Читать книгу Märg haud - Costello Matthew Ja Richards Neil - Страница 7

„Tahaksid korraks sisse tulla?“ küsis Tim, kui Maddie ta koju ära viskas. „Unenapsile?“ Maddie sundis end naeratama.

„Parajalt pikk õhtu on olnud. Voodi kõlab praegu vist kõige paremini.“

Kohe, kui ta seda ütles, kuulis ta ise ka, kui kahemõtteliselt see kõlas, aga Tim noogutas ja leppis leebe korviandmisega.

„Jõua ilusti koju,“ soovis ta ning kummardus naist kiirelt põsele suudlema. Maddie hoidis naeratust näol.

„Luban,“ ütles ta. „Head ööd.“

Ja kui Tim autoukse sulges ja majja sisse astus ning Maddie auto aeglaselt teeveerest eemale tüüris, ei kavatsenudki ta koju minna.

***

Maddie sõitis mööda Cherringhami peatänavat nii aeglaselt, kui sai, kiigates igasse pimedasse kangialusesse, igasse väikesesse põiktänavasse, ja otsis Josh Owenit. Mees oli halb välja näinud, midagi oli temaga korrast ära. Maddie, see igavene muretseja.

Ta oli ka Joshi majast mööda sõitnud ning kuigi tuled põlesid ja kardinad olid valla, polnud Joshi kodus. Ja kui ta mehe numbril helistas, ei võetud toru.

Nüüd oli kell juba üle kesköö ja tänavad inimtühjad. Aga kui ta kusagil ringi hulgub, märkab Maddie teda kindlasti. Ta möödus väikesest salgast viimastest pidulistest, kes olid pinkidele ja rahvamajaesistele treppidele kogunenud. Nad naersid, kallistasid ja musitasid. Õhku kerkis ka suitsupahvakuid.

Ta pööras peatänava lõpus ühele kõrvaltänavale ja selle lõpus teisele, tegi kvartalile ringi peale. Õhtu oli alles soe, aga jõelt kandus külale juba suvine udu. Tänavalambid udused, helid summutatud.

Peagi möödus ta jälle Künnimehe pubist, mis oli juba pime, suletud. Billy oli tubli olnud, kõik koduteele saatnud ja suurema osa koristamisest järgmise päeva varna riputanud.

See on mõttetu, mõtles ta. Tiirutan ringiratast ja võib-olla ilma asjata. Või vähemalt nii talle tundus. Ta möödus aeglaselt Cherringhami politseijaoskonnast. Seal põles tuli, aga ta tõrjus kiiresti kõrvale mõtte neile Joshist teatada. Mida ta üldse ütleks?

Kui ta viimast korda ringi vaatas, pea küljelt küljele pööramas – viimast korda, nagu ta endale kinnitas –, koputati aknale. Ta võpatas ootamatu heli peale. See oli üks õpilastest, kes oli pubis olnud – Jake Pawson. Raskustes nooruk, nagu teised õpetajad rääkisid. Mõni ütles isegi, et „üdini mäda“.

Maddie vajutas aknanuppu ja see libises alla.

Jake’i õla tagant nägi ta poisi sõpra Callum Bradyt seina najal kössis.

Jake kummardus akna kohale, hingeõhus alkohol.

„Õpetaja, tere!“ Siis vastiku irvega: „Olete eksinud vä?“

„Ma ... Mul on kõik hästi. Lihtsalt ee ... kõik kombes, Jake?“

„Alati. Mul on alati kõik kombes.“

Maddie noogutas, valmis akent sulgema.

„Kas te otsite kedagi vä?“ küsis poiss, iga teine sõna lällav, näol lai irve. „Kedagi erilist?“

Maddie hakkas pead raputama.

„Sest noh, midagi oli teiega lahti, õpetajatega. Täna õhtul tähendab.“

Siis tõi Jake kuuldavale jõhkrakõlalise naeru, mis muidu vaikset suveööd lõhestas.

„Igatahes. Teate, kust mind leida. Eks ole?“

Siis katkestas Jake’i naeru köhahoog ja Maddie nägi võimalust vehkat teha.

„Aitäh, Jake. Hakkan parem minema.“

Poiss hoidis käsi aknal, kui Maddie vajutas nuppu, et see üles kerida.

„Oot-oot! Ma arvasin, et meil on kena väike ...“ Viimasel hetkel tõmbas ta sõrmed akna vahelt ära.

Maddie pani käigu sisse ja sõitis edasi Künnimehe poole.

***

Ta seisis pubi hüljatud parkimisplatsil ja vaatas, kuidas udu tänavalampide oranžides sõõrides keerleb.

Aja raiskamine, mõtles ta. Peaksin koju minema, magama heitma.

Aga siis kuulis ta kaugusest karjatust.

