Читать книгу Naistest, lihtsalt - Dagmar Lamp - Страница 5

BIANCA Pastakahull

Оглавление

Kui ma lõpetasin neljanda klassi (kiituskirjaga, muide!), otsustas isa meie juurest ära kolida. See on pikk lugu, aga lõppkokkuvõttes pidime emaga leidma endale uue kodu ja nii ma olingi sunnitud kooli vahetama. Mul ei olnud selle vastu ausalt öeldes midagi – vana kool oli külm ja kõle ning ma kartsin meie klassijuhatajat varvastest juusteotsteni. Ta oli suur, kimedahäälne ning kui ta tunnikontrolli tegi, kõrgus ta alati meie laudade kohal, kahtlustades, uurides: ega me ometi maha ei kirjuta! Alati, kui õpetaja jäi minu laua juurde pidama, tabas mind kirjutamiskramp, isegi siis, kui mul kõik õpitud ja kristallselge oli. Ma lihtsalt ei suutnud ühtki sõna paberile panna, kui ta mul selja taga seisis. See kramp on mul senimaani – ma ei suuda nüüdki ühtki tähte kirjutada, kui keegi mu kohal heljub.

Pealegi oli nii mul kui ka mu klassikaaslastel liiga selgelt meeles, kuidas ma ükskord esimesel kooliaastal tahvli ees püksi pissisin. Hüüdnimed nagu Pissi-Vissi ja Kusekott käisid minuga kaasas ja ma tundsin igal hommikul õõva, kui pidin taas suure koolimaja uksest sisse astuma. Ma mäletan seda õnnetut hetke nii selgelt: mul oli hirmus-hirmus pissihäda, aga kuna ma õpetajat nii metsikult kartsin, ei julgenud ma tualetti küsida. Ning kui õpetaja mind tahvli ette vastama kutsus, mõtlesin ma: ainult natukene siristan, keegi ei saagi aru, peaasi, et see suur häda üle läheks! Muidugi ei tulnud „siristamisest” midagi välja ning kogu stseen lõppes sellega, et mina seisin tahvli ees ja nutsin ning klassikaaslased ei suutnud naeru tagasi hoida. Sel õhtul tuli ema mulle kooli järele ning ma mäletan selgelt tema etteheitvat pilku ja sõnu: „Sa oled ju juba nii suur tüdruk, kuidas sa siis...”

Edaspidi olin ma väga hoolas, et enne tundi vetsus ära käia, et mitte iial enam ei tekiks olukorda, kus ma tunni ajal häda pean kannatama. See veel puuduks, et ma pärast seda häbistavat vahejuhtumit avalikult veel vetsu julgeks küsida! Ma ei tahtnud ettegi kujutada hirnumist ja pilkeid, mis sellega kaasneks. Nii et kõike eelnevat arvesse võttes tundsin ma kergendust, et sain uude kooli, alustada puhtalt lehelt. Aga millega ei osanud ma arvestada, oli tõsiasi, et kõik need poisid ja tüdrukud, kellega mind ühte klassi pandi, olid juba neli aastat üksteist tundnud. Peale minu polnud klassis ühtki uut õpilast ning nõnda läkski nädalaid enne, kui keegi uutest klassikaaslastest vabatahtlikult mind enda kõrvale istuma kutsus. Seni istusin vabadel kohtadel, tühjade laudade taga või kui teinekord vaba kohta polnud, siis istusin sinna, kuhu õpetaja mind suunas. Tajusin võõristust, kuid see oli igal juhul parem kui põlgus, mis oli mind saatnud eelmises koolis!

See keegi, kes mind lõpuks enda juurde istuma kutsus, polnud lihtsalt keegi. Tema nimi oli Bianca („bee ja tseega!” ütles ta alati uhkelt) ja me jagasime sama pinki kunstiõpetuse tunnis.

