Читать книгу Pankuri naine - Cristina Alger - Страница 5

Marina seisis hotellis Le Meurice oma sviidi rõdul ning silmitses Pariisi säravaid tulesid. See oli iseäranis öösiti suurejooneline vaatepilt. Läänes paistsid taeva taustal illumineeritud Eiffeli torn ja Roue de Paris. Otse vastas kumasid nagu seestpoolt valgustatuna rue de Rivoli ja Tuileries’ aed. Marina pidas aru võimaluse üle äratada oma peigmees Grant, et temagi saaks seda vaadet nautida. Aga selleks oli veel küllaga aega. Nende reis oli alles alanud. Marina võttis hoopiski istet laua taga. Ta läitis sigareti ja tõmbas suitsu kopsudesse. On nii hea, kui sul pole tegemist vajavaid töid, täitmist ootavaid kohustusi ega vastamist nõudvaid meile. Ta võis raamatut lugeda. Võis küüsi lakkida. Võis ka üleüldse mitte midagi teha. Öö oli tema päralt. Pariis oli alles algamas.

Telefon hakkas talle närvidele käies helisema. Marina tundis kerget pahameeletorget, kui nägi, kes helistab.

„Duncan,” ütles ta tõreda häälega. „Siin on kesköö juba läbi.”

„Kas sa magasid?”

„Ei maganud.”

„Muidugi mitte. Sa elad veel New Yorgi aja järgi. Ja sa nagunii ju ei maga.”

„See ei tähenda veel, et sul oleks lubatud mulle helistada ajal, mil mul on esimene puhkus peaaegu kümne aasta jooksul.”

„Mul on vaja, et sa mulle ühe asja ära teeksid.”

Marina põrkas kohkunult tagasi. Just nimelt seepärast Grant tahtiski, et ta ajakirjast Press ära tuleks. Ta ei olnud peaaegu kümne Duncani alluvuses töötatud aasta vältel kordagi puhkust võtnud. Ta töötas enamasti ka nädalavahetustel ja arvutute riigipühade ajal. Telefonikõnesid võttis ta vastu ööpäev läbi. Ta alustas kunagi oma karjääri Duncani abina. Nüüd oli sellest möödunud üheksa ja pool aastat, kuid hoolimata tema tähtsamast ametinimetusest ajakirja impressumis kohtles Duncan teda vahetevahel ikka veel nagu oma abi. See reis oli kestnud kõigest kakskümmend neli tundi ja juba oli Duncan andmas talle mingisugust ülesannet. Tegelikult oli see uskumatu, ehkki mitte lausa üllatav.

Marina kavatses ajakirjast ära tulla. Ta oli Grantile lubanud, et teeb seda kohe pärast pulmi. Kuuldused Granti isa James Ellise soovist presidendiametisse kandideerida vastasid tõele. Valimiskampaania pidi mõne nädala pärast täishoo sisse saama. Ellis oli juba valimisnõustajate ja reklaamiagentide kamba kokku pannud. Ta vajas seda. Tujuka New Yorgi miljardärina polnud ta just rahva lemmikkandidaat. Aga kui need suhtekorraldajad on oma nõiatrikid ära teinud, saab James Ellisest rängalt tööd rühmanud mehe edulugu, kutseline kokkulepete sõlmija ning värske alternatiiv demokraatide eeldatavale kandidaadile – ja virtuoossele Washingtoni siseringi tegelinskile – senaator Hayden Murphyle. Vähemalt kavad olid sellised. Murphy kannul olid aastaid käinud korruptsioonile ja semude soosimisele viitavad kuulujutud ja ta oli küll muljetavaldav kandidaat, kuid tal olid omad nõrgad kohad. Ellis teadis seda. Sellele ta toetuski.