Karjatust? Ei, pigem nagu ulgumist. Kas see oli loom? Võib-olla rebane, kes lõksu sattus?

Ei. Jälle sama hääl ja kindlasti inimese oma. See kostis kusagilt jõe äärest. Leinajalik, kaeblik hääl, mis kandus läbi öö. Oli see Josh? Ta pidi teada saama. Ta ronis tagasi autosse ja võttis suuna sillale.

Cherringhami-taguste küngaste kohale oli tõusnud kitsas kuu ja silm seletas vaevu jõeni kulgevate põldude piirjooni.

Aga kui ta külast välja sõitis, nägi ta eespool orus paksenevat udu – tihket pilvesarnast kihti alates kohast, kus Thames käänas põhjast siiapoole, kuni sinna välja, kust jõgi külast mööda voolas. Jahe vesi kokkupuutes palava suveõhuga.

Ta tõmbas sajanditevanusest sillast kaugemal tühja teeveerde ja lülitas mootori välja. Ei tahtnud pea ees mööda tormata, juhuks kui Josh siin kusagil seisab. Pilvetuust kattis silla nagu tekk, varjates teed, kivimüüritist, nagu neid polnukski. Kohe, kui Maddie autost välja ronis, kuulis ta vett sillakaarte vahelt läbi pahisemas ja üle paisuserva langemas.

Siis aga kuulis ta jälle häält: keegi kisendas nii valjusti. Nüüd oli see pigem huile, kriise.

Josh.

Keegi oli sillal. Aga kuigi ta oli lähedal, polnud võimalik midagi näha, kuni udu madalal jõe kohal hõljus.

Ta hakkas jooksma ja kavandas järgmisi samme: ta toimetab Joshi autosse ja sõidutab ta koju. Veendub, et mees turvaliselt pärale jõuab.

Joostes hüüdis ta: „Josh!“

Samal hetkel katkes huilgamine nagu läbilõigatult.

Kas Josh on läinud?

Selleks, et kontrollida vahutava jõe kohal rippuvat sõiduteed, tuli tal siseneda udulaama, mis seisis jõe kohal nagu müür. Nagu astuks pilve sisse.

Ja Maddie polnud elu sees nii hirmul olnud.

***

Kui ta udusse astus, näis õhkõrnadest hõbeniitidest pilv hajuvat, justkui sundinuks ta pilk seda eest ära astuma. Või siis nägi ta lihtsalt selle sees paremini: valget joont keset teed, silla vana kivimüüritist, aga Joshi mitte.

Kas ta oli minema jooksnud, kui Maddie häält kuulis? Ta üritas asjast sotti saada. Et Josh siin oli, et ta käitus nii segaselt pärast ... noh ... kes teab mida? Miski sellest ei sobinud selle Joshiga kokku, keda ta tundis. Vähemalt üks hea asi – siin teda polnud.

Tõusis tuul, ja kuigi soe, tõi see siiski kananaha ihule. Ning kui sulgjas udu mõneks silmapilguks ära puhuti, astus ta silla kivirinnatise juurde. Ta haaras selle servast ja ta tundis käe all niiskust, mille udu oli kivile jätnud.

Josh oli minema jooksnud. Vähemalt polnud teda siin.

Ja võib-olla peaks Maddie lihtsalt koju minema. Homme Joshi poolt läbi astuma. Ta vaatas alla, kus veepinnale klammerdus veel õhuke udukiht. Seegi andis ühtlase tuule ees järele. Ja kui see hajus, märkas ta midagi külmas kuuvalguses.

Kõigest mõne meetri kaugusel, kus jõgi väikese keeru tegi, pillutas tugev vool midagi vastu kallast, vastu veest välja ulatuvaid kive, nii et vilksus midagi valget – midagi seal oli.

Midagi ... mis paljastus aeglaselt ühes hajuva uduga. Mitte miski, vaid keegi.

Maddie pilk kinnitus selginevale kujutisele, kuni ta seda eristada võis, teadis, kes see peab olema. Ta lasi kivirinnatisest lahti: tuleb sinna alla minna, ruttu. Teha kindlaks, teha kindlaks, teha ...

Juba siis, kui ta käed liikusid, nägi ta kohutavat tõde. Josh, silmad pärani, ainiti öötaevasse vaatamas. Käed-jalad pilla-palla nagu vastu seina visatud marionetil: iga jäse väänatud erinevasse suunda, kui ühtlane veevool ta elutut keha edasi sikutas. Kuni see justkui lahingus allajäänuna kivide küljest vabanes ja ühines tumeda vee edasijooksuga silla alt läbi ja eemale ära.

Ja Josh oli läinud. Ta hulpis nii kiiresti allavoolu.

Maddie korrutas mõttes aina sõnu, nagu oleksid need võimatud, igavesti ilmvõimatud. Ometi vastasid need tõele: Josh Owen on surnud.