Alguses oli Bianca lõbus kaaslane. Ta tutvustas mulle minu uusi sõpru ja saatusekaaslasi ning tundus, et Biancal on nende üle mingi imelik võim: paistis, justkui oleks kõik tema sõbrad, kõik tahtsid temast osa saada. Kui üks tüdruk ühel päeval oma uue kutsika kooli kaasa tõi, siis oli just Bianca see, kellel kutsat kõige rohkem hoida lasti. Kui Bianca kodutöödega jänni jäi, siis rivistusid pea kõik üles, et teda aidata. Mina nautisin Bianca sõbraks olemist, sest lõpuks ometi sain ma aimu, mis tähendab olla populaarne! Kuigi ma ise seda ei olnud, sain ma end Bianca aupaistes soojendada ja see oli imeline tunne. Mitte keegi ei vaadanud mulle viltu ning keegi ei kutsunud Prillipapaks või Pissipüksiks, nagu mind vanas klassis kutsuti. Mul oli justkui alanud uus elu! Bianca talutas mind mööda esiti võõrast koolimaja ringi, tutvustas õpetajaid ja õpilasi. Õhtuti kutsus ta mind külla ning lasi mul oma kallihinnalise telekamänguga mängida või kinkis mulle armulikult mõne oma välismaalt toodud T-särgi, mis talle endale enam pinget ei pakkunud.

Bianca tundus mulle superkangelasena. Ja oi, kui ilus ta oli! Suured pruunid silmad, läikivad šatäänid juuksed, uhkete kirjadega T-särgid... Ning olgugi et ta matemaatikaga jänni kippus jääma, oli ta see-eest kõva sportlane. Ka siin toimis meie sümbioos: mina aitasin pinginaabrit arvutamises, tema aga kutsus mind alati esimeste seas oma rahvastepallimeeskonda. Seegi oli minu jaoks miskit uut, kuna vanas koolis seisin ma meeskondade valimise ajal punastades ja häbistatuna viimaste hulgas ning ootasin, kuni kapten oli lõpuks sunnitud valima minu ja paksu Viivika vahel. See oli vanas klassis ainuke minust veelgi ebapopulaarsem tüdruk.

Aga nüüd oli tänu Biancale kõik teisiti.

Enne jõuluvaheaega hakkas mulle aina enam koitma, et pooled tüdrukud meie klassist kannavad minu peale vimma. Enne olid ju nemad Bianca soosikud, aga nüüd tulin mina ja võtsin Bianca neilt ära! Kuid Bianca oli ühtviisi armulik nii nende kui minu suhtes: ta lasi jätkuvalt meil ära teha oma kodutöid, andes selle eest vastu põgusaid õnnehetki tema meeskonnas mängides või näiteks tema riidekappi revideerides.

Veerandi viimasel päeval kooli jõudes ja klassiruumi uksest sisse astudes kahvatusin: keegi oli tahvlile sodinud sõnad: „Pissi püksi!” Halb eelaimus langes tumeda tekina mu peale, kuid rahustasin end: kindlasti viskab keegi nalja, kindlasti ei ole see kuidagi minuga seotud... Kui tahtsin oma kohale istuda, tõusis Bianca aga püsti ning lükkas mind eemale: „Sina siia ei istu! Ma istun nüüd Irjaga!”

„Aga miks?” Ma tundsin, kuidas mu suu ümber tekkis nutuvõru ja ma oleks tahtnud kohe ulguma hakata, kuid sundisin end rahulikuks.

„Sest sa oled üks igavene kusekott!”

Ma jäin vait, võtsin oma koti ja liikusin tühja tagapingi suunas. Bianca aga ei olnud veel lõpetanud, vaid karjus mulle järele, nii et kõik klassis teda kuulsid: „Mis, kas sa arvasid, et mul polegi tuttavaid muudes koolides või? Kas sa tõesti arvasid, et see ei tule välja?!” Kõik, kes sel hetkel klassis olid, hakkasid mürinal naerma ning üheskoos karjuma: „Kusekott! Kusekott!”

