Читать книгу Targem - Dan Hurley - Страница 4

• • •

Julie ja Danny Vizcaino, vend ja õde, sündisid ja kasvasid Californias asuva Modesto vaestelinnaosas. Julie sündis 1981. ja Danny 1983. aastal. Nende vanemad, Mehhikost pärit keskkoolihariduseta immigrandid, olid kohaliku elanikkonna tüüpilised esindajad: ema töötas konservitehases ning isa ehitajana, kuni ta õnnetuses hukkus, kui lapsed olid veel väikesed. Nende vanem vend oli kooli pooleli jätnud ja seadusega pahuksisse sattunud ning ka Julie jäi teises klassis istuma, pidades enesestmõistetavaks, et ta on lihtsalt rumal.

„Lugemises ja kirjutamises polnud ma kunagi tugev,” rääkis ta mulle. „Ega ka muudes asjades.”

Aga kui Julie neljandasse klassi läks, sai ta uue õpetaja nimega Kevin Cripe, kes oli vallatud ennekuulmatust ideest, et tema õpilased on võimelised suuri asju korda saatma.

„Kui ma kogenumate õpetajatega rääkisin,” jutustas Cripe mulle, „ütlesid nad, et Julie pole lihtsalt eriti tark. Üks tema vanematest vendadest oli korduvalt vanglas olnud. Tüdruk ise oli istuma jäänud. Nagu ka tema noorem vend Danny. Ta polnud ka kuigi hea lugeja.”

Kuid Cripe oli kogu elu malet mänginud, ning kui ta otsustas maleklubi rajada, kutsus ta sinna ka Julie.

„Ma ei teadnud, mida see endast kujutab,” ütles Julie. „Kutsusin seda algul „kabeks”. Kuigi ma polnud sellest kuulnud, olin nõus proovima.”

Cripe’i maletrenn oli lõbus, aga raske, ning Julie õppis nõnda kiirelt mängima, et isegi Cripe üllatus. Ta istus tundide viisi malelaua taga, süvenes mängu ning ei suutnud pelgalt kaks või kolm, vaid kümme või enamgi käiku ette näha. Pärast kaht aastat harjutamist, kui Julie juba kuuendas klassis käis, otsustas Cripe, et tema ja veel kaks last on piisavalt head, et osaleda Bakersfieldi kohalikul turniiril. „Ma selgitan, mida ma esimesele turniirile minnes arvasin,” rääkis Cripe. „Üks meie mängijatest oli Jordy. Väga tubli laps. Mõlemad vanemad olid psühholoogid. Jordy oli imelaps. Ta oli alghariduse saanud erakoolides ning esines klaverikontsertidel. Tema vanemad olid kõik asjad õigesti teinud. Ma mõtlesin, et siin on siis meie Jordy, kes on nii andekas ja oskab prantsuse keelt, aga Julie puhul on asjad ju teisiti. Mulle tundus siis, et tunnetuslikul tasandil polnud tema aju kunagi täistuuridel töötanud või kuidas iganes seda väljendada. Just nagu laps, kes pole kunagi jooksurajal jõudu katsunud, sest teda pole iial sporti tegema suunatud. Ma mõtlesin, mis juhtuks siis, kui Julie ajule anda sama võimalus, nagu Jordy omale? Otsustasin kõiki maleklubi lapsi kohelda nõnda, nagu nad oleksid sama targad nagu kõik teised turniiridel osalevad eliiterakoolide õpilased. Kui ma sellesse ei usuks, siis on asi lootusetu, kas pole? Võiksin sama hästi kõigile raamatutele tule otsa panna.”Kuna õpilased nii Bakersfieldis kui ka muudel California turniiridel hästi esinesid, otsustas Cripe koos Julie ja ülejäänud võistkonnaga minna riiklikele malemeistrivõistlustele, mis toimusid Põhja-Carolina osariigis Charlotte’i linnas. „Ära tee seda,” anus tema kolleeg. „Teed neile lastele vaid häbi.” Kuid Cripe viis lapsed turniirile ning nad lõpetasid kaheksakümne võistkonna seas viieteistkümne parima hulgas. Ning sadade osalenud õpilaste hulgast jõudis Julie esikümnesse. „Ma ei hakanud võitma enne, kui olin kolmteist või neliteist,” ütles Julie. „Kui olin neliteist, teenisin turniiridel mängides juba palju raha. Ostsin selle eest oma esimese auto.” Viimaks peeti teda oma vanusegrupis USA 50 parima naismängija hulka kuuluvaks.

