Читать книгу Minu Läti. Anekdoot tõelisest eestlasest - Contra - Страница 7

Lätit telekast vaadata oli üks asi. Ise kohale minna hoopis teine. Ei saa öelda, et oleks päris teise kultuuri astunud, aga põnev seiklus oli esimene päris oma Lätis-käik kindlasti. Olin jõudnud juba 25aastaseks saada.

Igatahes – kui piirid avanesid, algas Eestis tohutu Soome vahet voorimine. Igal eestlasel pidi olema oma kodustatud soomlane, kellele külla minna, kelle käest kinke saada. Kuivõrd ma olin saatuse tahtel seal Lõuna-Eestis või Põhja-Liivimaal kokku saanud ainult paari soomlasega, kes kõik olid juua täis ja nõmedad, tundus see mulle eriti arusaamatu. Olin ka selline punk, kes püüdis vastanduda kõigele, mis näis üldrahvalikult pealesurutud. Mis mõttes kõik nüüd Soome lähevad ja Läti on täitsa unustatud? Sündis selline luuletus.

LÄTITA EI SAA

mis mul sellest et vaatate põhja

mina pean vaatama ikkagi lõuna

pugedes kuivade heinade kuhja

närin üht vastselt valminud õuna

kas te ei tea et Soomes on jahe

jääte seal grippi angiini või mumpsi

Lätimaal puhumas tuuleke mahe

pargipingi peal söön saldejumpsi

istub mu kõrval üks Lätimaa piiga

sellist ei leia ei Lahtis ei Turus

rõõmuga röögatan Labvakar Riga

ületad Soomet nii põõsas kui murus

ei tea kas Läti on parem või kenam

teie küll selles ei kahtle et pole

minule meeldib ta ikkagi enam

rohkem mul midagi öelda ei ole

Ilmselt ma mõtlesingi siis, et mina ei lähe üldse kunagi Soome. Aga samas – ega ma Lätti ka ei juhtunud. Hakkasin küll 21aastaselt päris aktiivselt Eestit mööda ringi rändama, sest mul tuli välja esimene luulekogu, nii et see rändamine oli enamasti kindla sihiga – oma luulekogu promoda ja kuhugi müüki viia. Kuivõrd luuletused olid ainult eesti keeles, ei olnud põhjust minna Lätti ega Soome.

Seda hirmsat õnnetust siiski ei juhtunud, et elu oleks mu kandnud koledasse Soome enne kui palju kiidetud Lätti. Vahepeal olin liitunud Tartu Noorte Autorite Koondise ehk Tartu NAKiga ja käisin nendega siin-seal esinemas. Ühel ilusal hetkel otsisid Läti noored kirjanikud kontakti eestlastega ja Tartu NAK kutsuti Riiga esinema ja ma olin ka seal pundis. Ilmselt läksid NAKist need, kel parasjagu mahti ja tahtmist oli.

Et kutsujad olid samasugused noored autorid nagu meiegi, siis eelarvet ei olnud mitte mingisugust – ehk siis me pidime ise vaatama, kuidas kohale saame. Ma ei hakanud ses olukorras, selge see, bussiga sõitma, üldse sõitsin tollal vähe ühistranspordiga – kui olin bussiga Urvastest Tallinna sõitnud, tunnistasin häbelikult teistele, et laristasin täna natuke. Sellega oli ehk nii, et kui mul hääletamisharjumus alguse sai, kippus tõesti raha bussisõiduks nappima, hiljem oli see juba rohkem nagu harjumus.

Hakkasin hommikul hääletama ja jõudsin üsna väledalt Urvastest Valka. Seal aga pidi piiri ületama ja see ei osutunudki väga lihtsaks. Eesti piirivalvur vaatas mind kahtlustava näoga, uuris passi ja mulle juba näis, et siiapoole piiri ma seekord jäängi. Mul pole aimugi, mis talle seal ei meeldinud, igatahes tuli teine piirivalvur, kes hõiskas „Contra, mis sina siin teed!“. See esimene jäi lolli näoga vahtima ja ega ma ei tuvastanudki ära, kas mu päästja oli keegi, kes mind varasemast tundis – olin ju ka piirivalves olnud –, või lihtsalt teadis mind telekast või kuskilt sealt kandist, olin pisut kuulus juba... Igatahes mõni hetk hiljem seisin Läti vabariigi pinnal... ja hääletasin esimest bussi, mis üle piiri tuli. Selgus, et see oli Eesti lasteekskursioon (oli maikuu teine pool), mis sõitis kuhugi Saksamaale, aga mõistagi Riia kaudu. Retk kulges Riiani lustakalt, aga kui bussi pealt maha läksin ja nemad Saksamaa poole edasi vurasid, seisin tõdemuse ees, et mul on jalgsi minnes veel umbes kolme tunni tee Riia keskusse, kus me pidime Vabadussamba juures kokku saama. Aga võimalik, et ma ei teadnud ka, kui palju mul minna on. Mobiiltelefon mul isegi vist oli siis juba, aga teistel äkki ei olnud, kes seda teab. Tõenäoliselt nii, et mobla oli, aga välismaa paketti mitte. Igatahes ei tulnud mul kesklinna saamiseks pähe mingeid võimalusi peale kõndimise, sest linnas sees ikka ei hääleta enam. Olukord ei olnud samas kuigi trööstitu, sest ajavaru oli mul piisavalt ja teadsin, et tee, mida mööda lähen, viib otse Vabadussamba juurde, nii et karta ei olnud ka eksimist.

