Читать книгу Justine ehk Vooruse õnnetused - D. A. F. de Sade - Страница 6

Filosoofia ülimaks saavutuseks oleks see, kui suudetaks ära mõistatada, missuguseid vahendeid Jumalik Ettehooldus kasutab, et saavutada sihte, mis ta endale seoses inimesega on seadnud, ja visandada seejärel mingidki käitumisjuhised, mis suudaksid õpetada tollele õnnetule kahejalgsele isendile, mismoodi ta peab astuma elu okkalisel rajal, et hoiduda veidratest kapriisidest, mida ilmutab paratamatus, millele on antud kümneid eri nimesid, ilma et seni oleks suudetud teda tundma õppida või määratleda.

Kui juhtub, et austades igati meie ühiskondlikke konventsioone ning kordagi üle astumata piiridest, mis need meile seavad, selgub ometigi, et oleme kohanud üksnes orjavitsu ja ohakaid, samal ajal kui kurjad inimesed nopivad üksnes roose – kas ei hakka siis inimesed, kes on ilma jäetud vooruslikust alusest, mis oleks küllalt kindel tõstmaks neid niisugustest tähelepanekutest kõrgemale, kas ei hakka nad siis arutlema, et on palju õigem lasta end voolul kaasa viia kui sellele vastu seista? Kas nad ei ütle, et Voorus, olgu ta nii ilus kui tahes, on siiski kõige halvem valik, mille inimene võib teha, kuivõrd see osutub liiga nõrgaks, et Pahega võidelda, ja et läbinisti laostunud sajandil on kõige kindlam toimida nii nagu teisedki. Juhul kui nad on veidi teadlikumad – kui soovite nii väljenduda – ja süüdistavad haridust, mille nad on saanud, kas nad ei ütle siis nagu ingel Jesrad “Zadigis”, et pole olemas pahet, millest ei sünniks midagi head, ja järelikult võivad nad pahele anduda, sest see on tegelikult vaid üks viis head tekitada? Kas nad ei lisa, et laiemas mõttes on täiesti ükskõik, kas see või teine inimene on hea või kuri, et kui Voorust jälitab õnnetus ja kuriteoga kaasneb õnn, nii et need asjad on Looduse silmis võrdsed, siis on palju targem asuda õitsval järjel elavate kurjade poolele kui kiratsevate vooruslike poolele? Seepärast on vajalik ennetada neid väärõpetuse ohtlikke targutusi; on tarvis osutada, et näited õnnetust voorusest, mida esitatakse kõlbeliselt laostunud hingele, milles on siiski säilinud mõningaid häid põhimõtteid, võivad selle hinge headuse juurde tagasi tuua sama kindlalt nagu see, kui talle näidataks tollel vooruseteel kõige säravamaid võidupärgi ja kõige ahvatlevamaid tasusid. Kahtlemata on julm, et me oleme sunnitud kirjeldama õnnetustetulva, mis tabab õrnaloomulist ja tundlikku naist, kes austab Voorust, nii kuidas vähegi suudab, ja teiselt poolt kasvavat jõukust, mis saab osaks neile, kes sedasama naist rõhuvad ja piinavad. Aga kui nende saatuselöökide kirjeldusest sünnib siiski midagi head, kas tuleb seda kirjeldamist siis kahetseda? Kas saab tunda meelehärmi, kui oleme esile toonud tõsiasja, millest sugeneb targale inimesele, kes oskab lugemisest kasu saada, nii vajalik õppetund Jumaliku Ettehoolduse korraldustele allumisest ning hoiatav meeldetuletus selle kohta, et sageli tabab Taeva hoop meie kõrval inimest, kes meie arvates on igati oma kohuseid täitnud, just selleks, et meid meie endi kohuste juurde tagasi tuua.

Niisugused on tunded, mis meid meie töös juhivad, ja niisuguseid motiive arvesse võttes palume lugejalt heatahtlikku suhtumist eksiõpetustesse, mis on pandud meie tegelaste suhu, ning kohati liiga räigetesse olukordadesse, mida me tõearmastusest oleme olnud sunnitud tema pilgu ette tooma.

Proua krahvinna de Lorsange oli üks neid Venuse preestrinnasid, kes võlgnevad oma edu ilusale näole ja läbinisti kõlvatule käitumisele ning kelle tiitleid, kui uhked need ka poleks, võib leida üksnes Kythera arhiividest, kus neid on võltsinud seesama jultumus, mis neid taotleb, ja kus neid säilitab seesama rumal kergeusklikkus, mis neid välja annab; brünett, kauni kehaga, eriliselt väljendusrikaste silmadega, moodsalt uskmatute vaadetega, mis lisavad kirele omapärast vürtsi, mistõttu naised, keda niisugustes vaadetes kahtlustatakse, on eriti taganõutavad; õelavõitu, täiesti põhimõttelage, kõigega soostuv, aga sellele vaatamata südamepõhjas veel mitte nii kõlvatu, et tundelisus seal täiesti hääbunud oleks; upsakas, ohjeldamatu – niisugune oli proua de Lorsange.

Kõigele vaatamata oli too naine saanud väga hea hariduse: Pariisi ülirikka pankuri tütrena oli ta koos oma Justine’i­nimelise õega, kes oli temast kolm aastat noorem, üles kasvanud ühes pealinna kuulsaimatest kloostritest, kus kaheteistkümnenda ja viieteistkümnenda eluaastani ei hoitud kummagi õe eest varjul ühtegi hüva nõu, ühtegi õpetajat, ühtegi raamatut ega ühtegi vaimuannet.

Sellel, mõlema tütarlapse vooruslikkusele nii olulisel ajal jäid nad ühe päevaga ilma kõigest: kohutava pankroti tagajärjel sattus nende isa nii hirmsasse olukorda, et ta kurvastusest suri. Tema naine järgnes talle hauda kuu aja pärast. Kaks osavõtmatut ja kauget sugulast pidasid omavahel nõu, mida teha noorte orbudega; pärandusest, mille neelasid võlanõudjad, jäi nende osaks sada eküüd kummalegi. Kuna keegi ei soovinud lapsi endale koormaks võtta, avati neile kloostri uks, neile anti kätte nende kaasavara ning jäeti vaba voli hakata endaga peale, mida nad iganes tahavad.

Proua de Lorsange, keda tol ajal kutsuti Juliette’iks ja kelle iseloom ning vaimulaad olid enam­vähem sama selgelt välja kujunenud nagu kolmekümneaastasena – iga, millesse ta oli jõudnud meie loo alguseks –, näis tundvat vabanemise üle üksnes rõõmu, mõtlemata hetkekski saatuselöökidest, mis olid purustanud tema ahelad. Mis puutub Justine’isse, kes oli, nagu ütlesime, kaheteistkümneaastane, siis tema tajus oma nukra ja kurvameelse loomu tõttu olukorra kogu koledust palju selgemini. Justine oli õrn ja hämmastavalt tundlik ning õe osavuse ja kavaluse asemel oli temale kaasa antud üksnes puhtsüdamlikkus ja siirus, mis pidid teda tõukama nii mõndagi lõksu.

Lisaks nii paljudele headele omadustele oli sel tütarlapsel ka armas nägu, täiesti erinev sellest, millega loodus oli kaunistanud Juliette’i; samavõrra nagu ühe näojoontest sai välja lugeda riukaid, nõkse ja eputamist, võis teise juures imetleda tema häbelikkust, siivsust ja tagasihoidlikkust; neitsilik ilme, suured sinised silmad, millest vaatab vastu hingestatus ja osavõtlikkus, hurmav nahk, habras ja nõtke piht, liigutav hääl, elevandiluu karva hambad ja kõige kaunimad heledad juuksed – nõnda võiks visandada portree võluvast nooremast õest, kelle lapselikku armsust ja peent loomust meie sulg ei suuda kirjeldada.

Kummalegi anti kloostrist lahkumiseks aega kakskümmend neli tundi ja koos saja eküüga said nad kohustuse hoolitseda iseenda eest, nii kuidas oskavad. Juliette, keda vaimustas võimalus olla iseenda peremees, üritas hetke­paar kuivatada Justine’i pisaraid, aga nähes, et see tal ei õnnestu, hakkas ta õega riidlema, selle asemel et teda lohutada; ta heitis õele ette tema tundlikkust, öeldes talle filosoofilise kainusega, mis põrmugi ei vastanud tema noorele eale, et siin ilmas tasub muret tunda ainult nende asjade pärast, mis puudutavad meid isiklikult; et iseendas on võimalik leida füüsilisi tundeid, mis pakuvad piisavalt pikantset naudingut summutamaks kõik moraalsed kiindumused, millest saadav šokk võiks osutuda valuliseks; et niimoodi talitada on seda olulisem, et tõeline tarkus tähendab mõistagi pigem oskust kahekordistada oma mõnude hulka kui suurendada oma vaevade oma; ühesõnaga, et tuleb, teha kõik selleks, et surmata iseendas too salakaval tundlikkus, millest ainult teised võivad kasu lõigata, samal ajal kui meile endale toob see üksnes muresid. Aga head südant on raske panna paatuma, ta hakkab vastu kiusliku vaimu väidetele ja tal on omad rõõmud, mis lohutavad teda teravmeelitsejate võltsi sära asemel.

Juliette, kelle kasutuses olid teised vahendid, ütles õele, et nende vanuses ja nende välimusega pole võimalik, et nad nälga sureksid. Ta tõi näiteks naabritüdruku, kes oli põgenenud oma isamajast ja oli end nüüdseks jõukalt sisse seadnud ning elas kahtlemata palju õnnelikumalt kui siis, kui ta oleks jäänud oma perekonna rüppe; ei tasuvat hoopiski arvata, nagu oleks abielu see, mis teeb noore tütarlapse õnnelikuks; sest kui tütarlaps on abieluseaduste vangis, peab ta taluma tohutu palju kapriise, seejuures ootab teda ees väga vähe lõbusid; seevastu, valides aga ulaelu, on end alati võimalik kaitsta armukeste tujude eest või otsida lohutust nende arvukusest.