Seda ma enam välja ei kannatanud. Haarasin oma asjad ja jooksin nuttes välja, otse tüdrukute tualettide poole. Lukustasin end kipakasse kabiini, vajusin põrandale poti ette istuma ning tihkusin vaikselt nutta, et mitte keegi ei kuuleks mu pisaraid.

Mida ma nüüd edasi teen? Mõte nende inimestega kokku jäämisest tundus nii kohutav, et kui kell tundi helises, ootasin ma veel mõned minutid ning jooksin siis läbi koridoride välja, õue, karge talveõhu kätte. See oli esimene kord minu jaoks poppi teha, aga ma ei hoolinud sellest. Kusekott! Ma ei saa iialgi sellest nimest lahti! Koorisin endal jope seljast ning jooksin läbi tuuliste tänavate kodu poole. Las ma jään haigeks! Asfalti katvad sulgkerged lumehelbed lendasid kahte lehte, õige pea kattusin ma higiga, aga jooksin ikka edasi, külmad iilid vastu niisket nägu peksmas.

Õhtuks oli mul tekkinud väike palavik. Ema katsus mu tulitavat otsaesist, vangutas pead ja ohkas raskelt: „Et sa ka just nüüd, just enne jõule, haigeks pidid jääma...”

See haigus tegi mu õnnelikuks. Ma sain kaks nädalat voodis teki all peidus olla ning keegi ei sundinud mind kuhugi minema, keegi ei küsinud minu käest tüütuid küsimusi, näiteks seda, miks ükski klassikaaslane mulle ei helista ega uuri, miks ma puudun. Vahepeal tabasid mind nutuhood, kõõksusin häält kinni hoides lina all, siis aga lebasin apaatselt ning vahtisin lage. Ema ei saanud aru, mis mul viga on: pidevalt püsis väike palavik ning ma keeldusin voodist tõusmast. Jõulud ja aastavahetus möödusid samuti tekikookonis ning kui hakkas lähenema vaheaja lõpp ja taas kooliminemise aeg, hakkas iga päevaga minus kasvama ka paanika.

Ma ei saa sinna tagasi minna!

„Ema, ma arvan, et ma olen ikka veel haige,” kurtsin kähiseval häälel. Ema surus oma jahedad pihud mu näole ning raputas pead: „Mulle tundud sa küll üsna terve! Kas kutsume arsti?”

„Jah! Kutsume arsti!” teatasin õhinal. Ema vangutas jälle pead ning helistas perearsti kohale. Viimane tuli, kraadis mind, surus külma stetoskoobi seljale ning teatas lõpuks: „Paistab, et homme saad jälle kooli minna!”

Minu protestid ei veennud enam kedagi – ema ja arst olid otsustanud. Sellel õhtul vähkresin ma kaua voodis, jalad hirmust kangestunud, silmad pimedusse puurimas. Mis homme ees ootab? Mida ma küll peale hakkan? Kas äkki õnnestuks mul ema veenda, et ma tahan kooli vahetada? Kui lõpuks unne suikusin, nägin klassikaaslaste groteskselt irveks moondunud nägusid röökimas: „Kusekott! Kusekott!”

Järgmisel hommikul kõndisin mööda krudisevat lund koolimaja poole. Oli pime, seljakott oli raske ning ma piidlesin hirmunult, justkui haavatud loom, teisi kooli poole rühkivaid inimkogusid: kas mõni neist on mu piinaja? Kus on Bianca?

Kui rõivistusse astusin, ei teinud keegi minu saabumisest suurt numbrit. Tüdrukud lobisesid edasi oma vaheajast, poisid tegid plaane õhtul hokit mängima minna. Bianca ei olnud veel kas saabunud või oli juba garderoobist lahkunud. Kui jopet varna hakkasin riputama, tardusin paigale. Keegi oli suurte ja rasvaste tähtedega minu nagi kohale maalinud: „HAISUKOTT!” Tajusin, et riidehoid oli vaikseks jäänud, kõik ootasid mu reaktsiooni. Hingasin sügavalt sisse, lükkasin külma moega üleriided naela otsa, vahetasin saapad kingade vastu, haarasin ranitsa ja trampisin pead kuklasse lükates esimesse tundi. „Ma pean sellest kõigest lihtsalt läbi ennast ajama, see ei ole ju nii hull!” sisendasin endale.

