Читать книгу Mängud ajas. Sari "Orpheuse Raamatukogu" - Clifford D. Simak - Страница 3

Tilluke räsitud laev laskus aeglaselt nagu hõljuv udusulg, triivides hommikupäikese längus kiirtes maandumisväljaku poole.

Räbalates habemik mees piloodiistmel istus kangelt, iga närv pingul.

Keeruline, ütles tema aju. Raske ja keeruline on käsitseda nii suurt raskust, otsustada õigesti distantsi ja kiiruse üle… raske on panna tonnide viisi metalli allapoole hõljuma, võideldes raskusjõu metsiku tõmbega. Isegi raskem selle kergitamisest, kui plaanis pole muud peale õhkutõusmise ja kosmosesse lendamise.

Hetkeks lõi laev kõikuma ja ta võitles sellega, võitles iga oma tahtejõu ja mõistuse raasukesega… ja siis hõljus see jälle, rippudes kõigest mõne jala kõrgusel maandumisväljaku kohal.

Ta laskis selle õrnalt maha, nii et see maapinda puudutades vaevalt kõlksataski.

Ta istus kangelt istmel, aegamisi lõdvaks vajudes, lõdvestades tollhaaval kõigepealt ühe lihase, siis järgmise. Väsinud, ütles ta endale. Kõige rängem töö, mida olen kunagi teinud. Veel mõni miil ja ma oleksin lasknud tal puruks kukkuda.

Kaugel eemal üle välja seisis hoonekogum, mille juurest oli liikuma hakanud üks maasõiduk, mis kiirustas mööda lennurada tema suunas.

Tuuleiil tuhises läbi purunenud illuminaatori sisse ja puudutas tema nägu, tuletades meelde, et…

Hinga, ütles ta endale. Sa pead hingama, kui nad siia jõuavad. Sa pead hingama ja sa pead välja kõndima ja sa pead neile naeratama. Ei tohi olla midagi, mida nad võiksid märgata. Vähemalt mitte otsekohe. Habe ja rõivad aitavad natuke. Nad jäävad neid nii üksisilmi vahtima, et mõni muu pisiasi jääb kahe silma vahele. Aga mitte hingamine. Nad võivad märgata, et sa ei hinga.

Ettevaatlikult tõmbas ta sisse sõõmu õhku, tundis selle torkimist ninas ja tungimist kõrisse, tundis tulist kõrvetust, kui see kopsudesse jõudis.

Järgmine hingetõmme ja veel üks ning õhk omandas lõhna ja elu ja kummalise joovastuse. Veri tuksles kurgus ja peksis vastu oimukohti; ta hoidis sõrme randmel ja tundis seal pulseerimist.

Tekkis iiveldus, põgus sisikonda pahupidi pöörav iiveldus, mille vastu ta võitles, hoides keha jäigana, tuletades meelde kõike, mida peab tegema.

Tahtejõud, ütles ta endale, mõistuse jõud… jõud, mida ükski inimene täiel määral ära ei kasuta. Tahtejõud öelda kehale, mida see peab tegema, võim mootor pärast aastatepikkust tegevusetust jälle tööle panna.

Üks hingetõmme ja siis järgmine. Ja süda on nüüd lööma hakanud, ühtlasemalt, ühtlasemalt, põksudes nagu pump.

Ole vait, magu.

Hakka tööle, maks.

Jätka pumpamist, süda.

See polnud tunne, et oled vana ja roostes, sest seda polnud sa iialgi. Teisene süsteem hoolitses selle eest, et vormis püsiksid, et oleksid märguande peale silmapilk valmis, pidevas stardiasendis.

Kuid ümberlülitumine oli šokk. Ta oli teadnud, et see võib olla. Ta oli selle saabumise ees õudust tundnud, sest oli teadnud, mida see võiks tähendada. Uut liiki elu ja ainevahetuse agooniat.

Oma vaimusilma ees hoidis ta joonist oma kehast ja kõigist selle töötavatest osadest… ebakindlat, värelevat pilti, mis vilkus, uduseks muutus ja värvidel kokku sulada laskis.

Kuid mõistuse pingutused ja tahte sund muutsid selle püsivaks ning viimaks oli joonis terav ja ere ning ta teadis, et kõige hullem on möödas.

Ta klammerdus laeva juhthoobade külge nii tugevasti rusikasse surutud kätega, et metall läks peaaegu kõveraks; higi voolas mööda kogu keha ning ta oli lõtv ja nõrk.

Närvid rahunesid, veri jätkas voolamist ja ta teadis, et hingab, sellele isegi mõtlemata.

Ta istus veel ühe hetke vaikselt istmel ja lõdvestus. Tuuleiil puhus katkisest illuminaatorist sisse ja silitas ta põske. Maasõiduk oli jõudnud väga lähedale.

«Johnny,» sosistas ta, «oleme kodus. Me saime hakkama. See on mu kodu, Johnny. Koht, millest ma rääkisin.»