Järsku jõudsin trammipeatusse ja tramm tuligi. Või oli see ikkagi troll. Hüppasin peale, pileti puudumine mulle muret ei teinud, olin harjunud Tallinnas jänest sõitma, peaaegu kordagi ei olnud vahele jäänud. Aga Riias oli hoopis teine süsteem. Tuli konduktor, kes tahtis kohe hakata mulle piletit müüma. Ma laiutasin käsi, näitasin 500kroonist, mis mul taskus oli. Mul lihtsalt ei olnud õnnestunud tee peal seda Läti rahaks teha. Lõigi konduktor käega, mis sa ulli välismaalasega teed. Aga varsti pööras tramm Vabaduse puiesteelt maha ja sain aru, et mul ei ole aimugi, kuhu ta edasi läheb, ja kaarti mul ei olnud, ainult teadmine, et otse minnes jõuan kohale. Õnneks oli varsti peatus, ma hüppasin, ähmi täis, maha, kusjuures kaotasin enne seda 500kroonise, millele head inimesed õnneks mu tähelepanu juhtisid. Esimene kokkupuude lätlastega oli väga positiivne, võib-olla just sellepärast armastan lätlasi tänapäevani. Väga võimalik, et mul ei olnudki rohkem raha peale selle ühe viiesajase kaasas.

Otsustasin, et enam ühistranspordiga jamama ei hakka. Tee peal õnnestus raha vahetada, ilmselt ebasoodsa kursiga. Aga kasutasin võimaluse ära, esimene käik oli seejärel kohe Shelli tanklasse, kus ostsin teekaaslaseks mõne õlle ja ka Shelli sümbolitega avaja, et pudelid kindlasti lahti saada. Võimalik, et ma ei osanud siis veel õllepudelit teise pudeliga avada.

Mul oli kaasas ka Karl Abeni iidvana läti-eesti sõnaraamat, väljalaskeaasta 1959, samas – ega uuemat varianti ei olnud ilmunudki, see tuli alles aastal 2015. Aga pisike Abeni sõnaraamat jäi tähtsaks ka pärast seda, sest reisisin palju ja seda oli hea kotti pista, vana ja klassikalist sõnavara sealt ikka leidis. Uued sõnaraamatud on muidugi kordades efektiivsemad, aga kaasas tassimiseks liiga telliskivid.

Abeni sõnaraamat oli mul juba varajases lapsepõlves hangitud, sest mingil huvitaval põhjusel oli mul tollal kirg teatmeteoste, sealhulgas sõnaraamatute vastu. Paljudest neist polnud mulle tegelikult tolku, näiteks suurest paksust saksa sõnastikust jäi meelde vaid, et merle (minu õe nimi) on rästas ja lärm on lärm.

Riias istusin kohe maha, et sõnaraamatut tähtsa näoga sirvida. Tundsin ennast ilmatu läti keele spetsialistina.

Esimeseks võimalikuks kokkulepitud kohtumistunniks ma veel kohal ei olnud, aga asi oli säetud nii, et iga tunni aja tagant tuleme uuesti vaatama. Toimis. Siis hakkasime uurima ja arutama, kus on see Läti kirjanike maja, kuhu me edasi läheme, selgus, et pean hoopis kolmandiku suure vaevaga tuldud teest tagasi minema.

Esinemise üksikasju ei mäleta, ega meid ilmselt siis tõlgitud ei olnud veel. Küll on meeles hämmeldus, et kirjanike majas oli mullivann, mis oli tollal kõva staatusesümbol, aga samas normaalset asukohta neil ei olnud. Meil on Tartus ja Tallinnas ju kirjanikemajad hästi keskuses.

Mingil hetkel selgus, et meie vastuvõtjatel pole aimugi, mida meiega pärast esinemist peale hakata. Lõpuks olime kuskil pisikeses korteris, magasime üsna silgukarbi moodi, külg külje kõrval.

