Читать книгу Meditatsiooni süda. Avastamas sisimat teadlikkust - Dalai-Laama - Страница 4

·  1  ·
Minu tähelepanukese

Suuremat osa maailmast ühendab tänapäeval elektroonilise side võrgustik ja kohene teabelevi. Kahekümne esimesel sajandil on meie ülemaailmne majandus teinud rahvad ja inimesed üksteisest senisest sõltuvamaks. Muistsetel aegadel ei olnud rahvusvaheline kaubandus vajalik. Tänapäeval on võimatu olla omaette ja kui rahvastel puudub vastastikune lugupidamine, tekivad kohe probleemid. Kuigi vaesemate ja rikkamate rahvaste vahel on sügavad lahkhelid, samuti vaesemate ja rikkamate elanike gruppide vahel rahvaste sees, saab neid majanduslikke lahknevusi tervendada suurema globaalse vastastiksõltuvuse ja vastutuse kaudu. Ühe riigi elanikud peavad arvestama teise riigi elanikega, samuti oma riigi elanikega, et olla nagu õed ja vennad, kes väärivad õigust areneda vabalt.

Vaatamata maailma liidrite parimatele jõupingutustele, pääsevad ikka valla kriisid. Sõdades tapetakse süütuid inimesi, eakad ja lapsed surevad endiselt. Paljud sõdurid ei ole lahinguväljal omast tahtest, neile süütutele sõjaväelastele saavad osaks tegelikud kannatused, mis on väga kurb. Relvadega kauplemine – tuhanded ja tuhanded erinevad relvad ja laskemoonad –, millega tegelevad suurte riikide tootjad, õhutab vägivalda, aga veel palju ohtlikumad kui püssid või pommid on viha, kaastunde puudumine ja teiste õigustest mittehoolimine. Niikaua kui inimmeeles pesitseb viha, ei ole tõelist rahu võimalik saavutada.

Peame tegema kõik, mis võimalik, et peatada sõjad ja vabastada maailm tuumarelvadest. Kui ma külastasin Hiroshimat, kuhu visati esimene aatomipomm, ja nägin tegelikku sündmuspaika ning kuulasin ellujäänute lugusid, olin südames sügavasti liigutatud. Kui paljud inimesed surid ühe hetkega! Kui palju rohkem oli vigastatuid! Kui palju valu ja hävingut tekitab tuumasõda! Ja vaatame, kui palju raha kulutatakse ikka veel massihävitusrelvadele! See on šokeeriv, ääretult häbiväärne.

Edusammud teaduses ja tehnoloogias on toonud inimkonnale muidugi palju kasu, aga sellel on hind. Näiteks, samal ajal kui me naudime reaktiivlennunduse arengut, mis võimaldab kergesti rännata kogu maailmas, on loodud ka tohutu hävitusjõuga relvad. Väga paljud inimesed, olenemata sellest, kui kaunis või kui kaugel on nende kodumaa, elavad ähvardava ohu püsivas hirmus: tuhanded ja tuhanded tuumalõhkepead on suunatud nende poole, et tasakaalustada võimalikku rünnakuohtu, ning igasse linna võib smugeldada kas või üheainsa lõhkepea. Aga inimesed peavad neist lahti ütlema, inimesed peavad vastutama oma kavatsuste eest.

Ainus tee püsiva rahu saavutamisele läheb läbi vastastikuse usalduse, lugupidamise, armastuse ja headuse. See on ainus tee. Suurjõudude katsed saavutada ülekaalu võidurelvastumise kaudu – olgu need keemilised, bioloogilised, tuuma- või tavarelvad – takistavad edasiliikumist. Kuidas võib maailm, kus on nii palju viha ja vimma, jõuda tegeliku rahuni?

Väline rahu ei ole võimalik ilma sisemise rahuta. On üllas tegelda väliste lahenduste väljatöötamisega, aga neid ei saa edukalt rakendada, kui inimeste mõtted on täidetud vimma ja vihaga. Just siin peab toimuma põhjalik muutus. Igaüks peab nägema vaeva, et muuta neid põhiseisukohti, mis kujundavad meie tundeid. Me saame seda teha ainult harjutades, süüvides meditatsioonipraktikasse eesmärgiga järk-järgult ümber kujunda seda viisi, kuidas iseend ja teisi tajume.