Niisugune jutt hirmutas Justine’i; ta ütles, et eelistab häbitule elule surma, ja kui palju õde talle ka peale ei käinud, keeldus ta kindlameelselt temaga koos elamast, niipea kui nägi, et õde on otsustanud valida käitumisviisi, mis pani Justine’i värisema.

Nõnda läksidki õed ilma ühegi jällenägemislubaduseta lahku, niipea kui oli selgunud, et nende kavatsused on täiesti erinevad. Kas võinuks siis Juliette, kellest pidi tema enda kinnituste kohaselt saama tõeline suurilmadaam, nõustuda edaspidi vastu võtma väikest tüdrukut, kelle vooruslikud, ent lihtlabased kalduvused oleksid võinud teda häbistada? Ja kas sai Justine omalt poolt tulevikus ohtu seada oma kombekust rikutud olendi seltsis, kellest pidi saama üldise kõlvatuse ning liiderlikkuse ohver? Nõnda siis lahkusid mõlemad kloostrist juba järgmisel päeval, jättes teineteisega igaveseks jumalaga.

Justine, keda tema ema õmbleja lapsest saadik on hellitanud, usub, et too naine tunneb talle tema hädas kaasa; ta läheb ja otsib selle naise üles, jutustab talle oma õnnetustest, palub temalt tööd... aga teda ei taheta äragi tunda ja ta visatakse jõhkralt välja.

“Oo Taevas,” anub vaene tüdruk, “kas peab mure saatma juba esimesi samme, mis ma maailmas astun! See naine armastas mind kunagi, miks ta siis täna mu eemale tõukab? Muidugi, sellepärast et ma olen orb ja vaene; sellepärast et ma olen purupaljas, aga inimesi hinnatakse ainult selle järgi, missugust abi või kasu nendelt loodetakse saada.”

Nuttes läheb Justine otsima oma küreed; eakohase jäägitu siirusega kirjeldab Justine talle oma olukorda... Tal oli seljas väike valge kleit; ta kaunid juuksed olid hooletult lükatud suure kübara alla; tema vaevumärgatavat rinda kattis kahe­kolme küünra pikkune loor; tema armas näoke oli veidi kahvatu teda vaevavate murede tõttu, paar pisarat voolas ta silmadest ja see lisas neile veelgi väljendusjõudu.

“Te näete mind, härra,” ütles ta vagale pühamehele... “Jah, te näete mind olukorras, mis on noorele tütarlapsele äärmiselt piinav; ma olen kaotanud isa ja ema... Taevas on nad minult röövinud eas, mil ma nende abi kõige enam vajaksin... Nad surid laostunult, härra; meil ei ole enam mitte midagi.” Oma kahteteist luidoori näidates jätkas ta: “Siin on kõik, mis nad mulle jätsid... ja mul pole paika, kus puhata oma vaest pead... Teie halastate minu peale, halastate ju, härra! Teie olete usu eestseisja ja usk on alati olnud mu südame voorus; ütelge mulle selle Jumala nimel, keda ma austan ja kelle vahendaja teie olete, nagu teine isa – mida ma pean tegema?... mis minust peab saama?”

Halastav preester libistas pilgu üle Justine’i ja vastas, et kogudus olla väga koormatud; et kogudusel oleks väga raske koguda uusi armuande, aga kui Justine tahab teda, küreed, teenida, kui ta tahab teha rasket tööd, leidub tema köögis alati Justine’i jaoks tükike leiba. Ja seda öeldes kudistas Jumala tõlk Justine’i lõual alt ning suudles teda kirikuisa kohta üpris ilmalikul moel; Justine, kes teda liigagi hästi mõistis, tõukas mehe eemale, öeldes:

“Härra, ma ei palu teilt ei armuande ega teenijakohta; liiga vähe aega on möödas sellest, kui ma pidin loobuma seisusest, mis on liiga kõrge selleks, et need kaks pakkumist võiksid mulle tunduda ihaldusväärsed; ma ei ole veel langenud nii madalale, et midagi niisugust paluda; oma nooruse ja mind tabanud õnnetuste tõttu vajan ma nõuandeid, aga teie tahate mind sundida neid pisut liiga kalli hinna eest ostma.”

Tundes piinlikkust, et ta on paljastatud, viskas hingekarjane tolle väikese olevuse kähku välja, ja õnnetu Justine, keda on tema üksindusele määratuse esimesel päeval juba kaks korda ära tõugatud, astub majja, mille uksel ta märkab silti, üürib väikese möbleeritud toa kuuendal korrusel, maksab selle eest ette, ja annab seal voli pisaratele, mis on seda kibedamad, et ta on tundliku loomuga ja tema väikest eneseuhkust on julmalt haavatud.

Lubatagu meil siinkohal Justine’ist veidikeseks lahkuda, et pöörduda tagasi Juliette’i juurde ning jutustada, kuidas temast – ehkki ta alustas tagasihoidlikest tingimustest, nagu nägime, ja sugugi mitte paremast varalisest seisust kui tema õde – sai viieteistkümne aastaga ometi aadlitiitlit kandev naine, kelle aastasissetulek ulatub kolmekümne tuhande liivrini, kellele kuuluvad mõningad ülimalt kaunid juveelid, kaks­kolm maja nii linnas kui maal, ja hetkel ka äärmiselt eduka ning lugupeetud mehe, kohe­kohe ministriportfellini jõudva riiginõuniku, härra de Corville’i süda, varandus ja usaldus. Juliette’i tee oli okkaline, selles ei maksa muidugi kahelda; niisugused preilikesed alustavad oma tõusu kõige häbiväärsema ning raskema selliajaga, ja naine, kes täna lebab mõne printsi voodis, võib kanda endal veel alandavaid märke nende liiderdajate jõhkrusest, kelle käte vahele noorus ja kogenematus ta kunagi tõukasid.

Kloostrist lahkudes asus Juliette otsima naist, kelle nime ta oli kuulnud mainitavat tollele noorele naabritüdrukule; ta ihkas saada kõlvatuks ja kuna ta oli otsustanud, et see naine peab ta kõlvatuks tegema, maabubki ta tema juurde, kompsuke kaenla all, sinine ülekuub kaunilt kortsus, juuksed sassis, nende alt vaatamas maailma kauneim näoke – kui vastab tõele, et mõningate inimeste silmis võib sündsusetusel olla teatud võlusid; ta jutustab naisele oma loo ja palub, et naine ta oma hoole alla võtaks, nagu ta oli võtnud tema kunagise sõbratari.

“Kui vana te olete?” küsis talt Duvergier.

“Paari päeva pärast saan viieteistkümneseks, proua,” vastas Juliette.

“Ja kunagi pole ükski surelik...” jätkas matroon.

“Oo ei, proua, ma vannun teile!” kostis Juliette.

“Aga seal kloostrites juhtub vahel...” jätkas vanamoor, “et mõni pihiisa või nunn või kaaslane... mul peavad olema kindlad tõendid.”

“Teil on lihtne neid saada, proua,” vastas Juliette punastades.

Ja duenja pani prillid ninale, uuris asja hoolikalt nii siit kui sealt ning ütles tüdrukule:

“Noh, teil tarvitseb ainult siia jääda, tähelepanelikult minu nõuandeid kuulata, ilmutada piisavalt vastutulelikkust ja alandlikkust minu klientide suhtes, kokkuhoidlikkust ja avameelsust minu vastu, paindlikku käitumist oma kaaslastega ja osavust suhtlemisel meestega – ning vähem kui kümne aastaga viin ma teid nii kaugele, et võite kolida mõnda kummuti, trümoopeegli ja teenijaga neljanda korruse korterisse; ja kunst, mille te selleks ajaks minu juures olete omandanud, annab kõik, mida te vajate ülejäänu muretsemiseks.”

Pärast neid nõuandeid võtab Duvergier oma valdusesse Juliette’i kompsukese; ta küsib, ega tüdrukul rohkem raha pole, ja kuna too liigagi siiralt tunnistab, et tal on sada eküüd, konfiskeerib armas emake need, kinnitades oma uuele kostilapsele, et paneb selle väikese summa tema eest loosi ning et sellisel noorel tütarlapsel ei peakski raha olema.

“See on,” ütleb ta, “üks viis halba teha, aga kõlbeliselt nii laostunud sajandil peab mõistlik ning heast perekonnast tütarlaps hoolikalt hoiduma kõigest, mis võiks teda meelitada mis tahes püünisesse. Ma räägin seda teie enda huvides, mu kullake,” lisab duenja, “te peate mulle tänulik olema selle eest, mis ma teen.”

Kui manitsusjutlus on läbi, esitletakse uustulnukat tema kaaslastele; talle näidatakse majas kätte tema tuba ja juba järgmisel päeval pannakse uudsevili müügile.