Siis liitus võistkonnaga ka Julie noorem vend Danny, kes sai peagi parimaks mängijaks. Tucsonis peetud riiklikel meistrivõistlustel jõudis Danny viimasesse vooru ning võistkond lootis jõuda kümne parima sekka, kuni pinge oma osa mängima hakkas.

„Ta oksendas enne viimast vooru, kuna oli nii närviline,” ütles Cripe. „Tema oli ju liider. Ma ütlesin: „Olgu, Danny, kui oled tõesti haige, siis helistan su emale; me eemaldame su turniirilt. Aga kui oled lihtsalt närvis, siis mõtle hoolikalt järele. Sa oled edu ära teeninud. Kõik teised on sama närvis. Ma tahan, et sa seda hetke naudiksid, sest siin on seitsesada inimest, kel pole mingit võimalust auhinda võita. Nii et kuidas siis jääb?” Ja ta ütles: „Ma tahan mängida.” Siis andsin talle veel viimast korda nõu: „Kui sulle tundub, et uuesti öökima hakkad, sihi põrandale, sest kui malelaua täis oksendad, siis pole lihtne nende nuppudega edasi mängida.”

„Ta võitis selle mängu küllaltki ruttu. Ka kõik teised meie võistkonna liikmed olid võidukad. Nad olid näinud, kuidas Danny võitis, ehkki oli äsja oksendanud. Iga kord, kui sellest jutustan, tulevad mul pisarad silma. Ta kuulus „lollide laste” hulka, aga lõpetas juba samal aastal riiklikel meistrivõistlustel esikümnes. Ning võistkond jäi viiendaks. Me olime tol aastal Hunteri kolledži algkoolist eespool. See New York City kool on alati parimate hulgas. Nemad jäid kuuendaks või seitsmendaks.”

Danny lõpetas Pacifici ülikooli, omandades kraadi masinaehituses. Ta töötab nüüd ühes rahvusvahelises tööstusettevõttes insenerina. Julie lõpetas Mississippi ülikooli ning on nüüd koduperenaine, elades koos abikaasa Calbemari ja väikese tütre Isabeliga.

„Ma arvan, et kindlasti arendas male mu mõtlemisvõimet,” rääkis Julie mulle. „Ning kindlasti arendas see ka teiste maleklubi laste mõtlemisvõimet. Meie kõigi hinded paranesid ning ka muu elu kulges edukamalt. Küsimus oli lihtsalt selles, kui palju tööd teha. Muutusime selles osavaks. Istusime kaua aega laua taga. Kujutasime käike peas ette. Esialgu ei oska sa kuigi kaugele ette mõelda. Kui ma kõvasti harjutasin, suutsin viisteist, isegi kakskümmend käiku ette mõelda. Tuleb istuda tundide kaupa ning kõik need erinevad tagajärjed läbi mõelda. Seda saab ka mujal elus rakendada. Kui teen seda, juhtub see. Kui teen toda, juhtub too. Ning siis langetad arukaima otsuse.” Mida intelligentsus siis tegelikult endast kujutab?