Marina kahtles endamisi, kas tema tulevane äiapapa ikka sobib vaba maailma juhi kohale. Ta oli näinud, kuidas Ellis kargab turja heasüdamlikele, ent mingisuguse tühise eksimusega maha saanud inimestele – näiteks uuele majapidajannale, kes oli varunud Southamptoni majja valet liiki pudelivett, või Teterboro lennujaama teeotsast mööda sõitnud autojuhile. Ta teadis ka, et Grant mõjub oma isale rahustavalt. Grant pidi jätma oma investeerimispankuri töö ja võtma seniks, kuni isa valimiskampaania radu tallab, enda peale nende perefirma juhtimise. Ettevõtte Ellis Enterprises presidendina pidi Grant pidevalt ringi reisima ja ta eeldas, et Marina hakkab temaga kaasa sõitma. On asju, mida rahvusvahelise korporatsiooni juhi abikaasa on kohustatud tegema. Rääkimata juba riigi presidendi poja abikaasast, kui asjalood peaksid nii kaugele jõudma. Ta ei saaks tööl käia ja olla proua Grant Ellis. Vähemalt üheaegselt küll mitte. Polnud kahtlustki, kumb on tema jaoks tähtsam. Ta pidi ajakirjast ära tulema. See kuulus kokkuleppe juurde ja mingisugusel tasandil oli ta seda alati teadnud.

Marina pidas aru võimaluse üle lõpetada töösuhe kohe praegu telefoni teel. See oleks kindlasti olnud õigustatud. Ajakirjast Press tehti kogu aeg minekut. Duncan oli kuulus kui peatoimetaja, kellega on raske koos töötada, ja palka maksis ta oma alluvatele selle valdkonna armetust tavanormist veelgi vähem. Aga nii teha ei tundunud Marinale õige. Pärast kõike seda, mida Duncan oli tema jaoks teinud – ja pärast kõike seda, mida nad olid teinud üheskoos –, tahtis ta teatada oma lahkumisest sündsal viisil ehk isiklikult ja ajal, mil see sobib mitte üksnes temale endale, vaid ka ajakirjale.

„Sa oled uskumatu tüüp,” ütles Marina. Ta kustutas sigareti ja lipsas tuppa tagasi, et leida kusagilt pliiats. „Kas sul ei peaks praegu mitte töövaheaeg olema?”

Duncan ei vastanud sellele küsimusele. See palgata puhkuse teema oli tema jaoks hell. Vabatahtlikult ta töövaheajaga ei nõustunud. Pigem kohustas teda selleks Pressi emafirma peadirektor Philip Brancusi, kes nõudis Duncanilt, et ta neid kuut nädalat ära kasutades ühe ropsuga ja lõplikult alkoholist loobuks. Joomine oli muutunud tema jaoks probleemiks ja kirjastuste maailmas teadsid seda kõik. Kõik peale Duncani enda.

„Kas sa paned kirja?” küsis ta.

„Muidugi panen.”

„Mul on vaja, et sa kohtuksid ühe inimesega. Ta tuleb Luksemburgist. Ma ei tea, kui pikalt tal aega on, nii et ole saadaval. Ta annab sulle minu kätte toomiseks ühe mälupulga. Ole sellega väga ettevaatlik. Ja ära kellelegi midagi räägi.”

„Mida ma Grantile ütlen? Et mul on kohtamine ühe salapärase eurooplasega?”

„Kes on Grant?”

„Sa teed vist nalja.”

„Ütle talle, et lähed tervisejooksule. Või pead ühe vana sõbrannaga kokku saama. Ta on suur poiss. Kolmveerand tundi elab ta ka ilma sinuta üle.” Duncan paistis ärritunud olevat ja see ärritas omakorda Marinat. Ta surus kõvasti pliiatsile ja selle ots murdus.

„Kurat võtku,” pomises ta ja haaras sulepea.

„Kuule, ma tean, et sa oled kurnatud,” lausus Duncan. „Ma tean, et minu palve pahandab sind. Marina, see on siiski tähtis. See on ülimalt tundlik materjal. Minu allikas ei usalda meili ega isegi krüpteeritud meili. Ta tahab need andmed vahetult üle anda. Ma kavatsesin eelmisel nädalal ise Genfi lennata, kuid minu meelest mind jälitatakse.”

Marina surus alla tahtmise silmi pööritada. „Kes sind jälitab?”

Duncan ei teinud temast välja. „Ma rääkisin talle, et sa oled ainus inimene, keda ma usaldan.”

