Читать книгу Pankuri naine - Cristina Alger - Страница 6

Matthew Werner jäi hiljaks. Tema naine Annabel istus üksinda nende Genfi korteri verandal, seljas must kokteilikleit ja pikk sooblinahast kasukas, mille Matthew oli ostnud talle siis, kui nad Šveitsi elama kolisid. Üks Cours de Rive’i juuksur oli tema punakaspruunid juuksed lokkidesse sättinud. Viietolliste tikk-kontsadega kingad, mille rue du Rhône’il asuva butiigi müüjanna oli talle kaela määrinud, ehkki ta neid ei tahtnud, pigistasid päkkade kohalt. Proovikabiini peeglis olid need kingad Annabeli jalad ilmvõimatult pikaks ja sihvakaks teinud. Kaks kandade kohalt ülespoole ümber pahkluude ja säärte alumise osa põimitud musta atlasspaela tekitasid mulje, et ta on kikivarvul seisev baleriin. New Yorgis oleks ta võinud selliste kingadega vaateakna ette seisma jääda. Kauplusse poleks ta aga läinud. Ei oleks neid ostnud. Need olid liiga ebapraktilised ja liiga kallid. New Yorgis kandis Annabel enamasti täistallaga või kiilkontsa ja ümara ninaga kingi, mis sobisid päev läbi püstijalu olemiseks. New Yorgis Annabel töötas. Ta ei sõitnud juhiga autoga, vaid metrooga. Ta ei raisanud raha kingadele, mis maksid terve tema nädalapalga. Siin, Genfis aga kirjutas ta ostukviitungile alla, ilma et oleks vaevunudki hinnasilti vaatama.

Kodus avastas ta, et ei saa nendega peaaegu kõndidagi. Garderoobi kõledas valguses jätsid ümber pahkluude põimitud paelad teatraalse mulje. Ta ei osanud otsustada, kas ta näeb välja nagu pankuri naine või nagu kurtisaan. Kõik teised abikaasad käisid ostmas sellessamas butiigis, kust temagi endale need kingad tõi. Nad kõik nägid ühtmoodi välja, riietusid ühtmoodi ja mängisid üheskoos tennist. Mõnikord tundus Annabelile, nagu oleks tal jäänud Genfi saabudes kogemata lugemata märgukiri „Kuidas olla pankuri naine”. Teised olid temaga enamasti viisakad, kuid distantseeritud. Pärast esialgset lõunakutsete tulva ei astunud nad enam Annabeliga ühendusse. Panga üritustel olid nad muidugi piisavalt viisakad, ent nad näisid mõistvat nagu tema isegi, et ta on teistsugune kui nemad. Annabel oli jõudnud otsusele, et temal pole sellest midagi. Suurem osa teistest naistest tahtsid lihtsalt rääkida Pariisi moenäitustest, oma maamajast ja eelmisest nädalalõpureisist Sardiiniasse. Ja nad panid ennast kõikide asjade ja isegi tavaliste hiliste nädalalõpueinete jaoks peenelt riidesse. Muidugi oleks olnud meeldiv, kui ka teda oleks vahetevahel seltskonda võetud. Kuid valdaval osal päevadest oli Annabel rahul sellegagi, et uitas üksinda mõnes muuseumis, istus koos raamatuga kohvikus ja läks vara magama. Heategevusballid ja rangete etiketinõuetega õhtusöögid ei ahvatlenud teda põrmugi. Ja tennist oli ta alati vihanud.

Need kingad olid läinud nii kalliks, et mõte, et ta ei kannagi neid kunagi, tundus talumatu. Vähemalt korra ikka kannab. Annabel lootis, et kingade välimusest on näha, kui hinnalised need on. Matthew’le meeldis näha, et Annabel kannab hinnalisi asju. Ta ütles, et just nimelt seepärast ta nii rängalt töötabki. Talle meeldis näidata naist parimas valguses.

Esialgu aga harutas Annabel kingade paelad lahti ja vabastas jalad nende kammitsaist. Ta tõstis jalalabad oma saledate reite vastu, et neid soojas hoida. Ta tundis kiusatust läita üks sigaret, et pinget maha võtta, kuid hoidis ennast tagasi. Matthew oleks vihaseks saanud. Matthew’ teada polnud Annabel pärast New Yorki ainsatki sigaretti puudutanud. Ta hoidis üht pakki peidus elutoas oma kunstiraamatute taga. Matthew ei vaadanud neid kunagi, nii et oht vahele jääda Annabeli ei ähvardanud. Kunst ei olnud Matthew’d kunagi huvitanud, kui see polnud just mõne kliendi investeering, ja siis see oligi lihtsalt investeering. Annabel andis endale vahetevahel loa tõmmata üks sigaret – mõnikord ka kaks –, ent ainult siis, kui Matthew ei pidanud ööseks koju tulema. Viimasel ajal juhtus seda sageli.