Nelja kuu jooksul müüakse kaupa järgemööda umbes sajale inimesele; mõned rahulduvad roosiga, teised, kes on kas peenetundelisemad või rikutumad (sest see küsimus on esialgu lahendamata), soovivad õide ajada kõrval võrsuvat punga. Iga korra järel tõmbab Duvergier kokku ja kohendab pisut, nii et neli kuud järjest pakub petis rahvale uudsevilja. Okkalise katseaja lõpus saab Juliette viimaks kätte patenteeritud noviitsitunnistuse ja sellest hetkest peale arvatakse ta maja tüdrukute hulka kuuluvaks; nüüdsest jagab ta nendega kogu kahju ja kasu. Teine õpiaeg: kui Juliette esimeses koolis, mõned kõrvalekaldumised välja arvatud, teenis Loodust, siis teises koolis unustab ta Looduse seadused, laostades täielikult oma kombed; võit, mida ta näeb end pahe kaudu saavutavat, paiskab ta hinge põrmu; ta tunneb, et kuivõrd ta on kuriteoks sündinud, siis peab ta asja vähemalt suurejooneliselt läbi viima, mitte koltuma teisejärgulises rollis, mis sunniks teda käituma sama halvasti, alandaks teda sama palju, kuid ei tooks talle pooltki nii suurt kasu. Ta hakkab meeldima ühele üdini kõlvatule vanahärrale, kes kutsub ta alguses kohale ainult hetkeafääriks, kuid Juliette’il jätkub osavust sokutada end püsivalt kostile; lõpuks ilmub ta etendustele ja jalutuskäikudele, Kythera ordu sinise lindi kandjate kõrvale; teda vaadatakse, temast räägitakse, teda kadestatakse; ja kavalpea oskab nii hästi asja ajada, et vähem kui nelja aastaga laostab ta kuus meest, kellest vaeseima aastasissetulek on sada tuhat eküüd. Rohkemat polegi talle tähelennuks vaja: kõrgemast soost mehed on juba kord nii sõgedad, et mida enam mõni niisugune daamikene on oma kõlvatust tõestanud, seda enam soovitakse sattuda tema nimekirja; näib, nagu saaks daami alatuse ja rikutuse määr mõõdupuuks, mis otsustab, kui suuri tundeid mehed söandavad tema vastu üles näidata.

Juliette oli just saanud kahekümneaastaseks, kui üks Anjou’st pärit aadlik, umbes neljakümneaastane krahv de Lorsange armus temasse sedavõrd, et otsustas anda talle oma nime; ta loovutas Juliette’ile kaksteist tuhat liivrit oma aastasissetulekust ja tagas talle ülejäänu oma varandusest, juhul kui ta peaks surema enne Juliette’i, samuti sedasorti seltskondliku lugupidamise, millel õnnestus paari­ kolme aastaga kõiki unustama panna, kuidas Juliette oli alustanud.

Siis juhtuski, et halbade nõuannete ja ohtlike raamatute mõjul kõlbeliselt laostunud Juliette, kes kibeles iseseisvat elu nautima ning kandma nime ilma ahelateta, unustas kõik tunded, mis sünnipära ja hea kasvatus talle kaasa olid andnud, ja otsustas järele anda laiduväärsele ideele lühendada oma abikaasa elupäevi. Kui see jõle mõte oli temas kord juba idanema hakanud, hellitas ta seda ühtelugu; kahetsusväärsel kombel pani ta kõik üksikasjad paika neil saatuslikel silmapilkudel, mil inimese füüsis süttib kõlbeliste vääratuste tõttu; hetkedel, mil inimene keelab endale väga väheseid asju, sest miski ei astu siis enam vastu tujukatele soovidele või meeletule kirele ning saadava naudingu suurus sõltub ainult sellest, kui palju või kui pühasid ahelaid selle saavutamiseks tuleb purustada. Kui inimene jälle aru pähe võtab, haihtub unelm, ja tagajärjed pole kuigi hullud; seda nimetatakse vaimseks eksisammuks ja me teame väga hästi, et see ei kahjusta mitte kedagi, aga õnnetuseks minnakse vahel kaugemale. “Mis siis veel saab, kui see idee teoks teha,” söandab inimene endamisi aru pidada, “kui ainuüksi kujutluspilt sellest mind nõnda erutas, mulle nii sügavalt mõjus?” Ta viib selle neetud unenäo ellu, ja kuritegu ongi sündinud.

Proua de Lorsange’il läks tema õnneks korda asi nii suure saladuskatte all läbi viia, et ta oli kaitstud igasuguste kahtlustuste eest ja mattis koos oma abikaasaga ka kõik jäljed kohutavast roimast, mis krahvi hauda olid viinud.

Olles jälle vaba – ja krahvinna –, pöördus proua de Lorsange tagasi vanade kommete juurde; aga uskudes, et on saavutanud teatud positsiooni, ei lubanud ta endale enam nii ebasündsat käitumist. Nüüd ei olnud ta enam ülalpeetav tüdruk, vaid rikas lesk, kes andis uhkeid lõunasööke ja kelle küllakutse üle nii õukond kui ka linn olid väga rõõmsad; ühesõnaga, korralik naine, kes oli siiski valmis magama kahesaja luidoori eest ja müüs end iga kuu viiesaja eest.

Enne kui proua de Lorsange sai kahekümne kuue aastaseks, saatis ta korda veel mõnegi särava vallutuse: ta laostas kolm välissaadikut, neli fermier général’i, kaks piiskoppi, ühe kardinali ja kolm Kuninga ordu rüütlit; aga kuna on raske peatuda pärast esimest kuritegu, eriti kui see on õnnelikult korda läinud, määris õnnetu Juliette end kahe uue roimaga, mis esimesele sarnanesid: ühe pani ta toime selleks, et röövida paljaks üks oma armukestest, kes oli usaldanud tema kätte märkimisväärse rahasumma, millest tolle mehe perekond midagi ei teadnud ja mille proua de Lorsange sai seesuguse hirmsa teo läbi kõrvale toimetada; teise eesmärgiks oli varem kätte saada saja tuhande frangine annak, mille üks tema austajatest oli talle määranud kellegi kolmanda nimele, kes pidi selle summa üle andma pärast tolle mehe surma. Neile jubedustele lisas proua de Lorsange veel paar­kolm lapsetappu. Hirm rikkuda oma kaunist figuuri, soov varjata topeltintriigi – kõik võis viia ta otsusele lämmatada oma üsas tõend oma üleastumistest; ja need kuriteod, salajas hoitud nagu kõik teisedki, ei takistanud seda osavat ning auahnet naist leidmast iga päev üha uusi lollpäid.

Nõnda siis on tõesti õige, et kõige halvematki käitumist võib saata edu ning isegi korralageduse ja kõlvatuse keskel võib elule osaks langeda kõik see, mida inimesed kutsuvad õnneks; kuid ärgu ajagu see julm ning fataalne tõde meid ärevusse; ärgu heidutagu ausaid inimesi hullemini ka peagi pakutav näide sellest, kuidas õnnetus kõikjal voorust jälitab – kuritegelik õndsus on petlik, see on ainult näiv; sõltumata karistusest, mille Jumalik Ettehooldus on kahtlemata varuks jätnud neile, keda roimade kordaminek on suutnud võrgutada, eks toida nad oma hingepõhjas vakla, kes neid pidevalt närib, laskmata neil nondest virvatulukestest headmeelt tunda ning jättes nende hingesse õnnetunde asemel ainult piinava mälestuse kuritegudest, mis on neid toonud sinna, kus nad on. Mis aga puutub õnnetusse, keda saatus taga kiusab, siis on talle lohutuseks tema enda süda – ja seesmised naudingud, mida talle pakuvad tema voorused, hüvitavad peagi inimeste ebaõigluse.

Nõnda siis olid lood proua de Lorsange’iga, kui härra de Corville, kes oli umbes viiekümneaastane, kõrgesti lugupeetud ja austatud härrasmees, nagu me eelpool juba kirjeldasime, otsustas end täielikult sellele naisele ohverdada ja ta igaveseks endaga siduda. Oli see nüüd tingitud mehe tähelepanelikkusest, oskuslikust käitumisest või proua de Lorsange’i taktikalistest kaalutlustest, aga igatahes oli asi mehel õnnestunud ja ta oli juba neli aastat koos elanud proua de Lorsange’iga, kes oli täiesti nagu tema seaduslik abielunaine, kui nad said Montargis’ kandis kauni maatüki ning olid sunnitud mõlemad seetõttu mõneks ajaks sinna sõitma.

Ühel õhtul, kui nad olid ilusa ilma ajel oma jalutuskäiku pikendanud ja kõndinud oma valdustest välja kuni Montargis’ni, tundsid nad mõlemad end liialt väsinuna, et tuldud teed samal viisil tagasi minna, ning astusid sisse võõrastemajja, kus peatub Lyonist tulev postitõld, kavatsusega saata sealt keegi ratsa sõidukit muretsema. Nad puhkasid ühes selle maja madalas ja jahedas toas, mille aknad avanevad õuele, kui tõld, mida äsja mainisime, trahteri väravast sisse sõitis.

On igati loomulik lõbustada end tõllast väljujate jälgimisega; võib vedada kihla selle peale, missugused inimesed tõllas on, ja kui te olete nimetanud hoora, ohvitseri, paari abti ja munka, siis võite oma võidus peaaegu alati kindel olla. Proua de Lorsange tõuseb püsti, härra de Corville järgib tema eeskuju, ja mõlemad lõbustavad end vaadates, kuidas läbiraputatud seltskond võõrastemajja siseneb. Näis juba, et tõlda pole rohkem kedagi jäänud, kui sealt astus maha ratsapolitseinik, kes võttis sõidukis asuva kaaslase käest vastu umbes kahekümne kuue kuni kahekümne seitsme aastase tütarlapse, kes kandis seljas viletsat lühikest sitssärki ja oli kuni kulmudeni mässitud musta taftmantlisse. Ta oli köidikutes nagu kurjategija ning nii nõrk, et oleks kindlasti kukkunud, kui valvurid poleks teda toetanud. Kuuldes imestuse­ ja hirmukarjatust, mis pääseb proua de Lorsange’i huulilt, pöördub tütarlaps ümber, ja nähtavaks saab maailma kauneim figuur, kõige õilsam, kõige meeldivam ja huvitavam nägu, ühesõnaga kõik võlud, millel on iganes alust meile meeldida, ning need võlud on sedapuhku veel tuhat korda erutavamad tänu õrnale ja liigutavale kurbusele, mida ilule lisab süütus.

Härra de Corville ja tema armuke ei suuda hoiduda huvi tundmast selle vaese tütarlapse vastu. Nad astuvad ligi ja küsivad ühelt valvurilt, mida too õnnetu on teinud.

“Teda süüdistatakse kolmes kuriteos,” vastab ratsaväelane, “mõrvas, varguses ja süütamises; aga ma kinnitan teile, et ei mina ega mu kaaslane pole kunagi ühtegi kurjategijat suurema vastumeelsusega edasi toimetanud: ta on nii armsa olemisega ja tundub olevat läbinisti aus.”

