samamoodi. Ma arvan, et ema eksis selles, et dimensioonirändurid enda unustavad.”

Aga Theo raputab pead. „Ei. Mina pidin, tead küll, kohale jõudes kohe meeldetuletust kasutama.”

„Veider.”

See, et ma kõike meeldetuletuseta mäletan, näib Theod veidi häirivat. See käib vastu kõigile ema teooriatele ja ilmselt ka Theo kogemusele, aga ma arvan, et dimensioonide vahel rändamine mõjub igale inimesele isemoodi. Teooriaid saab tõestada ainult katsetega. Vähemalt nii õpetasid mulle ema ja isa.

Theo ütleb lihtsalt: „Oli juba ka aeg, et meil veaks.”

„Kus sa oled?”

„Bostonis. Tundub, et käin selles dimensioonis Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis. Annan endast parima, et mitte välja teha kõigist minu kapis olevatest Red Soxi pesapallimeeskonna särkidest.” Theo ei hooli spordist sugugi, vähemalt meie dimensioonis. „Ma arvasin, et mina liikusin kaugele, aga põrgut, Meg, sina maandusid lausa Londonis.”

Theo hakkas mind paari kuu eest Megiks kutsuma. Ma pole veel selgusele jõudnud, kas see on ärritav või nunnu. Aga mulle meeldib, kuidas ta seda öeldes alati naeratab. „Mismoodi sa mu nii kiiresti üles leidsid? Kas sa häkkisid mu isikuandmetesse või midagi sellist?”

Ta kergitab kulmu. „Otsisin sind veebist, leidsin su profiili ja tegin kõnetaotluse, mida Facebooki siinne ekvivalent valikuna pakub. Mina helistasin ja sina vastasid. Pole just raketiteadus, ja seda ütleb mees, kes tõsiselt kaalus raketiteadust ühe karjäärivõimalusena.”

„Oh. Olgu pealegi.” See on kergendus. Ehk ei osutugi kõik nii raskeks. Ehk saame surnud punktist üle ja meil veab nagu praegu.

Meie seadmed on küll häälestatud minema Pauli jälgedes, aga garantiisid pole. Võime mis tahes hüppe järel erinevatesse kohtadesse sattuda. Seekord seda õnneks ei juhtunud. Seekord on Theo minuga. Vaatan ta nägu, mis on sõrmuse kumas hägune, ja soovin, et ta oleks siin minu kõrval.

„Kas sul on juba õnnestunud…” Siis mu hääl vaibub, sest alles nüüd olen piisavalt rahulik, et mõista – ma räägin inglise aktsendiga. Nagu isa.

Mis iseenesest muidugi klapib, sest ma elan siin. Ma arvan, et kõnelemine on mingis mõttes seotud lihasmäluga ja jääb alles ka siis, kui teise Marguerite’i teadvus istub nii-öelda kõrvalistmel. Aga minu jaoks on see avastus üks veidramaid, lahedamaid, naljakamaid asju.

„Vaas,” lausun, nautides oma uue aktsendi teisiti kõlavat A-d. „Vaaaaaas. Privaatsus. Alumiinium. Laboratoorium. Tomat. Plaaaaan.”

Hakkan itsitama ega saa edasi rääkida, sest püüan kätt vastu rinda surudes hingamisrütmi taastada. Tean, et naeran peamiselt sellepärast, et keeldun nutule järele andmast. Isa kaotamise valust pole pääsu ja see moonutab kõiki mu meeleolusid. Ja… tomaaaat. See on pööraselt naljakas.

Pühin naerupisaraid ja Theo küsib: „Sa oled praegu vist veidi liimist lahti, mis?”

Püüd ennast taltsutada muudab mu hääle piuksuvaks. „Vist küll.”

„Noh, kui sind juhtumisi huvitab, siis see kõlab hurmavalt.”

Tobe meeleolu haihtub sama kiiresti, kui tekkis, ning selle asemele tulevad viha ja hirm. Niisugusena tundub arvatavasti hüsteeria piiril olemine. Ma pean kõigest hoolimata vastu pidama. „Theo, Paul on Londonile väga lähedal. Kui ta teab, et oleme sellesse dimensiooni tulnud, võib ta juba siiapoole teel olla.”

