Читать книгу Ööd kollases autos - Dagmar Lamp - Страница 7

Nii ma istusin mõned tunnid tagasi autosse, pannes oma vaimu valmis hullumaja-reedeks. Mu ootused ei petnud mind – juba on pöörane reede mind endasse mässinud.

Kui Kurva Kuju Rüütel autosse istub, näen, et ta ei valetanud – ta on tõepoolest pealaest jalatallani märg. Rõske jõelehk lööb ninna, panen soojenduse tööle.

„Kas… Kas nüüd lähme Kaasiku teele?” Mu nägu väljendab ilmselt surmahirmu, kui kogeledes küsimuse esitan. Mees vaatab mind ja hakkab südamest naerma.

„Jah! Nüüd lähme sinna!” Ja ta naerab ja naerab, nagu oleks tema kodune aadress maailma peeneim huumor, mida iga lihtinimene ei mõista. Otsin kindalaekast pooliku plasku, mida igaks juhuks seal hoian.

„Näete, võtke paar klõmmi, nii ei jää haigeks.” Hoolimata hiliskevadest on ilm üsna vilu, nagu Eestile kombeks. Mind see muidugi ei häiri, sellise ilmaga on kõige parem sõita: ei hakka liiga palav ega liiga külm, auto käivitub hommikuti veatult, mitte köhides ja läkastades nagu talvisel ajal. Ainult päike kipub päeviti väga ere olema, piilub aknast sisse ning peegeldub märjalt asfaldilt vastu, sundides silmi kissitama. Seetõttu eelistangi sõita öösiti. Mulle meeldib pimeduse rahulikkus, peidetus ning samas paljulubavus – sa ei tea kunagi, mis sind järgmise nurga taga ootab.

Noormees rüüpab, läkastab ja naerab edasi. „Kas te kujutate ette? Ma olen maailma suurim luuser! Ma üritasin end ära tappa, aga viimasel hetkel otsustasin kaldale ujuda! Uskumatu, ma ei oska ennast isegi ära tappa!” Ja ta luksub naerust, istmele laotatud kile kriuksub lõbusalt kaasa.

Auto jõnksatab valgusfoori all seisma, järsemalt kui tavaliselt. Ma ei oska sellise infoga midagi peale hakata. Kas olla hirmust kangestunud või hoopis rõõmus? Sest ta on ju elus, enesetapp… ei tulnud välja. Uurin tema vettinud kogu peeglist. Mehe juuksed on märjad ja kleepunud otsaesisele, moodustades omamoodi kauneid mustreid. Paar veeniret jookseb mööda ta nägu alla ja ta ripsmed on kokku kleepunud ja Kurva Kuju Rüütel näeb välja justkui äsja nutnud laps, kelle suured selged silmad nüüd maailma vaatavad, ainus jälg minutitagusest jonnihoost vaid needsamad niisked ripsmed. Olen jäänud noormeest ebaviisakalt kauaks jälgima. Seda tuletab mulle meelde minu taga seisev auto, mille juht pahaselt signaali annab: olen rohelise tule maha maganud.

„Mis siis… juhtus?” Ma saan aru, et nii tungin ma märja võõra privaatsfääri, kuid tema poolt on ju algus tehtud: mu autos istub äsja enesetappu üritanud mees, kes leiab, et tegu on maailma parima naljaga!

„Teate, ma ei tea ise ka, mis juhtus. Ilmselt peaksin ma järgmine kord endale ikka kivi kaela siduma või midagi, et ellujäämisinstinkt võitu ei saaks.” Mees on muutunud tõsisemaks, kuid naeratab endiselt. „Ma vist üritasin lihtsalt maailma korraks seisma panna.”

„Ja nagu näha, see ei õnnestunud.”

„Ei õnnestunud jah. Aga… teate, Liise, mul on hämmastavalt hea olla. Nagu oleks puhastustulest läbi tulnud. Ja jõevesi oli kuradi külm, on meil juuni või hoopis see kurikuulus oktseptnovember!?” Ja ta hakkab jälle rõõmsalt luksuma, võttes veel plaskust paar lonksu. Kurat, nüüd pean ma selle hullu pärast veel uue pudeli ostma, torisen omaette mõttes. Siis tuleb mul meelde tema imekauneid silmi vaadata ja ma annan talle otsekohe andeks. Viskit on mul kodus piisavalt!

„Sellist nalja te vist oma töös veel näinud pole?” pärib ta minult taas pilku peeglisse pöörates. Muigan. „Ega ole jah. Enamasti tapavad nad end lõplikult siiski ära ja pärast taksoga koju ei pea sõitma.”

„Andke andeks, et ma teie auto nüüd märjaks tegin. Ärge muretsege, ma maksan kõik kinni. Natuke raha mul veel…” Järsku talle meenub midagi ja ta pistab käe rinnataskusse ja võtab välja läbimärja rahakoti. Mehe nägu muutub taas tuttavlikult kurvaks ja ma näen, et esimest korda tunneb ta enda ja oma käitumise pärast piinlikkust.

„Mul on nii häbi! Kõik raha on ju nüüd märg… Ma ei tulnud nagu selle pealegi… Telefoni, võtmed ja läpakakoti taipasin sillale jätta, aga taskutesse ei vaadanudki... Ikka tõeline ebaõnnestuja. Aga oot, ärge muretsege, mul on kodus veel sularaha. Ma võin oma märja rahakoti dokumentidega panti jätta!” Ta läheb silmanähtavalt pabinasse, justkui oleks märg raha tema kõige suurem probleem. Löön tema kodutänavasse pöörates käega: „Sobib märg raha kah! Ainult seda peate lubama, et kui veel üks kord tahate sellist nalja teha, siis… Helistage enne kellelegi.”

Nüüd jääb ta veel vaiksemaks ja vajub istmel kössi. Kurva Kuju Rüütel on tagasi. „Teate, kui mul oleks olnud kellelegi helistada, siis ma oleksin seda teinud ja üldse mitte sinna sillale läinud.”

„Helistage siis kas või mulle.” Peatan auto, pööran end istmel ringi ja vaatan esimest korda mehele päriselt otsa. Jah, ta ei ole kindlasti vanem kui 30. Aga rumal nagu poisike.

Ta vaatab mulle pikalt otsa, vettinud viiesajane näpu vahel. Ta vaatab mind hindava pilguga, justkui püüdes lühikeste sekundite jooksul mu näojooni endale pähe õppida.

„Olgu. Ma helistan.”

Kriuksudes ja lirtsudes ronib ta autost välja, ulatab mulle viiesajalise ja hakkab kohe käega tõrjuvalt vehkima: ei, pole mingit raha tagasi vaja! Alles siis märkan, et taksomeeter ei töötanudki, olin selle suure ehmatusega unustanud käima panna. Rüütel kaob uhkesse kortermajja, märg jäljerida järel. Ja salaja ma loodan, et ta helistabki. Ennast kohe selle mõtte eest vihates, sest kui ta helistab, tähendab ju see, et ta on taas õnnetu, taas mingi rumaluse korda saatmise äärel…