“Oi­oi,” ütleb härra de Corville, “kas siin ei või olla tegemist mingi eksitusega, mida alamates kohtutes nii sageli ette tuleb... ja kus see kuritegu toime pandi?”

“Ühes kõrtsis, paari ljöö kaugusel Lyonist, Lyonis tema üle kohut mõistetigi; nüüd läheb ta, nagu kombeks, Pariisi, kus kohtuotsus kinnitatakse, ja siis tagasi Lyoni – hukkamisele.”

Proua de Lorsange, kes oli lähemale astunud ja kogu juttu pealt kuulnud, andis härra de Corville’ile vaikselt mõista, et ta tahaks tütarlapse enda suust tema õnnetut lugu teada saada, ja härra de Corville, kelles oli tärganud sama soov, tegi selle teatavaks kahele valvurile, mainides ühtlasi, kellega neil tema näol on tegemist. Valvurid ei leidnud mingit põhjust, miks nad peaksid seda takistama, ja nõnda otsustaski paar veeta öö Montargis’s; nad võtsid mugava toa, härra de Corville lubas tütarlapse eest vastutada; too seoti lahti, ja kui talle oli veidi süüa antud, palus proua de Lorsange, keda tütarlaps vastupandamatult huvitas ja kes endamisi kahtlemata arutles: “Seda tütarlast, kes on võib­olla süütu, koheldakse ometi nagu kurjategijat, samal ajal kui mina elan külluses... mina, kes ma olen end määrinud jõledate kuritegudega” – tähendab, niipea kui proua de Lorsange nägi, et vaene tüdruk on veidi kosunud ja rahunenud tänu hoolitsusele, mida tema vastu rutati üles näitama, palus ta, et tüdruk jutustaks, missugused sündmused on tõuganud nii armsa näoga tütarlapse nagu tema nii hirmsasse olukorda.

“Jutustada teile oma elulugu, proua,” kostis õnnetu kaunitar krahvinna poole pöördudes, “tähendaks pakkuda teile kõige hämmastavam näide selle kohta, missugused õnnetused võivad tabada süütust; see tähendaks süüdistada Taeva kätt, nuriseda Kõigekõrgema tahteavalduste üle; see tähendaks omamoodi mässu tema pühade kavatsuste vastu... ma ei söanda seda teha...” Pisarad voolasid ojadena kummalise tütarlapse silmist, ja kui ta oli silmaveele veidikeseks voli andnud, alustas ta oma jutustust järgmiste sõnadega:

“Te lubate, proua, et ma varjan oma nime ja päritolu; ehkki see pole suursugune, on see ometigi aus, ja ma polnud määratud alandusse, kuhu te näete mu praegu tõugatud olevat. Kaotasin väga noorelt oma vanemad; aga ma uskusin, et varanatukesega, mis nad mulle jätsid, saan ma läbi, kuni leian korraliku koha, ning keeldudes kõigist tööpakkumistest, mis polnud korralikud, kulutasin ma eneselegi märkamatult oma sünnilinnas Pariisis sellegi vähese, mis mul oli; mida vaesemaks ma jäin, seda enam hakati mind põlgama; mida enam ma vajasin abi, seda vähem lootust mul oli seda saada; aga kõigist katsumustest, mis mulle mu hädapõlve alguses osaks langesid, kõigist hirmsatest ettepanekutest, mis mulle tehti, räägin ma teile ainult sellest, mis minuga juhtus ühe pealinna rikkaima finantsametniku härra Dubourg’i juures. Naine, kelle juures ma elasin, oli soovitanud mul pöörduda tema kui inimese poole, kelle usaldusväärsus ja rikkus võiksid kõige kindlamini leevendada minu rasket saatust. Kui ma olin hirmus kaua selle härra ooteruumis viibinud, juhatati mind sisse; härra Dubourg, nii umbes neljakümne kaheksa aastane mees, oli just voodist tõusnud; tal oli ümber lehviv hommikumantel, mis vaevu varjas tema korratust; teenijad tahtsid hakata talle soengut tegema, aga ta saatis nad ära ja küsis minult, mida ma tahan.

“Oh, härra,” vastasin ma täielikus segaduses, “olen vaene orb, kes pole veel neljateistkümnenegi, kuid on juba tundma õppinud kõikvõimalikke õnnetusi; ma anun teilt kaastunnet, halastage mulle, palun teid.” Seejärel jutustasin ma talle üksikasjalikult kõigist oma hädadest, sellest kui raske on töökohta leida, võib­olla mainisin koguni seda, et igasuguse palgakoha vastuvõtmine oleks mulle ülepea piinav, kuivõrd ma pole sündinud palgaliseks; et õnnetuseks olen ma kõigi katsumuste kestel kulutanud sellegi natukese, mis mul oli... Rääkisin oma ebaõnnestumistest tööotsinguil, oma lootusest, et tema aitab mul leida elatusvahendeid – ühesõnaga kõigest, mida meile dikteerib kõneosavus, mis on tundlikus hinges häda sunnil alati kärme tärkama ja jõukusele alati koormaks osutub... Mu jutu väga hajameelselt ära kuulanud, küsis härra Dubourg, kas ma olen alati kombekas olnud.

“Ma poleks ei nii vaene ega nii suures hädas, härra,” vastasin talle, “kui ma oleksin valmis olnud kombekusest lahti ütlema.”

“Aga,” sõnas härra Dubourg seepeale, “mis alust on teil arvata, et rikkad inimesed teid toetavad, kui te neile mingeid teeneid ei osuta?”

“Aga missugustest teenetest te suvatsete rääkida, härra?” küsisin mina. “Muud ma ei soovigi kui pakkuda teeneid, mida sündsus ja mu iga lubaksid mul osutada.”

“Teiesuguse lapse teeneid ei lähe majapidamises eriti vaja,” kostis Dubourg, “ei teie iga ega teie välimus ole kohased teenistuseks, mida otsite. Teeksite targemini, kui püüaksite meeldida meestele ja üritaksite leida kedagi, kes on nõus teie eest hoolt kandma; voorusest, millega te nii kangesti praalite, ei ole siinilmas kuigi palju kasu; võite kui tahes härdalt põlvitada tema altarite ees, tema vilets viiruk ei toida teid mitte üks põrm. Naissoo kombekus on asi, mis meestele kõige vähem meeldib, millest nad kõige vähem hoolivad, mille vastu nad ülimat põlgust tunnevad; siin, maa peal, mu laps, hinnatakse ainult seda, mis toob tulu või pakub naudingut – aga mis kasu saaks meil olla naiste vooruslikkusest! Just nende üleastumised on meile tulusad ja lõbustavad meid, aga miski ei huvita meid vähem kui nende siivsus. Kui meiesugused inimesed midagi välja annavad, siis ainult selleks, et midagi saada – aga kuidas saaks teiesugune väike tüdruk tasuda selle eest, mis tema heaks tehakse, kui mitte loovutades kõik selle, mida tema kehalt nõutakse?”

“Oh, härra,” vastasin ma raske südamega ohates, “kas inimestes ei olegi siis enam ausust ega headust!”

“Üsna vähe jah,” kostis Dubourg, “aususest ja headusest räägitakse nii palju – kuidas te siis tahate, et neid inimestes ka oleks? Inimesed on paranenud hullusest pakkuda teistele tasuta meelehead; nad on aru saanud, et rõõm heategevusest on ainult upsakate nauding, ja kuna miski ei haju niisama, on neis tärganud soov saada tegelikke elamusi; nad on taibanud, et näiteks teiesuguse lapse puhul on võrreldamatult targem võtta oma sissemaksete protsendid välja lõbude näol, mida võib pakkuda iharus, kui selle tuima ja tulutu mõnu näol, mida annab niisuguse lapse omakasupüüdmatu abistamine; liberaalse, heategeva, üllameelse mehe maine ei ole isegi hetkel, mil mees sellest kõige suuremat rahuldust tunneb, väärt kõige põgusamatki kehalist naudingut.”

“Oh, härra! Niisuguste põhimõtete korral ei jää õnnetul muud üle kui hukkuda!”

“Ja mis siis? Prantsuse riigil ongi ülearu palju alamaid. Eeldades, et masinavärk ikka sama paindlikult edasi töötab – mis see riigile korda läheb, kas seda hoiab käigus veidi rohkem või vähem inimesi?”

“Aga kas te usute, et lapsed austaksid oma isasid, kui isad neid nii halvasti kohtlevad?”

“Mis läheb ühele isale korda laste armastus, kui lapsed teda tüütavad?”

“Niisiis oleks olnud parem, kui meid juba hällis oleks ära kägistatud?”

“Kindlasti, paljudes maades ongi nii kombeks; kreeklastel oli niisugune tava, nii tehakse ka Hiinas: õnnetud lapsed jäävad seal kaitseta või tapetakse. Milleks jätta ellu olendeid, kes ei saa enam toetuda oma vanemate abile kas sellepärast, et neil pole vanemaid, või sellepärast, et vanemad neid omaks ei tunnista, ning kes seetõttu on lihtsalt riigile ülemääraseks koormaks, kuna toidutahtjaid on niigi palju; heidikud, orvud ja põdurad lapsed tuleks kõik juba sünni hetkel surma mõista; esimesed ja teised sellepärast, et neil pole enam kedagi, kes tahaks nende eest hoolitseda või oleks võimeline seda tegema, ja nad roojastavad ühiskonda lihtsalt sopaga, mis varem või hiljem osutub sellele ühiskonnale saatuslikuks; ja ülejäänud sellepärast, et ühiskonnal pole neist mingit kasu; nii esimene kui ka teine grupp mõjub ühiskonnale nagu ihule kasvaja, mis toitub tervete jäsemete mahlast, neid alandades ja kurnates; või – kui teile nii rohkem meeldib – nagu need parasiittaimed, mis kinnitavad end tervete taimede külge ja vigastavad ning piinavad neid, imedes endasse nende toitva mahla. See on kisendav kuritarvitus, kõik need annetused, mis on mõeldud selle prahi toitmiseks, kõik need rikkalikult sisustatud majad, mida inimestel jätkub jaburust neile ehitada, just nagu oleks inimliik midagi nii haruldast, nii hinnalist, et teda tuleb säilitada iga nigelaima osakeseni välja. Aga jätame selle poliitika, millest sina, mu laps, ilmselt midagi ei taipa; milleks kurta oma saatuse üle, kui selle muutmine on ainuüksi sinu enda kätes?”