Meie maailma masendav olukord kutsub meid tegudele. Igaüks meist on kohustatud abistama meid kõiki ühendava inimsuse sügavamal tasandil. Kahjuks ohverdatakse inimkond nii tihti ideoloogia kaitsmise nimel. See on täiesti vale. Poliitilised süsteemid peaksid tegelikult inimkonda aitama, aga need kontrollivad meid, nii nagu rahagi, selle asemel et töötada meie heaks.

Kui me suudame sooja südamega ja kannatlikult arvestada teiste inimeste vaatekohtadega ja vahetada mõtteid rahulikus arutelus, siis leiame, milles kokku leppida. See on meie kohustus – armastusest ja kaastundest inimkonna vastu – otsida kooskõla rahvaste, ideoloogiate, kultuuride, etniliste gruppide ja majanduslike ning poliitiliste süsteemide vahel.

Kui me mõistame tõeliselt kogu inimkonna ühtsust, muutub meie motivatsioon leida rahu tugevamaks. Me oleme tegelikult õed ja vennad kõige sügavamas tähenduses, seetõttu peame jagama üksteise kannatusi. Vastastikune lugupidamine, usaldus ja hool üksteise heaolu eest on meie parim lootus kestvaks maailmarahuks.

Muidugi kannavad rahvaste juhid selle eest erilist vastutust, aga iga inimene üksikult peab samuti olema algatusvõimeline, vaatamata oma religioossetele uskumustele. Just inimesena, püüdes jõuda õnneni ja vältides kannatusi, oleme selle planeedi kodanikud. Me kõik oleme kohustatud looma paremat tulevikku.

Selleks, et omandada sõbralikkust, sooja südant, lugupidamist teiste inimeste õiguste suhtes ja hoolivust nende hea käekäigu üle, peame koolitama oma meelt. Selle mentaalse koolituse põhieesmärgiks on arendada kaastundlikku ja rahulikku hoiakut – meeleseisundit, mis on tänase inimühiskonna jaoks eriti oluline, sest sel on jõud säilitada tõelist üksmeelt rahvaste, rasside ja erinevatest religioossetest, poliitilistest ja majanduslikest süsteemidest pärit inimeste vahel. Kaastundliku ja rahuliku meelega võime arendada tahet, seda ajamit, mis võib esile kutsuda muutuse.

Kas olete nõus? Või arvate, et see on mõttetus? Ma olen vaid budistlik munk. See, millest räägin, põhineb mu oma praktikal, mis on piiratud. Kuid ma püüan rakendada neid mõtteid oma igapäevaelus, eriti siis, kui mul on probleeme. Muidugi, mõnikord see ei õnnestu mul. Mõnikord ma ärritun. Aeg-ajalt kasutan karme sõnu, aga kui seda teen, tunnen kohe: “Ah, see on vale!” Tunnen nii, sest olen omandanud kaastunde ja tarkuse praktikad.

Kui olin vaid viieteistaastane, tungisid Hiina kommunistid Ida-Tiibetisse ning Tiibeti valitsus otsustas samal aastal, et Tiibeti riigiasju pean juhtima mina. See oli raske aeg, sest me taotlesime oma vabadusi, olles rusustatud, ning 1959. aastal olin sunnitud ööpimeduse varjus pealinnast põgenema. Indias eksiilis olles pidime igapäevaselt tegelema probleemidega, mis ulatusid vajadusest kohaneda tohutult erineva kliimaga vajaduseni taastada kultuuriinstitutsioonid. Mu vaimne praktika andis mulle väljavaate, mis võimaldas jätkata lahenduste otsimist, kaotamata silmist tõsiasja, et me kõik oleme inimesed, kes on sattunud valemõtetest eksiteele ning kokku köidetud ühiste sidemetega, valmis arenema.

See õpetas mulle, et kaastunne, rahu ja sisekaemus on igapäevaelus loomulikud ja neid tuleb oma igapäevategevustes arendada. Mured tulevad niikuinii, seetõttu on õige hoiaku arendamine otsustav. Viha vähendab meie võimet eristada head halvast, aga see on üks kõrgeimaid inimlikke omadusi. Kui see on kaotatud, oleme kadunud. Mõnikord on vaja reageerida jõuliselt, kuid seda võib teha vihata. Viha ei ole vajalik. Sellel ei ole väärtust. Kaastunne ja rahu on need, mis annavad elujõu kauakestvale tugevale tahtele.