Päev läks, kui hommikune vahejuhtum välja jätta, edasi üsna rahulikult. Vilksamisi nägin tundides ka Biancat, kuid ta ei teinud mind märkamagi. Ka kõik teised tundusid olevat hõivatud muu olulisega ning mulle ei pööranud keegi tähelepanu. Ma üritasin teha end nähtamatuks, küürutades tagumistes pinkides, tõstmata kätt, vaatamata kellelegi silma. „Nii võiks isegi elada juba,” mõtlesin, kui astusin matemaatikaklassi, et avastada: terves klassis on üksainuke vaba koht.

See oli Bianca kõrval.

Mu endine sõbratar jutustas heledal häälel teiste tüdrukutega, aeg-ajalt naerma purtsatades. Hingasin sügavalt sisse ning manööverdasin vaba koha poole, astudes üle klassikaaslaste seljakottidest ning vahekäikudesse sirutunud jalgadest.

Kell helises tundi, ma kraamisin oma vihikud-raamatud kotist välja ning õpetaja ruumi ilmumine tõi kaasa häältekõma vaibumise. Bianca minu kõrval pööras end näoga tahvli poole, ignoreerides mind täielikult. Kui enne haigeks jäämist tundsin end kohutavalt, sest Bianca karjus mu peale, siis nüüd tundsin end veel kohutavamalt, kuna olin tema jaoks tühi koht. See arusaamine tegi mind ääretult kurvaks, ma tundsin, justkui oleks mulle antud maitsta imehead šokolaadikooki, aga võetud see täpselt viimasel hetkel suust ära. Kuidas kooki tagasi saada, ma ei teadnud.

„Bianca, anna andeks, ma olin alles väike siis, kui see juhtus!” Sirgeldasin selle väriseva käega vihikust rebitud lehele ning lükkasin pinginaabri poole. Tükk aega eiras ta kirja, lahendades hoogsalt ülesandeid ja segades õpetajale oma küsimustega vahele. Lõpuks, kui ma olin juba lootuse kaotanud, võttis ta mu vabanduse, luges seda, kõverdas põlglikult huuli ning kärtsutas paberi kokku.

Järsku tundsin reiel teravat valu. Võpatasin. Bianca oli kummardunud minu lähedale, surunud pastakatera mu jalga ning sisistas mulle kõrva: „Mind ei huvita! Haisukott oled ikkagi!”

Ta sodis vihaselt, valusalt oma pastakaga mu jalga. Ma ei suutnud end liigutada, šokiseisundis jälgisin justkui aegluubis, kuidas viha täis tüdruk kahe käega pastakat hoiab ja seda valusalt mu reide surub. Bianca nägu oli moondunud, ta silmi täitsid rahuldussädemed, põsed olid roosaks värvunud.

Kui kell helises, sai kõik läbi. Bianca pakkis oma asjad ning läks, sõbratarid käevangus, vahetundi pidama. Ma istusin veel mõned minutid tühjas klassiruumis, kuni õpetaja mind ehmatusest äratas.

Õhtul kodus pükse jalast võttes nägin sini-punatriibuliseks muutunud jalga. Teksad olid igaveseks rikutud, kuid kuna meil ei olnud raha, et uusi osta, siis leotasin neid õhtul hoolikalt pesuvahendis ning nühkisin harjaga pastakatriipe maha. Lõpuks pidin leppima, et mu teksadel on „moelisand” ning lootsin vaid, et keegi koolis seda ei märka.