Annabel kuulis verandalt rongide tasast veeremist allpool ja turiste vedavate tõldade korrapärast kolinat munakivisillitusel. Tavaliselt mõjusid need helid talle rahustavalt. Täna siiski mitte. Ta oli liiga närviline. Ta heitis korra pilgu terashalli taeva poole ja oleks tahtnud teada, millal seda lund siis ikkagi sadama hakkab. Tormi oli nüüd ennustatud juba mitu päeva. Ta tahtis, et Matthew oleks kodus. Ilma temata oli nende korter pigem nagu hotell, mitte kodu. Küll luksushotell, aga hotell sellegipoolest. Korter oli ikka veel sisustatud nendesamade koos sellega kaasa tulnud süsihallide sohvade, ikatimustriliste siidpatjade ja klaasplaadiga laudadega. See oli küll peen, kuid firmastiilis. Lõppude lõpuks oligi ju tegemist firma eluruumiga, mis kuulus Swiss Unitedile ja mida üüriti neile turuhinnast tublisti odavamalt. See oli üks paljudest Matthew’ ametiga kaasas käivatest täiendavatest hüvitistest. Annabel oli lisanud möödunud kahe aasta jooksul mõned omaenda pintslitõmbed – elutoas rippus tema maalitud impressionistlik Firenze vaade, mille ta oli kinkinud Matthew’le nende mesinädalate meenutuseks. Riiuleid täitsid tema raamatud. Ehkki Matthew rääkis talle, et see pole vajalik, ostis ta neile New Yorgist ise voodipesu – tuvihallide äärtega säravvalged linad ning padjapüürid, millele oli tikitud W-täht, ja samasugused käterätid. Ta tundis ennast tänu neile kodusemalt. Alguses oli ta paigutanud igale poole ka fotosid, mida ta seadis postamentidele ning toppis raamaturiiulitele ja kaminasimsile. Annabel ja Matthew suudlemas selle vana ruutudega takso tagaistmel, mille nad võtsid, et kiiresti oma pulmapeolt Tribecas jalga lasta. Nemad kahekesi keetmas homaare Montauki rannas tolles majalogus, mille nad endale ärasõidule eelnenud suveks üürisid. Annabel sõpradest ümbritsetuna oma esimese galerii avamisel. Nüüd oli ta suurema osa nendest ära võtnud. Alguses arvas ta, et fotod vähendavad koduigatsust. Tõde oli aga vastupidine. Neid vaadates tundis ta ennast kohutavalt üksi. Nii et ühel õhtul, kui Matthew oli tööl, jõi ta ära pudeli veini, mähkis kõik fotod mullikilesse ja peitis ühele riidekapi ülemistest riiulitest.

Ta püüdis neid asendada ajakohasemate piltidega nende elust Genfis, ent selliseid ei olnud tal kuigi palju. Matthew reisis nädala sees nii palju ringi, et reedel jäi ta parema meelega koju, puhkas tagantjärele ja käis läbi jõusaalist. Vahetevahel külastas Matthew mõnda klienti kusagil põnevamas kohas – Madridis, Berliinis või Lõuna-Prantsusmaal – ja Annabel läks temaga kaasa. Need olid siiski tööreisid ja Annabel ei näinud Matthew’d nende ajal kuigi palju. Annabeli kolmekümnendaks sünnipäevaks sõitsid nad küll Veneetsiasse, kuid Matthew saatis suurema osa sellest reisist mööda telefonivestlustes hüsteerilise kliendiga, kellel oli parajasti käsil karm abielulahutus. Annabel uitas üksinda linnas ringi ning pilte tegi ainult gelateriast, mida tema sõber Julian oli tal käskinud külastada, ja tuviparvest Püha Markuse väljakul. Nad olid käinud mitu korda suusatamas – tavaliselt Zermattis, kus Swiss United pidas tähtsamate pangatöötajate tarbeks mägimaja –, aga seal oli alati ka Matthew’ ametivendi. Nood olid enamasti kogenud suusatajad, kes tahtsid nagu Matthew’gi kangesti sõita mäest alla mööda väga järske radasid või proovida sootuks tähistamata nõlvu või selliseid mägesid, kuhu pääseb ainult helikopteriga. Annabel ei tahtnud mehe mõnu rikkuda ja saatis Matthew’ sinna alati üksi, pannes endale selleks ajaks kinni treeningtunni laugel algajate nõlval või lihtsalt lösutades koos raamatuga kamina ees. Sellist asja ei olnud ju mingit mõtet pildistada.