Kuid vastust ei tulnud, sügaval ajus üksnes liigatas miski mõnusalt, see oli imelik, pesitsev heaolutunne, mida võib tunda siis, kui oled kaheksa aastat vana ja ennast oma voodis mõnusasti kerra tõmmanud.

«Johnny!» karjatas ta.

Ja ta tundis jälle seda liigatust… rahustavat liigatust nagu koera koonu puudutust väljasirutatud peopesa vastas.

Keegi kolkis vastu laeva ust, peksis rusikatega ja hüüdis.

«Hea küll,» ütles Asher Sutton. «Juba tulen. Olen kohe seal.»

Ta sirutas käe, tõstis istme kõrvalt maast mapi ja torkas kaenla alla. Ta läks luugi juurde, keeras selle lahti ja astus maapinnale.

Seal oli ainult üks mees.

«Tere,» ütles Asher Sutton.

«Tere tulemast Maale, söör,» vastas mees ja sõna «söör» äratas mälestuse. Tema silmad peatusid mehe laubal ja ta nägi seerianumbri õrna tätoveeringut.

Ta oli unustanud androidid. Arvatavasti ka paljud muudki asjad. Väikesed harjumusmustrid, mis olid kahekümne aastaga minema libisenud.

Ta nägi androidi end vahtimas, kulunud riidest paistvat paljast põlve, jalanõude puudumist.

«Seal, kus mina olin,» sõnas Sutton teravalt, «ei saanud iga päev uut ülikonda osta.»

«Ei, söör,» ütles android.

«Ja habe on sellepärast,» ütles Sutton, «et polnud võimalik seda ära ajada.»

«Ma olen habemeid varem näinud,» ütles android talle.

Sutton seisis vaikselt ja jõllitas maailma enda ees… hommikupäikeses hiilgavaid kõrgeid torne, rohelist parki ja aasa, tumedamaid rohelisi puid ning siniste ja erepunaste lilleaedade laike laskuvatel terrassidel.

Ta tõmbas sügavalt hinge ja tundis õhku oma kopsudes voogamas, otsides üles kõik kaugemad sopikesed, mis olid nii kaua nälginud. Ja see tuli tema juurde tagasi, tuli jälle tagasi… mälestused elust Maal, varasest hommikupäikesest ja lõõmavatest loojangutest, sügavsinisest taevast ja kastemärjast rohust, inimkõne kiirest vadinast ja inimeste muusika hoogsast rütmist, lindude ja oravate sõbralikkusest ning rahust ja mugavusest.

«Auto ootab, söör,» ütles android. «Viin teid inimese juurde.»

«Ma parem kõnnin,» ütles Sutton.

Android raputas pead. «Inimene ootab ja on ülimalt kannatamatu.»

«Oh, hea küll,» ütles Sutton.

Iste oli pehme ja ta vajus tasapisi sellesse, hoides mappi ettevaatlikult süles.

Auto liikus paigast ja ta vahtis aknast välja, imetledes Maa rohelust. «Maa rohelised põllud,» ütles ta. Või olid need «rohelised orud»? Nüüd polnud enam tähtis. See oli ammu kirjutatud laul. Ajal, mil Maal olid olnud veel põllud parkide asemel, mil Inimene oli kobestanud mulda tähtsamate asjade tarvis kui lillepeenrad. Neil päevil tuhandeid aastaid tagasi, mil kosmoseigatsus oli Inimese hinges alles ärkama hakanud. Palju aastaid enne seda, kui Maast oli saanud galaktilise impeeriumi pealinn ja keskus.

Üks suur tähelaev alustas väljaku kaugemas servas õhkutõusmist, libisedes jääna siledast plastist kaldteed mööda alla, kanderakettide tulikuum leek torudest lõõmamas. Laeva nina jõudis stardirambi ülespoole kaarduvasse kurvi ja siis oligi see läinud, möirgav hõbedane triip, mis sööstis sinisesse. Hetke vilkus kuldpunane veel hommikuses päikesevalguses ja seejärel neelas selle taeva asuurne hämu.

Sutton pööras pilgu taas Maa peale tagasi, istus ja laskis endal sellest vaatest läbi imbuda, nii nagu mõnuleks pärast talvekuid esimese sooja kevadpäikese käes.

Kaugel põhjas kõrgusid Justiitsbüroo Tulnukate Osakonna kaksiktornid. Ja idas hiilgas plastist ja klaasist hunnik, mis oli Põhja-Ameerika Ülikool. Ja teised hooned, mis ta oli ära unustanud… hooned, millele ta nime ei leidnud. Kuid need hooned olid miilide kaugusel, nende vahel pargid ja elupaigad. Kodusid varjasid puud ja põõsastikud – ükski neist ei seisnud kõledas üksinduses – ja kuppelküngaste roheluse vahelt tabas Sutton värvilaike, mis reetsid inimeste eluasemeid.

Auto libises administratsioonihoone ette ja peatus ning android avas ukse.

«Siiapoole, söör,» ütles ta.

Vestibüülis olid üksnes vähesed toolid hõivatud ja enamasti inimeste poolt. Inimeste või androidide, mõtles Sutton. Seda vahet ei taba enne, kui näed nende otsmikke.