„Mõned inimesed on väga ignorantsed,” rääkis Julie mulle. „Just sellised inimesed, kel on eelarvamused ning kes leiavad, et kui mõni laps tuleb vaesest piirkonnast ning tema vanemad on harimatud, siis peavad nad automaatselt lollid olema. Aga me pole lollid. Ma pole loll. On nii palju tarku lapsi. Nad võivad paljutki korda saata. See sõltub lihtsalt tehtavatest valikutest. Seepärast kinnitangi, et male aitas mul kindlasti õigeid valikuid langetada.” Riigi vastasrannikul, kõige rikkamate New York City lastevanemate hulgas, kes suudavad maksta paarsada dollarit tunnis, on intelligentsuse arendamisel populaarseks saanud teistsugune viis. Bright Kids NYC (New York City Arukad Lapsed) rajati 2009. aastal ning nüüd osaleb kursustel umbes pooltuhat last, kellest suurem osa on vaid nelja-aastased ning soovivad sisse saada riigikoolide andekate ja talendikate laste programmidesse. Kui vanasti otsustas vastuvõtu üle iga koolipiirkond eraldi, siis mingist hetkest ei peetud seda enam õiglaseks ning 2008. aastal loodi ühtne üle-linnaline vastuvõtulävend, mis põhines standardtestide tulemustel. (Jah, ka eelkooliõpilaste jaoks on standardtestid). Et oma piirkonna andekate ja talendikate programmi sisse saada, peavad lapsed kuuluma parima 10% hulka. Et aga pääseda kõrgelthinnatud ülelinnalisse programmi, kus viie erineva kooli peale on kokku vaid 400 kohta, tuleb kuuluda parima 1% hulka. Uue programmi eesmärk oli suurendada nende laste hulka, kes pärinevad vaesematest linnaosadest, kuid see andis hoopis vastupidise tulemuse: kuigi vastu võeti varasemast rohkem lapsi, oli rikaste perede järeltulijate osakaal nende hulgas veelgi suurem. Nõnda üritas New Yorgi haridusnõukogu järjekordset uut lähenemist. Aastal 2013 lisati uus test: Naglieri mitteverbaalse võimekuse test, mis pidi hindama kultuuritaustast sõltumatut vaimset võimekust. Tulemus: lävendi ületas rohkem lapsi kui kunagi varem, kuid eriti palju oli nende seas rikaste perede lapsi. Mis sellist ebavõrdsust põhjustab? Kuigi Bright Kids NYC polnud ainus säärane uus õpetamisprogramm, mis pidi aitama lastel kõrgeid testitulemusi saavutada, oli see kahtlemata kõige suurem ja põhjalikum ning andis erakordseid tulemusi: 94 protsenti lastest, kes olid läbinud Bright Kidsi programmi, olid parima 10% seas, ning 49 protsenti neist jõudis koguni parima 1% hulka. Justkui oleks Lake Wobegon, populaarse raadiosaate juhi Garrisson Keillori fiktiivne kodulinn, kus „kõik lapsed on üle keskmise arukad”, tõelisuseks saanud.

• • •

Veel alles 2008. aastal valitses intelligentsust uurivate teadlaste peavoolu seas arvamus, et inimese intelligentsus on liiga keerukas ning aju kaasasündinud omadustega liiga tugevalt seotud, et ükski konkreetne harjutusmeetod seda oluliselt mõjutada saaks. Muidugi olid nad nõus, et kui laps viibib rikastavas keskkonnas, siis üldiselt parandab see tema võimalusi kogu oma potentsiaali ellu rakendada. Kuid mitte oluliselt. Sest erinevalt kehalise jõu katsetest, mis mõõdavad vaid tänast esitust, on intelligentsusteste alati peetud kõrgeima piiri näitajaks, mida keegi kunagi saavutada võib: see on vaimsete võimete lagi, hingele tätoveeritud number. Seetõttu peavad paljud meist intelligentsuse uurijaid jobudeks ning IQ-teste ebaameerikalikuks nähtuseks. Sest kellele meeldiks, kui neile teatatakse, et võite töötada ja higistada, kui palju tahate, võite piisavalt treenida, et suuta maratoni läbida või võõras keeles rääkida, seada endale eesmärgi ja selle saavutada – aga intelligentsus on selline takistus, mida pole võimalik ületada? Kuid vahest on uskumus, et puudujäägid intelligentsuses on pärilikud ja parandamatud, ühtlasi ameerika vaimu teine ja tumedam poolus: just Ühendriikides sündis ju pseudoteadus nimega eugeenika ning seal sooritati 20. sajandil, veel kuni 1960. aastateni, ligi kuuskümmend tuhat steriliseerimist, paljud neist sunniviisiliselt inimeste puhul, keda peeti „imbetsillideks” või „nõrgamõistuslikeks”. Eugeenikaliikumine leidis Ameerikas tuntud toetajaid, nagu Margaret Sanger^[1.], J. H. Kellogg ja Alexander Graham Bell, ka USA Ülemkohus kuulutas selle mõneks ajaks seaduslikuks ning seda rahastasid lugupeetud asutused, nagu Carnegie instituut ja Rockefelleri fond, samas kui natsiliidrid, sealhulgas Adolf Hitler isiklikult, nimetasid seda inspiratsiooniallikana oma „sõjas nõrkade vastu”. Tänapäevalgi leidub akadeemikuid, kes kuulutavad, nagu oleks mõni rass teistest intellektuaalselt üle. Veel 2009. aastal kuulutati ühes riiklikku poliitikat käsitlevas Harvardi doktoritöös: „Tänapäeval ei oma USA-s elavad immigrandid kohalikega sarnast vaimset võimekust. Keegi ei tea, kas latiinod saavutavad kunagi valgenahalistega võrdse IQ-taseme, kuid on raske vastu vaielda ennustusele, et uute latiinodest immigrantide lastel ja lapselastel on madal IQ.” Neli aastat hiljem avaldas antud väitekirja autor Jason Richwine konservatiivse mõttekoja Heritage fondi jaoks uurimuse, kus kritiseeriti immigratsioonireformi.