„Mida? Kust sa seda tead?”

„Sa pole ainuke, kes on enne arvutit kasutanud. Leidsin ta Cambridge’ist.”

Silmitsen õhtuvalguses teisel pool jõge paistvat kalki linna siluetti, mille pilvelõhkujate sakilised piirjooned muudavad katedraalikupli kääbuslikult väikseks. Paul võib juba siin olla. Kui kaua tal Londonisse jõudmine aega võtaks?

Raevukalt tuletan endale meelde, et kui Paul mind taga ajab, säästab see mind tema püüdmise vaevast. Üks meist kahetseb meie järgmist kohtumist, ja see ei ole mina.

Mu ilme on vist mõrtsukalik, sest Theo ütleb: „Me ei tohi ühte asja unustada, eks? On olemas võimalus, et ma kalibreerisin seadmed valesti. Võisime hüpata valesse dimensiooni. Selle dimensiooni Paul Markov ei pruugi olla meie Paul. Nii et enne, kui me ei tea fakte, ei tohi me üle reageerida.”

Tegelikult ütleb ta, et ma ei tohi tappa süütut inimest. Ma pole kindel, kas suudan süüdlastki tappa, kuid ma kavatsen proovida. Kuna mul on Tulilinnu käsitsemisel piiratud oskused, ei suuda ma meie Paulil ja kõigil teistel Paulidel vahet teha. Ning see on veel üks põhjus, miks ma Theod enda kõrvale vajan.

„Kui kiiresti sa siia jõuaksid?” küsin.

Theo näole ilmub talle iseloomulik kaval muie. „Pilet on juba ostetud, Meg. Valikuid polnud, viimase hetke reis. Pean sõitma kogu tee Saksamaale ja siis sealt edasi – tänan, Lufthansa! –, aga peaksin jõudma homme keskööks. On see sinu jaoks piisavalt kiiresti?”

Ta ületas minu aitamiseks dimensiooni, nüüd ületab pool maakera nii kiiresti, kui inimvõimed lubavad, ja ta küsib veel, kas teeb seda piisavalt kiiresti. „Aitäh sulle!” ütlen sosinal.

„Me oleme selles jamas koos,” vastab Theo, nagu poleks see midagi erilist. „Kuule, kui ma helistamise asjast õigesti aru sain, ja ma arvan, et sain, siis saad sa mulle anda jälgimisjuurdepääsu.”

„Mis see on?”

„Tõsta oma sõrmus üles hologrammi juurde.” Teen seda. Sõrmus läigatab ja hologrammkuval näen ka tema sõrmust särama löömas. Theo muigab. „Tore. Nüüd leian su alati, kui sul sõrmus sõrmes on, ja sina leiad mind. Siis kui oled liidese kasutamise endale selgeks teinud. Okei, kuhu sa nüüd lähed?”

„Koju ilmselt. Kui saan teada, kus see asub.” Naeran. Theo näol on korraga ehmunud ilme. Miks küll?

„Marguerite…” Ta hääl on väga vaikne, väga tõsine, üldse mitte niisugune nagu tavaliselt.

Hirm liigatab minus jõulisemalt ja teen kiiresti otsingu: Henry Caine ja Sophia Kovalenka. Tulemused ilmuvad kohe: füüsikatööd, mõned teaduskonna fotod neist nooremana, paar videoklippi.

Video aastatetagusest hõljuklaevaõnnetusest, kus hukkus kolm tosinat inimest, sealhulgas kaks paljutõotavat teadlast ja nende vanem tütar.

Ma ei saagi isa tagasi. Siin on ta samuti surnud. Ainuke erinevus on, et siin on surnud ka ema. Ja Josie.

Terve mu pere on surnud.

Ahmin õhku, nagu oleksin hoobi saanud. Otsekui väga kaugelt kuulen Theo häält: „Marguerite? On sul kõik korras?”

Ma ei vasta. Ei suuda.

Abivalmilt hakkab hologrammekraanil jooksma video vrakist. Näib, et see oli tähtis uudis. Praegu tundub, nagu toimuks plahvatus otse mu peas, valge kuumus ja pimestav valgus ja kõik, keda armastan, kõik, kes mind tõeliselt armastasid – isa ja ema ja Josie –, tuhaks põlemas.

