Читать книгу Ööd kollases autos - Dagmar Lamp - Страница 6
Teine sõit: Monopol
ОглавлениеLiinaks osutub dressides nooremapoolne naine, kelle vanust on võimatu hinnata. Ta nägu on meikimata, juukseid varjab kapuuts ning on näha, et ta pole ei heas toitumuses ega füüsilises vormis. Kui ta mulle aadressi ütleb, kuulen ta häälest rabedust ning pärast paari sõna hakkabki neiu köhima, röginal ja läkastades, nagu eluõhtul tuberkuloosihaige vanamees. Ma lükkan käigu sisse ja me sõidame. Ilma taha vaatamatagi kuulen, kuidas tütarlaps närviliselt oma võtmetega mängib.
„On ikka vanamutt,” ütleb ta äkitselt poolsosinal ja ma jään huvitatult kuulama. Mis siis nüüd juhtuma hakkab? Aga tundub, et ta ei soovi täpsustada, kordab üksnes paarisekundiliste vahedega juba öeldud lauset: „On ikka vanamutt...”
Ma olen natuke hirmul, miski Liina olekus on ähvardav ning tema ärevus nakatab ka mind. Me jõuame üsna pea kohale ning ma peatun madala puumaja ees. „Oota siin!” ütleb Liina mulle kärinal ning hüppab väledal sammul autost välja. Kui ta autost möödub, et maja poole minna, näen, et ta riietus on vana ja kulunud. Võpatan, kui naine äkitselt rusikaga aknale taob. „Valja! Tule välja!”
Fuck! See ei tõota küll midagi head. Ma ei tea, mida teha: ühest küljest võiksin ma ära sõita ja saamata tasu maha kanda, kuid teisest küljest võib ehk siin mu abi vaja minna. Äkki ma peaksin kutsuma politsei? Ei, praegu pole veel põhjust. Jumal hoidku, inimestel on ju ometi õigus oma tuttavatega suhelda täpselt sel viisil, nagu nad tahavad – kas või uksekella helistamise asemel aknale taguda. Püüan end rahustada, võtan lonksu kohvist, mille olen termostassis juba õhtu hakul topsihoidjasse pannud. See on jahtunud ja maitseb nagu märg koer.
Aknas süttis tuli ning kahtlustav vanainimesenägu piilub kardinate vahelt välja. Kiirelt tõmbab ta aga paksud katted jälle ette ning jupp aega ei juhtu midagi. Liina on süüdanud sigareti ning tammub kärsitult edasi-tagasi. Siis aga avaneb krigisedes kõrge plankudest kokku löödud aiavärav ning küürus vanamemm poeb selle vahelt välja, viibates rahustavalt käega: „Ah, see oled sina, Liina! Ma veel mõtlesin, et kes siin õhtul niiviisi...”
„Jäta jutt, Valja, sa teadsid väga hästi, et ma tulen, kui sa mu Kolka sellise saastaga koju saadad!”
„Mis saast! Ei ole ma mingit saasta müünud!” üritab memm end õigustada, õlad taha lükatud, käed risti rinnal.„Valja, sa oled uss ja sa tead seda väga hästi! Too nüüd aga heaga õige pudel välja, muidu läheb jamaks!”
Mu suu kisub vägisi muigvele. Ah, see on ju tavaline salaviinaäri tüli! Kuigi mul on nende väheste monopolide asukoht, mis meie linna veel jäänud, üsna hästi pähe kulunud, on see siin minugi jaoks uus. Tundub, et Valja on suutnud oma äri kas väga kaua saladuses hoida või on ta alles alustanud. Vaatan Valjat põhjalikumalt ning peagi hakkavad mulle näojooned tuttavana tunduma. Seega pole ta selles äris sugugi uus. Püüan meenutada: jah, see on seesama tädike, kes alles mõned kuud tagasi monopoli linna teises otsas pidas! Tundub, et alles hiljuti on selle memme vana asupaika politsei puistanud ning nüüd on ta leidnud uue koha, kus elada ja äri pidada. Nüüd venib mu suu kõrvuni: pealtnäha paistab Valja täiesti tavalise pensionärina, kes võiks teda tänaval nähes arvatagi, et tegu on sellise... „ärinaisega”.
„Kurat, Liina, mida sa õige arvad? Sa tuled mind halvas kaubas süüdistama?!” Valja on tõstnud häält, aga täpselt nii palju, et mitte endale tähelepanu tõmmata või naabreid ärritada. Aeg-ajalt käivad ta silmad volks ja volks paremale-vasemale, et olukorda kontrolli all hoida. Liinat aga ei huvita, kas neid pannakse tähele või mitte.
„Muidugi tulen! Persse, see, et Kolka täis oli, kui päeval siin käis, ei tähenda, et sa võiks viina pähe mingit veelahust meile müüa!” Liina kõrgub väikese vanamemme kohal. Ta on Valjast peajagu pikem, kuid ka vanainimesest õhkub autoriteetsust ja jõudu. Nii nad seal seisavad, kaks kanget.
