Читать книгу Naistest, lihtsalt - Dagmar Lamp - Страница 4

„Vanaema! Vanaema! Vanaema! Kas ma võin minna Aliisiga mängima?” nuian vanaema lillelise kitli küljes rippudes. Vanaema keedab kisselli ja üritab samal ajal marju puhastada. Köök lõhnab südasuviselt, lae all sumisevad kärbsed ja üksik herilane, kes värskelt võetud mee lõhna peale end tuppa on pressinud.

„No oota nüüd…!” rapsab vanaema käega ning üritab mind kleidisaba küljest lahti raputada. Ma ei anna alla.

„Vanaema! Palun-palun-paaluun! Ma luban, et olen hea laps! Ma ei lähe sõiduteele mängima! Ausõna! Me mängime siinsamas võsa vahel! Vanaema!”

Vanaema keerutab viimast korda kisselli, tõstab kulbi taldrikuäärele ja vaatab mulle tõsiselt otsa: „Mäletad küll, kuhu Aliis sind eelmine kord viis. Kas sa lubad, et te jääte siiasamasse hüüdekaugusse? Sa ju tead, et suure tee peal sõidavad autod väga kiiresti ja nii võib õnnetus juhtuda.” Vanaema hääl on pehme ja range samal ajal. Ma kujutan teda nii hästi ette kooliõpetajana, kes ta kunagi oli olnud. Lapsed ei julgenud kindlasti talle midagi halvasti öelda ega tunnis lollusi teha, mitte nii, nagu meie oma õpetajaga julgeme. Aga praegu on veel suvi ja koolile pole aega mõelda. On minu kaheksas suvevaheaeg ja kuigi ma pean end ammu juba suureks tüdrukuks, tundub mulle kohati, et vanaema arvab mind olevat lasteaiatite. Oi, kuidas mind tema ülihoolitsev suhtumine ärritab! Kõik teised lapsed võivad olla õues, kaua tahavad, aga mina pean punkt kell kaheksa õhtul koju laekuma. Ja nagu praegugi, pean ma iga kord talle ette kandma, kui hoovist kuhugi kaugemale minna tahan.

Ja praegu kutsubki mind võpsikusse! Aliis ütles, et poisid pidid ka pärast tulema. Ma olen nii tüdinenud vanaema aias mängimisest, siin on mesipuud ja murul paljajalu joostes võib nõelata saada. Pealegi on nii palav ja ma olen end ainuüksi tänase päeva jooksul sada korda voolikust külma veega kastnud. Võsas on aga hea varjuline ja jahe ning poistel on ehitatud sinna onn. Just sinna onni me Aliisiga minna tahamegi.

„Jah, ma luban! Ausõna! Ja kui me peaks minema rattaga sõitma, siis ma tulen ja küsin uuesti luba,” vannun pühalikult vanaemale otsa vaadates. Vanaema ohkab ja vaatab köögis ringi. Pangetäied värskelt korjatud sõstraid ootavad puhastamist, pealegi läheb homme jälle meevõtuks… „Kas sa pärast siis tuled mulle appi ja aitad mee jaoks purke pesta?”

„Jah, muidugi tulen! Aga õhtul siis, eks ju, praegu juba Aliis ootab aia taga.” Lõpuks rehmab vanaema käega: minemine. Lippan õnnelikult õue.

„No nii! Lähme nüüd!” hõikan Aliisile ja me jookseme üle tee.

„Mis me üldse tegema hakkame?” küsin talt, kui juba võsas rabistame.

