Читать книгу Justine ehk Vooruse õnnetused - D. A. F. de Sade - Страница 5

Mu kallile sõbratarile

Jah, Constance, selle teose pühendan ma Sinule. Kuna Sa oled oma soole ühtaegu nii auks kui ka uhkuseks, kelles kõige tundlikum hing on ühendatud kõige õiglasema ja harituma vaimuga, on üksnes Sinu osaks tundma õppida, kui magusad on pisarad, mida valab õnnetu voorus. Kuna Sa põlgad vabameelseid ning usuvaenulikke targutusi ja võitled nende vastu pidevalt nii oma tegudes kui ka sõnades, siis ei karda ma, et need, mille esitamist siinsetes memuaarides on nõudnud kujutatud tegelastüübid, võiksid Sind kahjustada; ühe või teise siin visandatud tegelase künism (mida on pealegi mahendatud nii palju kui vähegi võimalik) ei suuda Sind enam heidutada; hoopis Pahe, ägades paljastamishirmus, korraldab skandaali niipea, kui teda rünnatakse. Tartuffe’i üle mõistsid kohut vagatsejad, Justine’i hakkavad süüdistama vabamõtlejad, ja neid ma ei karda; oma motiividest, mida Sina mõistad, ma ei tagane; Sinu arvamusest piisab mulle auks ja kuulsuseks ning kui ma olen Sinule meeldinud, siis pean ma meeldima kõigile või katsuma end trööstida keset üldist hukkamõistu.

Kavatsus kirjutada niisugune romaan (mis polegi niivõrd romaan, nagu võiks arvata) on kahtlemata uudne; Vooruse võit Pahe üle, tasu headuse eest, kurjuse karistamine – niisugune on tavaline sündmuste käik kõigis sedasorti teostes; eks ole seda meile juba tüütuseni korratud!

Aga pakkuda kõikjal välja võidutsevat Pahet ja tema ohvriannina Voorust; näidata õnnetut, kes eksleb ühest hädast teise, alatuse mängukanni, kõigi kõlvatuste märklauda, kes on jäetud kõige jõhkramate ja võikamate himude meelevalda; keda hullutatakse kõige jultunumate ning salakavalamate targutustega, kes langeb ohvriks kõige riukalikumatele meelitustele ja kõige vastupandamatumatele ahvatlustele; ilma et tal oleks midagi, mida seada vastu nii paljudele katsumustele ja nii paljudele hädadele, midagi, millega eemale tõugata seesugust kombelõtvust, ilma et tal oleks selleks midagi peale hella hinge, terve mõistuse ja suure julguse; ühesõnaga, tuua mängu kõige julmemad pildid, kõige äärmuslikumad olukorrad, kõige kohutavamad elureeglid, kõige räigemad pintslilöögid ainsa kavatsusega anda selle kõigega üllaim kõlbluse õppetund, mida inimene iganes on saanud – mööngem, see tähendab jõuda eesmärgile teed pidi, mida tänini õige harva on käidud.

Kas see on mul õnnestunud, Constance? Kas pisar Sinu silmist kuulutab minu võitu? Ühesõnaga, kas Sa ütled pärast “Justine’i” lugemist: “Oo, kuidas need roimapildid panevad mu uhkust tundma selle üle, et ma armastan Voorust! Kui üllas ta on neis pisarais! Kuidas küll õnnetused teda kaunistavad!”

Ah, Constance, kui need sõnad vaid Sinu huulilt langeksid, siis oleks mu vaev pärjatud!