Genfi tulles olid nad kavatsenud jääda siia kaheks aastaks. Kaheks aastaks, et veidi raha kokku ajada ning seejärel New Yorki tagasi minna, osta endale korter ja mõelda laste soetamisele. Annabel oli nende saabumise ajal kõigest kahekümne kaheksane ja Matthew kolmekümne kolmene. Aega neil oli. Sellest tuleb seiklus, ütles Matthew. Pikaks venitatud puhkus. Veneetsia, Praha, Pariis, Brugge – nii palju romantilisi kohti kõigest lühikese lennuki- või rongisõidu kaugusel. Maailma parimad kunstiteosed on otse nende lävepaku taga. Annabel saab oma võõrkeelteoskused tolmust puhtaks harjata. Tema prantsuse keel oli hea, kuid roostes. Kunstiäris kasulik saksa keel oli keskpärane ja vajas edasiarendamist. Matthew õpetab ta suusatama. Nad saavad võtta kokandustunde või minna veinikursustele. Nad söövad fondüüd. Kuna tegemist pidi olema ainult kahe aastaga, ei läinud Annabel kuhugi tööle. Tööloa hankimisele võis kuluda mitu kuud. Kui inimene ei tööta just mõnes ülemaailmse haardega korporatsioonis, on see keeruline protsess. Pealegi kavatses Matthew nagunii töötada nii palju, et tema teenistusest piisaks mõlemale. Ta pidas paremaks, et Annabel ei tööta. Ta tahtis, et kui tema on tööst vaba, oleks ka naine vaba. Ta ei palunud siiski Annabelil alatiseks oma tööst loobuda. Ainult ajutiselt. See kõik on ajutine.

Läbinisti paha see kõik muidugi ka ei olnud. Osa sellest oli kaunis. Suurejooneline korter. Šveitsi maakohtade ilu. Mõnikord tuli Matthew koju õnnelikuna ja Annabelile meenus, miks ta oli seda meest üldse nii kiiresti armastama hakanud. Matthew viis ta siis kuhugi erilisse kohta õhtustama. Ta oli tähelepanelik ja hoolitsev. Pani Annabeli naerma. Nad jälgisid päikese loojumist Genfi järve kohal ning kõnelesid kunstinäitusest, mida Annabel tahtis näha, või raamatust, mida ta parajasti luges. Nad tuletasid meelde oma sõpru New Yorgis. Süütasid rõdul küünlad, jõid veini ja mängisid. Sellistel õhtutel, mil Matthew mitte ainult ei viibinud juures, vaid oli tõesti kohal, arvas Annabel, et ta võib õppida Genfi armastama. Tema koduigatsus kaob tasapisi ning asendub selle koha ilu ja ajaloo rahuliku ja sügava mõistmisega.

Ja olemas oli ka raha. New Yorgis ei tundnud Annabel millestki puudust. Matthew teenis ka seal rohkem, kui New Yorgi osariigi põhjaosa tööstuslinnakeses üles kasvanud Annabel oleks enda puhul unistadagi osanud. Siin aga kosusid nende pangakontod märkimisväärse kiirusega. Iga kuu järjest enam. Matthew oli teenitud raha üle uhke ja Annabel oli omakorda uhke tema üle. Ja Annabel avastas, et talle meeldib seda raha omada. Äkitselt olid Annabelile kättesaadavad niisugused asjad, mille ostmise üle poleks ta varem hakanud arugi pidama. Näiteks needsamad kingad. Liigagi luksuslik lõunasöök üksinda mõnel kolmapäeval. Soengu tegemine suvalisel ajal. Raha omamine andis mingisuguse sedalaadi vabaduse, mida Annabel polnud kunagi varem kogenud. Ta ei uurinud enam hinnalipikuid ega muretsenud krediitkaardiarvete pärast. Raha oli rohkem kui küll.

Rohkem raha tõi endaga kaasa ka rohkem kingitusi. Matthew oli alati olnud oivaline kinkija. See oli üks neid asju, mida Annabel tema juures armastas. Küsimus polnud ekstravagantsuses. Matthew oli tähelepanelik. Ta pidas asju meeles. Ta kirjutas enamikul hommikutest kirjakesi ja pistis nad sellistesse kohtadesse, kust Annebel pidi need kindlasti leidma. See oli muutunud nende väikeseks omavaheliseks mänguks. Annabel leidis kirju ridikülist, kohvimasina kõrvalt, peegliga puudritoosist ja külmkapist kleeplindiga koorekannu külge kinnitatuna. Korra leidis ta rahakoti vahelt kaks Metropolitan Opera piletit. Need olid järgmise õhtu etendusele. Matthew pidi siis ise linnast ära olema. „Võta Marcus,” oli kirjutatud piletite küljes olnud kleepsule – sellega peeti silmas Annabeli lemmikut galerii töötajate hulgas, kes armastas ooperit rohkem kui midagi muud. „Ta on hoolitseja,” ütles Marcus kunagi, kui Annabel talle Matthew’d näitas.