„Duncan, lõpeta see mee mokale määrimine. Mina ise arvatavasti ei saagi teada, mida see kõik tähendab?”

Duncan pidas vahet. Marina kuulis tagaplaanilt midagi, mis tundus olevat lumesahk. Ta pani imeks, kas Duncan võib olla linnast välja sõitnud ja pugenud peitu oma nädalalõpumajja, kus ta järjest rohkem aega mööda saatis. Võimalus, et ta viibib seal, tegi Marinale muret. Ta jõi liiga palju ja suhtles liiga vähe. Juues muutus Duncan dramaatiliseks ja paranoiliseks. Dramaatiliseks ja paranoiliseks muutudes helistas ta harilikult Marinale.

„Me räägime siis, kui sa oled tagasi,” ütles Duncan. „Aga, Marina … nüüd läks täkkesse. Ma arvan, et pärast kõiki neid aastaid me leidsime ta viimaks üles.”

Marina katkestas kirjutamise. „Tema?”

„Morty Reissi.”

„Elusana?”

„Vägagi elusana.”

Marina vaikis veidi aega ja püüdis Duncani sõnade määratut tähtsust seedida. Morty Reissi enesetapust oli möödunud kaheksa aastat. Peaaegu päeva täpsusega. Või õigemini oli möödunud kaheksa aastat sellest, kui Tappan Zee sillalt leiti Morty Reissi auto, mille esiaknale oli kleeplindiga kinnitatud enesetapja hüvastijätukirjake. Mõni aasta pärast Morty väidetavat enesetappu tuli välja, et tema riskifond RCM oli üks kõigi aegade kõige suuremaid püramiidskeeme. Reiss nägi enda paljastamist ette ja hüppas sillalt vette – või nii vähemalt räägiti. Tema laip jäi siiski leidmata. Esialgu mõlkus Marina ja Duncani ning paljude teistegi mõtetes kahtlus, et Reiss lavastas oma surma ja kadus koos ebaseaduslikult hangitud tuludega mõnda säärasesse päikeseküllasesse riiki, millega pole sõlmitud kurjategijate väljaandmise lepingut. Reiss oli küllap kõige nutikam ja halastamatum kelm kõikide nende inimeste hulgas, kellest Marina oli oma ajakirjas Press töötamise aja jooksul kirjutanud. Ja võttes arvesse, et Marina kirjutas New Yorgi kõrgseltskonna tegelastest – Wall Streeti haidest, kinnisvaramagnaatidest, moekujundajatest ja reklaamigurudest –, ütles see nii mõndagi. Kui keegi oli üldse piisavalt kaval, et koos oma rahaga kaduda, siis oli see Reiss.

Reiss oli küll lahtise peaga – nii lahtisega, kui see üldse võimalik on –, kuid kõik püramiidskeemid jooksevad viimaks paratamatult ummikusse, ja see oligi see asi, mis oli Marinat tolle RCMi loo juures kogu aeg painanud. Siseinfo ärakasutamine ja ametiseisundi kuritarvitamine on kuriteod, millest võib karistamatult pääseda igaüks, kellel selleks mõistust jätkub. Sa lihtsalt pane raha pihta ja ratsuta loojuva päikese poole. Püramiidskeem vajab aga lõputut hulka investoreid. Ilma uute investoriteta kukub kogu skeem kokku nagu kaardimajake. Nii et miks pidi Reiss valima kuriteo, mille sooritamine ei lõpegi kunagi? Ta paistis olevat selleks liiga terane. Muidugi juhul, kui tal oma surma lavastamine juba algusest peale kavas ei olnud.

Kui see oligi nii, pidi Marina andma talle au – Reiss võis olla kõigi aegade kõige nutikam finantskurjategija.

Aga kui aastad möödusid ja Reissist polnud ainsatki uudist ega jälge, nõrgenes Marina esialgne uskmatus pikapeale möönmiseks. Kas üks Reissi-sugune mees, kelle nägu ilmus kuude viisi kogu maailma teleekraanidele, saab tõesti niiviisi kaduda? Marina arvas, et ei saa. See näis olevat liiga ebatõenäoline – või isegi fantastiline. Mitte ehtne uudis, vaid Hollywoodi filmi süžeepööre. Reiss oli küll kaval, kuid ta oli ühtlasi ka inimene. Võib-olla said ahnus või kõrkus temast lõpuks jagu.