Kõike eeltoodut silmas pidades ei tule üllatusena, et avaliku arvamuse silmis on IQ maine peldikust alla lastud. Ärikeeles väljendudes: intelligentsuse firmamärgil on tekkinud negatiivne kuvand. Tänapäeva popkultuur on selle paigutanud samasse hämarasse nurka, kuhu kuuluvad putukamürgid, koolikiusamine ja Lindsay Lohan. Ma tajusin, mis suunast tuuled puhuvad, kui sain e-kirja Maine’i osariigis elavalt vennalt Dave’ilt, kes on mind sel teemal narrinud sellest ajast peale, kui sai teada, et ma kavatsen sel teemal raamatu kirjutada:

Härra Tarrrrkpea: Dan, luba mulle, et kui saad veel tarkemaks, ei muutu sa kurjaks superpaharetiks nagu Lex Luthor. Vahest ei piirduks sa ainult inimeste tarkemaks muutmisega, vaid teeksid neid ka paremaks? James Holmes, tarrrrkpea, aga mitte eriti meeldiv, sama kehtib ka Ted Kaczynski puhul. Mister Rogers, väga meeldiv mees, vahest mitte tarrrrkpea, aga ta oleks ju tore naaber?^[2.]

Dave viitab olulisele teemale: Ameerika popkultuuris kohtab sageli „geniaalsuse” samastamist „kurjusega” ning vähese harituse ülistamist aususe ja korralikkuse tunnusmärkidena. Tänapäeval suhtuvad isegi intelligendid intelligentsusesse põlglikult, näidetena võib siinkohal tuua Daniel Golemani, Malcolm Gladwelli ja Paul Toughi. Kui Goleman avaldas 1995. aastal teedrajava ja ülimõjuka bestselleri „Emotsionaalne intelligentsus” (eesti k 2007), väitis ta seal, et „oskus ohjata emotsionaalset impulssi, tabada teiste sügavamaid sisetundeid, olla osav suhtleja” on sama oluline või veelgi olulisem, kui intellektuaalne võimekus. Ning Gladwell avaldas 2008. aastal raamatu „Väljavalitud: lugu edust ja edukusest” (eesti k 2012), kus ta tegi kuulsaks psühholoog K. Anders Ericssoni uuringud, mis tõestasid, et talent ei mängi saavutustes sisuliselt mitte mingisugust rolli ning pigem on oluline – isegi ainus oluline asi – hoopis kõva töö, kümme tuhat tundi harjutamist väljavalitud tegevusalal. Ning hiljuti, 2012. aastal, ilmus Toughi raamat „Kuidas lapsed edu saavutavad: visadus, uudishimu ja iseloomu varjatud jõud” (eesti k 2013), mis põhines psühholoog Angela Duckworthi ja teiste uuringutel sääraste iseloomuomaduste olulisuse kohta, nagu enesekontroll, kohusetunne ja visadus. Kõik need on hiilgavad tarkuseterad. Kõva töö, südikus ja emotsionaalne tasakaalukus on elus edu saavutamisel kahtlemata olulised. Keegi ei vaidle sellele vastu. Kuid oodake nüüd: kas nende omaduste tähtsus tõestab ühtlasi, et intelligentsusel polegi mingit väärtust? Kahtlemata ei piirdu kõik vaid IQ-ga: vahest pole see kõige olulisem asi, kuid kindlasti üks olulisematest. Teadsime seda juba algkoolis ning näeme seda oma töökohal ja ajalehtede esikülgedel: intelligentsus või tarkus, ükskõik, kuidas seda ka ei nimetaks, on siiski väga tähtis. Intelligentsus eristab inimest teistest elusolenditest Maal. Intelligentsus – mitte ainult kasutute faktide meelespidamine, vaid võime neid mõista ja analüüsida, neist õppida ja asjadest teadlikuks saada, teadmistest kasu lõigata, kaoses tähendust leida – on võim. Just nõnda õppisime kümnete tuhandete aastate eest tuld kasutama ja küttimise asemel põldu harima. See pole ainus põhjus, kuid on siiski üks neist, miks Warren Buffett, Mark Zuckenberg ja Bill Gates on teist rikkamad. (Nii Facebooki looja Zuckerberg kui Google’i kaasrajaja Sergei Brin tunnistati lapsepõlves tänu kõrgetele testitulemustele sobivaks õppima Johns Hopkinsi ülikooli juures asuvas andekate noorte keskuses, nagu ka Stefani Joanne Angelina Germanotta, tuntud lavanime all Lady Gaga). Tänu sellele suutsid Malcolm Gladwell, Daniel Goleman ja Paul Tough kirjutada suurepärased raamatud. Sest nad on targad ning intelligentsus on siiski oluline, kuigi viisakas seltskonnas on selle väljaütlemine muutunud poliitilise ebakorrektsuse ilminguks.