Viimasel ajal oli kingitusi jagatud helde käega. Üks käekott, mida ta oli vaateakna ees peatudes silmitsema jäänud. Töökaaslase abikaasa kõrvas märgatud kõrvarõngad. Möödunud nädalal üks maal, mida Annabel oli Art Baselil imetlenud. See oli vähetuntud Maine’i kunstniku Marshall Cleve’i väikesepoolne teos. Annabel uuris seda mediteerivalt vaikides tubli kümme minutit. Pildil oli sari põimuvaid siniseid jooni, mis tõid Annabeli meeltesse ühe tema lemmikmaalija Brice Mardeni. Brice Mardeni mere ääres. Sedalaadi asju oli Annabel püüdnud oma väikeses Montauki ateljees ka ise maalida, kuid üksnes mõõduka eduga.

„Sa mäletad,” ütles ta, kui Matthew selle talle üle andis. Tal jäi hing rinnus kinni.

„See maal peab kuuluma sinule,” kostis Matthew. „Sa armastad seda. Ma nägin seda sinu silmadest, kui sa maali esimest korda vaatasid.”

„Ma ei oska seletada, miks see nii on. Ma ei tea sellest kunstnikust kuigi palju. Maal lihtsalt tõmbas mind enda poole.”

„See on siis armastus, eks ole ju? Ühendus. Elekter. Sa tunned seda oma sisemuses. Mina tundsin seda siis, kui sind esimest korda nägin. Tunnen sind nähes ikka veel.”

Annabel tõmbas Matthew’ enda vastu. „Jah. See on armastus.”

„Kas sa mäletad, kuidas ma igal hommikul sinu galeriist mööda kõndisin lihtsalt selleks, et läbi klaasi sind vaadata?”

Annabel naeris. „Marcus arvas, et sa vaatad teda.”

„Ma kogusin mitu nädalat julgust, et sisse astuda ja sinuga rääkida. Ja ma tegin eelnevalt uurimistööd. Nende kunstnike kohta, keda sa esindasid. Ma käitusin ladusalt, eks ju?”

„Sa ajasid letil kataloogid ümber ja loksutasid vastuvõtusekretärile kohvi peale. Aga jah, sa käitusid ladusalt.”

„Ma loodan ikka veel, et sa selle osa unustad.”

„See osa meeldibki mulle kõige rohkem. On nii armas näha, kuidas nägus mees sedaviisi pabistab.”

„Sa ajasid mulle tollal kohutava hirmu peale. Sul olid lühikesed juuksed ja garderoobis ainult mustad riided ning randmel oli tätoveering otse nende käevõrude all, mida sa tavaliselt kandsid. Jumala eest, küll sa olid vinge.”

„Ja nüüd ei ole? Härra, vaadake ette, mida te räägite.”

„Nüüd oled veelgi vingem. Iga päevaga järjest vingem.”

„Kas sa igatsed neid lühikesi juukseid taga?”

Matthew ajas teda hindavalt silmitsedes pea viltu. „Mõnikord,” lausus ta muheldes. „Aga sa meeldid mulle ka niiviisi. Pikad juuksed on elegantsed. Nüüd need sobivad sulle.”

Ta suudles Annabeli, kuid tõmbus siis eemale rutem, kui see oleks Annabelile meeldinud. „Ma tahan, et see maal oleks sinu oma,” ütles ta tõsise häälega. „Ma ju tean, kui paljust sa oled loobunud, et koos minuga siin viibida. Ma tean, et sa tunned igatsust olla ümbritsetud kauni kunstiga. Osaliselt ma võtsingi selle töö vastu selleks, et osta sulle kunsti. Et sul oleksid need teosed, mida sa armastad. Oleks omaenda eragalerii.”

Annabel vaikis. Miski selles teadaandes tundus tema jaoks vale. Ta armastas galeriis töötamist. Kunsti omada on muidugi tore, kuid see ei asenda tööd.

„See on sinust väga hoolitsev, aga meie koju ma seda ei vaja. Päris tõega. Ma loodan, et see ei olnud kohutavalt kallis.”

„Ei olnud,” ütles Matthew, kuigi Annabel kahtlustas, et ta valetab. „Kui aus olla, siis on raam siinjuures kõige väärtuslikum. Ma tahan, et sa selle endale meelde jätaksid. Kui minuga peaks kunagi midagi juhtuma …”

„Ära räägi sääraseid asju …”

„Ma kõigest tahan, et sa teaksid. Raam. Raam on see, mis on väärtuslik. Eks ole?”

„Raam on rabav,” ütles Annabel, sest nii see oligi. Ta oskas head pildiraami hinnata. Ta libistas sõrme mööda selle serva. Kullatud ja hõbedaste lehtedega raam oli paksust puidust. See oli ühtaegu nii moodne kui ka rustikaalne ning tõstis esile maali sinakashalle toone. „Riputame maali voodi kohale,” lausus ta leebunud ilmel. „Siis me saame magama minnes igal ööl näha unes armastust.”