Marina huvi Morty Reissi vastu närtsis, ent Duncan Sanderi oma puhkes samal ajal õitsele täismõõdus kinnisideena. Olles kirjutanud Marinaga kahasse esimese RCMi paljastava artikli, pani Duncan seejärel paberile veel mitu lugu Reissist ja koos temaga selles salanõus osalenud Carter Darlingist. Tema teooriad Reissi asukoha suhtes muutusid ekstravagantseks ja paljusõnaliseks ning Marina kartis, et Duncani sundmõte on toonud parandamatut kahju tema kui tõsiselt võetava ajakirjaniku mainele. Pool aastat tagasi oleks see talle peaaegu karjääri maksma läinud. Duncan väitis ühes televisiooni hommikuses jutusaates, et Reissil on Kaimanisaartel panga Caribbean International ühel kontol tallele pandud sadu miljoneid dollareid. Duncan ütles, et Ühendriikide võimud on silmad ära pööranud, sest seda panka kaitseb seltskond kõrge positsiooniga poliitikuid, kellel on seal juhtumisi samuti numbrikontodel hoiul miljoneid dollareid. Intervjuu tekitas sensatsiooni mitte üksnes selle tõttu, mida Duncan rääkis, vaid ka selle pärast, kuidas ta rääkis. Tema pehme keel ning higine ja kasimatu välimus ei jäänud vaatajatele märkamatuks. Peagi läksid liikvele kuuldused, et Duncan Sander on teel avaliku kokkuvarisemise poole. Pank Caribbean International ähvardas kaevata kohtusse mitte üksnes Duncani, vaid ka Pressi ja selle emafirma Merchant Publicationsi. Duncan võttis emafirma peadirektori Brancusi survel oma sõnad kähku tagasi. Seejärel siirdus ta suure kisa ja kära saatel ühte alkoholisõltlaste ravilasse Connecticuti põhjaosas, kus ta veetis mõne nädala ennast toibutades ja oma ego hellitades. Nii palju kui Marina aru sai, ei vähendanud ravikuur Duncani joomahimu kuigivõrd. See tagas talle siiski ajapikenduse Pressis ja kuu hiljem oli Duncan tööl tagasi.

Nüüd tegi ta teist korda ravilaga katset ja Marina teadis, et see on Brancusi juures tema viimane võimalus. Peadirektor esitas Duncanile ultimaatumi – saa kaineks ja jää kaineks ning tule töövõimelisena tagasi või ära tule üldse. Duncan ei tohtinud lubada endale enam ühtki väärsammu. Veel üks möödapanek, ja Brancusi võtab tal pea maha.

„Duncan, kas sa saad seda tõestada? Sa pead tõestama. Me ei tohi rohkem …” Marina vakatas, sest ei tahtnud lauset lõpetada. Duncanile ei meeldinud, kui talle meenutati seda intervjuud või tema joomist või tegelikult üleüldse mõnda viga, mille ta oli ükskõik millal teinud. Nad ei olnud sellest kunagi kõnelnud teisiti kui ainult äärmiselt ebamääraste vihjetega.

„Saan küll, seekord saan. Tal on Swiss Unitedis üle seitsmekümne miljoni.” Marina kirjutas paberile „Swiss United” ja tõmbas sellele joone alla. „Swiss Unitedis. Seega siis mitte Caribbean Internationalis,” sõnas ta, püüdes hoiduda umbusklikku häält tegemast.

„Ei ole ja selles see asi ongi. Raha oli seal. Mul oli selles suhtes õigus. Aga ta tõstis raha ümber. Vahetult enne toda intervjuud minuga.”

„Ja sul on tõendeid. Kontoväljavõtteid või midagi sellesarnast?”

„Minu allikal on. Marina, sellest saab meie karjääri suurim lugu.”