“Mis hinnaga, taevas hoidku!”

“Pettekujutluse hinnaga, selle asja hinnaga, millel pole muud väärtust peale selle, mis sinu upsakus talle omistab.” Tõustes ja ust avades jätkab too jõhkard: “Niisiis, see on kõik, mis ma saan teie heaks teha; nõustuge sellega või vabastage mind oma siinviibimisest; ma ei armasta kerjuseid...”

Mu pisarad voolasid ojadena, ma ei suutnud neid tagasi hoida – kas usute, proua, need erutasid seda meest, selle asemel et teda heldima panna? Ta paneb ukse uuesti kinni, haarab mu kleidikraest ja ütleb mulle toorelt, et teeb minuga vägisi seda, mida ma ei taha talle vabatahtlikult võimaldada. Sel julmal silmapilgul andis mu õnnetu olukord mulle julgust; ma vabastasin end tema käte vahelt, sööstsin ukse poole ja hüüdsin talle põgenedes:

“Vastik mees, karistagu Taevas, keda sa nii sügavalt oled solvanud, sind kunagi seesuguse jäleda südametuse eest nii, nagu sa oled ära teeninud. Sa ei vääri ei neid rikkusi, mida sa nii alatult kasutad, ega isegi mitte õhku, mida sa hingad oma rõvetsemisest roojastatud maailmas.”

Tõttasin jutustama oma majaprouale, kuidas mind oli vastu võtnud inimene, kelle juurde ta oli mu saatnud; aga suur oli minu üllatus, kui nägin, et see vilets hing hakkas mulle etteheiteid tegema, selle asemel et mu valu jagada.

“Närune plika,” ütles ta mulle vihaselt, “kas sa kujutad ette, et mehed on küllalt lollid tegemaks sinusugustele tüdrukutele annetusi, ilma et nõuaksid oma raha pealt intresse? Härra Dubourg oli liigagi lahke, kui ta sinuga nii käitus; mina tema asemel poleks lasknud sul minna, ilma et oleksin ennast rahuldanud. Aga kuna sa ei taha kasutada abi, mis ma sulle pakun, siis sea oma elu nii, nagu sulle endale meeldib; sa oled mulle võlgu: olgu raha homme siin või sind ootab vangla.”

“Proua, halastage...”

“Ja­jah, halastage; selle halastamisega võib nälga surra.”

“Aga mida te käsite mul siis teha?”

“Te peate minema tagasi Dubourg’i juurde; peate teda rahuldama; peate mulle raha tooma; ma lähen räägin temaga ja hoiatan teda ette; püüan teie lollusi heaks teha, kui see on võimalik; annan talle edasi teie vabandused, aga vaadake, et te oma käitumist parandate.”

Häbistatuna, meeleheitel, teadmata, mis otsuse ma pean langetama, nähes, et kõik mu julmalt endast ära tõukavad, peaaegu ilma igasuguse varanduseta, ütlesin proua Desroches’ile (nõnda oli mu majaproua nimi), et olen valmis tegema kõik, et ta rahule jääks. Ta läkski tolle rahamehe juurde ja ütles mulle tagasi tulles, et olevat mehe leidnud väga ärritatud meeleolus; et tal olevat üksnes suure vaevaga õnnestunud meest minu suhtes soodsamalt meelestada; et pika anumise peale olevat tal siiski korda läinud meest veenda mind järgmisel hommikul vastu võtma; aga et ma pean hoolikalt jälgima oma käitumist, sest kui ma võtan nõuks seegi kord talle mitte kuuletuda, hoolitseb too mees ise selle eest, et mind eluks ajaks vangi pandaks.

Jõudsin pärale täielikus kimbatuses; Dubourg oli üksi ja veelgi sündsusetumas seisundis kui eelmisel päeval. Toorus, himurus, kõik liiderdaja loomujooned kiiskasid vastu tema silmakirjalikest pilkudest.

“Tänage Desroches’i,” ütles ta jämedalt, “sest tema meeleheaks olen ma valmis teie vastu hetkeks lahkust üles näitama; peate mõistma, kui vähe te seda väärt olete pärast oma eilset käitumist. Võtke riidest lahti, ja kui te ikka veel mu soovidele vähimatki vastupanu osutate, ootavad teid minu eesruumis kaks meest, et viia teid paika, kust te oma elu lõpuni enam välja ei pääse.”

“Oo, härra,” ütlesin ma nuttes ja viskusin tolle jõhkra mehe jalge ette, “lubage end ümber veenda, ma anun teid; olge nii üllameelne ja aidake mind, nõudmata minult seda, mis on minu jaoks nii kallis, et olen pigem valmis pakkuma teile oma elu kui sellega nõustuma... Jah, parema meelega suren ma tuhat korda, kui astun üle põhimõtetest, mida mulle lapsepõlves on sisendatud... Härra, härra, ärge sundige mind selleks, ma anun teid, kas te saaksite siis nautida õnne keset vastumeelsust ja pisaraid? Kas söandate otsida lõbu sealt, kus näete üksnes vastikustunnet? Vaevalt olete jõudnud oma kuriteo korda saata, kui minu meeleheite nägemine täidab teid kahetsusega...”

Aga riivatus, millele Dubourg nüüd voli andis, ei lasknud mul jätkata – kas oleksingi saanud uskuda, et mul õnnestub pehmendada mehe südant, kes ammutas juba mu ahastusest uut hoogu oma hirmsatele kirgedele! Kas usute, proua, süttides minu kaevete teravast toonist, seda ebainimlikult nautides, valmistas too kõlvatu mees end ise oma kuritegelikeks püüdlusteks ette! Ta tõuseb, ja näidates end mulle lõpuks seisundis, kus mõistus harva võidule pääseb ja kus selle inimese vastupanu, kes kaine mõistuse kaotuse esile on kutsunud, võib hullust üksnes veelgi enam lõkkele puhuda, haarab ta minust jõhkralt kinni, kisub kärsitult ära katted, mis varjavad veel seda, mida ta januneb nautida... ta teotab... ja hellitab mind kordamööda... Ta toorutseb minu kallal ja silitab mind... Oo missugune pilt, Suur Jumal! Missugune ennekuulmatu segu julmusest... ja iharusest! Näis, et Kõigekõrgem Olend tahtis selle, minu elu esimese kogemuse käigus sisendada minusse igaveseks kogu vastikuse, mida mul edaspidi tuli tunda tolle roimaliigi vastu, millest pidi lähtuma hädadetulv, mis mind ähvardas. Aga on’s mul õigust kaevelda? Ei, muidugi mitte, Dubourg’i ohjeldamatusele võlgnen ma oma pääsemise: kui ta polnuks nii liiderlik, oleks minust saanud rüvetatud tüdruk; aga Dubourg’i tuleleegid hääbusid tema ettevõtmiste meeletusse, Taevas tasus minu asemel kätte rõveduste eest, mida too elajas oli valmis korda saatma, ja ta jõud rauges enne ohvritalitust, nii et ma pääsesin tema saagiks langemast.

Dubourg muutus sellest ainult veel häbematumaks; ta väitis oma nõrkuse süü peituvat minus... ja tahtis asja parandada uute teotuste ja veelgi solvavamate sõimusõnadega; mida kõike ta mulle ei öelnud, mida kõike ta teha ei üritanud, mida kõike salakaval kujutlusvõime, iseloomu jõhkrus ja kombelõtvus ei pannud teda ette võtma! Minu kohmakus ärritas teda, mul ei olnud mõtteski tegutseda; isegi hirmus, et ma nõus olin, kahetsen seda tänini... Sellele vaatamata ei tulnud asjast midagi välja; minu alistumine ei sütitanud teda enam; asjata katsetas ta vaheldumisi õrnust ja karmust... orjameelsust ja türanniat... näilist kombekust ja äärmuslikke kõlvatusi; olime viimaks teineteisest täiesti kurnatud, ilma et ta oleks õnneks tagasi saanud seda, mida ta vajas võtmaks minu vastu ette ohtlikumaid rünnakuid. Ta andis alla ning nõudis, et ma järgmisel päeval tagasi tuleksin; ja et mind selleks kindlamini sundida, keeldus ta otsustavalt andmast mulle rohkem raha, kui ma Desroches’ile võlgnesin. Nõnda siis naasin tolle naise juurde, hirmsasti alandatud niisugusest seiklusest ja kindlalt otsustanud, et tulgu mis tuleb, kolmandat korda ma ennast enam ohtu ei aseta. Ütlesin seda Desroches’ile, kui talle maksin, needes mitmekordselt lurjust, kes oli võimeline nii julmalt minu õnnetust ära kasutama. Aga minu sajatused ei suutnud kaugeltki kutsuda tolle mehe peale Jumala viha, vaid tõid talle hoopis õnne: nädala pärast kuulsin, et hirmus liiderdaja oli saanud valitsuselt üldise maksuvabastuse ja seeläbi suurenesid tema aastasissetulekud rohkem kui neljasaja tuhande liivri võrra; olin vajunud mõtisklustesse, mida seesugused saatuse kapriisid paratamatult sünnitavad, kui minu silme ees näis hetkeks välgatavat lootusekiir.

Desroches tuli ühel päeval minu juurde ja teatas, et ta on lõpuks leidnud maja, kus mind heal meelel vastu võetaks, kui ma end korralikult üleval pean.