Asi ei piirdu vaid kooli ja karjääriga. Kuna me arvame, et intelligentsus seondub vaid peaga, siis võib olla üllatav, et see on tihedalt seotud ka kehalise heaoluga, seda viisidel, mida veel täielikult ei mõisteta. Hiljutine uurimus, mis puudutas 1 162 442 meessoost rootslast, kelle IQ-d 18-aastaselt mõõdeti, leidis näiteks, et 22 aastat hiljem olid madalaima 25% hulka kuulujad viis korda tõenäolisemalt surnud mürgituse läbi, kolm korda tõenäolisemalt uppumissurma ning kaks korda tõenäolisemalt hukkunud mõnes liiklusõnnetuses, võrreldes nendega, kes kuulusid kõrgeima 25% hulka. Üldjoontes võis kinnitada, et iga 15-punktine langus 18-aastase IQ-skaalal vastas keskikka jõudes kolmandiku võrra suuremale hukkumisvõimalusele ning poole võrra suuremale tõenäosusele haiglasse sattuda vägivaldse rünnaku tagajärjel. Teises uurimuses, mis käsitles 1921. aastal sündinud täiskasvanud šotlasi, leiti, et iga 15-punktine langus 11-aastase IQ-skaalal vastas 36% suuremale tõenäosusele surra enne 65. eluaastat, isegi pärast seda, kui tulemusi korrigeeriti sotsiaalse kuuluvuse ja haridustasemega seonduvaid mõjutegureid arvesse võttes. Ka paljudes teistes uurimustes on intelligentsust seostatud mõrvaohvriks sattumise, kõrge vererõhu, insuldi või infarkti tõenäosusega – isegi varajase menopausiga, mille puhul selgus, et iga 15-punktine tõus seondub 20% võrra väiksema tõenäosusega menopausi esinemiseks enne 49-aastaseks saamist. Kõik, kes on veendunud, et intelligentsus pole oluline, peaksid üritama seda väita neile 800 000 lapsele ja täiskasvanule, kes saavad USA-s sotsiaalkindlustusametilt mõne diagnoositud vaimse puude tõttu toetust. Või üritage seda öelda neile 250 000 sõdurile, kel on selle sajandi vältel diagnoositud mõni ajutrauma. Ning ma ei pea silmas sellist akadeemiliste testide tegemise oskust, mida sõnaga „intelligentsus” tavaliselt silmas peetakse, vaid nende testide mõõdetavat vaimuteravust ja arusaamisoskust, mida ajutraumad nõrgendavad. Või öelge neile 5 miljonile ameeriklasele, kes on Alzheimeri tõve tõttu lisaks pikaajalisele mälule kaotamas ka võimet tavalise vestlusega sammu pidada või oma tšekiraamatut hallata, et intelligentsusel pole mingit kaalu. (Muuseas, isegi kui Alzheimeri tõbi teid tabab, siis seda hilisemas vanuses, mida targem te olete; teadlased nimetavad selle põhjusena „kognitiivset reservi”.) Üritage raskekujulise depressiooni või skisofreenia all kannatajatele väita, et intelligentsusel pole tähtsust. Üllatuslikult on üheks nende haiguste kõige tõsisemaks küljeks just intelligentsuse oluline vähenemine, nii et nende puhul, kel on tugevamad vaimsed võimed, on ka paranemisprognoos reeglina kõige soodsam. Kõik see oleks väga masendav ja heidutav, kui me ei saaks oma intelligentsuse suhtes midagi ette võtta, nagu meile on juba ammusest ajast väidetud. Kui silmas pidada intelligentsuseks nimetatava sinilinnu väidetavalt muutumatut loomust, siis pole ime, et kogu meie kultuur eelistab selle ignoreerimist, nagu ka surma puhul. Aga mis siis, kui juhtumisi eksivad kõik need eksperdid, kes on meile juba sada aastat väitnud, et intelligentsust ei saa muuta?