See maal tähistas nende teise Genfis viibimise aasta algust. Annabel laskis aastapäeval midagi mainimata mööda minna. Ta oli viimaste nädalate jooksul endalt rohkem kui korra küsinud, kas maal on midagi pistise või tasu sarnast. Selle eest, et nad siia jäävad. Matthew oli hakanud rääkima, et ta vajab rohkem aega. Annabel ei teadnud kindlalt, mille jaoks ta seda vajab. Raha oli ju nii palju. Mitte küll piisavalt palju, et töötamine lõpetada või osta too rannaäärne maja Montaukis, millest nad alati rääkisid ning millel olid ringetik ja maja taga kunstniku ateljeeks muudetud tall. Kuid oli siiski enam, kui kumbki nendest oli oma unistusteski võimalikuks pidanud. Nii et mille jaoks siis rohkem aega? Ja kui palju seda vaja läheb?

Annabel rääkis endale, et veel veidi aega Genfis viibimist ei tähenda midagi. Kodu on seal, kus on Matthew. Aga tõde oli niisugune, et see hakkas siiski midagi tähendama. Oligi alati tähendanud. Genfist ei saa kunagi kodu. Annabel oli tüdinud ja tujutu. Ta tundis puudust tööst. Ta tahtis lapsi. Ta tahtis oma elu tagasi. Ta ei saanud igavesti sellises õhku rippuma jäänud tegelikkuses oleleda. Või vähemalt ei saanud ilma hulluks minemata.

Et enne Matthew’ kojujõudmist aega parajaks teha, teeskles Annabel, et ta loeb kustuvas õhtuvalguses romaani, kuid tema pilk tantsiskles ühtelugu sõnadelt üles telefonile. See oli tavaoludesse sätitud põnevuslugu abielunaisest, kes jääb töölt koju sõites kadunuks. Annabelile tundus, nagu oleks ta säärast ebausaldusväärse jutustajaga raamatut, mille pealkirjas esineb sõna „tütarlaps”, juba oma miljon korda lugenud, ja tegelaste nimed läksid tal pidevalt meelest. Miks Matthew ei ole helistanud? See ei ole sugugi tema moodi. Kui Matthew veel palju rohkem hilineb, on ta sunnitud minema Klauserite peole üksinda. Klauserite juures, kelle teenijad kandsid vormi ja kelle jäiga olemisega sõbrad olid temast enamasti mitukümmend aastat vanemad, ei olnud Annabel ennast kunagi mugavalt tundnud. Matthew teadis seda. Selliste asjade suhtes oli Matthew tähelepanelik. Ta ei oleks eales palunud, et Annabel läheks niisugusele peole üksinda. „Kui Jonas poleks minu ülemus …” ütles ta andekspaluva naeratuse saatel. Seda lauset ei lõpetanud ta iial. Jonas Klauser ei olnud lihtsalt Matthew’ ülemus. Ta oli Šveitsi suurima panga Swiss Unitedi juht. Ta oli Matthew’ ristiisa. Tema oligi see põhjus, miks nad üldse Genfis olid. Ja Wernerid pidid seni, kuni nad siin viibivad, Klauseritega kenasti läbi saama. „Need on lihtsalt tööasjad,” ütles Matthew. Kuid Matthew’ puhul muutusid kõik asjad tööasjadeks.

Kirikukell lõi. Annabel pani romaani käest. Too naine oli olnud kümme päeva kadunud, ent Annabeli ei huvitanud, mis temaga juhtus. Ta ei vaevunud järjehoidjatki vahele panema. Ta ei olnud juba ammusest ajast saadik ühtki raamatut lõpuni lugenud. Naaberkorterite verandad olid tühjad. Ilm oli muutunud suurema osa inimeste jaoks liiga külmaks, selleks et Annabeli kombel kas või koos infrapunasoojendiga väljas istuda. Temale aga külm meeldis. See tekitas temas tunde, et ta on ärkvel ja elus. Tõusis vali tuul, mis tõi talle vee silma. Tumenevast taevast hakkas lund langema. Pidu oli algamas. Aga kui nad olidki teineteisest valesti aru saanud ja Annabeli pidigi kohtuma Matthew’ga Klauserite juures, paneb ta hilinedes mehe piinlikku olukorda. Matthew’d piinlikku olukorda panna oli Annabelile äärmiselt vastumeelne. Ühendriikides oli Annabeli hilinemine Matthew’ meelest veetlev ja kuulus selle boheemliku veetluse juurde, mis eristas kesklinna galeristi nendest Upper East Side’i peentest seltskonnapiigadest, kellega Matthew oli enne Annabeli kohtamas käinud. Annabel nimetas neid „Edevuse tuleriida” läbipaistvuseni kõhnade naiste järgi tuleriidablondideks. Upper East Side’is üles kasvanud Matthew näis neid kõiki tundvat. Neid Lindseysid, Bitsiesid ja Kickse. Neid inimesi, kelle eesnimeks olid uhked perekonnanimed Lennox ja Merrill ja Kennedy. Neid tüdrukuid, keda oli kasvatatud kirjutama vapiga kirjapaberile viisakaid tänukirju ning hilinema kombekalt, mitte unustamise tõttu, nagu Annabeliga alatihti juhtus. Siin, Genfis tegi tema hilinemine Matthew’le muret, ja eriti veel siis, kui see juhtus mõne pangas töötava inimese silmade all. Annabelil ei olnud ju mingisugust põhjust hiljaks jääda. Tal ei olnud tööd. Ei olnud lapsi. Ei olnud sõpru peale Juliani. Ta ei tohtinud sellega riskida. Tikk-kontsaga kingad läksid jalga tagasi.