Päevad läksid, mul õnnestus Biancat vältida, kuid samal ajal jälgisin teda pidevalt. Alguses hirmust, et teada, millal põgeneda, siis juba uudishimust. Bianca oli nagu mesilaskuninganna, tema ümber sumisesid pidevalt tütarlapsed, lootes saada aupaistest osa. Mis Bianca nii populaarseks tegi? Murdsin selle üle kaua pead, kuni lõpuks üks vahejuhtum mu silmad avas. Üks meie klassi tüdruk – Pisi-Virge, nagu teda kutsuti – sattus ootamatult Bianca ebasoosingusse. Miks, seda ma täpselt ei teadnud, kuid ühes tunnis märkasin nende laua poole vaadates Bianca näol tuttavat grimassi. Ta oli kummardunud Pisi-Virge kohale ja surunud pastaka tema jalga. Virge näol oli nutuvõru, ta lõug värises ja silmad täitusid pisaratega. Hõõrusin automaatselt oma jalga, kuigi Bianca kratsitud sinikad olid ammu kustunud. Jälgisin stseeni halvatult: Bianca punaselaigulist nägu, palavikulisi silmi, rahuldusest pakatavat naeratust. Ja ma mõistsin: kuna teda kardeti, oligi ta populaarne. Kui paljud veel on pidanud tema terrori all kannatama? Vaatasin klassis ringi, kuid kõik olid oma tegemistega ametis. Võisin vaid oletada.

Samas tegi Pisi-Virge juhtum mind rahulikumaks, sest lootsin, et olen igaveseks Bianca jaoks tühi koht. On tal nüüd ju uued põlgusalused, kellega tegeleda! Kuid ma eksisin. Ühel veebruaripäeval pärast kooli koju sättides olin sunnitud mööduma Biancast, kes kamba vanemate tüdrukutega kooli nurga taga suitsu tegi. Jäin neid ilmselt üllatunult vaatama, sest mul polnud aimugi, et Bianca veel millegi sellisega tegeleb. Tüdruk aga märkas mind ja röögatas: „Mida sa vahid, haisukott!” Pöörasin kiirelt pea ja hakkasin minema sammuma, kui järsku tundsin kuklas teravat valu. Bianca oli mind jäätükiga visanud! Jäin ehmunult seisma ja hõõrusin kukalt. Verd ei paistnud, kuid pea kumises tabamusest ikka veel. Bianca seisis ootamatult minu vastas: „Noh, on sul veel midagi öelda?”

„Ei... Ma ei öelnudki ju...” Litaki! Bianca käsi lajatas vastu mu põske.

„Ära teda rusikaga löö, sinikad jäävad näha!” hüüdis keegi tema kaaslastest eemalt ja kõik naersid. Ka Bianca naeris, mulle hoolikalt otsa vaadates, reaktsiooni otsides. Püüdsin temast mööduda, kuid ta pani mulle jala ette, nii et komistasin.

„Kas sa kavatsed ära kituda? Mh? Kuserott?”

„Ei...”

Bianca lõi mind rusikaga külge. Ja siis veel ühe korra. Ja veel ühe korra. Mul oli hing kinni ja tõmbasin instinktiivselt kõverasse. Tema löögirahe kestis veel kaua, mulle tundus, et lausa tunde. Lõpuks ta väsis, sülitas maha ja kummardus mulle otsa vaatama.

„Kui sa kellelegi midagi ütled, siis ma tapan su ära, kuserott! On selge?!”

Noogutasin hädiselt ja jooksin minema. Õhtul jäin ma jälle „haigeks”. Kuigi kraadiklaas palavikku ei näidanud, keeldusin ma voodist tõusmast ning emal ei jäänud muud üle, kui lasta mul koju jääda. Kui ta mõne päeva pärast koolimineku teemaks võttis, läksin lausa hüsteeriasse, nuttes ja karjudes: „Ma ei lähe sinna! Sa ei saa mind sundida!” Ema vaatas mind üllatunult.

„Kas midagi on juhtunud? Sa ei ole ju haige...”

