Читать книгу Meditatsiooni süda. Avastamas sisimat teadlikkust - Dalai-Laama - Страница 3

See on erakordne raamat, milles Tema Pühadus XIV dalai-laama kõneleb üksikasjalikult meditatsioonist. Tehes 1984. aastal ettevalmistusi targa Tiibeti joogi Patrul Rinpotše kaemuslikku poeemi “Kolm võtit, mis läbistavad olemuse” tutvustavaks koolituseks Londonis, õpetas Tema Pühadus mind seda teksti tundma oma isiklikus kabinetis Indias Dharmasalas, sest pidin olema tema avalikul esinemisel tõlgiks. Selles raamatus olen põiminud need isiklikud õpetused dalai-laama seminariloengutega Camden Centre’is, et anda lugejale mõjuv ettekujutus sellest, kuidas viia end sügavasse meditatsiooniseisundisse väljapoole ülearuste mõtete ahistavaid katteid ja jõuda oma sisima meele alasti tuumani. Nii saab kasutada tühikut mõtete vahel, et kogeda esmase teadlikkuse sügavamat tasandit ja tuua see esile, jõudes kogu teadliku kogemuse põhjani.

Raamat on jaotatud nelja ossa. Esimeses osas selgitab dalai-laama poeemi erakordselt vahetute juhiste konteksti ja teksti lõpus antud üksikasjalikke nõuandeid selle kohta, kuidas suurendada empaatiat kõikide olendite suhtes ja teadmisi kõige nähtumuste – nii isikute kui ka objektide – olemuse mõistmiseks. Teises osas tutvustab ta Suure Terviklikkuse õpetust ja näitab, et sisim teadlikkus on Tiibeti budismi kõikide õpetuste ühine aluspõhimõte. Kolmandas osas kommenteerib ta seda innustavat poeemi ja avab selle tähenduse, vaadeldes lähemalt teksti põhisõnumiks olevaid kolme võtit – kuidas määratleda sisimat teadlikkust iseendas, kuidas olla kõikides seisundites ühenduses sisima teadlikkusega ja kuidas vabastada end liiga paljudest mõtetest. Kolme esimese osa ühisosa on kerge märgata: laiendades kaastundlikku empaatiat kõikidele olenditele, lõhume maha tõkked, mis tõmbavad meid väga paljudesse edasiliikumist takistavatesse mõtetesse ja tegudesse, ning uurides meele, iseenda ja objektide olemust, õõnestame nende ahvatleva selgepiirilisuse külgetõmbavust, mis teeb võimalikuks mõtetevahelise ruumi kasutamise ja sügavama meele avaldumise. Neljandas osas selgitab dalai-laama selliseid eriomaseid vaimseid teemasid, nagu seda on kaks tõde – tavapärane ja ülim –, puhtus algusest peale, sisemine ja väline helendus, mõistelisuse järkjärguline kahanemine ja sisima teadlikkuse kasvav tegelikustumine ning puhta valguse äratundmine igasuguses teadvuses. Raamatu neli osa toetavad üksteist, mistõttu võib teil tekkida soov lugeda neid läbisegi.

Lubage lisada, et viibimine Camden Centre’i loengute ajal Londonis oli minu jaoks äärmiselt huvitav. Minu mõlemapoolsed esivanemad, Hopkinsid ja Adamsid, elasid revolutsioonist saadik Ameerikas, ehkki nende juured olid Inglismaal, ning viibimine esivanemate kodus tekitas minus põnevust, põhiliselt soovist näha, kas ma tunnen üldse inglastega mingit sidet. Dalai-laama peatus patsifisti, oikumeeniku ja feministi, Westminsteri dekaani (aastatel 1974–1986) reverend Edward F. Carpenteri ja tema naise Liliani kodus, nad mõlemad osutusid väga soojadeks ja avatud inimesteks. Mind majutati Liberaalide klubisse mõned kvartalid eemal, mistõttu pidin kõndima mööda Downing Streeti, kus asuvad peaministri kantselei ja kodu, ja minu sisemine poisilik ulakus sundis mind tegema mõnd sammu maja number 10 poole ning peatuma seal küllalt kauaks, et turvameest ärevile ajada.

2. juulil juhatas Lilian Carpenter mind meeldiva ja ajuti lustaka vestluse saatel läbi võimsa, kuid kohutavalt halli Westminster Abbey. Me veetsime lõbusalt aega, nautides teineteise seltskonda, ja tutvusime Inglismaa suurte juhtide ajalooga, mis oli jäädvustatud meie ümber suurtel kiviplokkidel, kuigi pean tunnistama, et tundsin end oma eelkäijatest üha rohkem võõrdununa, ehkki mul oli Liliani seltsis järjest kodusem olla.