Klauserid elasid linnast kirdesse jäävas Cologny eeslinnas, kus olid looklevad teed ja avarad põllud. Nad pidasid ka linnas korterit juhuks, kui Jonasel tuleb õhtuti hiljemaks tööle jääda (või Annabeli kahtlustuste kohaselt selleks, et ta saaks sulguda sinna koos oma armukesega – ühe teisejärgulise Prantsuse näitlejannaga, kellega Jonas oli tutvunud Cannes’is ja kelle kavaleri ta avalikult etendas sellal, kui naine oli ratsutamas või Pariisi moenäitustel ostlemas), kuid külalisi ei võtnud nad seal kunagi vastu. Miks nad oleksidki pidanud seda tegema, kui nende maamajas – tegelikult lossis – olid üheksa auguga golfirada, tenniseväljak, bassein ja kümne kohaga garaaž Jonase autode kollektsiooni jaoks? Kunst ei olnud seal küll Annabeli stiilis – see oli sisuliselt otsast lõpuni säherduse toretseva ja tuvastatava kraami kuhjatis, mille kunstinõustaja määrib kaela kliendile, kellel puuduvad nii maitse kui ka mainimisväärne eelarve –, kuid oli pööraselt ja suud ammuli võtvalt kallis. See on muljetavaldavam kui New Yorgi parimad galeriid headel aegadel, mõtles Annabel. Suuremas osas Klauseri maja tubadest oli vähemalt üks tähtis teos – mõni Damien Hirst või Jasper Johns. Botero võigas skulptuur paksust naisest sohval täpipealt keset elutuba.

„Sama hästi võiksid nad maja rahaga tapetseerida,” ütles Annabel Matthew’le, kui nad esimest korda seal käisid. „Sellise kollektsiooni jaoks peavad nad olema rikkamad kui jumal ise.”

Rohkem kui Klauserite kunstikogu avaldasid Annabelile muljet avarad vaated Alpidele ja Mont Blanci tipule. Ta oli oma tosin korda nende majas käinud, kuid need lumised mäed seal taamal kutsusid temas endiselt esile aupakliku vaikimishetke. See nägi välja nagu postkaart või muinasjutt. Ta lihtsalt ei suutnud uskuda, et niisugune vaade saab olla ehtne. Taevas oli niivõrd sinine ja lumi niivõrd kristallisarnane ning mägede piirjooned sedavõrd täpselt välja joonistatud, et näis, nagu oleks seda kõike kuidagiviisi digitaalselt täiuslikumaks töödeldud. Klauserite majas jätsid kõik asjad säärase mulje. Näiteks Elsa Klauser. Ta väitis, et on Austria valitsejasoo mingisuguse väiksemat sorti liikme – võib-olla mõne vikondi või kellegi muu sama naeruväärse tegelinski – tütar. Annabel kahtlustas, et see on väljamõeldis ja osa hoolikalt kokku pandud sugupuust, mille Elsa oli endale soetanud pärast seda, kui sai Jonas Klauseri abikaasaks. See ei klappinud tema pisut ülearu suurte rindade ja heleblondi juuksepahmaka ega ka ebamäärase ja tuvastamatu aktsendiga. Ta kandis küll kõiki neid õigeid rõivaid – Loro Pianat, Chaneli ja Brunello Cucinellit –, ent tema nahkpüksid olid õige veidi liiga liibuvad, seelikud liiga lühikesed ja rinnaväljalõiked väidetavalt aadliverd naisterahva kohta peibutavalt sügavad. Ta ehtis ennast aasta ringi ja isegi suvel karusnahkadega. „Nagu mõni „Troonide mängu” tegelaskuju,” naljatles Matthew ühel õhtul, kui oli ülearu palju veini joonud. Nüüd ei olnud sellel siiski tähtsust. Klauserid olid teist laadi valitsejasugu. Tolles varjatud pangakontode ja salaraha maailmas oli Jonas Klauser kuningas.