Mis siis, kui aju sarnaneb kõigi teiste ainelise maailma osadega ning inimlik leidlikkus suudab ka seda mõjutada? Mõelge korraks järele: me suudame südameid siirdada, luua bioonilisi võrkkesti, mis pimedad nägijateks teevad, ehitada robotjäsemeid, mis jalutud kõndima panevad; võime paigaldada rinnaimplantaate ning inimeste sugu muuta. Aga aju funktsioone me muuta ei saa? Kas nutitelefonid on ainsad asjad, mida oskame nutikamaks muuta? Mis siis intelligentsuses nii erilist on: kas see on teadmiste puu keelatud vili? Kas sel polegi tegelikku, ainelist alust? Kas need uurijad, kes väidavad, et tegu on muutumatu nähtusega, on üldse teadlased – või IQ-kultuse ülempreestrid?

Kas me pole piisavalt targad, et end targemaks muuta?

Esimene tõeliselt uuenduslik vastus sellele küsimusele viimase saja aasta jooksul saabus 2008. aasta mais. Kaks šveitsi teadlast, Susanne Jaeggi ja Martin Buschkuehl, avaldasid tol kuul kõrgelthinnatud teadusajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences uurimuse, kus kirjeldati, mis juhtus siis, kui ülikoolitudengid mängisid 20 minutit päevas, viis päeva nädalas, neli nädalat järjest üht erakordset arvutimängu nimega N-back. See mäng – mida ma esimeses peatükis põhjalikumalt kirjeldan – loodi selleks, et katsetada inimese töömälu: indiviidi tähelepanu hetkest hetkesse, võimet mitte ainult lühiajaliselt mäletada, vaid ka nende mälestuste sisu ümber tõsta, uuendada, manipuleerida ja analüüsida; ehk siis selle kallal töötada. Jaeggi ja Buschkuehli uurimuses sai töömälu ülesandest ühtlasi harjutusvahend ning selguski, et mida kauem tudengid N-backi mängisid, seda paremaks nad selles muutusid. Kuid oluliseks võib pidada sedagi, et nii enne kui pärast nelja harjutusnädalat sooritasid tudengid vaimse võimekuse testi, mis pidi mõõtma muutlikku intelligentsust. Standardsed IQ-testid mõõdavad kristalliseerunud intelligentsust, meie salvestatud informatsiooni ja oskusteadmiste varakambrit, mis vanuse lisandudes kasvab – see on säärane asi, mida läheb vaja „Kuldvillaku” mängus või jalgrattaga sõites. Muutlik intelligentsus on aga üldine õppimisvõime ja oskus uusi probleeme lahendada, näha üldisi mustreid ning aru saada asjadest, mida meile kunagi spetsiaalselt õpetatud pole. Juba ammu on teatud, et see kipub oma kõrgtaseme saavutama varases täiskasvanueas, ülikooliõpingute alguses, ning hakkab siis alla käima (mistõttu paljude matemaatikute, füüsikute ja muusikute olulisimad saavutused leiavad aset kahekümnendates eluaastates, millele järgneb kiire allakäik). Ning dogmaatiline teadus kinnitas sada aastat järjest, et erinevalt kehalistest harjutustest, mille abil ka viiekümnekilone äbarik võib jõujuurikaks saada, on muutlikku intelligentsust võimatu treenida. Aga Jaeggi ja Buschkuehli uurimuse kohaselt piisas ka neljast nädalast N-backi