„Kuidas sa tead, et mina selle müüsin? Äkki jõi Kolka oma sõpradega kuskil pudeli enne tühjaks ja valas siis veega segamini? Mina müün ausat kaupa!” Kõkutan autos vaikselt naerda. „Ausat kaupa”, või nii!
Ka Liina hakkab nüüd naerma, närviliselt ja kärisedes: „Aga vaat siin sa puusse panedki. Kolka tuli otse koju ja pudel oli täiesti avamata, ma ju tean, millised need pudelid välja näevad, mis sinu juurest tulevad!”
Hetkeks tundub, et Valja lööb vankuma – on selge, et Kolka aususele polnud ta selles vaidluses panustanud. Kuid see ei löö teda veel lõplikult jalust.
„Kui sa nii hästi kõike tead, siis peaksid ka seda teadma, et ma vahepeal valan pudeleid ümber!” proovib ta veel Liinat veenda. Viimane aga ei võta vedu, hoopis kummardub Valjale väga lähedale ning ütleb täiesti rahulikult: „Valja, Kolka tuli otse minu juurde. Ma seisin seal, tänava otsa peal ja rääkisin oma sõbrannaga juttu. Ma nägin, kuidas ta sult pudeli sai ja kuidas ta minuni kõndis. Pole mingit võimalustki, et ta vahepeal oleks saanud pudeli ümber vahetada või sisu veega segada. Tead, mutt, ma vaatan ikka ka neid sii-ess-aisid ja ma tean, et mul on praegu tõendid, mida sa ei saa enam ümber lükata.”
Liina räsitud nägu särab võidukalt. Valja on justkui kokku vajunud, ta otsib sõnu.
„Olgu-olgu... Nojah, mõtlesin, et Kolka on nii purjus juba, et äkki teen talle teene... No ma sinu pärast mõtlesin, et aitan teda, et pärast sina saad vihaseks, kui ta jälle koomas peaga koju roomab...”
„No sina oled küll viimane, kes meie pereelu pärast muretsema peaks,” torkab Liina.
„Ah, Liina, ära nüüd ole kuri! Mäletad ju hästi, eelmisel suvel ostis mult kogu palga eest endale jooki ja sina käisid siis nädal aega ja otsisid Kolkat kõikjalt taga, kuni lõpuks Valduri juurest leidsid.”
„Valdur on surnud.”
„Mis see asjasse puutub?”
„Ei puutugi. Too nüüd pudel välja, mutt! Kaua ma siin õiendama pean?” Liina on maha rahunenud ning sigaret, mida ta vaidluse ajal meeleheitlikult kiskus, on otsa saanud. Valja koogutab veel vabandavalt ja kaob siis tagasi oma uberikku. Peagi kääksatab aken lahti ning suures sinise korgiga pudelis vedelik vahetab omanikku. Enne Liina aga ei lahku, kui on joogilt korgi maha keeranud ning hea punnsuutäie võtnud. Hetkeks krimpsutab ta nägu, kuid peagi see selgineb. „Nüüd me räägime! Kurat, või sina, mutt, tahad minu mehel nahka üle kõrvade tõmmata! Ma sulle veel teen!” viibutab ta juba suletud akna poole rusikat, kalpsab siis taas autoni ja istub sisse.
„Tagasi?” küsin.
„Tagasi.” Liina nägu on võidurõõmus ning koos temaga on autosse imbunud mõrkjas-magus salaviinahais. Mina ainult naeratan salamisi – inimeste elud, ka salaviinajoodikute omad paeluvad mind alati.
Kui kohale jõuame, otsib Liina dressipükste taskust välja kortsunud rahatähed ning surub need mulle pihku.
„Ilusat õhtut!” jõuan veel soovida.
„Õhtu tuleb kindlasti ilus!” naeratab naine mulle enne ukse sulgemist vastu ning ühtäkki ta näeb välja mitu aastat noorem. Mul hakkab temast kahju ja ma vaatan, kuidas ta Valja majaga sarnasesse uberikku siseneb. Kuid enamasti ei saagi midagi teiste jaoks teha. Nad peavad ise omad valikud tegema.
Olen just linna tagasi jõudnud ja jõudnud pisut hinge tõmmata, kui heliseb telefon. Võõras number, aga ma olen sellega harjunud. Ikka helistab mõni kunde otse mulle, teades, et nii ei pea ma firmale vahendustasu maksma.
„Liise? Kas te saaksite palun tulla selle silla otsa juurde, kuhu te mind natuke aega tagasi maha panite?” See on tema, kummaline Kurva Kuju Rüütel. Muidugi ma saan, rõõmuga saan!
„Ja äkki saaksite te mingi kilekoti või midagi istmele panna, ma nimelt… Olen üleni märg.”