„Olen küll! Sa ei tea midagi!” käratasin ja tõmbasin teki üle pea. Tundsin, et ema istus veel mõned minutid mu voodiäärel, ilmselt mures ja mõttes, püüdes aru saada, mis minuga lahti on. Aga ma ei saanud ju talle midagi rääkida! Sest kui Bianca teada saab, et ma kellelegi midagi rääkisin... See mõte oli liiga jube, et edasi mõelda. Lõpuks ema ohkas, vangutas pead ja läks teise tuppa. Kuulsin, et ta võttis telefoni ja rääkis kellegagi. Mõne tunni pärast kõlas uksekell ning peagi astus tuppa meie klassijuhataja, näol mure- ja uudishimuviirg. Tõusin voodis poolistukile ja pomisesin hädise tervituse. Lootsin, et näen välja piisavalt haige, et õpetaja kähku minema läheks.

„Näete, siin ta ongi. Järjekordselt ütleb, et on haige, aga mulle tundub, et... koolis on midagi juhtunud,” vangutas ema pead ja kadus elutuppa, jättes meid kahekesi. Õpetaja suured soojad silmad vaatasid mind sõbralikult ja ta istus ettevaatlikult voodiäärele.

„Mis siis juhtus? Kui ma klassijuhatajatunnis küsisin, et kas keegi teab, mis sul viga on, siis hakkas Bianca naerma... Nii et ma arvasin, et tulen küsin sult endalt. On näha, et midagi on juhtunud ja kui aus olla, siis on meil Biancaga varem probleeme olnud, nii et ma olen väga ettevaatlik kõikide selliste juhtumite suhtes.” Klassijuhataja rääkis nagu poliitik – kuivalt ja korrektselt. Vaatasin õpetajale jonnakalt otsa ning otsustasin mitte ühtegi sõna öelda. Seda veel vaja, et tema mind kusekotiks hakkaks hüüdma! Või, mis veel hullem, minu ja Bianca vahelisest episoodist teada saaks. Sest õpetaja ei saa ju selle koha pealt suud kinni hoida ja Bianca saaks kindlasti teada, et ma olen kõik ära rääkinud.

„Olgu, kui sina ei räägi, siis ma räägin ise. Tead, ma tunnen Biancat juba mitu aastat ja ma tean, milline ta olla võib: ühel hetkel on sinuga suur sõber ja teisel hetkel... mitte nii väga. Kas mul on õigus?”

Noogutasin, sest leidsin, et kui ma ei räägi, siis žestikuleerida võin ikka.

„Nii et te läksite tülli. Kas see nüüd on põhjus, miks mitte kooli tulla?”

„Aga te ei tea üldse, mis juhtus! See pole ainult tema, see on terve klass!” purskasin ühtäkki välja ning selle lausega koos hakkasin taas nutta tihkuma. Õpetaja pani oma käe mulle ümber ja ütles rahustavalt: „Pole hullu, pole hullu.” Ta lasi mul nutta ning ma nutsin ja nutsin. Kui ma lõpuks ninalurinal luksumise lõpetasin, hakkas õpetaja taas rääkima. „Tead, teeme nii, et me räägime mõlemad koos Biancaga?”

„Ei, ma ei taha!”

„Aga sa ei saa elu lõpuni koju jääda!”

„Saan küll!”

„Ei, kullake, sa ei saa. Teeme nii, et esmaspäeval tuled sa pool tundi varem kooli ja siis räägime selle asja selgeks.”

Kui õpetaja lahkus, piilus ema uudishimulikult ukse vahelt sisse: „Mis juhtus?”

„Ei midagi!” nähvasin ja keerasin end taas teki sisse. Ma küll ei tahtnud Biancaga rääkida, aga mingit muud võimalust mul ka polnud. Esmaspäev saabus ning jalgade värinal läksin koolimaja poole. Kuna tundide alguseni oli veel pool tundi aega, oli kõik veel vaikne ja hämar. Mulle meeldis selline koolimaja – kui seal polnud lärmakaid õpilasi, kiirustavaid õpetajaid ega kedagi, kes võinuks mulle midagi solvavat hüüda. Bianca ja klassijuhataja ootasid mind juba. Bianca näol oli viha, mida ta üritas ükskõiksuse maski taha varjata.

Naistest, lihtsalt

Подняться наверх