Märki otsmikul, tootja kaubamärki. Kõnekat märki, mis ütles: «See mees pole inimene, kuigi ta nii välja näeb.»

Nemad ongi need, kes hakkavad mind kuulama. Need, kes hakkavad mulle tähelepanu pöörama. Need, kes päästavad mu tulevikus mistahes vaenulikest tegudest, millega Inimene võib mind ohustada.

Sest nad pole mitte ainult pärandist ilmajäetud. Nad pole mitte endised kuulsused, vaid neid pole kunagi eksisteerinudki.

Nad pole väljaspool laborit naisest sündinud. Nende emaks on kemikaalianum ning isaks tavaliigi leidlikkus ja tehnoloogia.

Android: tehisinimene. Laboris valmistatud inimene, kasutades Inimese enda süvateadmisi kemikaalidest ning aatomi-ja molekulaarstruktuurist ning kummalisest reaktsioonist, mis on tuntud kui elu.

Inimene kõiges, välja arvatud kaks aspekti – märk otsmikul ja võimetus bioloogiliseks reproduktsiooniks.

Tehisinimesed pärisinimeste, bioloogiliste inimeste abistamiseks, galaktikaimpeeriumi koorma kandmiseks, et inimkonna õhuke niit jämedamaks muuta. Kuid nad peavad teadma oma kohta. Oh, jah, päris kindlasti teadma oma õiget kohta.

Koridor oli tühi ja Sutton järgnes androidile, paljad tallad põrandal latsumas.

Uksel, mille ees nad peatusid, oli öeldud:

THOMAS H. DAVIS

(Inimene)

Tegevjuht

«Minge sisse,» ütles android.

Sutton astus sisse ning mees laua taga tõstis pilgu ja naeratas.

«Ma olen inimene,» ütles Sutton talle. «Ehk ei näe ma niimoodi välja, aga olen küll.»

Mees viipas pöidlaga tooli poole. «Istuge,» ütles ta.

Sutton istus.

«Miks te ei vastanud meie kutsungitele?» küsis Davis.

«Mu saatja oli rikkis,» vastas Sutton talle.

«Teie laeval pole identifitseerimisnumbrit.»

«Vihmad pesid selle maha,» ütles Sutton, «ja mul ei olnud värvi.»

«Vihm ei pese värvi maha.»

«Maa vihm mitte,» ütles Sutton. «Seal, kus mina olin, peseb.»

«Teie mootorid?» küsis Davis. «Me ei tabanud neist märkigi.»

«Nad ei töötanud,» teatas Sutton talle.

Davise aadamaõun klõnksatas üles-alla. «Ei töötanud. Kuidas te navigeerisite?»

«Energiaga,» vastas Sutton.

«Energiaga…» jäi Davisele kurku kinni.

Sutton jõllitas teda jäiselt.

«Veel midagi?» küsis ta.

Davis oli segaduses. Bürokraatia oli ummikusse jooksnud. Kõik vastused olid valed. Ta keerutas pastakat sõrmede vahel.

«Lihtsalt tavalised asjad, ma arvan.» Ta tõmbas formularide ploki enda ette.

«Nimi?»

«Asher Sutton.»

«Lennu pärito… Oot-oot, üks hetk! Asher Sutton!»

Davis viskas pastaka plokile ja lükkas selle eemale.

«Õigus.»

«Miks te seda mulle kohe ei öelnud?»

«Polnud võimalust.»

Davis oli kohmetunud.

«Kui ma oleksin teadnud…» ütles ta.

«See on habeme pärast,» ütles Sutton.

«Mu isa rääkis teist tihti. Jim Davis. Ehk mäletate teda.»

Sutton raputas pead.

«Ta oli teie isa suur sõber. See tähendab… nad tundsid teineteist.»

«Kuidas mu isal läheb?» küsis Sutton.

«Suurepäraselt,» ütles Davis entusiastlikult. «Peab hästi vastu. Aastad muidugi lisanduvad, aga peab vastu…»

«Mu isa ja ema,» lausus Sutton talle külmalt, «surid viiskümmend aastat tagasi. Argusel, pandeemias.»

Ta hiivas ennast jalule ja vaatas Davisele otse silma.

«Kui olete valmis saanud,» sõnas ta, «siis tahaksin oma hotelli minna. Küllap nad leiavad mulle mõne toa.»

«Kindlasti, härra Sutton, kindlasti. Mis hotelli?»

«Orioni Vappi.»

Davis avas sahtli, võttis välja kataloogi, lappas lehti ja libistas väriseva sõrmega mööda tulpa alla.

«Cherry 26-3489,» ütles ta. «Teleport on seal.»

«Tänan,» sõnas Sutton.

«Teie isast, härra Sutton…»

«Ma tean,» ütles Sutton. «Mul on hea meel, et te mulle vihje andsite.»

Ta pöördus hoogsalt ja kõndis telepordi juurde. Enne ukse sulgemist vaatas tagasi.

Davis oli vidifonis ja kõneles kiiresti.