“Oo Taevas! Proua,” ütlesin ma, viskudes vaimustunult tema käte vahele, “just niisuguse tingimuse seaksin ma ju isegi, võite siis arvata, kui heal meelel ma olen sellega nõus.”

Mees, keda ma pidin teenima hakkama, oli kuulus Pariisi liigkasuvõtja, kes polnud saanud rikkaks mitte ainult pantide peale raha laenates, vaid ka rahvalt karistamatult varastades iga kord, kui ta uskus võivat seda turvaliselt teha. Ta elas ühes kolmanda korruse korteris Quincampoix’ tänaval, koos umbes viiekümneaastase olevusega, keda ta nimetas oma naiseks ja kes oli vähemalt sama tige nagu ta isegi.

“Thérèse,” ütles mulle too ihnuskoi (nõnda nimetasin ma ennast, et oma tegelikku nime varjata...), “Thérèse, minu majas on tähtsaimaks vooruseks ausus; kui te peaksite kunagi siit kas või ühe kümnendikugi teenarit kõrvale toimetama, lasen ma teid üles puua, nõndaks, mu laps. Pisku heaolu, mida meie – mu naine ja mina – maitseme, on meie meeletu töö ja meie ääretu kasinuse vili... Kas te sööte palju, kullake?”

“Paar untsi leiba päevas, härra,” vastasin mina, “vett ja suppi, kui mul on õnn seda saada.”

“Suppi! Tont võtku, suppi! Vaadake, mu kallis,” ütles liigkasuvõtja oma naisele, “vaadake, kuidas luksus on löönud lokkama, ja oiake: see siin otsib teenistust, see siin on juba aasta aega nälga suremas, aga tahab suppi süüa; meiegi sööme suppi vaevalt korra nädalas, pühapäeviti – meie, kes me rügame tööd teha nagu sunnitöölised; te saate kolm untsi leiba päevas, mu tütreke, pool pudelit jõevett, mõne mu naise vanadest kleitidest iga pooleteise aasta tagant ja kolm eküüd palgaraha aasta lõpul, kui me teie teenustega rahul oleme, kui teie kokkuhoidlikkus vastab meie omale ja kui te, lõppude lõpuks, viite korralikkuse ja hoolikusega selle maja heale järjele. Teil pole kuigi palju kohustusi, see on silmapilgu töö: teil tuleb kolm korda nädalas küürida ja puhtaks nühkida see kuuetoaline korter, teha üles meie voodid, võõrastele uksel vastata, puuderdada mu parukat, teha mu naisele soengut, hoolitseda koera ja papagoi eest, vaadata köögi järele, puhastada seal potte ja panne, olla mu naisele abiks, kui ta meile veidike süüa teeb, ja kulutada neli­viis tundi päevas pesupesemisele, sukkade ja kübarate parandamisele ning muule tühjaletähjale, mis majapidamises ette võib tulla; näete, Thérèse, seda pole tõesti palju, teil jääb küllalt aega üle, lubame teil seda teie enda äranägemist mööda kasutada, eeldusel et olete arukas, mu laps, tasane, ja ennekõike kokkuhoidlik – see on peamine.”

Teil on kerge taibata, proua, et inimene peab olema kohutavas seisundis, nagu mina tõepoolest olin, võtmaks vastu niisugust kohta; mitte ainult et tööd oli palju rohkem, kui mu jaks mul teha lubas – aga kas mul oli siis võimalik ära elada selle vähesega, mis mulle pakuti? Sellele vaatamata püüdsin kõigest väest jätta muljet, nagu oleksin igati rahul, ja mind võeti tööle juba sellestsamast õhtust.

Kui minu halastamatu seisund lubaks mul teid veidi lõbustada, proua – ajal, mil ma pean mõtlema ainult sellele, kuidas teie südant pehmendada –, siis söandaksin teile kirjeldada mõningaid ihnuse ilminguid, mille tunnistajaks ma tolles majas olin; aga teisel aastal ootas mind seal ees nii kohutav katastroof, et mul on väga raske sundida teid peatuma lõbusatel üksikasjadel, enne kui ma pole jutustanud teile oma õnnetustest.

Võtke siiski teatavaks, proua, et härra du Harpini majas ei olnud kunagi mingit muud valgustust peale selle, mis paistis tänavalaternast, mis oli õnne kombel paigutatud just tema toaga kohakuti; kumbki neist ei kasutanud mitte kunagi ühtki pesutükki: selle, mis mina neile korda tegin, panid nad kõrvale ega puudutanud iialgi; härra kuue­ ja proua kleidikäistel olid küljes vanad mansetid, mis olid riide peale õmmeldud ja mida ma igal laupäevaõhtul pesin; majas polnud ei voodilinu ega käterätikuid – kõik ikka selleks, et poleks tarvis pesu pesta. Seal ei joodud kunagi veini, sest – nagu ütles proua du Harpin – puhas vesi olevat inimese loomulik jook, kõige tervislikum ja kõige ohutum. Iga kord, kui leiba lõigati, asetati noa alla korvike, et koguda kokku kõik, mis maha pudeneb; sinna pandi ka kõik muud raasukesed, mis söögikorrast järele jäid; pühapäeviti praeti neid ülejääke väheses võis ja see oli nende puhkepäevane pidusöök; kunagi ei olnud tarvis kloppida riideid ega mööblit, sest kardeti neid kulutada, neid tuli üksnes sulgedest tolmuharjaga õrnalt tupsutada. Nii härra kui ka proua kingadel olid raudsed topelttallad, need olid needsamad kingad, mida nad olid kandnud oma pulmapäeval; aga veel palju kummalisem oli komme, mida mul tuli täita kord nädalas: korteris oli üks küllaltki avar ruum, mille seinad olid tapetseerimata; pidin minema ja noaga seintelt natuke krohvi kraapima ning selle siis peenest sõelast läbi sõeluma; niisuguse operatsiooni tulemusel saadavat pulbrit kasutati puudrina, millega mul tuli igal hommikul kaunistada härra parukat ja proua soengut. Oh annaks Jumal, et need oleksid olnud ainsad alatused, millega nood närused inimesed tegelesid! Pole midagi loomulikumat soovist hoida oma vara, aga kihk suurendada oma vara teiste varanduse arvel pole enam sugugi loomulik. Ja ei võtnudki kuigi kaua aega, kui märkasin, et just sel teel du Harpin rikastuski.

Meie kohal elas üks üsnagi jõukas härra, kellel oli mõningaid kauneid kalliskive ja kelle varandusest mu peremehel oli hea ülevaade, kas siis tänu naabrusele või selle tõttu, et see varandus oli tema kätest läbi käinud; kuulsin sageli, kuidas ta koos naisega taga nuttis mingit kuldkarpi, mis oli väärt kolmkümmend kuni nelikümmend luidoori ja mis oleks kindla peale temale jäänud, nagu ta väitis, kui ta oleks osanud kavalamalt asju ajada. Leidmaks lohutust, et ta oli karbi loovutanud, otsustas aus härra du Harpin viimaks selle varastada, ja mina olin see inimene, kellele too ülesanne usaldati.

Pärast seda, kui härra du Harpin oli pidanud mulle pika epistli sellest, kui tähtsusetu asi on vargus, et siinilmas on vargus koguni kasulik, sest seeläbi taastub tasakaal, mille rikkuse ebavõrdne jaotus on täielikult rikkunud; sellest, kui harva varguse eest karistatakse, sest olevat välja arvutatud, et kahekümnest vargast ei sattu võlla kahtegi; pärast seda, kui ta oli mulle tõestanud erudeeritusega, mida ma poleks osanud härra du Harpini juures kahtlustadagi, et vargus oli au sees kogu Kreekamaal, et paljud rahvad tunnustavad seda tänapäevalgi, soodustavad seda ja tasuvad selle eest nagu vapra teo eest, mis annab ühtaegu tunnistust julgusest ja osavusest (mis on kaks sõjakate rahvaste peamist voorust); pärast seda, kui ta oli paari sõnaga esile tõstnud omaenese mõjuvõimu, mis aitavat mu välja igast olukorrast, juhul kui mind tabatakse, andis härra du Harpin mulle kaks valevõtit, millest üks pidi avama naabri korteriukse, teine tema kirjutuslaua sahtli, milles oli kõnealune karp; ta käskis karbi jalamaid enda kätte tuua ja ütles, et nii olulise teene eest saan ma kahel järgneval aastal ühe eküü oma palgarahale lisaks.

“Oo, härra,” karjatasin ma, hakates niisuguse ettepaneku peale õudusest värisema, “kas on võimalik, et üks peremees söandab oma teenijat sel viisil kõlbeliselt laostada! Mis takistab mind pööramast teie enese vastu relvi, mis te minu kätte annate, ja mis on teil mulle öelda, kui ma ühel heal päeval teen teist teie enda põhimõtete ohvri?”

Du Harpin sattus segadusse ja püüdis oma ettepanekut kohmaka nõksu varal olematuks teha: ta ütles, et olevat mind üksnes proovile pannud; olevat minu õnn, et ma tema ettepanekut vastu ei võtnud... Et ma oleksin olnud kadunud, kui ma talle järele oleksin andnud... Jäin selle valega rahule, aga peagi sain tunda, missuguse vea ma olin teinud nii otsusekindlalt vastates; kurjategijatele ei meeldi, kui nad kohtavad vastupanu inimeste poolt, keda nad tahavad ära osta; kahjuks ei ole sellel, kes sattub nii kahetsusväärsesse olukorda, et talle ettepanek tehakse, enam mingit keskteed: sellest hetkest peale saab temast paratamatult kas kaasosaline, mis on ohtlik, või vaenlane, mis on veel ohtlikum. Kui mul oleks olnud veidi rohkem elukogemusi, oleksin kohe sealt majast lahkunud, aga Taevas oli juba kirja pandud, et iga ausa teo eest, mis minust pidi võrsuma, tasutakse õnnetustega.