Jonas pidas ennast erinevalt oma naisest üleval nagu aristokraat. Ta mäletas kõikide inimeste laste, vanemate, kaasade ja armukeste nimesid isegi juhul, kui oli kohtunud nendega kõigest korra aastaid tagasi kokteilipeol, kus nad olid kohalviibijatest kõige tähtsusetumad. Ta oskas vestelda kunstist, veinist, parasailing’ust või markide kogumisest – tegelikult ükskõik millest – ning võis seda teha viies keeles. Matthew ütles tema kohta, et ta on tõeline härrasmeespankur. Jonasest rääkides oli tema hääl alati aupaklikkusest tulvil. Matthew’ ja Annabeli esimesel Genfis viibimise nädalal korraldasid Klauserid neile vastuvõtupeo Šveitsi kunstnike edutajana tuntud galeriis Skopias. Jonas võttis Annabelil käe alt kinni ning tutvustas teda mitmele kohalikule kuraatorile, galeriipidajale ja kunstnikule. Ta ütles, et tahab, et Annabel tunneks ennast siin oodatuna. Matthew on tema jaoks nagu perekonnaliige ja nüüd on seda ka Annabel. Kui ta saab teha midagi selleks, et Annabel ennast Genfis kodusemalt tunneks, siis too ainult küsigu.

Annabel kutsus autojuhi, kelle nimi oli Armand. Ta kirjutas pabersalvrätile kiiresti kirjakese, mille ta jättis esikulauale, kust Matthew pidi selle kindlasti leidma. Matthew hoidis kõiki nende kirju karbi sees oma kapis. Isegi äraviskamiseks mõeldud kirju tšekkidel, salvrätikutel või vanadel kinopiletitel, mille Annabel oli oma käekoti põhjast välja tuhninud. Annabel avastas selle pärast nende abiellumist ja pidas seda ikka veel kohutavalt romantiliseks. Ta kirjutas nüüd tähti hoolsamini, sest teadis, et kirju säilitatakse. Mõnikord joonistas ta Matthew’le mõne pildikese, mis pani mehe muigama. Ta oli viimaste aastate jooksul arendanud endas välja kelmikate piltide joonistamise oskuse.

Täna ei tule mingit joonistust. Ta kirjutas alla x, A. See polnud nii kirglik nagu Armastan Sind, A., mida ta vahel kirjutas, kuid soojem kui lihtne A. „Talle endale oleks parem, kui ta leiaks mõne hea ettekäände,” mõtles Annabel. „Oleks parem, kui ta poleks Zoega.”

Annabel avas ukse ja ahmis järsult õhku. Vestibüülis tema korteri ukse ees seisis kaks meest. Ühel oli käes diplomaadikohver. Mõlemad kandsid ülikonda ja mantlit ning olid tõsise näoga. Nende põsed punetasid külmast. Juuksed olid sulanud lumest märjad.

„Kas Annabel Werner?” ütles diplomaadiga mees. Ta hääldas nime Verner ja kerge vihjega germaanipärasele kõnerütmile. Tema tõmmud silmad pilkusid läbipaistva raamiga prillide taga.

„Jah?”

„Andke andeks, et me teid ehmatasime.”

Mees pistis käe mantli rinnataskusse, võttis sealt töötõendi ja tõstis selle Annabeli silmade ette. Tema kaaslane talitas samasugusel viisil.

„Minu nimi on Konrad Bloch ja ma olen föderaalpolitseist. Tema on minu kolleeg Phillip Vogel. Kas me tohime sisse tulla? Me peame teiega arutama üht isiklikku asja.”

Annabel ei jõudnud veel midagi vastata, kui tema telefon helisema hakkas.

„Ma pean kõne vastu võtma,” ütles ta. „Võib-olla te vabandate mind hetkeks?”

Bloch noogutas, ent ei astunud eemale. Telefoni otsides kotis sorides tundis Annabel endal tema pilku.

See ei olnud Matthew.

„Halloo? Jah, Armand. Ma olen teel alla. Kas te saate kõigest üheainsa hetke oodata …” Annabel kattis mikrofoni käega. „See on autojuht. Ma olen välja minemas. Võib-olla te saate mõnel teisel ajal tagasi tulla …”

„Proua Werner, meil on hädasti vaja teiega kõnelda. Ma soovitaksin teil auto minema saata.”

Korteris andis Annabel meestele käeviipega märku istuda. Ta mõtles, et peaks neile vett või kohvi pakkuma, kuid ei pakkunud. Ta tahtis, et nad võimalikult ruttu minema läheksid. Õues oli taevas pimenenud. Aknakarniisidele kogunes lund. Sõit Colognysse viivatel teedel kulgeks aeglaselt. Mehed võtsid mantli seljast. Sohvaservale istunud Annabel jättis enda oma selga. Tal hakkas karusnahkses kasukas palav ja ta tundis, et pea kipub ringi käima.

„Proua Werner,” tegi Bloch algust. „Teie abikaasa lennuk ei maandunud pärast Londonist väljumist ettenähtud ajal. Me arvame, et see kukkus Alpides alla.”

Annabel jäi teda mõttelageda näoga põrnitsema.

„Chambéryst veidi ida pool Bauges’i mägedes alustati otsinguid. Seal on praegu torm ja see raskendab otsimist. Aga Trélod’ mäel märgati meie meelest just nimelt selle lennuki rususid.”