Hommikul jäid kaks viiest mehest õhtust bussi ootama, see väljus umbes 17.30. Meie kaasnaklaste Veiko ja Indrekuga läksime hääletama, aga kui olime mitu kilomeetrit mööda Vabaduse (Brīvibas) tänavat kõndinud ja head hääletamiskohta ei paistnud, otsustasime, et kuna läheduses on Jugla jaam, sõidame rongiga Siguldasse (päris mitukümmend kilomeetrit edasi) ja alles sealt hakkame hääletama. Siguldas vaatasime paar minutit ringi ja taipasime kohe, et ka siin, keset Siguldat ei saa kuskil hääletada. Pikalt mingisse x-suunda välja kõndida ei tahtnud, pealegi hakkas Indrek kohalike vaatamisväärsuste vastu huvi tundma. Nii sai selgeks, et Valgani tuleb sõita järgmise rongiga, milleni mõni tund aega. Siis läks Indrek oma uudishimu rahuldama, aga meie Veikoga ei viitsinud, meid hakkas huvitama hoopis toidukoha menüüs olev plov. Pealegi imeväikese hinnaga – vist 11 santiimi, sest üks latt oli tunduvalt kõvem sõna kui dollar. Igatahes kirjutasin kunagi hiljem tanka.

siguldas ükskord

kakskümmend kaks santiimi

kaks plovi maksid

kümme latti seepärast

tuli seina seest võtta

Jah, see jama oli, et meil ei olnud enam Läti raha, sellest peab vist järeldama, et ma enda 500kroonist lattideks ei vahetanud, ma ei usu, et ma oleksin ta nii viimseni ära kulutanud. Aga mine tea, võib-olla jagasin või vahetasin teistega. Oleks teadnud, et ma 15 aastat hiljem hakkan sellest raamatut kirjutama, oleksin kuhugi täpsemalt kirja pannud.

Igatahes oli kümme latti miinimum, mida automaat välja andis. Aga ilmselt oli kõht tühi, et siiski läksime afääri peale, mis röövis ka panga umbes ühe ja poole latise teenustasu.

Rong sõitis tollal ainult Lugažini (Lukeni), sealt tõi spetsiaalne buss Valka. Läti Valka. Eesti Valgas selgus, et peagi jõuab meile järele buss, millega meie päev otsa Riiat nautinud kaks sõpra paari tunni eest startisid. Veiko otsustaski sellega jätkata, mina läksin hääletama, sest Tartu buss mind nagunii ei huvitanud, kavatsesin Võrumaale jõuda. Indrek lõi kampa ja kuigi nägime tee peal sõprade bussi Tartu poole sõitmas, läks meil tookord pimedusest hoolimata uskumatult hästi – paari tunni jooksul oli Indrek Tartus ja mina Urvastes.

Ots oli lahti tehtud, jälg Lätti jäetud, aasta hiljem läks ka Soome-süütus ja kuna kohtasin palju toredaid soomlasi, kadus ka see vastandamine. Aga Läti kohta lisaksin siia veel ühe tanka.

rohkem kui üks kord

kas seitse või kaheksa

riias ma käinud

raimonds paulsi kontserti

pole kunagi kuulnud

Ja vastab tänapäevani tõele. Seevastu oli omal ajal „Soovikontserdist“ alati rõõm kuulda Raimonds Paulsi popurriid. „Rumal süda“ ja „Miljon tulipunast roosi“ ja sellised kuumad laulud tulid ju temalt. „Saunast tulles oled terve ja noor“ – see on samuti Paulsi laul, kusjuures ka lätikeelses originaalis jutustab see saunas käimisest. Raimonds Pauls oli tõeline hitimasin ja tema laule esitasid NSV Liidu kõige suuremad staarid. Sellest hoolimata ei pälvinud Pauls „Kremli ööbiku“ kuulsust ja 1988. aastast sai Paulsist poliitik, kes hakkas Läti omariiklust üles ehitama. Ja jäigi poliitikasse pikaks ajaks.

Ammu enne seda seiklusrikast esimest Riias-käiku olin kirjutanud luuletuse, võiks ehk öelda isegi – soneti. Ansambel Vedel Leib tegi sellest koguni minirokkooperi.

TAKSO RIIGA

ma oleks tõesti varsti jõudnud Riiga

kuid taksorahast puudu jäi üks kroon

mu meelest seda polnud palju liiga

kuid taksojuht humaansusetu loom

mu jättis teele õhk kus segi pliiga

ta haua peale mõttes lilli toon

teepervel istudes loen Arvi Siiga

ta maha müüks kuid puudub ärisoon

ei anna Riiat katsuda veel käega

ja palja silmaga ei teda näe ka

kuid õige suuna siiski ära aiman

näen sinna sõitmas Tallinn-Riia busse

kui jõuan kohale siis lähen toimetusse

artikli kirjutan kus taksojuhte laiman