Härra du Harpin lasi mööduda umbes kuu aega, see tähendab, ta ootas umbes selle ajani, mil saabus minu teise teenistusaasta lõpp tema juures, ilma et ta midagi oleks öelnud ja ilma et ta oleks näidanud üles vähimatki vimma keeldumise pärast, millega ma talle olin vastanud, kuni ühel õhtul, kui olin just jõudnud oma tuppa, et seal rahus paar tundi puhata, kuulsin äkki, kuidas mu uks lahti paisati, ja nägin oma ehmatuseks, et härra du Harpin juhatab otse mu voodi juurde politseiohvitseri ja neli vahisõdurit.

“Tehke, mis teie kohus on, härra,” ütles ta seadusemehele, “see õnnetu tüdruk varastas minult tuhandeeküülise teemandi; leiate selle tema toast või tema enda juurest, asi on täiesti kindel.”

“Mina, ja teilt varastanud, härra,” ütlesin ma, hüpates täielikus segaduses voodist välja. “Mina! Taevas hoidku! Oh! Kes teab paremini kui teie, et asi on just vastupidi? Kes peaks teist paremini taipama, kui väga niisugune teguviis on mulle vastumeelne ja kui ilmvõimatu on, et ma midagi niisugust oleksin korda saatnud?”

Aga du Harpin käratses hästi kõvasti, et mu sõnu kuulda ei oleks, jagades läbiotsijatele muudkui korraldusi, ning õnnetu sõrmus leitigi minu madratsi seest. Nii vägevatele tõenditele ei olnud võimalik vastu vaielda – mind arreteeriti sealsamas, seoti kinni ja viidi vanglasse, ilma et mul oleks olnud võimalik enda eest sõnakestki kosta.

Õnnetu üle, kellel pole ei mõjukaid suhteid ega kaitsjaid, mõistetakse kibekähku kohut riigis, kus voorus usutakse olevat viletsusega kokkusobimatu, kus vaesus on piisav tunnistus süüdistatava vastu; niisuguses riigis piisab ühest ebaõiglasest süüdistusest panemaks kõiki uskuma, et see, kes olevat kuriteo toime pannud, ongi seda teinud; tundeid mõõdetakse vastavalt süüaluse varanduslikule seisule, ja kui kuld ning tiitlid ei sea tema süütust jalule, on kõigi silmis ilmselgelt täiesti võimatu, et ta võiks olla süütu.^[1]

Võisin end kaitsta kui palju tahes, võisin esitada kui tahes häid andmeid advokaadile, kes mulle vormi täiteks korraks anti, aga minu peremees süüdistas mind ja teemant oli leitud minu toast: oli selge, et mina olen selle varastanud. Kui ma tahtsin rääkida sellest, kui hirmus mees on härra du Harpin, ja tõestada, et mind tabanud õnnetuse on esile kutsunud lihtsalt tema kättemaks, mille põhjuseks oli tema soov saada lahti inimesest, kes tema saladust kandes oli tema üle võimu saavutanud, suhtuti nendesse kaebustesse, nagu vastusüüdistustesse ikka suhtutakse: mulle öeldi, et härra du Harpini tuntakse juba kakskümmend aastat kui ausat inimest, kes ei ole võimeline niisuguseks koleduseks. Mind viidi Conciergerie’sse, kus mu silme ees seisis hetk, mil pidin oma eluga tasuma selle eest, et olin keeldunud osalemast kuriteos; olin hukkumas; ainult uus roim võis mu päästa; Jumalik Ettehooldus tahtis, et vähemalt kordki astuks kuritegu välja vooruse kaitseks, säästaks teda kuristikust, kuhu kohtunike rumalus oli teda tõukamas.

Minuga samas kambris oli üks umbes neljakümneaastane naine, kes oli ühtviisi kuulus nii oma ilu poolest kui ka oma kuritegude laiahaardelisuse ja arvukuse poolest; teda kutsuti Dubois’ks ja nagu õnnetu Thérèse, ootas temagi lähipäevil oma surmanuhtluse täideviimist; kohtunikud olid ainult segaduses, mil viisil ta pidi hukatama: kuna ta oli end süüdlaseks teinud kõikides kuritegudes, mida üldse võib ette kujutada, olid nad nüüd lausa sunnitud kas leiutama tema tarvis mingi uue hukkamismooduse või hukkama ta viisil, millest meie sugu meid muidu säästab. Olin selles naises mingil määral huvi äratanud, kahtlemata kuritegelikku huvi, sest selle aluseks, nagu ma hiljem teada sain, oli kirglik soov teha minust proselüüt.

Ühel õhtul, kõige enam kaks päeva enne seda, kui me mõlemad pidime elu kaotama, ütles Dubois mulle, et ma ei läheks magama, vaid jääksin tähelepanu äratamata koos temaga nii vangla väravate lähedale kui vähegi võimalik.

“Kella seitsme ja kaheksa vahel,” jätkas ta, “puhkeb Conciergerie’s tulekahju – see on minu kätetöö; palju inimesi põleb muidugi sisse, aga mis sellest, Thérèse,” jätkus tol närukaelal jultumust mulle öelda, “teiste saatus ei tohi meile mitte midagi tähendada, niipea kui asi puudutab meie enda heaolu; igatahes on kindel, et meie pääseme; neli meest, minu kaaslased ja sõbrad, ühinevad meiega, ja ma annan sõna, et sa pääsed vabadusse.”

Nagu ma teile juba ütlesin, proua, Taeva käsi, mis oli karistanud minu süütust, kasutas nüüd minu kaitsjanna kuritegu: tuli puhkeski, põleng oli kohutav, kakskümmend üks inimest põles sisse, aga meie pääsesime. Juba samal päeval jõudsime hütti, mis kuulus ühele Bondy metsa salakütile, kes oli meie jõugu liikmete lähedane sõber.

“Sa oled nüüd vaba, Thérèse,” ütles mulle Dubois seepeale, “võid valida niisuguse elu, nagu sulle meeldib, aga ma tahan sulle nõu anda: loobu vooruslikest harjumustest, mis, nagu sa isegi näed, ei ole sulle kunagi õnne toonud; kohatu peenetundelisus viis sinu tapalava ette, hirmus kuritegu päästis minu sellest; vaata, mis kasu on siinilmas heategudest, ja mõtle järele, kas tasub end nende pärast ohvriks tuua! Sa oled noor ja ilus, Thérèse, ma luban sulle, et saad kahe aastaga rikkaks; aga ära arva, et ma juhin su jõukuse templisse mööda vooruse radu: kes tahab edasi jõuda, kallis laps, peab kõigeks valmis olema ega tohi millegi ees tagasi kohkuda; otsusta nüüd ise, see hütt pole meile kuigi turvaline peidupaik, peame siit paari tunni pärast lahkuma.”

“Oo, proua,” kostsin ma oma heategijale, “võlgnen teile palju tänu, ma ei taha sugugi oma tänuvõlast kõrvale hiilida: teie päästsite minu elu; mul on kohutav mõelda, et see sündis kuriteo kaasabil; uskuge, kui ma oleksin pidanud selle ise korda saatma, oleksin pigem tuhat korda surnud kui niisuguses teos osalenud; mõistan, missugustesse ohtudesse ma olen ennast asetanud, juhindudes ausatest tunnetest, mis jäävad alatiseks minu südamesse; aga kui okkaline Vooruse tee ka poleks, proua, ma jään ikka ja alati seda eelistama ohtlikele hüvedele, mis saadavad kuritegu. Minus on olemas usu põhimõtted, mis, tänu Taevale, mind kunagi maha ei jäta; kui Jumalik Ettehooldus tahab minu elutee vaevaliseks teha, siis ainult selleks, et mulle paremas maailmas selle eest tasuda. See lootus lohutab mind, see leevendab minu muresid, vaigistab minu kaebeid, annab mulle hädas jõudu ja aitab mul trotsida kõiki õnnetusi, mida Jumal tahab mu teele saata. See rõõm kustuks mu hinges niipea, kui määriksin teda mõne kuriteoga, ja kui ma kardaksin selle maailma karistusi, peaksin tundma piinavat hirmu teise maailma vaevade ees, mis ei laseks mul hetkekski maitsta rahu, mida ma ihaldan.”

“Nii tobedate põhimõtetega lõpetad sa varsti vaestemajas, tütreke,” ütles Dubois kulmu kortsutades, “võta mind kuulda, jäta see Jumala õiglus, tema tulevased karistused ja vaevatasud sinnapaika, kõigi nende nõmeduste keskel võib ainult nälga surra. Oh, Thérèse, rikaste julmus õigustab vaeste alatust: kui nemad avaksid oma rahakoti meie vajadustele, kui nende südames trooniks inimlikkus, võiksid meie südames maad võtta voorused; aga kuni meie õnnetus, kannatlikkus, millega me seda talume, meie heausklikkus, meie orjalikkus ainult suurendavad meie ahelate raskust, on meie kuriteod nende kätetöö, ja me oleksime lausa lollid, kui hoiduksime tegudest, mis võivad kergendada iket, mille nende julmus meile kaela on pannud. Loodus on lasknud meil kõigil võrdseina sündida, Thérèse, ja kui saatusele meeldib segi paisata seda üldkehtivate seaduste esmast kavatsust, siis on meie asi tema tujusid taltsutada ja oma kavaluse abil heaks teha niisugune tugevamate ebaseaduslik võimuanastamine. Mulle meeldib kuulata neid rikkaid, neid tiitlikandjaid, neid kohtunikke, neid preestreid, mulle meeldib näha, kuidas nad jutlustavad meile voorusest. Eks ole tõepoolest raske hoiduda vargusest, kui sul on kolm korda rohkem, kui elamiseks tarvis läheb; eks nõua palju vaeva mitte kunagi heietada mõrvamõtteid, kui sind ümbritsevad ainult tallalakkujad ja orjad, kellele sinu tahe on seaduseks; eks ole tõepoolest ülejõukäiv käituda alati karskelt ja mõõdukalt, kui sinu ümber on kogu aeg kõige maitsvamad road – neil peab olema tõesti raske jääda ausaks, kui neil pole mingit vajadust valetada... Aga meie, Thérèse, meie, kelle too julm Ettehooldus, kellest sa oma rumaluses oled endale mingi iidoli teinud, on määranud roomama alanduses, nagu madu roomab rohu sees; meie, keda vaadatakse ainult põlgusega, sest me oleme nõrgad; meie, kelle huuli niisutab ainult sapp ja kelle samme saadavad üksnes ohakad – kas sa tahad, et hoiduksime kuriteost, kui ainult kuriteo käsi avab meile elu värava, toetab ja kaitseb meid elus ega lase meil seda kaotada; kas sa tahad, et pidevas alanduses ja porri tallatuna jätaksime enda osaks ainult vaeva, masenduse ja valu, ainult viletsuse ja pisarad, ainult häbimärgid ja tapalava, samal ajal kui sellele klassile, kes meie üle valitseb, saavad osaks kõik jõukuse hüved? Ei, ei, Thérèse, üks kahest: kas on see Ettehooldus, mida sa austad, olemas ainult selleks, et me teda põlgaksime, või on see kõik sündinud vastu tema tahtmist. Uuri teda lähemalt, mu laps, ja sa veendud, et kui ta asetab meid olukorda, kus kuri osutub meile hädavajalikuks, jättes meile samal ajal võimaluse kurja teha, siis teenib see kuri samamoodi tema seadusi nagu heagi, ja sinu Ettehooldus lõikab tulu nii ühest kui ka teisest; tema on loonud meid võrdsusesse, ja inimene, kes seda võrdsust rikub, on samavõrd süüdi nagu see, kes võrdsust taastada püüab; mõlemad tegutsevad vastavalt ajenditele, mis nad on saanud, ja mõlemad peavad neid ajendeid järgima ning nautima.”