mängimisest, et tudengite muutliku intelligentsuse näitajad tõuseksid keskmiselt 40 protsendi võrra. „Muutliku intelligentsuse kasvatamine on siiski võimalik,” kuulutas uurimust tutvustav saatesõna, mis meedias palju tähelepanu sai ning algatas intelligentsuse uurijate seas paraja mudaloopimiskampaania. Kui vana kooli teadlased uurimust halvustasid ja mõnitasid, võrreldes seda „külma tuumasünteesiga,” siis paljud nooremad kiitsid seda väga. Sarnaselt kontrollitud lennu võimalikkusega enne vendade Wrightide katseid, oli ka mõte sellest, et inimese intelligentsust võiks suurendada, mõne arvates naeruväärne, mõne arvates vältimatu. Jaeggi ja Buschkuehli uurimusele järgnenud aastatel on avaldatud neli juhuvalimi ja platseebokontrolliga uurimust (arv kehtib selle raamatu kirjutamise hetkel), mis kognitiivse treeningu mõju ei kinnita. Skeptikud viitavad neile neljale uurimusele kui tõendile, et seda võib pidada tühja tuule tagaajamiseks. Kuid samas on minu arvepidamise kohaselt eelretsenseeritavates teadusajakirjades ühtlasi avaldatud lausa seitsekümmend viis juhuvalimi ja platseebokontrolliga uurimust, mis kinnitavad, et kognitiivne treening arendab intellektuaalseid võimeid märkimisväärselt. Kakskümmend kaks uurimust täheldasid arenguid just muutliku intelligentsuse või arutlusvõime osas, samas kui ülejäänud viiskümmend kolm avastasid mitmeid muid olulisi arenguid sääraste võimete puhul, nagu tähelepanu, täidesaatvad funktsioonid, töömälu ja lugemine. Arengut on täheldatud lisaks põhikooliõpilastele ka koolieelikute, ülikoolitudengite, keskealiste ja vanurite puhul. Treeningust on kasu saanud nii täie tervise juures olevad vabatahtlikud kui ka inimesed, kes kannatavad mitmesuguste vaevuste all, nagu Downi sündroom, skisofreenia, ajutraumad, alkoholism, Parkinsoni tõbi, kemoteraapiaga ravitav vähk, tähelepanupuudulikkus- ja hüperaktiivsushäire (ADHD) ning kerge kognitiivne häire (mis tihti eelneb Alzheimeri tõvele). Treeningust saadav kasu püsib kuni kaheksa kuud pärast sellest loobumist.

Isegi nende jaoks, keda pigem huvitab emotsionaalne intelligentsus, on lühiajaline kognitiivtreening kasulikuks osutunud. Ajakirja Journal of Neurosciences 2013. aasta märtsinumbris avaldati Cambridge’i ülikooli teadlaste tehtud juhuvalimiga uurimus, mis näitas, et inimesed, kes mängisid kahekümne päeva jooksul vaid pool tundi üht N-backi versiooni, mis sisaldas emotsioonidega laetud sõnu nagu „surm” ja „kurjus”, ning samuti nägusid, mis kujutasid hirmu, viha, kurbust või vastikust, olid oluliselt edukamad emotsionaalse kontrolli kullaprooviks peetava katse sooritamisel, mida nimetatakse Stroopi emotsioonitestiks. Ning fMRT (funktsionaalse magnetresonantstomograafia) abil aju jälgides selgus, et edukusega seondus suurem aktiivsus otsmikusagarates, mida seostatakse emotsionaalse kontrolliga.

