Читать книгу Märg haud - Costello Matthew Ja Richards Neil - Страница 10

Sarah möödus Tony tuttavast kabinetist ja ronis mööda laia kaarjat treppi, mida ehtisid messingist vaibahoidjad ja mahagonist käsipuu. Eest leidis ta koosolekuruumi avatud ukse ja astus sisse. Ühel pool pikka tammepuust lauda seisis Tony, šerriklaas käes. Lõunasöögiks oli kaetud kolm kohta. Tema kõrval seisis pikk, hästiistuvas kostüümis ja tõenäoliselt neljakümnendate keskpaigas naisterahvas. Kui ta vaatama pööras ja naeratas, tundis Sarah ta kohe ära: Chloe ja Danieli kooli uus direktor.

Ja nüüd jõi ta siin aperitiiviks šerrit!

„Sarah, luba tutvustada Louise Jamesi.“

Sarah astus edasi ja surus Louise’i väljasirutatud kätt. Louise oli elegantselt riides nagu alati, jäädes igas olukorras professionaalseks.

„Kohtusime põgusalt, kui te mais tööle asusite,“ ütles Sarah. „Mind te kindlasti sellest rahvamassist ära ei tunne, seal oli nii palju lapsevanemaid.“

„Ei, tegelikult tunnen,“ ütles Louise. „Te soovisite mulle edu.“ Ta naeratas. „See kulub alati ära.“

„Arvasin, et teil läheb seda vaja,“ tunnistas Sarah. „Kuidas sisseelamine edeneb?“

Louise vaatas vilksamisi Tony poole, kõhkles hetke. „Koolis hakkan juba harjuma,“ vastas Louise, „aga uues majas valitseb küll kaos.“

„Ma tean, mida te tunnete, kolisime ka paar nädalat tagasi ja pole ikka veel jõudnud lahti pakkida,“ oskas Sarah kaasa elada. „Peaksime koos dringile minema ja kogemusi vahetama.“

„See oleks tore.“

„Uus töö, iga paari aasta tagant uus kodu. Ma ei tea, kuidas te seda talute, Louise,“ tundis Tony kaasa.

„Peaksin juba harjunud olema,“ arvas Louise, „aga see ei taha mul õnnestuda.“

„Ja nüüd pidite veel vaese mister Oweni õnnetusega ka tegelema,“ kahetses Sarah, kellele meenusid ühtäkki eelmise nädala uudised. „See oli teile kõigile kindlasti kohutav läbielamine.“

„Oli jah,“ kinnitas Louise, „eriti neile, kelle klassijuhataja ta oli. Neil on sellega üsna raske toime tulla.“

„Kas politseil on aimu, kuidas ta sillale sattus?“ küsis Sarah. „Või oli ta pärast lõpupidu lihtsalt kõrgendatud meeleolus?“

Tony ja Louise vahetasid taas pilke.

„Louise,“ ütles Tony, „ma pole veel Sarah’le selgitanud, miks ma ta lõunale kutsusin.“

„Aa,“ ütles Louise tagasi Sarah’ poole pöördudes, „te ei teagi siis veel, miks ma siin olen?“

„Pole aimugi,“ tunnistas Sarah naeratades. „Aga aiman, et see on midagi konfidentsiaalset, nagu ikka, kui asi nõuab lõunasööki Tony kuulsas koosolekuruumis.“

„Oi, see on kahtlemata konfidentsiaalne,“ kinnitas Louise ja vaatas tõsisel ilmel Tony poole.

„Kas võtame õige istet?“ tegi Tony ettepaneku ja viipas kolmele laua äärde kaetud kohale. „Lõunasöök on teel ja vahest võiksite talle ehk ... ee ... olukorda selgitada, Louise?“

Sarah tõmbas ühe ampiirstiilis tooli lauast eemale ja võttis Louise’i vastas istet, Tony paigutas end aga laua otsa. Sarah tõmbas hõbedasest hoidikust servjeti välja – Tonyl pidi alati kõik viimase peal olema – ja laotas selle endale sülle. Siis vaatas ta üle laua Louise’ile otsa ja jäi ootama.

„Te mainisite Joshi,“ alustas Louise Sarah’lt pilku pööramata. „See puudutabki teda, ma kardan.“

Sarah ootas edasi, kuni Louise paistis enne jätkamist Tonylt julgustust otsivat.