„Oota, küll sa näed!” ütleb Aliis peaaegu sosinal ja vaatab mulle vandeseltslaslikult otsa. Aliis on minust paar aastat vanem ning elab samas külas kus mu vanaemagi. Mina elan linnas ja käin seal ka koolis, kuid olen kõik suvekuud, nii kaua kui mäletan – ja seda on hiiglama palju – just maal vanaema juures veetnud. Aliis läheb sügisel juba üheksandasse klassi. Ta tundub nii suur ja tark. Piilun silmanurgast tema poole: punased lokkis juuksed kõvasti patsi tõmmatud, jalas lõhkised teksad ja ketsid. Seljas aga moodne sätendava kirjaga T-särk, mille alt on näha – vaatan kadedusokkaga hinges – tema arenema hakanud tissinupsusid. Mina olen veel täiesti lameda rinnaga, ükskõik, kui palju ma end ka peegli ees ei keerutaks ja rinda ette ei ajaks, ikka näen välja nagu poiss. Peaaegu igal õhtul uurin end korralikult läbi: äkki on kusagile tekkinud mõni tumedam karv? Äkki just täna on päev, kui lõpuks ometi mu keha mõnd naiseks saamise märki näitab? Aga ei, minu lootused ei kanna vilja. Jätkuvalt olen ma liiga pikkade jalgade, kitsaste puusade ja olematu rinnaga tüdruk. Jah, just – tüdruk. Mitte neiu või saati siis naine. Ammugi ei näe ma välja selline nagu Aliis, kelle tagumik on kurvikas, tema teksapüksid ei lötenda kunagi nii nagu minu omad. Ja ta saab juba rinnahoidjaid kanda! Ohkan selle mõtte peale ja püüan end lohutada: see-eest on mul ilusamad juuksed ja mul on rohkem küünelakke! Mis siis, et ema vanad ja atsetooniga lahjendatud. Aliisil on ainult üks küünelakk, seegi kole tumeroosa.

Vahepeal mulle tundub, et Aliis viitsibki minusuguse noore plikaga sõber olla ainult sellepärast, et ma olen linnast ning mul on sageli ilusamad ja moodsamad asjad kui tal. Ja mul on juba kosmeetikat, mida temal pole üldse. Kuivõrd peaaegu kuivanud ripsmetušši, põseruuži ja heleroosat huulepulka kosmeetikakoguks saab nimetada. Sageli koputab Aliis juba varahommikul minu toa aknale, et üht-teist laenata, sest on minemas alevikku poodi ja seal on palju poisse, kes Aliisile silma peale on pannud. Ja Aliis neile.

Mina eriti alevikupoistega ei suhtle, kuigi olen igal suvel maal vanaema juures käinud. Ikka olen ma peamiselt aias mänginud, sest vanaema karmi pilgu alt kaugele ei tohi minna. Alles viimastel suvedel on Aliis mind rohkem oma tegemistesse kaasanud ja ma ootan alati õhinaga meie seiklusi. Nagu ka täna, kui Aliis juba hommikul teatas, et õhtuks on tal midagi erilist plaanis.

Tunnen südant rinnas põksumas, kui üle tee jookseme ja võpsikus sahistame. Ümberringi kõik lõhnab ja sumiseb, pärastlõunane päike on ka varjulise tihniku kuumaks kütnud. Kui onnini jõuame, jääb Aliis lõõtsutades seisma ning vaatab hoolsalt ringi: ega kedagi meid passimas pole? Alles siis, kui ta on veendunud, et keegi meid ei näe, kougib ta särgipõuest välja oma varanduse: kaks pisikest pudelit pruuni vedelikuga ning peaaegu tühjaks saanud suitsupaki. Vaatan teda ehmatusega ja Aliis hakkab mu nägu nähes naerma: „Mis sa põed! Keegi ei saa ju teada! Kas sa siis ei tahagi proovida?” Kui ikka veel jahmunult vaikin, hakkab ta tögama: „...Või oled sa veel liiga titt selleks?”

See süütab minus muidugi jonnitulekese. „Ei ole ma midagi titt! Ainult et vanaema ei tohi küll teada saada...” pomisen end onni kuuseokastega kaetud põrandale istuma sättides. Ma ei julge mõeldagi, mis saaks, kui vanaema teada saaks...! Aga juba ongi Aliis ühe pudelikese lahti korkinud ja suure lonksu kuuganud. Nägu kirtsutades ulatab ta joogi mulle: „Näe, võta. See on konjak! Kasuisa kapist pätsasin.” Nuusutan ettevaatlikult. Õh, lõhnab jõledalt! Ning maitseb sama jõledalt. Katsun kiirelt vastiku suutäie alla neelata. Aliis hakkab naerma ja ma tunnen tema suust tulevat alkoholihaisu. „Appi, kui mõnus soe hakkab kohe!” Ja juba ta võtabki järgmise lonksu. Nüüd tunnen seda minagi – kummaline soe laine, mis algab kurgust ning läheb lainetena mööda keha alla, pannes jalad mõnusalt surisema. Võib-olla tõesti pole see alkohol midagi sellist, mida kartma peaks?