Treeningu mõju kohta kogunevatest tõenditest hoolimata vaidlevad teadlased endiselt raevukalt, isegi isiklikesse rünnakutesse kaldudes, selle üle, kas saadav kasu on tegelik. Teadusajakirjanikuna on mul olnud privileeg kohal viibida mõningate üpriski pikantsete debattide juures ning kõnelda enamike juhtfiguuridega, kes antud teadusvallas üht või teist poolt esindavad. Olen nüüdseks intervjueerinud paarisadat uurijat USA-st, Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Jaapanist ja Hiinast. Külastasin Walter Reedi riiklikku militaarmeditsiinikeskust, kus kohtusin ajukahjustusega veteranidega. Käisin San Franciscos Lumosity kontoris, mis on suurim intelligentsuse arendamiseks mõeldud kognitiivmängude levitaja internetis. Ning kohtusin kahel korral isikuga, kes korraldab selle uurimisvaldkonna rahastamist IARPA-s (USA luuretehnika arendamise agentuur). See on valitsuse luureagentuur, nagu spioonide koolitamiseks mõeldud DARPA. Rahastamist korraldav isik loodab, et nad leiavad viisi, kuidas luureohvitsere intelligentsemaks muuta, et nad võiksid näiteks Benghazis tajuda ohtu juba enne, kui mõni tähtis diplomaat mõrvatakse. Kuid ta seisab probleemi ees. Kuna valdkonna areng on nõnda kiire, siis uuris IARPA esindaja minu käest igal kohtumisel, mis seal minu arvates tegelikult toimub. Põhimõtteliselt tahtis ta teada: kas see värk tegelikult ikka töötab? Ning ma ütlen teile sama, mida talle ütlesin: enne kui ma oma nime all sellise raamatu avaldan, kus kinnitatakse, et inimese põhiloomuse puhul nõnda olulist asja nagu intelligentsus saab mõne nädala või kuu jooksul arendada, nõuab minus peituv skeptiline sitapea, et ma neid meetodeid isiklikult enda peal järele prooviksin. Mida ma tegingi ning millest ma ka kirjutan, olgu tulemused millised tahes. Kuid see raamat ei jutusta minust: see räägib intelligentsuse uurimisvaldkonnast revolutsiooni käigus, kus aina enam uurijaid loobub käsitlusest, mis peab muutlikku intelligentsust sama muutumatuks nagu silmavärvi, ning näeb seda pigem millegi lihasjõu sarnasena, millel on bioloogiline alus, kuid mis allub ka treeningule. See lugu jutustab erakordsest muutusest meie arusaamas ühe inimese põhiomaduse kohta: kas ratsionaalse mõtlemise võime – õppimisoskuse – piirid pannakse paika juba meie sünnihetkel või saame ise selle suhtes midagi ette võtta? Kui loobume piiravast dogmast, et meie intelligentsus on muutumatu, mõjutab see suurel määral kõiki ühiskonnatasandeid: noori ja vanu, rikkaid ja vaeseid, geeniusi ja vaimsete puuete all kannatajaid. Pole veel selgunud, kui palju meil arenguruumi on ning millised meetodid kõige paremini töötavad. Kuid seda ei tasu üllatavaks pidada. Aju võimekuse arendamise uus teadus on vaid kuus aastat vana, kui selle alguspunktiks pidada Jaeggi ja Buschkuehli uurimuse avaldamist 2008. aastal. Käesolev raamat jutustab antud teadusvaldkonna sünnist ning selle tähendusest igaühe jaoks, kes tahab targemaks saada.

1 Margaret Sanger (1879−1966) oli üks tuntuimaid rasestumisvastaste vahendite propageerijaid USA-s 20. sajandi esimesel poolel. (Tõlkija märkus) [ ↵ ]

2 Lex Luthor – üliintellektuaalne ärimagnaadist koomiksikurjam, Supermani põhivaenlane; James Holmes – üliõpilane, kes mõrvas 2012. aasta juulis püssilaskudega Colorado kinosaalis 12 inimest; Ted Kaczynski – endine matemaatikaprofessor, hiljem „Unabomberi” nime all tuntuks saanud kirjapommide levitaja, kes 1996. aastal eluks ajaks vangi mõisteti; Mister Rogers – Fred Rogers (1928−2003) oli lihtsakoeliste lastesaadete juht, üks oma aja tuntuimaid Ameerika telestaare. (Tõlkija märkus) [ ↵ ]