Tunnistan, et kui ma kunagi olen kõhklema löönud, siis just tolle kavala naise ahvatluste tagajärjel; aga üks hääl, mis oli temast tugevam, sai minu südames võitu tema eksiarutlustest; võtsin seda häält kuulda ja teatasin Dubois’le, et olen otsustanud end mitte kunagi kõlbeliselt laostada lasta.

“Mis siis ikka,” vastas tema, “tee, nagu tahad, jätan su sinu halva saatuse hoolde; aga kui paratamatus, mis vääramatult päästab kurjategijad ning toob vooruse neile ohvriks, su kunagi kätte saab – ja selle eest sa ei põgene –, siis pea vähemalt meeles, et sa mitte kunagi meist ei räägiks.”

Samal ajal, kui meie neid asju arutasime, jõid Dubois’ kaaslased salaküti seltsis, ja kuna vein valmistab kurjategija hinge ette uuteks roimadeks ning paneb ta unustama vanu, ei saanudki meie lurjused teada minu kavatsustest enne, kui olid otsusele jõudnud teha minust oma ohver, kuna kaasosalist nad minust teha ei suutnud; nende põhimõtted, nende kombed, hämar pelgupaik, kus me olime, turvalisus, milles nad uskusid end viibivat, nende joomane olek, minu iga, minu süütus – see kõik andis neile julgust. Nad tõusid lauast, pidasid omavahel nõu ja rääkisid Dubois’ga, nii et nende ettevalmistuste õudne salapära pani mu hirmust värisema, ja selle kõige tulemuseks oli käsk, et ma pean sealsamas rahuldama kõigi nelja ihasid, kas vabatahtlikult või vägisi; kui ma teen seda vabatahtlikult, annab igaüks mulle ühe eküü, ja ma võin minna, kuhu jalad kannavad; kui nad peavad jõudu kasutama, viivad nad oma tahtmise ikkagi läbi, aga saladuse varjamiseks pussitavad nad mu surnuks, kui on end rahuldanud, ja matavad mõne puu alla.

Mul ei ole tarvis teile kirjeldada, missugust mõju see julm ettepanek mulle avaldas, proua, te mõistate seda niigi; viskusin Dubois’ jalge ette ja anusin, et ta hakkaks veel kord mu kaitsjaks, kõlvatu naine aga ainult naeris mu pisarate üle.

“Oo, tont võtku,” ütles ta mulle, “vaata nüüd, mis õnnetusse sa sattusid... Mis see siis olgu, sa hakkad üleni värisema, kui pead teenima järgemööda nelja nii toredat poisivolaskit – kas sa ka tead, et Pariisis on kümme tuhat naist, kes annaksid poole oma kullast või kalliskividest, et olla sinu asemel?” Kui ta oli veidi järele mõelnud, lisas ta siiski: “Oota, mul on nende sulide üle piisavalt suur mõjuvõim, et sundida neid sulle armu andma, juhul kui sa oled valmis sellevääriliselt käituma.”

“Aga, proua, mida ma pean tegema?” karjatasin ma nuttes. “Käskige mind, olen kõigeks valmis.”

“Sa pead tulema koos meiega, astuma meie ridadesse ja tegema kõike sedasama mis meie, ilmutamata vähimatki vastumeelsust, ainult selle hinnaga päästan ma su ülejäänust.”

Leidsin, et mul ei ole võimalik kahevahele jääda; nii julmade tingimustega nõustudes saatsin end uutesse ohtudesse, tunnistan seda, aga need ei olnud nii käegakatsutavad kui too teine; oli võimalus, et mul õnnestub neist hoiduda, samal ajal kui miski ei saanud mind säästa sellest, mis mind hetkel ähvardas.

“Tulen ükskõik kuhu, proua,” ütlesin kähku Dubois’le, “tulen ükskõik kuhu, luban teile, päästke mind nende pööraste meeste käest, ja ma ei jäta teid ealeski maha.”

“Lapsed,” ütles Dubois neljale röövlile, “see tüdruk kuulub jõuku, ma võtan ta vastu, panen ta siin paigale; palun, ärge tarvitage tema kallal vägivalda; ärme muuda oma ametit talle juba esimestest päevadest peale vastikuks; saate ju isegi aru, kui kasulikuks võivad meile osutuda tema iga ja tema välimus, kasutagem neid oma huvides ja ärgem ohverdagem neid oma lõbudele.”

Aga mehe kirgedel on oma mõõt, millest edasi mitte miski ei suuda neid enam ohjes hoida. Mehemürakad, kellega mul oli tegemist, ei viibinud enam seisundis, kus nad oleksid suutnud midagi kuulda võtta; kõik neli olid kogunenud minu ümber, õgides mind oma põlevate pilkudega, ähvardades mind veelgi hirmsamal moel; nad olid valmis minust kinni haarama, olid valmis mind ohvriks tooma.

“Ta peab selle läbi tegema,” ütles üks neist, “enam ei saa talle armu heita: eks öelda ju, et vargajõuku pääsemiseks tuleb läbi teha vooruseproov, ja eks ole ta meile ühtviisi kasutuskõlblik nii rüvetatuna kui neitsina!”

Ma pehmendan nende väljendusi, te mõistate, proua, püüan üldse kogu stseeni veidi mahedamates toonides kirjeldada; ah, tegelik toon oli nii rõve, et teie siivsustunne kannataks tema alastioleku all vähemalt sama palju nagu minu häbelikkus.

“Üks hetk,” ütles see, keda kutsuti Coeur­de­feriks ja kes näis olevat jõugu pealik, umbes kolmekümne kuue aastane, härja jõu ja saatüri näoga mees, “üks hetk, sõbrad; on võimalik teha nii, et kõik jääksid rahule; kuna vooruslikkus on sellele väikesele plikale nii kallis ja – nagu Dubois väga õigesti ütles – kuna see omadus võib meile väga kasulikuks osutuda, kui me selle teisel moel käiku laseme, siis jätame selle talle alles; aga meiegi peame oma janu kustutatud saama – meeled on juba üles köetud, Dubois, ja selles seisundis, milles me praegu viibime, lõikame võib­olla sul endal kõri läbi, kui sa meie himudele vastu hakkad; las Thérèse koorib end jalamaid niisama paljaks, nagu ta oli sel päeval, kui ta siiailma saabus, ja las ta võtab selles olekus järgemööda sisse kõik erinevad asendid, mida meile meeldib temalt nõuda, samal ajal kui Dubois jahutab meie kirelõõma, süüdates viiruki altarite ees, kuhu see plika keeldub meid sisse laskmast.”

“End alasti võtta,” karjatasin ma, “oo Taevas, mida te minult nõuate? Kui ma olen sedasi teie pilkude ette seatud, kes võib siis vastutada...”

Aga Coeur­de­fer, kellel ei olnud ilmselt tahtmist mulle rohkem järeleandmisi teha ega ka oma kirgi kauem taltsutada, käratas mulle peale ja lõi mind nii toorelt, et ma mõistsin liigagi hästi, et kuuletumine on mu viimane võimalus. Ta seadis end Dubois’ käte vahele, kes oli tema käitumisest peaaegu samasuguses segaduses nagu mina, ja niipea, kui ma olin niisuguses asendis, nagu ta oli soovinud – mul oli käsk laskuda neljakäpukile maha, mille tagajärjel ma nägin välja nagu loom –, hakkas Dubois jahutama tema tulelõõ­ma, juhtides mingi jubeda monstrumi kordamööda kord ühe, kord teise looduse altari peristüüli vastu, olles iga löögiga sunnitud minu vastavaid kehaosi täiest jõust rammima nagu muistne müürilõhkuja ümberpiiratud linna väravaid. Esimeste rünnakute ägedus sundis mu taganema; raevunud Coeur­de­fer ähvardas võtta tarvitusele veelgi tooremad võtted, kui ma tema löökide eest kõrvale hiilin; Dubois saab korralduse oma pingutusi kahekordistada, üks prassijatest haarab kinni mu õlgadest, et ma põrutuste all vankuma ei lööks; löögid muutuvad nii jõhkraks, et vigastavad mind, ilma et mul oleks võimalik ühtegi neist vältida.