Nii me seal istume, sumedas suveõhtus, pudel kahe vahet käimas. Aliis on muutunud hirmus jutukaks, muudkui seletab oma Rasmusest. Rasmus see ja Rasmus teine. Mind hakkab see teema juba vaikselt ära tüütama ning ma ei jaksagi enam temaga eriti suhelda. Pealegi käib mul pea ringi ja enam pole soojusest midagi järel. Minu vaikimine ei paista aga Aliisi takistavat. Juba ta jutustab mulle, kuidas nad ühel koolidiskol Rasmusega aeglast tantsu tantsisid ja „ma raudselt tundsin midagi ja ma tean, et tema tundis ka: meie vahel on eriline side!” Muigan. Eriline side, jajah. Täpselt nagu tal oli „eriline side” kevadvaheajal Jaanusega ning samasugune „eriline side”, mis tal oli möödunud jõulude paiku Karmoga...

„Kuule, aga proovime siis suitsu ka!” Aliis võtab tühjaks saanud pudelist viimase lonksu ja laksutab keelt. „Mulle täitsa meeldib see konjakivärk. On ju jummala lahe!?”

Panen tähele, et Aliisi käed värisevad natuke, kui ta sigareti huulte vahele paneb ning tikust tuld tõmbab. „Kuidas see nüüd käiski... „Kui eeeeema seda teaks?” itsitab ta ning hingab pikalt „ema” öeldes pahinal sisse. Ja hakkab kohe köhima.

Proovin ka. „Kui eeeeema seda teaks!” Küll on vastik! Köhime Aliisiga võidu ning hakkame lõpuks pidurdamatult naerma.

Suits paneb pea veel hullemini ringi käima ning üle paari mahvi ma ei tahagi tõmmata. Õnneks ei hakka ka Aliis mu kallal norima ning kustutab isegi suitsu poolikuna ära. Paistab, et talle see ka eriti ei istu, kuigi ta piidles ennist uhke pilguga oma sigaretti hoidvat kätt, lükates selle elegantselt kaugele.

Mulle ei tundu enam miski meie meelelahutuse juures elegantne või peen. Ma tunnen, kuidas mu suu haiseb alkoholi ja sigarettide järele ning pea käib vastikult ringi. Ma viskan end onni põrandale pikali, poolküljetsi, et südamepööritust vähendada. Aliis on teise pudeli lahti korkinud ning vaatab kannatamatult käekella: „No kus need poisid siis nüüd on, nad ju lubasid tulla...”

Aga enam ei peagi me ootama, võpsikust kostab raginat ning poiste karedaid, murduvaid naerupahvakuid. Rasmus lükkab kuuseoksad eemale ning poeb onni. „Noh, tüdrukud, jätsite meile ka midagi või?” pärib ta naeruselt, mu jalgu eest lükates. Pigem tajun kui näen Aliisi kadedat pilku. Kuid juba tõttabki sõbranna tähelepanu endale tõmbama: „Jah, näete, siin on terve pudel veel! Me ühe jõime kahe peale ära, hullult mõnna on olla juba. Kas te tõite ka midagi?”

„Midagi ikka tõime,” viipab Rasmus oma sõbrale, kes taskust kortsunud suitsupaki välja kougib.

„Ainult suitsu? Näh, sellest ühest pudelist ei saa me ju kõik midagi peaaegu!” pahandab Aliis.

„Ärge muretsege, mina ei taha enam,” poetan vaikselt. Südamepööritus on läinud hullemaks. Luban endale vaikselt mõttes, et ei joo enam mitte kunagi. Rasmus vaatab mind uurivalt ning hakkab siis naerma: „Noh, juba täis või? Palju te siin siis ära jõite?!”

„Hähähää, see on ju tal esimene kord, kohe tõmbas üle muidugi,” irvitab Aliis õelalt. „Jota! Väike jota!” tögab ta mind ja ma tunnen valusat torget kõhus. Kõik mingi poisi pärast! Miks ta peab nii vastik olema! Otsin õigeid sõnu, et end kaitsta, kui võsast kostab taas rabinat. Poisid ja Aliis jäävad ootavalt vait, Rasmus vaatab küsiva näoga meile otsa.

„Mina küll enam kedagi ei oota!” sosistab Aliis rutakalt ning hakkab kätega vehkima, et suitsuhaisu onnist välja saada. Aga juba on hilja. Tugev sooniline lühikeste küüntega käsi lükkab oksad eest ning vanaema tuttav nägu vaatab sisse. Hetke oleme me kõik liikumatult: vanaema hindab olukorda ning meie oleme kangeks ehmatanud. Pole enam mõtet lootagi, et vanaema suitsuhaisu ei tundnud. Aliis üritab poolikut alkoholipudelit minu selja taha lükata, kuid ka selleks on hilja.