Järgmisel päeval naasin Westminster Abbey’sse, et tõlkida Tema Pühadust. Poistekoor laulis lapselike inglihäältega ning seejärel esitleti dalai-laamat. Esimene lause, mille ta sellesse suurde kloosterkirikusse kogunenutele ütles, oli tiibeti keeles: “Mind ei huvita ehitised.” Ta viipas väga kergelt käega, otsekui näidates, et mõtleb just seda hoonet, ning osutas üles taeva poole. See oli tegelikult tema esimene avalik seisukohavõtt Londonis; ta ei öelnud rohkem midagi ja tegi pausi, et saaksin tõlkida. Mul polnud aimugi, mida ta kavatseb ja mis edasi tuleb, seega puudus mul igasugune mõtteseos. Ma olin kindel, et pean tõlkima just seda, mida laama ütleb, ehkki kontekst võimaldas mingil määral sõnu valida. Seekord mul sellist konteksti ei olnud; minu ainus kontekst oli, et see ehitis on kuulajatele väga tähtis! Aga see ei puutunud asjasse. See oli tema vaatepunkt, seega pidin tõlkima just nii, nagu ta ütles, ja ma tegin seda. See oli tema teine külaskäik Inglismaale, aga esimene ei olnud seotud õpetamisega, seetõttu puudus mõtteseos ka kuulajatel. Reageering näis täiesti olematu; inimeste nägude järgi võinuks oletada, et ta polnud midagi öelnud. Tema Pühadus jätkas: “Mind huvitab see, mis toimub teie mõtetes, teie südames.” Kui ta ütleb seda tänapäeval, järgneb sellele kohene äratundmine, sügav tõetunnetus, kuid tookord Westminster Abbey’s, nagu ma kuulajate nägudelt märkasin, näis reageering olematu. Kui midagi isegi toimus, siis toimus see sügavamal, ent pikapeale publik siiski soojenes silmanähtavalt.

Tema Pühadus kõneles alati oma mõtetest ning vähehaaval hakkas maailm nägema ja tunnustama seda imet, seda inimest, kes kutsub meid üles vaatama iseendasse. Sõnum on jäänud endiseks, avanedes üksikasjades sedamööda, kuidas temast on saanud kogu maailma laama.

Räägin ka ühe naljaka loo. Enne Londoni esinemisi käis dalai-laama oma kaaskonnaga Edinbourghis, Glasgow’s, Conventrys ja mujal, kus kuulsime inimesi rääkimas: “Ta kavatseb 5. juulil kõnelda Royal Albert Hallis!” Mulle jäi mulje, et see on Suurbritannias väga eriline koht. Ja muidugi, oma viie kaarduva rõduga lava ümber, nii et ükski istekoht ei ole liiga kaugel, tekitab see imepärase tugeva lähedustunde. Lava ulatub publiku sekka ning inimesed võivad peaaegu toetada sellele oma küünarnukid. Tema Pühaduse vastas vasakul – mina olin nende vahel – oli esimeses reas üks sell, kes loengu lõpupoole avas joogipurgi, mis avanedes kihises parasjagu. Nagu ikka, ei lasknud dalai-laama ennast häirida, kuid kuna mina pidasin end alati tema esimeseks kaitseliiniks, seistes talle nii lähedal, siis mõtlesin, et äkki too sell kavatseb teda limonaadiga pritsida. Midagi siiski ei juhtunud ning loeng jätkus. Kui dekaan oli lausunud oma hüvastijätusõnad ja me läksime lava taha, ütlesin sosinal paarile tiibeti julgestustöötajale, et nad jälgiksid seda joogipurgiga tegelast esimeses reas. Julgestajad kuulsid valesti, et ma ütlesin “mõõgaga”, ja võtsid kasutusele kõrgendatud ettevaatusabinõud! Ma sain oma ebaselge sosistamise eest pragada ja hiljem pidin kuulma ka nöökimist.

Pärast Royal Albert Hallis peetud ettekannet “Rahu meeles, rahu tegudes”, mis võeti vastu väga soojalt, tuli Tema Pühadus tagasi palju väiksemasse kohtumispaika Camden Centre’is Londonis, kus oli päev varem alustanud neljapäevast seminarisarja vastastiksõltuvusest kui kesksest budistlikust õpetusest. Selle sarja lõpus pidas ta viis loengut ka selle innustava poeemi kohta, mis on käesoleva raamatu süda.

Raamat on väga rikas, peegeldades Tiibeti meditatiivse ja mõtiskleva kultuuri sügavusi, mis on läbi imbunud headusest ning praktilisusest. See on särav näide sellest, kui tohutut mõju on suur Tiibeti tsivilisatsioon avaldanud kogu Aasiale ja tervele maailmale.

Jeffrey Hopkins, PhD

Tiibeti-uuringute UMA Instituudi president,

Virginia ülikooli Tiibeti õppetooli emeriitprofessor