„Vaadake, laupäeval võttis Tony minuga ühendust, kuna tal oli üsna häirivaid uudiseid.“

„Nagu tead, Sarah, olen ma üks koolinõunikest,“ selgitas Tony. „Aga lisaks on mul kui advokaadil politseis üsna kasulikke ja kõrgetasemelisi kontakte, mida olen aastate jooksul ... ee ... kultiveerinud. Üks neist osutas sellist vastutulelikkust, et helistas mulle nädalavahetusel ja andis infot, mida polnud veel avalikustatud.“

Sarah ootas, et ta jätkaks.

„Joshi lahkamise esialgsed tulemused näitasid, et surma põhjus oli kukkumine – suur peatrauma,“ teatas Tony. „Mis pole iseenesest muidugi üllatav. Aga siin on üks konks ...“

Mees kummardus ettepoole, et järgmistele sõnadele kaalu lisada: „Aruanne näitas, et lisaks alkoholile oli meie mister Oweni veres ka suures koguses drooge.“

„Mis mõttes drooge?“ küsis Sarah. „Retseptiravimeid või?“

„Ei,“ võttis Louise vastamise enda peale, „LSD-d.“

„Kuidas?“ ei suutnud Sarah oma kõrvu uskuda.

„Ja kui üdini täpne olla, siis ka MDMA jääke,“ lisas Tony.

„Ecstasy?“ küsis Sarah üle. „Püha müristus.“

„Karm kokteil,“ tõdes Tony.

„Seni teame sellest ainult mina, Tony ja nõukogu liikmed,“ täpsustas Louise, „aga kardetavasti jõuab see teave peatselt ka avalikkuse ette.“

„Ma ei suuda seda uskuda,“ ütles Sarah ja nõjatus tooli seljatoele. „Tähendab, Josh oli ju Chloe geograafiaõpetaja, kohtusin temaga lastevanemate koosolekul. Ta tundus nii kahe jalaga maa peal, nagu ta oleks viimane inimene, kes ...“

„Nõus,“ sekkus Louise rutakalt, „täiesti. Me polnud kahjuks just pikalt tuttavad, aga mul on raske omaks võtta, et ta oli narkomaan.“ Ta tõmbas hinge. „See tundub võimatu.“

Sarah vaatas kordamööda Louise’ile ja Tonyle otsa.

„Äkki võttis ta neid uimasteid kogemata?“ pakkus ta välja.

„Võimalik,“ arvas Tony, „aga ebatõenäoline. Tähendab, kuidas see saaks juhtuda? Ja kust ta need hankis?“

„Mida kohalik politsei arvab?“ küsis Sarah edasi. „Kas nad üldse teavad? Oled sa Alaniga rääkinud?“

Alan Rivers oli Cherringhami ainus politseinik. Minevikus oli ta Sarah’ ja Jacki juurdluste suhtes silma kinni pigistanud ja mõnikord neid isegi abistanud. Tõsiasi, et Sarah talle meeldis, mitte et viimane oleks meest sugugi julgustanud, aitas ka arvatavasti kaasa, nagu ta uskus.

„Oh, Alan on kaustaga tutvunud. Ta ütleb, et ahela kõrgemas otsas „arutatakse asja“,“ sõnas Tony, „aga mida nad ka ei otsustaks, siis kohe kui asi avalikuks saab, ja avalikuks see saab ...“

„Niigi halb, et koolis on jätkuv narkoprobleem,“ kahetses Louise, „aga nüüd selgub, et ka personal on asjasse segatud ...“

„Kas koolis on narkoprobleem?“ küsis Sarah ruttu vahele, suutmata tagasi hoida tüüpilise lapsevanema esimest reaktsiooni. „Ma polnud ...“

Kuid enne, kui Louise jõudis vastata, ilmus Mary kandikuga ukseavasse.

„Aa, suurepärane ajastus!“ kiitis Tony. „Meie lõhe saabus.“

Sarah jälgis, kuidas sekretär-ettekandja tõstis poleeritud lauale kandikud värskete kartulite, salati ja külma pošeeritud lõhega.

„See näeb imemaitsev välja, Mary,“ ütles Tony. „Arvan, et saame nüüd ise hakkama. Palun sulge enda järelt uks ka, eks ole, suur tänu.“

„Louise, ärme täna tseremoonitse,“ palus Tony ja andis käega märku, et Louise endale ise ette tõstaks. Kui naine seda tegigi, läks Tony üle toa väikese puhvetkapi juurde ja naasis pudeli veiniga.

„Sarah, kas soovid pisikese pokaali Chablis’d, kuni juhtumit arutame?“ küsis ta, valmis veini valama. „See on kenasti jahutatud.“

Ja kordki otsustas Sarah, et arvestades kõiki neid uudiseid ja seda võrratut keskkonda, soovib ta seekord lõuna kõrvale juua.