See juhtus San Francisco kohal. Uudistes öeldakse, et laeva tükke ja kilde hõljus miilide kaugusele, kusjuures mõned tükid jõudsid lausa Las Vegasesse.

„Marguerite?” Hologrammi värelus ei varja Theo näol peegelduvat muret. „Sinu pere – mul on kahju. Mul on nii kahju. Kui ma siia dimensiooni jõudsin, otsisin esimesena neid, mõtlesin, et ehk saavad nad meid aidata. Ma ei taibanud, et sa ei teadnud veel, mis nendega juhtus.”

Hetkest, kui politsei meile koju tuli, oli mu süda ikka ja jälle isa järele kisendanud. Olin hellitanud väikest lootust teda siin uuesti näha, vähemalt üht tema versiooni.

Aga teda pole, ta on ikkagi surnud ja nüüd on ka ema ja Josie läinud.

Nendega on kõik hästi! püüan endale öelda. See juhtus selles dimensioonis, mitte sinu omas. Kui sa koju tagasi lähed, on ema ja Josie seal, ootavad sind. Sa ei kaotanud kõike nagu siin. Kõik on korras.

Aga ei ole. Isa on ikkagi surnud.

„Miks peaks keegi üldse tahtma dimensioonide vahel rännata?” küsin kähinal. Mu käed on rinnal risti nagu kaitsekilp ja küüned kaevuvad küünarvarde. Füüsiline valu hoiab mind nutma puhkemast. Olgu mis tahes, nutmast ma keeldun. „Nad pole piisavalt läbi mõelnud, mida nii leida võib.”

„Mul on kahju,” kordab Theo. Tal on selline nägu peas, nagu tahaks ta minu juurde jõudmiseks läbi hologrammi astuda. „Mul on väga kahju.”

Mõtlen: kas sa seda tahtsidki, Paul? Kas sa vihkasid neid niivõrd, et põgenesid maailma, kus nad on juba surnud? Nii et sinu töö on sellega lõpetatud?

Taas meenub mulle Pauli ainsagi naeratusevarjuta nägu, hallid silmad, mis näisid minust läbi tungivat. Mäletan päeva, kui ta vaatas, kuidas ma maalin, pilk jälgimas iga pintsliliigutust lõuendil. Mul hakkab paha, kui mõtlen, et korraks ma isegi…

Theo hakkab jälle rääkima, seekord on ta hääl kindlam. „See õnnetus toimus ammu, terve eluaeg tagasi. Sa pead sellest nii ka mõtlema. Mõistad?”

Sõnad tungivad mu melanhooliast läbi ja toovad mu tagasi praegusesse hetke. „Mõistan. Jaa. See lihtsalt ehmatas. Rohkem ei lase ma sel juhtuda.”

Tal jätkub viisakust teeselda, et ta usub mind. „Homseni! Pea vastu ja ole ettevaatlik. Ja kui näed Pauli… ära end talle näita.”

Hologramm kaob vilksatusega. Vaatan sõrmust, lootes mõttetult, et ta helistab tagasi, kuid see jääb tuhmiks metallitükiks, vaikseks ja tumedaks.

Seega lähen ma koju.

___

Mu plinkival sõrmusel on ka GPS-süsteem, ja kui palun sel end koju juhatada, siis see juhatabki. Järgin juhiseid, teadmata põrmugi, kuhu ma välja jõuan.

Selgub, et kodu asub eriti uhkes hoones, mis pole küll nii inetu, kuid on sama kalk nagu teised siinsed hooned. Lift on üks neist väljaspool maja liikuvatest klaasliftidest, mis minu arvates on tehtud spetsiaalselt selleks, et akrofoobe hirmutada. Tuppa astudes loodan tunda pisukest lohutust, sest tädi korter peab osaliselt olema ka minu oma. Aga niipea, kui seda näen, mõtlen, et ma pole kunagi näinud paika, mis tunduks vähem kodune.