„Nii, sina tuled koju. Kohe praegu! Aliis, sinu vanematega räägin ma õhtul. Ära sa arvagi, et asi nii jääb.” Aliis vaatab mulle kohkunult otsa, kui end püsti ajan ning kergelt tuikudes vanaema järel minema löntsin. Kodutee jooksul ei räägi me omavahel sõnagi. Vanaema kõnnib kiirel sammul ees, tema tuttavlik kodukitlis selg on täis etteheidet ning ma näen ta pinges õlgadest temasse peitunud raevu ja pettumust. Kui me tuppa jõuame, poetab vanaema mokaotsast: „Kööki. Purke pesema,” ning läheb ise välja. Kui mõne hetke pärast akna juurde piiluma lähen, näen, et ta küürutab peenarde vahel ning kitkub umbrohtu. Ma tunnen tohutut süükoormat ning vanaema vaikimine teeb kõik ainult hullemaks. Kui ta midagi ütleks, mind kuidagi karistaks! Aga see ootus, see ajab mind hulluks!

Lõpuks tuleb vanaema tuppa tagasi, istub köögilaua taha maha ning jääb mind vaatama, ühes kanavarvastega ehitud silmanurgas pisar helkimas. Ma ei ole kunagi oma vanaema sellisena näinud ning ma tunnen, kuidas minulegi nutt peale tükib.

„Ma rääkisin Aliisi emaga. Aliis ütleb, et see kõik oli sinu idee.”

„Ei olnud!” pahvatan sõjakalt. „Ausõna, vanaema, ma luban, et see polnud minu idee!”

„Aliis ütleb, et sa tõid suitsud juba linnast kaasa.”

„Aga vanaema...”

„Mis „aga vanaema”?! Ma ju tean, et siin majas suitse pole. Aga jumal teab, millega sa seal linnas veel tegeled!”

„Ma ei tegele millegagi! Ausõna!”

„Tead, eile oleks ma sind veel uskunud. Aga nüüd – ma enam ei tea. Ma ei tunne sind äragi, ma ei tea, kes sinust on kasvanud. Sa oled siin minu vastutada ja kuni kojuminekuni ei luba ma sul enam kuhugi üksinda minna. Linnas tee, mis tahad, aga siin sa selliste lollustega enam ei tegele.” Vanaema hääl on rahulik ja kindel, ainult kergelt värisev lõug annab aimu sellest, kui pahane ja pettunud ta tegelikult on. Ma vaatan krobelist kulunud köögilauda ning nokin küünega lahtist värvi. Vanaema ohkab raskelt. Nii me seal istume: mina häbis ja natuke veel purjakil, tema pettunud, murtud südamega. Lõpuks vanaema tõuseb ning hakkab pihta oma igaõhtuste toimetustega: koorib kartuleid, puhastab kala, viib välja solgipange. Me sööme vaikides ning alles mõned päevad hiljem hakkame me taas rääkima, teeseldes, nagu poleks midagi juhtunud.

Aga mina enam alevilastega mängima ei lähe. Ühel päeval enne suve lõppu ja uuesti linna sõitmist näen Aliisi meie väravast mööda käimas. Tema näeb mind ka, vaatab mulle jonnakalt otsa ning jalutab sirge seljaga edasi.

Kui isa mulle ühel palaval augustihommikul järele tuleb, kallistan ma vanaema kõvasti-kõvasti ja sosistan talle enne autosse istumist kõrva: „Ma enam ei tee, ma luban! Anna mulle andeks!”

„Annan,” sosistab vanaema vastu. Lehvitan talle veel autoaknast järele, kergendunud ja kurb samal ajal. Terve pikk suvi on möödas, linnas saan ma jälle teha, mis tahan, kartmata vanaema etteheiteid või keelde. Aga ometi on siin hea, tegelikult ma ju tean, et vanaema teeb kõike sellepärast, et hoolib. Vaatan, kuidas ta kõhetu, natuke küürus kuju kurvi taha kaob ja ohkan, pühkides siis nostalgiamõtted peast. Ees ootab terve põnev kooliaasta!

Aastaid hiljem, kui seisan vanaema haua veerel ning hakkan suitsu ette panema, kangastub see suvine hetk mulle täie selgusega. Surnuaialt lahkudes kärtsutan oma sigaretipaki kokku ja viskan prügikasti. „Ma enam ei tee, vanaema. Ma luban,” sosistan. „Anna mulle andeks!”