Marina võpatas, sest tundis õlal kellegi kätt. Tema taga seisis pelgliku näoga Grant.

„Kuule,” sosistas ta. „Ma ei ehmatanud sind meelega.”

„Ma pean nüüd lõpetama,” ütles Marina Duncanile. „Hiljem räägime.”

„Kas Grant on seal?”

„Jah.”

„Heakene küll. Ma helistan sulle, kui mul on üleandmise üksikasjad teada.”

„Tore. Head ööd, Duncan.”

„Anna andeks,” ütles Grant telefoni käest panevat Marinat pähe suudeldes. „Ma kuulsin sinu häält ja lootsin, et sa tellid toateenindusest süüa. Ma olen nälga suremas.”

Marina naeris. „Ma ei tellinud, aga võin seda teha. Mida sa tahad?”

„Eks vaatame.” Grant küünitas käega üle tema õla ja võttis laualt menüü.

„Kellega sa kõnelesid?”

„Duncaniga.”

„Mida ta tahtis?”

„Ta töötab ühe loo kallal. Ta tahtis, et ma teda aitaksin.”

Grant tõstis pilgu menüült. „Loodetavasti sa ütlesid talle ära.”

„Muidugi ütlesin.”

„Kas ta viinaravil ei peaks olema?”

„Töövaheajal.”

„Mida iganes. Sinu puhkuse ajal sulle keset ööd helistada on temast täiesti kohatu.”

„Ma arvan, et ta oli lihtsalt artikli pärast elevil.”

Grant vangutas pead. „Marina, tema jaoks ei ole olemas mitte mingisuguseid piire.”

Marina ohkas. „Ma tean. Ta viib ka mind masendusse. Aga sa pead aru saama, et tänu Duncanile ma olengi üldse ajakirjanik. Pressis alustades tahtsin ma päris tõega töötada mõnes moeajakirjas, sest minu meelest oli see nii vinge. Ma arvasin, et ma käiksin siis suurejoonelistel pidudel ja prooviksin selga kõrgmoerõivaid ja saaksin tuttavaks huvitavate inimestega. Kuid Duncan nägi minus midagi enamat. Ja ootas minult midagi enamat. Kui me Darlingite jutu kallal töötasime, ei kohelnud ta mind nagu oma kahekümne kahe aastast abi, vaid nagu kolleegi. Ta andis mulle tõesti vabad käed. Ja kui lugu valmis sai, pani ta mu kirja oma kaasautorina. Nii et jah, ta ajab mind vahel hulluks. Ajab sageli. Aga ühtlasi võlgnen ma talle ka oma karjääri.”

Grant haaras Marinal käest kinni. Nad põimisid sõrmed vaheliti ja naeratasid teineteisele. „Anna andeks,” lausus Grant. „Ma kõigest olen täis tahtmist sind kaitsta.”

„Ja minu arvates oled sa väga armas.”

Grant kergitas üht kulmu. „Ja seksikas?”

„Väga seksikas.”

„Kas see oleks ka seksikas, kui ma tellin nüüd endale topeltjuustuburgeri singiga ja friikartuleid?”

„Uskumatult seksikas.”

„See ei jõua kohale enne, kui alles vähemalt poole tunni pärast. Kas sa tuled koos minuga kesköist suupistet ootama?”

„Telli ka minule friikartuleid, eks ole? Ma olen ainus laps. Ma ei oska hästi asju teistega jagada.”

„Ega minagi oska. Nii et luba mulle midagi.”

„Mida iganes.” Marina võttis Grantil kaela ümbert kinni ja naeratas talle vastu vaadates.

„Luba mulle, et ma ei pea sind sellel reisil kellegagi jagama. See kestab kõigest mõne päeva. Ma tahan, et me tõmbaksime juhtmed seinast välja ja naudiksime teineteist.”

Marina noogutas. „Mõhõh,” ütles ta. Ta keeras näo suudlust oodates ülespoole. Ta tundis seljal Granti käsi ning äkitselt oli ta õhus, jalad ümber mehe piha põimitud. „Ma luban,” pomises ta, kui Grant teda voodisse kandis.