Annabel kortsutas kuuldut seedides otsaesist.

„Ei,” ütles ta ühe pika viivu pärast. Ta raputas pead. „See ei vasta tõele. Minu mees oli tööasjades Zürichis. Kusagil on midagi valesti.”

„Kas teie abikaasa on Matthew Steven Werner?”

„Jah.”

„Panga Swiss United töötaja?”

Kostis õhku lõhestav sireenihuige. Annabel ootas vastamisega seni, kuni huige oli majast möödunud. Siinsed sireenid viisid ta verest välja. Need ei olnud sellised nagu New Yorgis. Siin ei olnud nad mitte üksnes valjud, vaid ka õudsed nagu koera ulgumine või appikarje.

„Jah, ta töötab seal.”

„Ta oli kirjas teise reisijana eralennukil, mis väljus täna hommikul Londonist Northolti lennuväljalt. Lennuk pidi kell 8.20 maanduma Genfi lennuväljal. Teine reisija oli Fatima Amiri nimeline naine. Lennuk kuulus temale.”

Annabel raputas pead. Ta ei olnud Fatima Amirist kunagi kuulnud.

„See ei ole võimalik,” ütles ta. „Matthew oli Zürichis. Panga ühisel väljasõidul. Neid korraldatakse kord kvartalis. Ma kõnelesin temaga eile õhtul.”

Olles seda öelnud, taipas ta, et ei räägi tõtt. Matthew’ga kõneles ta üle-eelmisel õhtul. Matthew oli tööl. Ta ütles, et sõidab pärast üht koosolekut õhtuse rongiga Zürichisse. Klauserite peo ajaks on ta kodus. Ta rääkis tõtakalt ja koguni järsult. Annabel kuulis taustalt hääli ja teadis, et ei saa praegu mehe täie tähelepanu osaliseks. Kui tuli jutuks võimalus leppida kokku mingisuguse hilisema kellaaja suhtes, et siis teineteisega kõnelda ja head ööd soovida, oli Matthew tõrges, ja see viis Annabeli endast välja. Ta muutus pahuraks ja ütles midagi selle kohta, et talle tundub, nagu polekski meest enam kunagi kodus. Matthew kostis, et lahus olla on talle veelgi vastumeelsem, kui Annabel taipab. Et ta on varsti kodus ja et ta on alati koju Annabeli juurde tulnud. Ta laskis Annabelil seda korrata: „Sa ju tead, et ma tulen alati tagasi, eks ole? Tulen nii ruttu kui saan? Räägi mulle, et sa tead seda.”

„Jah, muidugi,” ütles Annabel. „Ma tean, et sa tuled alati tagasi.” See leevendas kibestumist, kuid ainult natuke. Pärast seda ei olnud Matthew temaga enam ühendusse astunud.

Blochile Annabel seda kõike ei maininud. Ta ei eksinud ju kõige peamises ehk selles, et Matthew ei viibinud mitte Londonis, vaid Zürichis. Annabel oli selles kindel. Matthew’l oli küll puudusi, ent ebaausus nende hulka ei kuulunud. Annabel tundis ootamatult vajadust oma abikaasat kaitsta. Ta ei tahtnud, et need mehed peaksid Matthew’d sedalaadi inimeseks, kes äriasjades kodust kaugemal viibides oma naisele ei helista. Peaksid tüüpiliseks Ameerika pankuriks, kes mõtleb ainult rahategemisele ega hooli põrmugi perekonnast. Matthew ei olnud niisugune.

„Võib-olla te saite millestki valesti aru. Või muutusid kavad viimasel hetkel. Proua Werner, ma tunnen teile väga kaasa.” Agent Bloch kõneles otsustavalt, nagu oleks puudunud igasugune võimalus, et eksib tema ise. Annabel vaatas tema kaaslase Vogeli poole. Ka too silmitses teda kaastundlikult. Ta sai esimest korda aru, mis toimub. Need mehed on siin selleks, et teatada talle, et Matthew on surnud.

„Kusagil on midagi valesti,” kordas Annabel. Ta pidi vaeva nägema, et neid sõnu suust saada. Kurku oli tekkimas klomp, mis muutis rääkimise ja hingamise raskeks. „Kas pole nii? Et te olete kusagil eksinud?”

„Proua Werner, tõenäosus niisuguses lennuõnnetuses ellu jääda on äärmiselt väike. Käesoleval juhul me seda ei loodagi. Me saame aru, et sellist asja on väga raske kuulda. Kas teil on keegi, kelle ma saan teie juurde kutsuda? Võib-olla mõni perekonnaliige?”

„Matthew ongi minu perekond. Kedagi teist mul ei ole.”

Annabel ei suutnud hiljem meenutada, mis seejärel juhtus. Ta mäletas ainult, et hakkas põrandale põlvili vajudes kisendama.