See meenutab kunstigaleriid, kuid niisugust, mis esitleb ainult veidrat pop-kitškunsti, nagu võltsteemantidega üle külvatud lehma pealuud. Või siis meenutab see haiglat, kus tehakse kuulsustele plastilisi operatsioone. Lausvalge ja harjatud metall, mitte ainsatki pehmet istumiskohta, mitte midagi mugavat ega õdusat ja nii eredalt valgustatud, et näha on iga tolmukübe, mis ilmselt ongi asja mõte. Seisan seal, tilgun vihmaveest ja tunnen end räpase, kohmaka ja võõrana.

Ma ei suudaks iial tunda, et kuulun siia.

„Marguerite?” Esikusse astub tädi Susannah, hommikumantlis, mis on sama laitmatult valge nagu sisustus. Küllap olen kõigist võimalikest inimestest just tädi Susannah’ hooldada antud.

Ta juuksed on lahti, magamaminekuks valmis, kuid langevad sellegipoolest korrektselt õlgadele, otsekui ei julgeks ükski salk eristuda. Tema ei tundu selles dimensioonis kuigi teistsugune. Mingit kallist kreemi näole hõõrudes nendib ta: „Sa oled täna väga varakult tagasi.”

Kell on üks läbi öösel. Mis kell ma siis tavaliselt koju jõuan? „Ma väsisin ära.”

„Kas sa tunned end ikka hästi?”

Kehitan õlgu.

Tädi Susannah jätab selle tähelepanuta. „Mine siis parem voodisse. Muidu jääd veel haigeks.”

„Olgu. Head ööd, tädi Susannah!”

Ta vakatab. Kas ma ei ütle seda talle alati? Ma ei tunne temast õhkuvat emalikku soojust. Ta pole emalik tüüp. Asi pole selles, et ma teda ei armastaks, armastan küll. Ja tema armastab mind ka. Aga ma arvan, et lapsevanemaks olemine pole talle kerge. Tädi Susannah vastab lihtsalt: „Olgu pealegi. Head ööd, kallis!”

Kui ta piki esikut enda tuppa tatsab, lähen teise ukse juurde, tuppa, mis peab olema minu.

See on nii… ilmetu. Mitte nii uhke kui ülejäänud korter, aga selles ruumis pole midagi, mis tekitaks tunde, et see kuulub mulle. Sama hästi võiks see olla tuba luksushotellis.

Taipan, et see ongi asja mõte.

Marguerite, kes kaotas oma pere nii noorelt, on kulutanud ülejäänud elu, püüdes teha nii, et ta kedagi ega midagi enam nii palju ei armastaks.

Ma pole kaunistanud teadetetahvlit postkaartide ja inspireerivate piltidega. Nurgas ei seisa molbertit viimase poolelioleva tööga. Kas ma siin dimensioonis üldse maalin? Mitte ühtegi raamaturiiulit. Mitte ühtegi raamatut. Ehkki tahan loota, et selle dimensiooni Marguerite’il on mingi kõrgtehnoloogiline e-luger kõrvarõngas või kusagil, hakkab see tunduma ebatõenäolisena. Ta ei paista olevat eriline lugeja.

Kapis olevate riiete seas on palju disainerirõivaid, millest mõne etiketi ma tunnen ära ja mõne oma mitte, aga võin kihla vedada, et ka need on kõrgmood. Ükski neist pole selline, mida ma kodus kannaksin – kõik on metallik või nahk või plast, igal juhul rasked ja läikivad. Ehk peaksin rõõmustama, et Caine’ide perekonna varast jätkus selles dimensioonis paarile põlvkonnale rohkem, kuid suudan mõelda ainult sellele, kui kõle niisugune elu on.

Nüüd pean siin elama.

Mu käsi sulgub Tulilinnu medaljoni ümber. Praegu võiksin selle soovi korral ära võtta, sest paistab, et ma ei vaja meeldetuletusi. Aga ainuüksi mõte medaljonist lahkuda täidab mu kabuhirmuga. Sulen hoopis silmad ja kujutlen, et see saab aidata mul liikuda uude kohta, mitte sellesse ellu või minu vanasse ellu, vaid mõnda uuemasse ja säravamasse reaalsusse, kus kõik on korras ja miski ei saa mulle enam haiget teha.

Jalad näivad alla andvat ja ma langen laitmatult korras voodile. Leban kaua seal kägaras, soovides olla kodus, oma päris kodus, meeleheitlikumalt, kui oleksin eales arvanud.